Tere! Ciao! Hola! Terve! Hej! Bonjour! Здравствуйте!

Tere tulemast minu ja mu pere haigusloole kaasa elama. Oleme nimelt grupiviisiliselt  nakatunud raskekujulise reisipisikuga. See on krooniline ja üha süvenev diagnoos, mida aitab kontrolli all hoida vaid pidev kohvrite kokku ja lahti pakkimine, teel olemine ning uuest minemisest unistamine.


Haigestunud olen mina, pereema, samuti minu abikaasa Madis, pisipoeg Kristjan ning lisaks ka koeratüdruk Lotte ning kassikutt Kiisu. Olgu, viimased kaks kimavad peamiselt Eestimaa pinnal, pealinnast Saaremaa või Lõuna-Eesti suunal, aga 14 välisriiki on nemadki läbi trippinud.


                         ------

Minu reisipere lugu...
...sai alguse täiesti juhuslikult, veidi rohkem kui 5 aastat tagasi inimkonna hällist, Aafrikast. Just toona otsustasin esimest korda nähtu ja kuuldu ka kirja panna, alguse said meie emotsionaalsed rännakulood, kus seiklustega segamini omajagu sekeldusi, õnnestumiste kõrval ka hulgaliselt faile.

Kodumaale jõudes sai üsna kiiresti selgeks, et tagasiteel oli end lennukisse piletita reisijana kaasa pressinud ka üks väike kõhutegelane. Sellest hetkest alates pakime kahe asemel kolm kohvrit.


Need kaks teineteisest sõltumatut sündmust panidki aluse minu reisipere reisiblogile.

                        ------


Maailm on teatavasti hiigelsuur, hästi eriilmeline ning kohutavalt põnev. Kuna igale poole ise, otse ja omadega kahjuks ei jõua, siis võid "haigushoo" tekkides meie reisiperega moodsal online viisil kaasa rännata.


Kuhu järgmiseks põrutada? Kas lennata või sõita mööda maad? Kus on kõige maitsvam toit? Kus on kõige kõrgemad mäed? Aga kõige ilusamad rannad? Kõige sõbralikumad inimesed või taskukohasemad hinnad? Kus on kõige rohkem kultuuri või mitmekülgsem loodus? Kus on kõige kurvilisemad teed, kus  hullumaja ja kus hoopis uinutavalt rahulik? Kus on kõik kõige-kõigem?

Kõikidele neile küsimustele me loomulikult vastuseid ei tea, aga aitame hea meelga kaasa mõelda ja unistada.

Lõuna-Aafrika Vabariigistmida blogist lugeda saad, võid nõu küsida ka teiste sihtkohtade osas.

Küsimus ei ole selles, kas minna, vaid kuhu minna!

 

Mõnikord juhtub nii, et lähed 29-ks päevaks kodust ära.
Vurad 10460 km, sõidad läbi 9 riigi (Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Luksemburg, Belgia, Prantsusmaa, Hispaania, Andorra) mööda kümnetest linnadest ning sadadest küladest.

Ma võiksin pikalt rääkida Andorrast (kuhu meid teisel katsel, pärast lühikest küsitlust võimuorganite poolt, seekord siiski lubati) ja selle pealinnast Andorra la Vellast. Aga ometigi ma ei tee seda, sest

Prantsusmaa-Andorra piirilt saadeti meid tagasi. Õigupoolest keerasime ise otsa ringi. Ja piirilt… no see on ilmselgelt ülepaisutatud, sest piirist olime me nii kaugel nagu kodutu Nobeli preemiast.

Alles see oli kui me Saaremaa metsade vahel "Kohtume Prantsusmaal!" soovides lahku läksime. Napid kaks nädalat ja 2500 kilomeetrit hiljem see juhtuski, et viis vihmaniisket saarlast Pariisi kesklinnast autosse noppisin. Nii lihtsalt ja romantiliselt see muidugi ei kulgenud, sest taolise sõiduga sooritasin omamoodi kriminaalse teo, mis segatuna...

Pärast seda kui olin eile pika tööpäeva järel kaubandusvõrgu läbi kamminud ja viimased puuduolevad vidinad hankinud rallisin veelkord linna, et jumal-teab-mis-asjaoludel-bronnitud füsio vastuvõtule jõuda. Pärast kümmet minutit fonoluku piinamist ja vastamata kõnesid sai selgeks, et täna laseb ta mind üle. Mis siis ikka, ju venitab teine kord. Aga...

Pärast esimest ja seni viimast Dubai külastust 8 aasta eest, olen ma, no ei liialda kui ütlen, et iga jumala nädal vähemalt korra soovinud siia tagasi saada. Dubai on lihtsalt nii minu iseloomuga: äge, elav, pidevas muutumises, kõikidele võimalustele avatud… Ja lisaks muidugi päikeseline ning soe.

Täpselt punkt kell 9.00 hommikul kui rannaboss Estebahn oli oma kollase madratsi rannatoolile mu tagumendi alla laotanud, avasin roosa California veini minipudeli ja viimase peatüki raamatust Minu Florida. Kuigi raamat sai läbi, siis päriselul on selles paar kirjutamata lugu veel soolas.

(taustaks Will Smith'i legendaarne hip hop/räpp-pala kaugete aastate tagant). Päikeselisest linnast on laule loodud ka enne ja pärast seda lödipüksimuusika näidist, niisamuti on siin filmitud kümneid filme ja sarju. Kaudselt teame me kõik, kuidas elu selles linnas välja näeb. Päriselu on tihti aga kordades kirjum ning nüansirohkem, eks paista.

Valge? Jah! Kuiv? Enam-vähem! Maitsev? Mitte nii väga… Mitte kõige parem algus Gruusia puhkuse plaanidele.Küll on hea, et see restorani intsident juhtus mõni päev pärast lennupiletite ostu.

Ühel talvisel pärastlõunal tekkis ei tea kust, minu pähe plaan Juku-kuku-nuku lastereisile viia. Sihtkoha valisin piisavalt põneva, kaaslased teemasse täpselt sobivad.
Meie master-plaan oli lennata kogu selle kambaga homme Taani, kuulsasse Legolandi. Siis aga juhtus, et läksime kogemata päev varem lennujaama ja… oleme nüüd Berliinis. Kuulsast...

Omaan…? Eeeee.. ääää… mmmm ( ja veel mõned tähestikust tuttavad vokaalid-konsonandid)? Mis koht see veel on? Üsna sage küsimus minu vastusele selle kohta, kuhu tee meid sel korral viib. Tõsi, ega polegi see Araabia mere äärne maalapp eestlaste hulgas veel teab mis populaarne sihtkoht. Meid aga on aastate jooksul Lähis-Idasse korduvalt tõmmanud,...

Mõnikord juhtub nii, et lähed 49-ks päevaks kodust ära.
Vurad 8063 km, sõidad läbi 9 riigi (Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Austria, Šveits, Liechtenstein, Itaalia, Tšehhi), mööda kümnetest linnadest ning sadadest küladest. Sul on teekonnal 17 ajutist kodu: Marijampole (Leedu), Ostrzeszow (Poola), Nürnberg (Saksamaa), Bellano (Itaalia), Dezensano del...

22. oktoober. Itaalia - Parma / Austria - Innsbruck
Ohohooo...Kust ma siis täna minema hakkan?
Päev oma pikkuselt nagu iga teinegi, aga sisse mahtus palju. Ärkamise ajaks oli Parma hallitama läinud. Ses mõttes, et eile soetatud juustuhunnikuga oli kõik korras, lihtsalt linnale laskunud udu oli veel tihedam ja romantilisem kui eile. Uut sihtkohta me...

20. oktoober Cinque Terre/ParmaHommikul Pisast Cinque Terre suunas startisime valdavas udus. Hele- ja tumehalli, hiire- ja hülgehalli olid mattunud ka kõik 5 Terret (otsetõlkes 5 maad: Monterosso, Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore). Kuigi ilmateade lubas piirkonda kogu päeva kestvat vihma, otsustasime teel Parmasse siiski ka Cinque Terre...

19.oktoober. Loodus teatavasti tühja kohta ei salli.
Jõudsid vaid ühed sõbrad lahkuda kui juba olid naabrid platsis. Ses mõttes ühte ma teile ütlen - valige naabreid hoolega, mõned neist ei kavatsegi teid enam rahule jätta.

Sööma peame me kõik. Mōni rohkem, teine vähem. Kes eelistab liha, kes kala, kolmas hoopis tofut. Koguste ja sisu üle polegi mõtet vaielda. Nii palju kui on inimesi, on ka eelistusi.

Vat nüüd me räägime ilusast Itaaliast.
Pärast lummavaid Toskaana maastike on ümbrus ja olud olnud... pehmelt öeldes lõunamaiselt muretud. Hommikusöögi otsustasime teha Sorrentos, ühes paljudest Amalfi ranniku kaunitest linnakestest. 50 minutit sõitu ja oli selge, miks sadu tuhandeid turiste igal aastal siia kanti kokku voorib.Kõik omavalitsused, mis...

Neljajalgsed said täna vaba päeva, nii sõitmisest kui meist. Pereisa kindel plaan oli kohalikku liigajalgpalli näha, mistõttu võtsime suuna Napolisse. Et see sportlik soov eelarvesse suurt auku ei lööks, tõin ohvriks oma armastuse Itaalia jalgpalli ja jalgpallurite vastu ning otsustasin ema-poja päeva kasuks.

Olime esialgu küll plaaninud Toskaanas pikemalt peatuda aga kuna vihmapilved sel nädalal maakonna kohalt lõplikult lahkuda ei plaani, siis otsustasime rändlindude kombel edasi lõuna poole liikuda.

Kell 5.49
Äratus. Elegantse vaikse hüppe asemel magavaid inimesi nihelema panev mütsatus. (ilmselt mōnus ringutus) ja edasi otsejoones liivakasti. Normaalne ju, inimesed teevad sama. (Järgneb umbes pool tundi ennastunustavat kraapimist). Magada sooviva inimese ajaarvamine on päris lappes. Pole tarvis pisiasja pärast kohe šhuššitama hakata. Väike...

Suurlinnad ei ole sel seiklusel meie põhiplaanides kuigivõrd sees. Lotte käpapadjad sobituvad metsa, raba ja heinamaaga lihtsalt oluliselt paremini kui asfaldi, betooni ja kivisillutisega.

Kuna plaan "Parma" eile siiski ära kukkus, me singist-juustust ilma jäime, olime selle linnaga täna lihtsalt moodsate sidevahendite abil ühenduses ja reaalse suuna võtsime sootuks Firenze peale. Paksult kultuurilugu, kirikuid ja kloostreid, vana ja hästi vana kraami täis linnakesest läbisõit koos lühema peatusega mõne kuulsama katedraali juures...

18.september Tere tulemast Desenzanosse!
Et rahulik maaelu meeldima ei hakkaks, inimhulgad ja shoppamise võlu/valu ei ununeks, kolisime täna ümber umbes täpselt 10 korda suuremasse linnakesse kui seda oli armas Bellano. Ooo big city life!

13.september (Austria, šveits, Liechtenstein)
Ei ole meil Saksamaa ja sakslastega seda ühist hingamist ega sooja sõprust, ka kanged oleme rahvustena erinevalt. Jahedust suhetesse toob ilmselt ka seik, et meid eile ööseks lageda taeva alla prooviti jätta (ok, viimases hädas pakkus lahke härra oma aianurgakeses telkimise võimalust). Õhtu jooksul sain...

10. september. Tallinn/Marijampolės
Start 8.30 Kalamajast (küll eirates kaht sissesõidukeelu märki ja neist lihtsalt mööda manööverdades. Ma päris siiralt küsin, kas Eestimaal pole ühtegi paremat paika Tallinna maratoni korraldamiseks kui Kalamaja kitsad tänavad??? ).


Lissabon hingab kevade rütmis. Rohelisele murule astu või paljajalu kui soovid, puud on ammu lehtede all lookas, kui päike paistab, siis palavalt, tänavakivid on kuivad ja õhus on juba sumedat soojust. Südaöö paiku maandudes ei näinud ma su "silmi", need olid juba suletud. Täna päevavalguses saan aru, et meie suhe sinuga võib osutuda pikemaks ja...

Aga erinevalt Meie Muhust, kuhu mõni kangem mees või naine tõepoolest laulusõnade järgi ujub või sõuab, on siia saarele saamiseks siiski õhusõiduki abi vaja. Esimene enam-vähem asustatud paik, Madagascar, on rohkem kui tuhande kilomeetri kaugusel läänes, päris maismaa ehk must manner lausa kahe tuhande kilomeetri taga. Niimoodi me siin keset suurt...