Kariibi mere kruiis (Haiti, Jamaica, Kaimanisaared - november 2023)

Täpselt punkt kell 9.00 hommikul kui rannaboss Estebahn oli oma kollase madratsi rannatoolile mu tagumendi alla laotanud, avasin roosa California veini minipudeli ja viimase peatüki raamatust Minu Florida. Kuigi raamat sai läbi, siis päriselul on selles paar kirjutamata lugu veel soolas.

Aga South Beach'i ja siinse rannaga on selleks korraks küll kõik. Lõunast läks suuremaks liiva ja higi maha pesemiseks, et seejärel oma 60 kilo pagasit Uberisse vinnata ja järgmiseks nädalaks laevale kolida. Jajah, te lugesite õigesti. See kergesti rikneva südamega Saare mees otsustas, et tühja kah, mulle merel meeldib, teeks ühe lõbusõidu.
Lennuki, rongi, auto ja bussiga on käidud, üllataks organismi millegi uuega.

Meie Kariibi koduks sai valitud Royal Caribbean'i üks paljudest ujuvatest linnadest nimega Explorer of the Seas. Või noh, mis nüüd nii väga valitud, see anti lihtsalt meie eelistustele vastava marsruudiga kaasa. Kuna kruiisi valimise, ostmise, ootamatute nüansside ning laeval ja väljaspool seda toimuva kohta oli kaunikesti keeruline adekvaatset infot leida, siis panen tulevaste meresõitjate jaoks kogu selle pika, keerulise, kummastava, ohkama paneva, aga loodetavasti õnneliku lõpu ja paljude toredate seiklustega protsessi järgnevate päevade jooksul siia kirja.

Alguse sai idee, nagu enamik meie omadest, vilkuvast sooduspakkumisest (-30% tavahinnast, vähemalt 1x aastas RC poolt pakutav kampaania), mis kinnitas, et pole paremat aega ühe seiklusrikka merereisi jaoks. No kui reklaam juba nii ütleb, siis ju tema teab. Et asja mitte liiga keeruliseks ajada (see juhtus hiljem niikuinii), otsustasime alustada meie jaoks sobiva marsruudi valikust. See omakorda eeldas reisi pikkuse osas üksmeelele jõudmist. Ja sellele eelnes Madise kindel veendumus, et ta suudab terve nädala merel olla (või vähemalt terve selle aja sisemiste lihaste abil mao sisu väljutada). Olevat kõva mees, suutvat küll. 

6-päevaste reiside hulgast (mis algaksid Miami sadamast ja sisaldaksid sihtkohti, kus me veel käinud pole) oli valikut teha juba üsna lihtne. Mine tea, äkki hakkab meeldima ja saame aegade jooksul ka teised liinid ära proovida. Otsus minna ei sündinud siiski kohe ja kerge südamega, sest ühe taolise kruiisi kasuks otsustasime ka eelmisel korral kui siia kanti sattusime. Bahama tundus tol hetkel piisavalt eksootiline ja taskukohane. Tahate teada, kuidas see asi lõppes? 1000-kroonise telefoniarve ja öisel ookeanil tormi kätte jäämisega, mõttes kõige maise ja mittemaisega hüvastijätmisega ning õnnelikule pääsemisele järgnenud mitmepäevase merehaigusega. See helge mälestus meelel mõlkumas läks ost korvi ja plaan lukku.

Pärast seda kui selged olid nii aeg, pikkus, stardipaik ja marsruut, tuli otsustada, millises kajutis kogu see vahvus aset võiks leida. Või noh, tuli lihtsalt kurvalt oma pangakonto seisule otsa vaadata ja see tegi otsustamise küllaltki lihtsaks. Aktiivselt põdeva klaustrofoobikuna ei tulnud aknata kajut minu jaoks kõne allagi. Rõdu oleks lahe olnud, aga selle kõrvalt eraisiku pankrotiga tegelemine mitte nii väga. Seega jäi sõelale kuldne keskmine - aknaga, madalal tekil, suvalises asukohas toake. Erinevaid otsuseid tuli hiljem veel kuhjaga langetada, aga sellest mõnel järgmisel päeval.

Ei tahaks küll võrdlust Titanicuga kohe esimesel laevapäeval sisse tuua, aga ei meenu ka ühtegi paremat meresõitu kujutavat kuulsat linateost. Ütleme siis nii, et selle hiiglasliku laeva peal oleme meie nagu Jack (kes ei oska üldse joonistada) ning Rose (kes on vahepeal titega maha saanud ja seetõttu sunnitud koos Jackiga odavat kajutit jagama). Peamisele sihtgrupile, ameeriklasele, on erinevalt meist selline reisiviis vägagi taskukohane. Meie täiega lux, keskmise hotellitoa suurusega tuba (ei mingit kipakat nari, puha pehme King Size bed) asub põhimõtteliselt veepiiril, 2.tekil. Siit alla poole on veel ainult mootoriruum. Aga kuna maale minek toimub alumiste tekkide kaudu, siis ongi tore, saab kiirelt välja. Seal 14.tekil oma luksussviidis lifti oodata olekski nõme. 

Kuna kapten on meile tänaseks piduliku õhtusöögi korraldanud, siis pole muud kui silmad-soengud pähe meisterdada ja võhivõõrastega ümmarguse laua taga sõbrunema hakata… eestlase lemmiktegevus ju…

Üks eelis on laevas elamisel kohe kindlasti. Nimelt pole vähimatki võimalust, et vaade aknast lõppeks paari meetri kaugusel asuva naabermaja betoonseinal. Veel hullem, ainus nähtav pilt võiks olla kärakana paistev ja elu eest lõugav ventilatsioonisüsteem.

Meie ümmargusest kajutiaknast avanev hommikune vaade on lihtsalt f-a-n-t-a-s-t-i-l-i-n-e!

Bahamast oleme möödas, Kuuba rannik jääb umbes 12 miili kaugusele lõunasse, Antillideni on ka veel tükk maad, esimene maabumissadam hirmkaugel. Ümberringi laiub miilide kaupa Kariibi mere vett, päike tõuseb vaikselt silmapiiri tagant ja kui nüüd saaks veel tassikese kohvi, et seda hetke nautida…

Oleme nüüdseks teel olnud 22 tundi ja umbes 18 ootab veel ees, enne kui jala jälle maismaale saab toetada. Et mida siis kogu selle lõputuna näiva ajaga peale hakata? No seda küsimust küll kordagi tekkida ei tohiks, sest tegevusi on laevaelanikele planeeritud sellises koguses, et jaguks ka aastaseks ümbermaailmareisiks.

***

Kui kinnitus kruiisipiletite kohta olemas, saabki projektiga edasi minna. Miks ma seda projektiks nimetan? Noh, ütleme nii, et kui Rootsi kruiis on nagu taskurätiga nina nuusata, siis Kariibi oma esmapilgul pigem nagu nina vaheseina operatsioon koos häiriva kühmukese eemaldamise ja ninarõnga paigaldamisega.

Selleks, et olla üleüldse laevale oodatud ja kogu siinse elu osas pidevalt update'ud, tuli meil juba paar kuud tagasi spets Caribbean'i app alla sikutada. See andis siis kohusetundlikult igal nädalal teada, millises ettevalmistusprotsessis parasjagu oleme ja milline etapiülesanne järgmiseks sooritamist vajab. Nagu üheksakümnendatel laste hulgas populaarne olnud tamagotchi, kes ühtelugu piiksus ja jauras küll puuduva söögi küll maha poetatud kakajunni pärast.

Esimese hooga tuli end valge seina taustal üles pildistada ja see kaunis kujutis koos kõigi passiandmetega üles laadida, et reisijaprofiilid tekitada.

Sadamasse saabumise aeg tuli oraakli kombel kirja panna ning lisaks ennast ka tervisekontrolli ja ohutusdemonstratsioonile ära regada. Olgu öeldud, et päris arsti me siiski ei kohanud ja lõpuks on igaühe südameasi kui tervelt või haigelt ta pardale tuleb.

Ohutusinstruktsioonide jaoks tuli esmalt kodus ära vaadata vahva animatsioon, kohapeal oli app'i järgi selle protseduuri tarbeks varutud lausa neli ja pool tundi. Kujutasin elavalt ette, kuidas istume suures auditooriumis ja kuulame teoorialoengut, õpime päästevesi kasutama, vilet puhuma, märjal põrandal mittejoostes liikuma, relva käsitlema, kondoomi kasutama ning langevarjuga päikesetekilt merre hüppama või mida iganes nende tundidega selgeks jõuab saada.

Need tunnid tuli aga omakorda arvesse võtta saabumisaega planeerides ja lõpuks oli kogu see juhiste, nõudmiste ja tungivate soovituste jada meid juba niivõrd segadusse ajanud, et viimases hädas võtsin ühendust Estraveliga. Nemad on ju ometi aastate jooksul korduvalt pidanud neis juhendites orienteeruma ja nõudmistest läbi närima. Poliitiliselt korrektne vastus saabus kiiresti ja vihjas läbi lillede meie tulevaste kaasreisijate vajadusele olla pidevalt käsikaudu juhendatud ja igaks eesootavaks sammuks suuniste abil ette valmistatud. Oleks pidanud aimama. Edaspidi eirasime jagatud infot ja lähtusime tavalisest Rootsi kruiisi loogikast ja see õigustas ennast igati.

***

Et mitte kellelgi mitte ühekski hetkeks tegevusetuse tunnet ei tekiks, sisaldab telefoniapp kogu nädala tegevuste üksikasjalikku plaani.

Täna, pühapäeval, võib näiteks päeva alustada jooga, hingamise või meditatsiooniga. Jätkata kunstiringi, nõelravi või kaljuronimisega. Terve päeva jooksul on võimalik kunstlikult tekitatud lainetel surfata või sisejäähallis uisutada, basseinides või mullivannides mulistada ja liutorudest alla lasta. Mängida saab nii korv-, jalg- kui võrkpalli, toimub rahvastepalliturniir ja lauatennisevõistlus. Toimuvad erinevad seminarid (nt kuidas näha 10 aastat noorem välja) ja koolitused (sushi valmistamine, viski või shampanja degusteerimine, origami nikerdamine, line dance jpm). Mitte kuigi heas füüsilises vormis reisijad saavad end proovile panna aga hoopis mälumängudes või kaasa lüüa bingotamises, tutvuda teemantitega või osaleda kunstioksjonil. Üksikutele reisijatele on plaanis teineteise leidmise lõuna, vähemustele oma ühisüritus, puududa ei maksa kõhuka hüppamise võistluselt ega jätta vahele karaoket või vibulaskmise treeningut. Kas ma kitarritundi, teatrit, välikino ja golfi juba mainisin? Erinevate eelistustega restoranid ja baarid on avatud kogu päeva, kasiinos on võimalik vaeseks jääda või väga rikkaks saada.

Meie resideerumiseks valitud päikesetekk pakub jahutavaid basseine, tasuta jäätist, live bändi nauditavalt kaasahaaravaid meloodiaid ja lõputult kirevat antropoloogilist vaatemängu.

Mida küll valida? Kuhu kiirustada? Mida õppida ja kogeda?

Taevas on selge, päike sirab, õhk on troopiliselt niiske ja lained pea olematud.

Nii see elu siin Soomes ehitatud ja norrakast kapteni poolt juhitud laevas koos umbes 4000 kaasreisijaga kulgeb.

——

27.november

Esimene peatus, Haiti!

Oma emade murekortsude süvenemise peatamisele me liiga palju just kaasa ei aita. Sellepärast julgemegi tunnistada alles tagant järgi, siis kui tegu tehtud ja seda ilma tagajärgedeta.
Hommikul kella 7 paiku sildusime (ma tegelikult ei tea neid merendustermineid kuigi hästi, et võin siin totaalselt puusse panna) Haiti rannikulinnas nimega Labadee. Ilm tõotas taas postkaardilik tulla, vaikselt hakkab puhkuse tunne kontidesse tekkima. Nautisime kiirustamata rikkalikku hommikusööki, sest puudus see kuratlikult hea põhjus nii vara, poolpimedas laevast välja kobida. Esiotsa poleks seal meid keegi oodanud ja tagatipuks oli natuke hirmus ka.

Haiti. Kõlab hästi, eksole? Kuldsed liivad, kaardus palmid, odav rumm ja sõbralikud ent hambutud suud, lummav mägine pinnas ja helged mälestused kolme musketäri-tüübist Alexandre Dumas't, kes just siitsamast La Espanola saarelt pärit. Seda kõike siit tõepoolest leiab, aga sellel mündil on ka teine, täiesti läiketa külg.
Haiti on nimelt riik, kuhu ühegi teise riigi välisministeerium või muu sarnane asutus hetkel reisida ei soovita. Või no mis hetkel, juba viimased mõnikümmend aastat on ilma tungiva vajaduseta mõistlikum valida mõni teine selle sama mere saar. Haiti on kontrollimatu, ettearvamatu, kõrge kriminogeensuse tasemega kaunis Kariibi mere saar, mida on aegade jooksul rappinud poliitiline vägivald ja diktatuurid, tagatipuks looduskatastroofid. Viimati mässasid nad oma presidendi vastu ja elavad nüüd anarhias.

See läänepoolkera vaeseim riik on nagu väärarenguga sohivend oma saarenaabri, Dominikaani Vabariigi kõrval. Üks häda ei saa enne otsa kui uus peale tuleb. Levivad hooga nii malaaria, tuberkuloos, hepatiit kui AIDS. Hullem veel on hariduse ja arstiabi kättesaamatus. Metsad hakkavad otsa saama, mullad on erodeerunud, puhast joogivett napib. Välisabi on üritatud siit- ja sealtpoolt sisse pressida, aga suuri muutusi pole ükski neist üritustest kaasa toonud. Kõrge ohutaseme tõttu ei aita ka turism häda leevendada, sest kui palju ikka neid hulle on, kes kõige eelnimetatuga silmitsi sooviks seista ja pinges närvidega puhata. Enne kui seiklushimulised Haiti nimekirjast päris maha kritseldavad või murelikud emad saare ohtude kohta googeldama tõttavad, tuleb täpsustada, et "metsikule" Haitile on siiski omal riisikol võimalik lennata ja meie seda ei teinud. Jukuta liiguks ehk mõtted paha peale, aga nähes kui silmatorkav ja huvipakkuv ta siinsele rahvale on, ei kaalu saadav kogemus seda riski üles. Aga mis siis kui sind miski nähtamatu ikkagi nii väga saarele tõmbab või kui sinu riikide kogus on just see paik koos Põhja-Korea ja Sierra Lionega veel puudu? Et kas siis kuidagi ei saa? Ikka saab.

Labadee linnake on üks kummaline koht, mille sarnases me varem olnud polegi. Kruiisifirmad on nimelt seljad kokku pannud ja selle rannaäärse linna kuni aastani 2050 endale rentinud. Linn on üles vuntsitud, puhas ja kõigi mugavustega. Ning turvaline, sest on ülejäänud Haitist tarade ja relvastatud valve abil eraldatud. Linnas viibimise luba on vaid valitud kohalikul teenindaval ja kaupa müütaval personalil. Et kogu ses turvalisuses jääks väikegi võimalus ootamatuseks, panin end hetkegi mõtlemata nimekirja, et köie otsas mäetipult ookeani poole kihutada. Zip'ima pidin sel korral paraku üksi, sest Juku on kahjuks ikka veel liiga lühike ja kaalutu, et midagi äkilisemat teha kui kühvliga rannas liiva kaevata. Hirmu mul ei olnud, sest olen kõrgust kartnud juba paarkümmend aastat ja selle paanikaga õpib aja jooksul toime tulema. Pealegi oli kohe peale vaadates näha, et minu hoog saab oma hädise 126-naelase kaaluga sel sõidul kõigist kambajõmmidest väiksem olema. Argpükslikult valisin nina ees laskumise asemel istuva asendi. Järgmisel korral panen hullu. Esimest korda elus ei karjunudki häält ära. Mitte piiksugi ei teinud. Poisid ei suutnud uskuda, et see vaikuses kõrgustest alla laskuv kuju olen mina. Tavaliselt kaasneb sellise teoga suuremat lainetust või väiksemat varingut põhjustav kisa. Selleks, et kõhus ärev pööris tekitada, on tulevikus enamat vaja. Aga oma 110-dollarilist hinda see seiklus kindlasti väärt ei olnud. 

Kuna rannad on siin maailma nurgas ikka paradiislikult ilusad, siis ülejäänud päeva vedelesimegi veepiiril. Õhu- ja veetemperatuur on saavutanud ühtlase 30-kraadise tulemuse, nii et ega väga vahet polegi, kummas end rullid. Kohaliku kola kokkuostuga ei tegele me enam ammu, ka siit ei reisi meiega peale postkaartide ja kohaliku rummi miskit kaasa. Kuna Eestis on 2 meest, kes hingevärinal igast uuest riigist käibelolevat raha koju ootavad, üks paberil, teine müntidena, siis tuli ka neid hankida. Khkmm, väga ebasoodsa kursi eest pudupoodnikult osta.

Mine tea, ehk oleks tulemus teine kui oleks saanud rahulikult ringi vaadata, aga kuna korraga hingas kuklasse, kiskus käest või hüples nina all 5-6 agarat müügimeest, siis neile tundus mõttetu hakata seletama, et eestlase jaoks on 2 inimest täpselt 1 liiga palju. Kohaliku elu puudumisel ei saa teile ka Haiti rahvusspordi ehk kukevõitluse või sügavuti juurdunud voodoo-usu kohta oma silmaga nähtud lugusid rääkida.

Kuus tundi ja üks abieluettepanek (loomulikult!) hiljem astusime mööda kaid laeva tagasi. Olgu öeldud, et viimast pakkumist ma vastu ei võtnud, sest kuigi segaste, aga siiski seaduste järgi pole Haitil mitmenaisepidamine lubatud. Kuna ma 9 aastat tagasi saare teisel poolel, Dominikaanis, ühele tüübile juba jah! ütlesin, siis seekord jääb perekonnaseis samaks. Üks naine siiski ütles "yes, I do!", rannas, kõigi silme all kui tema tüüp üht põlve pidi sügavasse kariibi liiva oli kaevunud. Rahvas nii vees kui kaldal juubeldas, täpselt nagu ühes lääges Hollywood'i linatükis. Mina oleks eitavalt vastanud, oleks olnud põnev näha, mis siis saab.

Mingit audentset haiti-kogemust see linn loomulikult ei paku, pigem läheb kurioossete kogemuste listi, aga meie jalg on sinu pinnal astunud ja nimekirja sa lähed.

Laeval on melu taas tuurid üles võtnud, on aeg kaist eemale triivida ja jätkata seda ümber Kuuba kulgevat ringreisi. Jääme põnevusega uut päeva, uut riiki, uusi kogemusi ootama.

Wah Gwaan? Mi Deh Yah, Yuh Know' (hääldades loe kõik sõnad üheks ja ütle seda hästi kiiresti, siis oled jamaica päraselt küsinud, et kuidas läheb ja andnud teada, et sul on kõik OK)

Teine peatus, Jamaica!

Ajal, mil see Columbuse tüüp siin Põhja-Ameerika ja Kariibide kandis oma alusega ringi tiirutas, koperdas ta hopsti!, 3.mail jälle ühe uue maajupi otsa tema pikas loetelus. 529 aastat hiljem jõudsime siia meiegi. Peaaegu polekski jõudnud, sest Jamaicale sisenemiseks vajavad Eesti kodanikud rahvusvahelist vaktsineerimispassi, kus sees märked süstidest, mis hoiaksid eemal nii leetrid, punetised kui lastehalvatuse. Midagi meil oli ja midagi oli puudu. Perearst oli ilmselt meie eesootava puhkuse pärast kade, mistõttu tema käest vajalikke pabereid saada ei õnnestunud. Digilugudes ja muudes veebiavarustes pole ka neist ammustel tolmuhallidel aegadel tehtud vaktsiinidest jälgegi. Juba hakkas tunduma, et tuleb taas ministeeriumisse kirjutada ja puudustele näpuga näidata. Aga siis ilmus jumal teab kust kapipõhjast sadade teiste mõttetute ja vanade paberite hulgast välja üks hallikas luitunud A5, tekst puha kirillitsas peal. Ja leetrid, punetised, lastehalvatus samuti. Aasta 1988. Parema puudumisel paber kaasa ja ootama põnevusega seda hetke kui keegi tolliametnik antud dokumenti dešifreerima hakkab. Muidugi ei hakanud. Kedagi ei huvitanud. Ja mina hakkasin peaaegu süsteemi muutmist nõudma…

Mina oleksin kohe laevalt väljudes takso otsinud ja Montego Baysse sõitnud, aga jänespüks-Kalvet arvas, et kui turvatooli, -vööd ja õhkpatju ei ole, siis on liiga ohtlik. Jumala eest, ega see mingi Euroopa ole. Mina olin valmis neist moodsatest mugavustest mööda vaatama ning valmis ainsaks kriteeriumiks seadma selle, et taksojuht (väga)kanepiuimas ei oleks… Olin juba hommikust peale heas tujus ning ei viitsinud selle tühitähi pärast vaidlema hakata. Jääme siis päevaks Falmouthi ja tajume siin seda maagilist Jamaica vaibi.

Esimese hooga liikusime kand varvas kohaliku turu suunas, sest poistel isutab juba ammu mahlaste mangode järele. Hinnanguliselt 1/50 turust oli keskpäevaks kaubaga kattunud, enamikel lettidel laperdasid räbaldunud kilekatted tuules, kaubast ei halli haisugi. Kusagil keevitati läbi päikeseprillide viimaseid kandvaid torujuppe kokku. Üksikutel lettidel laiutasid küll kapsad-kaalid, arbuusid ja banaanid, aga otsitud mangodest polnud haisugi. See-eest olid mingid teised haisud. Seda, mis kellast kaubitsemine täiega lahti läheb, me aru ei saanudki, sest kuigi me justkui räägiks sama keelt, siis aru ei saa suurt muhvigi.

Jamaica on konstitutsioonilise monarhiaga riik, mille riigipeaks on Jamaica kuningas ehk kadunud Elisabeth II poeg Charles III. Riigil läheb jumala okeilt, mistõttu on nende kohalike hulk, kes pooldavad iseseisvaks vabariigiks saamist, pidevalt kasvav. Eks ole siis kuulda. Falmouthi tänavatel kulgedes on tunne nagu siin elakski Vana Rahu ise. Mingi eriline rütm või hoopis rütmitus. Ma olen muidu üsna nobe kõndija, aga siin käib minugi samm kuidagi aeglasemalt, pehmemalt, võõraste vastutulijatega on aega lobiseda, igasse kipakasse aeda sisse piiluda. Aga just siis kui olin enda meelest täiega reggae rütmi sisse saanud, jäid lapse friikad poolteist tundi hiljaks (neid oli enne serveerimist vaja minna veel külapoodi tooma) ja sellest piisas, et oma maisesse kiire-kiire-kehasse tagasi laskuda.

Tegelikult ei olnud kõhud jõudnud veel hommikusest laevatoidust tühjaks minna, aga kuna tahtsime kindlasti ära proovida kuulsa Jerk Chicken'i, siis tuli end ikkagi ühte sisehoovi maha istutada. Etümoloogide (need on sellised tüübid, kes proovivad välja uurida ja puurida kõigi sõnade algupärase päritolu) arvates on näiteks sõna Bar-B-Q tuletatud just nimelt Kariibi mere saartel elanud põlisrahvaste keeles kasutusel olnud sõnast barabicu, mis otsetõlkes tähendab püha tuleaset. Nii, et üks vürtsikas suleline tuleb sellel saarel igatahes ära süüa.

Nagu ka kohalik rumm, mis vajab joomist ja kaasaostmist. Minu Pina Colada sees oli see lihtsalt jumalik. Kuidas maitseb kaasa kahmatud kraam, seda saab alles kodus teada. Kui saab. Ilmselt ikka. Asi on nimelt selles, meie käes pole hetkel ühtegi ei Haitilt ega Jamaicalt kaasa ostetud kangema pudelit. Need nopitakse laevaukse ees ära, nummerdatakse ja paigutatakse kuhugi salajasse kohta hoiule. Ikka selleks, et kunded laevas kolekallist pardaalkoholi tarbiks. Juttude järgi saab kogu oma mandi kätte Miamisse tagasi jõudes. Parem oleks, sest jutt soodsast kohalikust toodangust on mingi rahva suus leviv legend ja pappi on selle (loodetavasti) väärt kraami alla omajagu pandud. Ühte ma ütlen, Kariibid on kallid.

Legende on sel Saaremaast neli korda suuremal maalapil palju. No ikka palju palju enam kui meie esindussaarel. Nimeta mõni, sa kindlasti tead neid. Alusta näiteks sportlastega, seal on valik lai. Usain Bolt, loomulikult. Legend ise. Merlene Ottey, Veronica Campbell, Asafa Powell, Shelly-Ann Fraser-Pryce. Ühte ma ütlen, kiiresti joosta nad suudavad. No ja üks tõsine spordifänn on kindlasti kursis kohaliku bobikelgukultuuriga ning "Libe liug" leidub tema filmiriiulis VHS-ina. Miljonite naiste niiske unenäo ehk James Bond'i lõi Ian Flemming näiteks just nimelt Jamaical. Kindlasti tuleb sulle veel silme ette värviline mütsilotu, rastapatsid ja suitsuvine. See kolmainsus viitab otseselt Jamaica kuulsaimale muusikule Robert Nesta Marley'le, keda meie teame Bob'ina. Tüüp tõestas ilmekalt väidet, mille järgi negatiivsust saab võita kuhja positiivsusega. Mustanahaliste orjastamine, vaesus, kuritegevus, poliitiline rõhutus ja muud sotsiaalsed probleemid olid läbivaks teemaks tema loomingus, aga erinevalt halast ja hädaldamisest, ootusest, et keegi teine elu paremaks muudaks, kutsus ta oma sõnumites inimesi ise oma võrdsete inimõiguste eest seisma ja parema homse nimel pingutama. Nende mõtete ja reggae muusika maailmakuulsaks muutmise eest teda armastati ja tunnustatakse tänaseni. Minusugune võhik ei tee muidugi Bob Marley loomingul ja ülejäänud reggae muusikal vahet, aga mõnus on see rütm sellel ajal ja selles kohas igatahes.

Mööda tänavaid sihitult lonkides ei teki hetkekski linnulaulu nautimise võimalust, ikka lõugab mõnes hoovis või tänavanurgal minukõrgune kõlar ja selle ümber õõtsuvad pehmes rütmis nii noored kui vanad, kellel on ülejäänud päev (või nädal) vabaks võetud, sest noh "Jamaica, no problem!" Mütsi (rastacap) ja takuseid rastapatse kui Jamaica kaubamärke sai juba mainitud, nüüd ootad sa kindlasti põhiteemat… et mis värk selle kanepiga siis ikkagi on? Kas sai? Kust sai? Kuidas oli?

Olge nüüd mõistlikud, see on ikkagi perereis. Ma jääks oma Aasta Ema tiitlist ilma kui laps käe kõrval mööda Falmouthi tänavaid uduste silmadega ringi hõljuksin. Ei, kanepit ja muid uimastavaid aineid ei ole keeruline saada, kuhugi otsima ei pea minema, see kraam jõuab ise soovijani. Meieni näiteks kaubanduskeskuse välisukse ees. Tänava ääres kasvab ta ka, aga seal oli see kole tolmune, sellest hoolimata oli keegi õisikud juba ära noppinud ja sisse hinganud. Lahke seadus ütleb nii, et 2 untsi või kuni viis taime võib sul igal ajal taskus või pläruna hammaste vahel olla. Kohalikud rastafarid võivad seda 7-harulist lehte omada ja tarbida piiramatus koguses, sest see toimub ju religioossetel eesmärkidel. Mõistlikud reeglid. Nii, et armas proua Jesse, eestlased on juba sajandeid hundijalavett (või mõnd teist maitsvat kraadiga jooki) usulistel, klimaatilistel või kurat teab miks (nt rõhuvast elust tingitud põhjustel) tarvitanud, ärme hakka piirama ja karistama.

Enne laevale minekut lõin viimased Jamaica dollarid laiaks soetades üleilma kuulsat ja kuradi kallist Blue Mountain kohvi. See käsitsi valitud, kohapeal röstitud ja keeruka valmimisprotsessi läbinud kohv on üks neist asjadest, mida erinevalt kanepist saarele saabudes kindlasti tarbida tasuks.

Oli jumala 'Ya Mon' päev

Kolmas peatus, Kaimanisaared!

Pean ilmselt oma pooleli jäänud magistriõpingud vabanduseks tooma, aga Kaimanisaartest ei teadnud ma kuni tänaseni küll rohkemat kui vaid seda, et nad kusagil siin helesinises Kariibi meres asuvad.  Emakeelne googeldus näitab, et minusuguseid teadmatuses virelejaid on palju, mingit kasulikku infot või varasemat külastajakogemust leida ei õnnestu. Palju targemaks ei saa ka teisi teadaolevaid keeli appi võttes, sest selle 80 000-elanikuga väikeriigi kohta mingit laiaulatuslikku uurimustööd tehtud ei ole.

Meie päev algas talongisabas seismisega, sest erinevalt eelmistest päevadest, ei sildunud/randunud/dokkinud meie laev täna kai ääres. Selle asemel viidi meid merel ankrus seisvast laevast maale väikeste alustega. Kuna rahvast laevas on tuhandeid, aga pisikesed alused mahutasid vaid paarsada reisijat korraga, siis oli aastatepikkuse kogemuse pealt välja töötatud kaasaegne maalemineku järjekorra süsteem. Maalepääsu pileti tarbeks tuli kella pealt sabasse, mis lõpuks lookles läbi terve 5.teki, võtta. Meie oma nõukogude taustaga olime muidugi varakult platsis ja saime püha paberilipiku kiirelt kätte. Sabatamata said maale need jõukad, kes olid laevalt kallid päevaekskursioonid ostnud. Teistel jäi vaid üle oodata kutset ja seepeale paati kobida. Oodata ei tulnud kaua, hea et hommikusöögi sisse vohmida jõudsime. Kõik toimis õlitatult ja üle paarikümne minuti ootama ei pidanud. Lühike ent loksuv 10-minutiline sõit viis meid tänaseks päevaks Kaimanisaarte pealinna George Town'i.

Ülla-ülla, taaskord oli härra Columbus platsis kui vaja uusi maid kaardile kanda. Seekord aastaarvuks 1503 ja saare esialgseks nimeks "Las Tortugas" (siin elanud suure hulga kilpkonnade järgi, kes küll hiljem sellisel hulgal maha notiti, et liik oleks peaaegu välja surnud). Mis hetkel sai kilpkonnadest kaimanid ja saarte nimi muutus, vat seda ma küll kusagilt välja ei lugenud. Riik ise jaguneb kolme lähestiku asetseva saare, Suur-Kaiman, Väike-Kaiman ja Cayman Brac vahel. Pealinn on loogiliselt suurimale saarele sätitud. Erinevalt mägiseimast Kariibi saarest Haitist ja keskmiselt mägisest Jamaicast võime me eestlastena nüüd rinna ja rinnad uhkelt kummi lüüa, sest saarte kõrgeim punkt, 43 meetrit üle merepinna, on küngas meie hiiglasliku Munamäe kõrval.

Jälle on pukis Charles III, sest ametlikult on tegemist Ühendkuningriigi koosseisu kuuluva territooriumiga, mida kunn sealt kaugelt külmalt maalt muidugi juhtida ei viitsi, selleks on siin omad tüübid. Kohe maale jõudes oli selge, et olime saanud tänaseks korraliku upgrade'i võrreldes kahe eelmise päevaga. Otse ühiskonnaredeli teise otsa. Riigi rikkus paistis koheselt välja nii siledatest prügivabadest tänavatest, kaunist arhitektuurist kui ka ülikallite luksusbrändide butiikide reast rannapromenaadil. Kaimanisaared on nimelt maksuparadiis rahvusvahelistele ettevõtetele ja jõukatele üksikisikutele, mis on suuresti tingitud sellest, et riik ei nõua teenitud või hoiustatud tulult makse. Nii, et tõmmake oma Eestis asuvate pankade kontod tühjaks, sukasääred ka ja otsejoones Kaimanitele! 

Kuna see hommikune vähe segasevõitu korraldusega laevutamine ootamatult kiiresti käis, siis olime juba kella 9ks maal. Pealinn George Town on oma suuruselt küll nagu Pärnu, aga varahommik selles meenutab pigem talveperioodi meie suvepealinnas. Kaubandus ja teenindus olid valdavalt veel suletud, mistõttu otsustasime esimese hooga randa minna, sest merilõvi Juku polnud juba poolteist päeva saanud liiva endale kõigisse õõnsustesse ja pragudesse toppida. Falmouthis, Jaimaical, on nimelt nii õnnetult läinud, et mereäärne linn küll, aga korralikku randa polegi. Taksojuht hüppas meile põhimõtteliselt sülle kui oma ülimugavat teenust pakkuma tuli. Ei hakanud siis kaugemalt otsimagi. Kaubad koos, tuli jääda ootama, et krapsakas härra ülejäänud mikrobussi täis müüks. Õnneks tundus ta osav müügimees olevat, nii et üle veerand tunni me seda vägevat 10-minutilist sõiduvõimalust ei oodanud. Õnneks on George Town'i tänavatel vabalt leviv WiFi, mis võimaldas ooteajal koduühistu kriitilised tsirkulatsioonipumba tööd ära organiseerida. Randa ikka veel ei saanud, sest esiotsa tuli veel kaks kundet hoopis teises suunas ära visata, aga no see mõni probleem kui on maksejõuline rahvas.

Seven Mile Beach on mingil missivõistlusel valitud maailma parimate randade hulgas 12. kohale. No ma ei tea, eks maitsed olegi erinevad, aga kuna liiv oli, helesinine soe vesi samuti, pissida sai potti (erinevalt nt South Beachist Miamis), söök valmis lahtisel tulel ja jook toodi rannalinale kätte, siis ei olnud häda mitte vähimatki.  Üks äge plaan mul Kaimani jaoks oli, aga kuna lõpuks sisaldas see jälle osaliselt tegevusi, mida Juku kaasa teha ei oleks saanud ja hinnastamine oli ka hingematvalt krõbe, siis ma ei hakkagi sellest pikalt rääkima. Kaubanduse ja postkontori kappasime loomulikult läbi, kohalikku raha ja maitseid saime. Rummi seekord ei ostnud, sest ainus kohalik toodang maksis ilmselgelt liiga palju (liitrine pudel 53 dollarit). Muus osas olid hinnad Haiti ja Jamaicaga võrreldes soodsamad, inimeste elujärg hea ja see ei tekitanud vajadust turistid luudeni nahkadest paljaks koorida. 

Kuna täna on merepäev, kus maaleminekut ei toimu, siis on just paras aeg veidi sest kruiisilaeva elust pajatada.

See 300-meetrit pikk ja 15 korrust kõrge alus, millel juba 5. päeva elame, on nagu üks väike hästi konsentreeritud, aga põnev linn. Meie Explorer of the Seas ei ole kaugeltki üks RC suurematest või uuematest laevadest, aga siinkohal jääb minu fantaasia vaeseks, et mis imevigureid neile uutele uhketele alustele veel välja on mõeldud kui see "vanake" endas juba nii palju võimalusi pakub.

Kruiisipakettide hinnad sõltuvad lisaks laevatüübile veel paljudest teguritest: läbitavad sadamad, reisi pikkus, kajuti tüüp, kõikvõimalikud lisateenused ja -mugavused. Ütleme nii, et alumine piir on umbes 2000$ kahe inimese kohta ja ülemine on kusagil nii suurtes summades, et ma ei hakka seda isegi kokku arvutama, teeb meele kurvaks. Meie valitud kogum sai üsna ahtake, sest iga järgmine nupuvajutus lisas müstilisi numbreid algsummale juurde. Paberil on kirjas nii:

Kruiisi hind (aknaga kajut 3-le 2055.20€) sisaldab:

*Valitud kruiis 3-inimese kajutis

*Kõik söögid erinevates laeva restoranides ja kohvikutes (v.a. gurmee-restoranid) ja söökide juurde kuuluv vesi, mahl, kohv

*Rikkalik meelelahutusprogramm laevas - peod, gala-õhtud ja suurejoonelised lavashowd

*Basseinid ja mullivannid, osadel laevadel ka saunad

*Erinevad sportimisvõimalused laevas

*Eriprogrammid lastele ja noortele

*Kõik kohustuslikud maksud

*Teenustasud e jootrahad e tipid

Neid viimaseid kahte maksame millegipärast ikka täie rauaga. Aga ma ei viitsi ka vaidlema minna. Võib-olla maksaksime veel rohkem (sadamamaksud jms kui seda juba paketi sees ei oleks, mine sa tea).

Olin kuni oma kajutisse jõudmiseni jumala kindel, et meile on sinna lõbusaks lisandiks veel keegi neljas pandud. No nagu tavaliselt laevakajutites ikka, neli voodit ja suurima kasuteguri saamiseks kõik asukaid täis topitud. Nii nagu me kolmekesi alustame, nii ka lõpetame, pole keegi soovinud neljandaks tulla. Küll aga võime siit lahkuda nelja jagu raskena, sest toidud, mida laeval pakutakse, on lihtsalt nii head, kogused muudkui kasvavad, ei mäletagi enam, mis häält teeb korisev kõht.

Laevas on kaht tüüpi restorane ja kohvikud: on need, kus kogu toit ja jook on juba hinna sees, pugi palju jaksad. Ja siis on peenemad kohad, kus saab menüü järgi meelepärast tellida, mõned toidud on tasuta, mõne eest tuleb vastavalt hinnakirjale juurde maksta.

Kõige tagasihoidlikuma joogipaketi sees on mahlad, vesi, kohv ja tee, karastusjookide pakett maksab 38$  ööpäev ja tipsutamise jaoks tuleb alkoholipakett eraldi juurde osta, selle hind on 98$/per nägu ööpäev ning siis laku palju jaksad. Mis siis, et laev on hiiglaslik, veidi ta ikka kõigutab (tõsi, erakordselt vähe) ja vähemasti meil viib see igasugu joogisoovi ära. Samas, kui tekitaks enese sees vastukõikumise, läheks kõik äkki hoopistükis sirgeks..? Igatahes on eelmakstud kogused nii suured, et selle äratarvitamise nimel peaks kõvasti pingutama. Peavalu ja pöörleva kõhuga igal hommikul maale minna, kus päike paistab lagipähe, kuumus ja niiskus on karmid kainelgi kannatada, ei tundu kuigi kutsuv väljavaade. Aga igaühe oma valik. Kindlasti on laeval ka neid, kes siit kogu nädala vältel ei lahku, olgu peatus kus imedemaal tahes. Loomulikult võib söögi kõrvale veini või basseini äärde kokteile tellida ka paketiväliselt. Nende eest tuleb lihtsalt eraldi maksa, hinnad on krõbedad, jäävad 12 ja 16$ vahele klaasi eest. Igale tootehinnale lisandub veel ka 20% maksu näol, nii et ega odav lõbu see ei ole.

Maksma kõige selle eest aga ei pea, kohe joomise hetkel vähemalt mitte. Laev on nimelt täielikult sularaha ja kaardimaksete vaba. Kogu eksistents käib laeval isikliku SeaPass'i abil, mis kujutab endast väikest plastikkaarti, mille abil toimuvad kõik tegevused ja tehingud käteräti laenutamisest kuni oksjonil võidetud maali eest tasumiseni. SeaPass on omakorda ühendatud krediitkaardiga, RC app võimaldab reaalajas ülevaadet kulutatud summadest, mis siis reisi lõpus kõik kenasti kaardilt maha piiksuvad. Ilmselt jälgib Luminori Tallinna peakontor hirmuga, kuidas minu varastatud krediitkaart mingi pahalase käes mööda kahtlasi saareriike liigub ja raha kulutab. Aga kinni pole nad seda ka veel pannud.

Kõik teie, armsad sõbrad, kellega oleme merel oldud nädala jooksul ühenduses olnud, te olete meile väga kallid, lausa 27 dollari jagu ööpäevas. Täpselt nii palju maksab päevane WiFi kasutamise õigus laevas. Kuna muid võrke siin lainete keskel nagunii püüda pole võimalik, siis ongi see ainus võimalus välismaailmaga ühenduses olla. Üleüldse on kõik siin laeval kallis või veel kallim. Poode on pigem vähe, kaubavalik piiratud, hinnad kõrged. Meie jaoks. Kogusin neli päeva julgust, et hunniku pealtvaatajate ees oma esimene surfitund võtta, aga 69.99$ 20 minuti häbi eest tundus siiski liiga palju ja see lust jääb ootama soodsamaid aegu. See-eest on golf täiesti tasuta. Ja see on vaieldamatult Juku lemmiktegevus laevas. Ei, tasuta ja piiramatutes kogustes jagatav masinajäätis on veel natuke lemmikum. Lisaks õppis ta potikat ja linnade põletamist mängima ja ei jäta nüüd enam järgi. Te ikka mäletate kui lõputult pikk ja igav see viimane neist on?

Jääetendust nautisime me kõik, see oli tõesti imeilus. Tantsuõhtud live bändiga on mõnusad, seal oleme Jukuga ikka esimesed keerutajad. Eileõhtune kostüümiparaadi nime all välja reklaamitud etendus 5.teki aatriumis oli pigem nagu lasteaia lõpupeo kavast välja karanud. Väga veider valik. Aga muidu on esitused, bändid ja muusika laeval head, kõike jazzist rokini, tantsust stand up-ini.

Kui sadamas neid kohvrikuhjasid nägime, mida merele kaasa võetakse, siis tekkis küll küsimusi, et mida pagana varandust need kõik sisaldavad. Meie 60kg manti on nagunii kõigi aegade rekord, aga see tähendab vaid kahte suurt kohvrit ja kolme seljakotti. Peenemad prouad lükkasid ikka väiksemate aiamajade kõrguseid kuhjasid enda ees. Tuleb välja, et laeva tasub tõepoolest kaasa vedada oluline osa oma riidekapist, sest seda läheb siin vaja. Ujukad ja rannariided basseini äärde, mullivanni, surfamiseks või randa. Spordiriided hommikujooksuks, joogaks, jõusaaliks, erinevateks treeninguteks. Niisama vaba aja varustus hommikusöögile, lebotamiseks, laeval liikumiseks. Ütleme nii, et kohvijärjekorras seistakse küll pidžaamas, hommikumantlis, tutiga sussides küll mingites kummalistes võrkriietes, mis ühtki kehakumerust kuigi palju ei kata. Peaasi, et mugav on. Kindlasti tuleb kaasa pakkida pidulikud riided, mis on nõutavad õhtusöökidel (va buffees), soovituslikud kontserditel, tantsuõhtutel, abielludes (loomulikult on laevas kabel, kus saab lasta end sobiva kaaslasega igaveseks või veidi lühemaks ajaks kokku liita). Erinevad õhtud on veel omakorda värvide järgi nimetatud, võimalusel võiks nende teemadega arvestada. Kuna kogu laevaprogramm on mitu nädalat enne reisi algust app'ist nähtav, siis jõuab puuduolevaid hilpe aegsasti varuda. Mõned pere- või sõpruskonnad on eriliselt valmistunud ja kannavad ühtseid kruiisipluuse. Nunnu. Vastukaaluks näeb ka sädelevaid ja puhvis õhtukleite, kõrgeid kontsi ja tonnide viisi meiki. Midagi sooja tasub samuti kaasa pakkida, sest siseruumid on tihti külmkambriks jahutatud, nii et põiepõletiku või nohu mittesaamine on korralik väljakutse.

Üldiselt on kogu see seltskond siin sõbralik, abivalmis, jutukas (ooojaa!). Täiesti võimalik on oma eluke rahulikult omaette, märkamatult ära elada, ilma vajaduseta sotsialiseeruda ja elukestvaid suhteid luua. Märkamatuks jäämisele ei aita muidugi kaasa silmatorkav blond poiss, kes basseinis hulpivate poi-laste vahelt läbi ujub, vetelpäästjat ärevusse ajavaid hüppeid ja sukeldumisi korraldab, rannas suurimat liivalossi ehitab või esimesena tühjal tantsupõrandal hoogsaid poognaid keerutab. Kõike seda on ameeriklastel kombeks ära märkima tulla, isiklikult, piiiikalt piiikalt vestlust arendades. Põhjus võib olla ka selles, et lapsi on laevas vähe. No ma ei oska öelda, äkki sadakond. Vähemalt üks neist räägib eesti keelt. See poiss eesti venelaste perekonnast, kelle kõrvale me esimesel hommikusöögil kogemata istusime. Vähemalt sama palju kui on lapsi, on ka rulaatoreid/skuutreid/ratastoole ringi liikumas. Nendega vuravad siis peamiselt suuremapoolsed reisijad, olenemata vanusest. Pärast seda kui ühel õhtul üks maakera suurune proua oma skuutriga täistuuridel lifti poole kihutas, teel plekist prügikasti pikali sõitis ja ise suurest naerust üle sõiduvahendi ääre hakkas kukkuma, mõtlesin küll, et jumal halasta, kas tõesti… Prügikast tõsteti püsti, proua reguleeriti otsapidi lifti ja päev läks edasi. Noori pidutsevaid seltskondi pigem ei ole, vaevuliikuvaid pensionäre samuti mitte. Ülejäänud paar tuhat reisijat on oma elukesega jõudnud sinna 30 ja 40 eluaasta vahele (kuigi mingist kaalunumbrist alates on juba päris keeruline vanust pakkuda). Trügimist ega ruumipuudust pole ka kogenud kuigi hirm oli, et peab igal ajahetkel mõne higise võõraga kehalises kontaktis olema. Mingit lällamist, labasust ja lauslollust pole õnneks silma jäänud. Õhkkond on igati puhkust soosiv. Tõsi, tolerantsust on selleks kõigeks siin omajagu vaja ja valmis tuleb olla ka kohtumiseks kõikvõimalike kultuuriliste erinevustega.

Kui miski on laevas 10 punkti 10st, siis on see teenindav personal. See kvaliteet, kiirus, empaatia, tähelepanelikkus, sõbralikkus on imekspandav. Neid naeratavaid nägusid ja osavõtlikkust lihtsalt ei ole võimalik päevast päeva kuude kaupa teeselda. Iga teenindaja, kes on meiega kordki juttu ajanud, mäletab Kristjanit nimepidi. Nii nad siis nukitavad ja "vestlevad". Toateenindus meisterdab iga päev rätikutest uusi vahvaid loomakesi. Kätepesutsooni (jah, selline asi on enne buffeesse sisenemist, sest laeval kipuvad levima erinevad koledad kõhutõved) kidrapoiss lubas tal täna oma pilli näppida ja koos muusikat teha.

Ilmaga on meil vedanud, vaid päike ja veel päikest. Meri on siiani olnud sedavõrd vaikne, et Madise okserohul kork veel puha peal. Täna on esimest päeva tuul tugev ning lained kõrged. Siin alumise teki kajutis on kaunikesti niru olla, riidepuud kolksuvad kapis ja vesi pritsib vastu akend. Loodan, et Juku magab oma une kiirelt ära, üleval peo ja melu sees on lihtsam mõtteid sellest eemal hoida, et aastatetagune kogemus võib taas korduda…

Suures plaanis tundub nii, et kui Jumal (või tööandja) annab, siis ilmselt oleme ühel päeval taas kruiisilaeval ja teel kuhugi.

Päevalehe LPs ilmunud lugu saavutas küll ohtra kärpimise ja toimetamise läbi ebaloomuliku ja veidi loogikata vormi, aga kes pikalt lugeda ei viitsi, siis väikese ülevaate annab SEEGI.