Viin (august 2021)
13.august
Kuidas ma seda siis nüüd seletan, et miks me siin oleme?
Alustada tuleks vist sellest, et olen juba aastapäevad kaalunud koduremonti. Kaua kaalutud tapeediotsus, Morris&Co naturaalsetel värvipigmentidel põhinev rahulik koloriit ning väga dekoratiivne tasapinnaline stilisatsioon, on hea küll, aga igal asjal on oma aeg, nii ka tapeedil. 7 aastat on rohkem kui vähem. Samamoodi ärritab igal hommikul ärgates see tapeediga kokkusobiv ent silmale torkehaavu tekitav hele seinavärv. Urrghhh! Niisiis oli ühel heal juunikuu päeval selge, et Morris pakib end seinalt maha, pintslid ja rullid kolivad sisse ning läheb suuremaks redekoreerimiseks. Ainult et tite kõrvalt värvida ning tapeetida... Tõepoolest, lihtsam tundub seale sadul selga kujutleda ja kauboisaabastes krokodill sinna otsa parmupilli mängima asetada. Pudrused käejäljed värskel värvil ja tapeediliim mujal kui vaid seinal peavad olema 110% välistatud. Üksi seda pea 2-aastast kuhugi asumisele ju ei saada. Seega tuli "raske südamega" langetada otsus ja mõneks ajaks välja kolida. Kolida täpselt nii kaugele, et oleks lihtne minna ja tulla, aga ometigi ei saa keegi eeldada, et sealt väiksema värvirulli-SOSi peale kohale kiirustan. www.ryanair.com ja tehtud
Üks probleem oli veel. Käsi püsti, kes suudab mind ette kujutada üksipäini väikelapsega kuhugi minemas? No kaugemale kui mänguväljak või ujumistrenn. 24/7, 5 päeva? Nagu ma ennustasin, siis ühtegi kätt ei tõusnud. Loomulikult oli vaja leida keegi, kellele suud ja silmad uhket reisiplaani täis rääkida ja siis see õnnetu "JAH" kätte saada. Esimese tugiisiku kandidaadiga läks kohe õnneks. Armas kallis Railike neelas selle konksu alla nagu näljane hüään (10 sekundiga on muidugi ka raske hoolikalt kaalutletud valikut teha) ja nii me siin siis nüüd oleme - 2 naist ja beebi.
Et miks just Viin? Aga miks mitte? Viin on lahe! Viin on ilus! Viinis on alati midagi teha. Absoluutselt kõigil. Kõiki "Top 10 things to do in Vienna" selle lühikese ajaga muidugi teha ei jõua, aga siis tulebki tulla ühe uuesti ja uuesti. No ja asi see tulla pole kui lennuaeg on napid 2 tundi. Peatuspaigaks valisime sel korral suure ja avara katusekorteri Margareteni linnaosas, Schönbruni lossi läheduses, vanalinnast vaid paari metroopeatuse kaugusel. Puhas ja valge, linnavaadete ja olulise mürata üsna impersonaalne kodu, mis saab boonuspunktid suure katuseterrassi eest, kus päikeseloojangut, öösse mattuvat linna ja langevaid tähti imetleda.Juba esimesel päeval mõistsime, et seda "autot on juhtima pandud kahe vasaku käega juht", sest no meie kahe orienteerumisoskus loogika, päikese suuna ja Google mapsi abiga on sama kehv kui mullamutil sogases Läänemeres.Jumal teab, mis hea õnn see meid lõpuks õigele teele juhatas, aga pisukese harjutamise järel leiaks UBahn 4 peatuse nüüd ka vaid kompimise teel üles.
Kuna olin Railile selle lühipuhkuse maha müünud pelgalt ülevoolavaid omadussõnu sisaldava kiidulauluga imelisest lossist ja erakordsest loomaaiast, tuli oma sõnadele nüüd ka reaalset mõõtu andma hakata, mistõttu esimesel hommikul end kohe läänesuunalisele jalutuskäigule sättisimegi. Tõele au andes on see 1750.aastal valminud rokokoo-stiilis loss tõepoolest peamine põhjus Austria pealinna külastamiseks. Hapsburgide dünastiast ma just liiga palju ei tea ja sellest ammusest ajastust just üleliia palju ei pea, aga Schönbrunn'i (tõlkes ilus kevad) lossi erakordne suurus (tagasihoidlikud 1441 ruumi) ja tohutul maa-alal laiuvad aiad, lillepeenrad, puudealleed, paviljonid, skulptuurid ning purskkaevud avavad fantaasialaekad, ergastavad puhkerežiimil kujutlusvõimet ja pakuvad tegevust ja nautimist terveks päevaks. Ei, tegelikult lausa mitmeks. Sissepääs lossi alale on täiesti maksuvaba, majas ringiluusimiseks tuleb küll veidi kukrut kergendada. Meile piisas sel korral vaid vabas õhus pakutavast. Niisama suure õhinaga nagu ootasin taaskohtumist Schönbrunn'iga, säbelesin külastama ka Euroopa suurimat ja maailma vanimat loomaaeda. Suurt rolli mängivad siinkohal jälle Habsburgide dünastia liikmed, kes juba 1752.aastal oma koduhoovi taolise algelise loomaaia rajasid. Võib ju mõelda, et mis see zoopark pärast unustamatut safari-retke Kruegeris enam on, aga võta näpust. Kui saaks kordki elus pandat pambust närimas näha, kordki koaalat laisalt oksal tukkumas jälgida, sipelgaõgijat... ma ei teagi, sipelgaid söömas? tabada. Ning loomulikult kombinatsioon tiiger-gepard-lõvi - mis sunniks küll neist kasslastest mööda tormama. See loomaaed on võrratu! Väga suur ja erakordselt avar (17 hektarit teeb nii mõnegi maaomaniku kadedaks), nii roheline ja õhuline, rohkem kui 8400 isendit majutav ja mahutav, sealjuures ei ela ükski loom puuris, veel hullem, ei pea betoonpõrandal kapju klõbistama. Esialgu plaanisime zooparki terveks päevaks jääda, lasta noorel loodushuvilisel oma kosutav päevaunigi sealsamas ära teha, aga lõpuks olid prouad turistid lõunaks oluliselt väsinumad kui noor värske veri ja nii me, hing paelaga kaelas, poolest päevast metroojaama poole kappasime. Ei ole mitte ühtegi vabandust, miks seda võrratut paika mitte külastada. Pilet ei olnud vist ka kuigi hinnaline.
Küll aga jõudsime Viini gastronoomia radadele ehk vitsutasime murul lamades makku 3 originaalset viini vorsti- 2 tavalist, üks juustuga. Mis asjaoludel sai tavalisest grillvorstist vaat et rahvusroog, on mul siiani teadmata. Vorst on maitselt siiski hea (ja kui ei ole, siis on järelikult liiga vähe ketšupit) aga hinnalt samaväärne kahe paki Rakvere samalaadse vorstiga. Olustikus ja õigel ajahetkel koos kaasasoleva peenleivaga siiski super amps. Kuna aeg ongi juba sealmaal, et kõht annab tunda, siis teen kirjutamises pausi ja muljetan homme edasi.
14.august
Kuna ma toiduteemaga oma memuaarid eile lõpetasin, siis oleks paslik sellest täna ka alustada. Sööma ju ikka peab.
Et siis šnitsel. See kuulus viini šnitsel (eskalopp , kooreklops, karbonaad - heal lapsel mitu nime, aga ära neid jumala eest sealkandis kasuta). Patendeeritud Wiener Schnitzel valmib õhukeseks klopitud vasikalihast. Muul juhul on tegemist fake'ga. Juba alates 17.sajandist nimetatakse taldrikusuurust lihatükki viini šnitsliks, vaat et Austria rahvusroaks. Ma pole roa ajalooga end jõudnud kurssi viia, mõningaid küsimusi (nt MIKS) see küll tekitab, aga oleks silmakirjalik teise silmas pindu näha kui endal palk nägemisest välja turritab (nt verivorst või sült). Šnitsel iseenesest on ju maitsev, aga kui soovid miskit enamat kui vaid üleelusuurust paneeritud ümbrisega lihalõiku sidruniviiluga, siis telli klassikalisele roale mõni lisand juurde. Ja ole valmis 20+ raha välja käima.
Kui sul seda viimast veel kaardil või sulas peaks järele jääma, siis tee kõik selleks, et sa lahkuksid riigist kohaliku kokakunsti kõrgpilotaaži maitse suus. Magusaisu ei ole patt kui istud Viini riigiooperi hiiglaslikust majast vaid mõnekümne meetri kaugusel, maailmakuulsas Sacher Eck Wien kohvikus ja naudid, mida suhu pistad. Sacheri tordi oma kujul ja maitsekoosluses mõtles 1832.aastal välja 16-aastane Franz Sacher. Joppas. Vaene mees ta oma eluajal ilmselt polnud. Ja ei ole ka tänased originaalkohvikud, mis väikest tordilõiku vahukoore ja 7.50€ eest pakuvad.
Kui oled kõhu kaubandustänava ehk Kärntner Strasse alguses täis puginud, siis pole midagi paremat kui mööda sama prospekti jalutama hakata. Kümned eriilmelised poed ja poekesed, kohvikud ja restoranid, miimid ja muusikud, hobused ja kaarikud, külluslik arhitektuur ja palju ilusaid inimesi. Neid jalutuskäike tasub teha kohe mitu, erinevatel päevadel, erinevatel aegadel. Võta kindlasti sularaha kaasa, et kaasahaaravatele tänavaartistidele toetust avaldada. Kohati tundub, et Pavarotti on ise tuhast tõusnud ja soleerib, kohati kostub Vanessa Maelikke viiulihelisid. Kogu see kontsert ja klounaad lõppeb hiljuti renoveeritud St. Stephen'si katedraaliga. 12.sajand ei tundugi seda hoonet vaadates nii tagurlik ja igav (kui inimeste põletamine ja kividega loopimine ning naiste puudulikud inimõigused välja jätta). Mida sel pikal ja põneval tänaval, ega ka kaugemate kantide kaubanduses ei leidu, on tordiküünlad. Juhtus meie reisi eelviimasel päeval, 13. reedel Eestimaa pinnal üks 18.sünnipäev aset leidma, mida koos peoperemehe emaga siis väärikalt tähistada soovisime. Käi või kulmudel, aga küünlaid, mida tordilõigule asetada, lihtsalt ei ole. Üle oma varju teadupärast ei hüppa, aga kui küünlad on meelel, siis peavad need olema ja põlema. Üle tänava asuvast toidupoest õnnestus pakk teeküünlaid saada. Eesootavat pidulikromantilist õhtusööki kujutledes ei saanud detailides järeleandmisi teha ja nii need küünlad meiega katuseterrassile rändasid. Ühe iiiiimepisikese detaili ma siiski unustasin - tegemist pole nimelt isesüttivate küünaldega... Kui sul ei ole käepärast tikke, tulemasinat, leegiheitjat või kuivi puutükke, mida tule tegemiseks omavahel kokku hõõruda, siis on vaja tavapärasest loovamalt läheneda. Päästeameti inimesed nüüd edasi ei loe, aga minu salanipp näeb ette seda, et paned salvrätiku induktsioonipliidi plaadile, keerad kuumuse põhja ja ootad, millal salfakas otsast mustenema ja seejärel hōõguma hakkab. Siis tuleb vaid puhudes sädemetele hoogu anda ja pōleva salvrätitükiga esimene küünal süüdata. Vabatahtlik pritsumees Raili olukorda kõrvalt turvamas ja vähem kui paari minutiga olid küünlad süüdatud ning missioon completed. Kärsahaisu jagus veel tükiks ajaks, aga avatud akendest puhuvad iilid ajasid sellegi lõpuks laiali. NB! Ära kodus järele proovi, osta parem pakk tikke. Igaks juhuks, iial ei tea, millal elekter ära läheb või romantika peale tuleb.
Romantiliselt olid end kerra tõmmanud ka kaks hiigelpüütonit Aqua Terra Zoo-s. Ilmselt seedisid suuremat hirve või väiksemat pühvlit, nii täissöönud ja laisad, nii eemaletõukavad ja hirmuäratavad. Üks oli tegelikult päris nunnut helekollast värvi... aga see ei muuda tema olemust. Üleüldse on see Viini kesklinnas asuv tornmaja ja omamoodi loomaaed selle sees seekordne üllatuskogemus. Väga heas mõttes. Kalad, kilpkonnad ja haid, iga järgmine suurem või värvilisem kui eelmine. Imepisikesed merihobud oma seljakarvu/-uimesid? väristamas ja terve basseinitäis valkjaid meduuse laisalt ringi hulpimas. Vähe sellest, et nende elu tundub täiega relax ja chill, on teatud tüüpi meduusid ainsad teadaolevad elusolendid Maal, kes suudavad elada igavesti. Nagu forever. Kuidas see võimalik on? Äkki oli mõni neist tüüpidest seal juba 10 000+ aastat vana? Näinud elus kõike ja tahaks läbi klaasi meile "lapsekestele" mõne tarkusetera või saladuse kaugest minevikust rääkida...
Sisalikud, konnad, krokodillid, vabalt ringi uitavad ahvid ja leemurid, troopilised linnud... kes sulle süüdimatult ja laulu saatel lihtsalt õlale s**uvad. Kelle teise kui mitte minuga olekski see tol hetkel juhtuda võinud. Keskmisest suurem kollakas-valge lärakas õlal, pritsmed Raili säärtel laiali - nii me seal nagu 2 tola seisime. Pagana naljakas ja jumala rõve samaaegselt. Kuna meil endil ühtki hügieenivahendit kaasas polnud, siis tungisime läbi poolavatud ukse zoo kööki, kus kena noormees parasjagu keski asuka jaoks miskit körti kokku segas. Esitlesime kakaplekke ja palusime abi mõne puhta salvräti näol. Vapper teenistuja viipas mind aga sootuks edasi, keeras kraani lahti ja juba ta mu selga pesigi. Vot selline lugu siis looduse ja loomadega. Igatsorti erinevad lotopiletid leidsid sel õnnistatud õhtul tee minu virtuaalsesse rahakotti. Olgu neil muistsetel või veidi tänapäevastemal uskumustel ometigi tõepõhi all.
Tähelepanelik lugeja võib nüüd tahta uurida, et kus see Madis siis paikneb kui naine mööda ilma ringi paarutab ja võõraste meeste seltsis selga peseb... Novot, tema tõmbas seekord lühema tiku ja sai austava võimaluse jääda koju oma pintsli kasutamise ja tapeedi mustrisse ajamise oskusi näitama.
Minge Viini!