Berliin (mai 2023)

Ühel talvisel pärastlõunal tekkis ei tea kust, minu pähe plaan Juku-kuku-nuku lastereisile viia. Sihtkoha valisin piisavalt põneva, kaaslased teemasse täpselt sobivad.
Meie master-plaan oli lennata kogu selle kambaga homme Taani, kuulsasse Legolandi. Siis aga juhtus, et läksime kogemata päev varem lennujaama ja… oleme nüüd Berliinis. Kuulsast Billundist ja seal asuvast megasuurest plastikklotsimaast lahutab meid u 600 km ja mälestus värvilisest unistusest, mis laste teadvusesse sai maalitud.
Vale puha!

Vohas inflatsioon, tõusid hinnad ja mõned nõrgemad või targemad võtsid selles valguses vastu suunda muutvaid otsuseid. Iirimaa odavlennufirma Ryanair tegi seda sõna otseses mõttes, mistõttu sai meie Taanist meie Saksamaa ja Billundist hoopis Berliin. Üks B kõik. Aga päris ei ole ka.

Kui see PÄRIS klotsimaa marsruutide hulgast maha kriipsutati, tuli olla kiire ja leidlik. Ühte olen ma lapsevanemana õppinud - pisikesele inimesele antud lubadusi ei ole mõistlik murda. Kuna plaanis oli kaasa krabada lausa kolm lapseealist matkaselli, siis neid kuute kurba silma poleks minu süda küll välja kannatanud. Õnneks joppas nii palju hästi, et allesjäänud lennuliinide lõppsihtkohtade hulgas leidus siiski üks LEGO-variant. 

Minu suhe Saksamaa ja sakslastega on… hmmm… selline leigemat sorti. Küll on mind üritatud siin ööseks tänavale jätta, päise päeva ajal röövida ja siis veel see rasvane lõunasöök, mis kord mu rinnaesisel oma toitva teekonna lõpetas, meeletud vihmasajud, mõistmatu keel ja kõrged hinnad. Ja mis toit see vorst üldse on?

Kuna kaks eelmist külastust on pehmelt öeldes pettumus olnud, siis on igati aus anda veel üks võimalus ja loota tõenäosusteooriale, mis räägib hetkel minu ja eesootava õnnestumise kasuks.

Et seda järgmiste päevade jooksul (loodetavasti) saabuvat õnne kellegagi jagada, haarasin kaasa võõra mehe ja võõrad lapsed. Või noh, mis võõrad nad ka on. Eks me temaga natuke sellised püksid ja tagumik ole. Tema on tagumik, mina olen püksid. Juku saab oma pulbitseva energia endasuguse peal välja elada ja Karl… temale tuleb leida Mbappé jalkasärk ning Hitleri muuseum, siis ongi vist kõik happy happy happyd.

Kuna meile vajalik metrooliin oli teadmata põhjustel out of order, siis väheke rabelemist nende linnaliinirongidega oli, aga tänu sõbralikule võõrale, kes meid käsipidi kohe kohe väljuvale rongile tõmbas, jõudsime vähimagi sekelduseta oma Nollendorfkiezi linnajaos asuvasse 2 tärni kandvat, aga oluliselt rohkemat väärivasse hotellikesse.

Päeval oli end otse meie maja ees, Wittenbergplatzi väljaku ääres, lahti laotanud miski turg või asi: süüa, juua, hilpe, prillimüügi ja maalilett. Jõudsime supermarketi tiirult tagasi ja juba oldi kokku pakitud ja mindud, ei jõudnudki ostelda. Äkki homme. Linna vanim ja ühtlasi suurim kaubanduskeskus KaDeWe asub siinsamas, meist 2 maja edasi. Oh seda eesootavat lusti kõigis nendes mänguasjapoodides… 

Läbi lubaduste, mis sisaldasid hulganisti märksõnu "mänguasjad" ja "homme", saime juntsud nii kaugele, et nad olid valmis meiega kultuuri külastama ja Kaiser Wilhelm Memorial Church'i jalutama. Seal avaldus noorte ajaloohuviliste tõeline kirg. Ei suutnud ma neid kunne ja nende prouasid, kivisse raiutud sõjamehi ja mütoloogilisi tegelasi ära kirjeldada. Õnneks on publik üsna leplik ja minu pehmelt öeldes kõver ajalookäsitlus ei häirinud neid sugugi.

Sealt edasi, mänguväljakule, toimus loivamine eriti aeglaselt ja vinguval toonil. Oma rolli selles mängis muidugi ka ülivarajane ärkamine ja lühike lõunauni, millest vähemalt 2 meest ärgata ei kavatsenudki. Mänguväljak see-eest tõmbas väikestel meestel niimoodi tuurid üles, et sai vaid WC vahet traavida, pisaraid ja tatti pühkida. Iga lapsevanema unistuste pärastlõuna.

10.05
Fopaa? Fiasko? Fail? Lihtsalt fuck!

Või kuidas nimetaksite teie olukorda, kus, oletame, et te olete kutsutud pulma. Uus kleit, kingad-kotid, ehted-värgid ostetud, juuksuri ja jumestaja juurest läbi käidud, kingitus pakitud ja hirmkaugele kohale sõidetud ning siis selgub, oh sa imet, et pulma ei toimugi, sest pruutpaar on öö jooksul kohutavalt tülli pööranud?

Pulma pole meid keegi enam ammu kutsunud… Aga see on ka tühitähi selle närvivapustuse kõrval, mille täna hommikul esimesi ekraanilohistamisi tehes sain. Ööhämaruses oli minu postkasti potsatanud lakooniline teade sellest, kuidas mingid käpardimõõtu ehitajad olid LEGO keskuses remonttöid tehes tekitanud ohtliku olukorra, mistõttu pole lubatud inimhingedel terve järgmise nädala jooksul klotsimajja siseneda. Nagu päriselt?

Kes iganes sa oled otsustanud mind kõigi mu pattude eest karistada, siis fain, lase käia, aga ole mees ja jäta lapsed sellest välja.

Salamisi lootsin, et kõik kolm pisikest ärkavad hommikul laiaulatusliku mälukaotusega ega tea, miks nad siia kuradi Deutchland'i üleüldse tulid. Otse vastupidi olid nad krips kraps enam-vähem kokkulepitud ajal ärkvel ja valmis tegutsema. Polnud enam kuhugi põgeneda, tuli "perekoosolek" kokku kutsuda ning püüda selles eriti näruses olukorras mingigi päikesekiir leida. Valetan kui ütlen, et poleks tahtnud sel hetkel täiest kõrist nutta lahistada. Loomulikult olid lapsed kurvad, loomulikult pidas "tagumik" lennuliinide muutust ilmselgeks märgiks sellest, et hakkabki halba juhtuma, viltu vedama, pekki minema. Täitsa tark mees, tagantjärele muidugi.

Unesegune ja paanikas, olin jõudnud juba teki all mõned otsingud teha ja kehvapoolsed alternatiivid leida. Mänguasjapood ja üks uus lelu per face käisin samuti trumbina välja. Vastaste nägudest võis välja lugeda, et ma pole sellest mängust veel täielikult väljas.

Esimese lõbuna sõitsime metrooga viie peatuse jagu kesklinna poole, otse Potsdamer Plazile, kust kuulsate Brandenburgi väravateni on vaid lühike jalutuskäik. Teel möödusime kuulsast Holokausti memoriaalist ja lubasime oma nunnud pärdikud "läbürinti" jooksma ning trallima. Ma tean, ma tean, see ei sobi mitte, aga kurat, nad jäid just Legolandist ilma, las lustivad. Kuna aga ajaloohuviline Karl ei jätnud küsimata, mille pärast need 2711 betoonkamakat seal platsi peal õigupoolest seisavad, siis saime kaunil päikeselisel hommikul süveneda sellesse, kuidas mingitel võimust, vihast või lauslollusest pimestatud inimestel on "õnnestunud" maailmast mitu miljonit tublit ja ausat inimest lihtsalt ära kaotada ning oma teoga kordades rohkematele valu ja kannatusi tekitada. Saavutuse viisidest ja detailidest ei hakanud pikemalt lobisema, sest öösel ei aidanud ka kodust kaasavõetud unenäopüüdja hoida ära nägemusi Berliini müüri laastavast mõjust ning lagunemisest, mis meil eilses ajalootunnis koos videomaterjali ja minu kujutluspildiga sündmuste käigust teemaks oli.

Et aega parajaks teha, astusime veel mõned sammud edasi ning jõudsimegi kuulsa klassitsistliku dekoratiivvärava juurde. Värava esine (või tagune) autovaba plats sobis jumbudele hästi tagaajamismänguks. Kuna mul polnud seljataga kõrguva ehitise kohta mitte ühtegi teadaolevat lugu jutustada ja päris udutama ka ei tahtnud hakata, siis tegime paar fotojäädvustust ning võtsime suuna Legolandi asenduskeskuse Studio of Wonders'i poole. Isegi asenduse asenduseks natuke niru lahendus, aga näiteks vihmase ilmaga, reisides lastega, võiks täitsa variandina kaaluda. Kaunikesti kentsakas koht teine, aga muss oli hea ja lastel jagus ringirahmeldamist tervelt kaheks tunniks. Nad oleks jaksanud kauemgi kui viisakad piletimüüjad poleks tulnud vaikimisi vihjama, et meie 90-minutiline külastusaeg on mööda saanud ja kui me juurde ei plaani maksta, siis võiks sammuma hakata. Me olime tol hetkel kogu selles lõbusas majas ainsad külastajad, trügimist just ei olnud… See kuradi saksa täpsus, ma ütlen!

Kuna imedestuudio ise asus lahmakas Berlin Mall kaubanduskeskuses, siis loogilise jätkuna otsisime hiiglaslikust majast välja kõige gigantsema mänguasjapoe ja andsime riiulitevahelisele rallile stardipaugu. Küll sel värvilisel plastikul on ikka imevõimed…

Homme siis loomaaeda (kui sealt just ööga mingi suu- ja sõrataud üle ei käi). Ptüi ptüi ptüi!

Ma ei ole fanaatiline loomaaedade fänn, aga kui mõni ette juhtub, siis tavaliselt olen pigem aias sees kui väljas. Seekord olen ohver, reklaamiohver. Kes on käinud, on kiitnud. Kui mõelda juurde veel avar autovaba ala, mis võimaldab energilisemal osal meie kambast ohutult ringi tormata, siis kus võiks väikeste inimloomadega veel toredam ja muretum olla?

Sissepääsuvärav asub põhimõtteliselt meie hotelli tagahoovis. Aia taga kõrguvate pilvelõhkujate elanikud vaatavad vastavalt soetatud korteri akende suunale kas elevante või lõvisid, flamingosid või jõehobusid. Berlin Zoological Garden on kindla peale üks parimaid omasuguseid paiku loomade hoiustamiseks ja väljapanekuks. Hästi suur, aga samas mõnusalt kompaktne, saksa korrektsusest pakatav ja puhas, trellid puuduvad, nende asemel on haljastus. Kilomeetriste lagedate kitseaedikute asemel hästiplaneeritud elukeskkonnad, iga järgmise põõsa taga ootamas uued põnevad liigid, mitte mitmete kaupa tühju betoonkambreid nagu ühe teise pealinna loomaaias.

Laste ootused olid seotud peamiselt zebrade ja elevantidega, madude ja pandadega, üks mees tahtis hunte näha ja mina arrrrmastan kaelkirjakuid.

Kaelkirjakuid oli pargis kaks, meie jõudsime nende lossilaadse maja ja avara aediku juurde just sel hetkel kui nad kolmandat teha üritasid. Nii, et neid, kes siia maale järgmisel suvel tulevad, võib ees oodata kohtumine pikajalgse beebiga.

Bingviinide tagaajamisele kulus umbes kilomeeter, korjuseid närivate huntide juurde jõudes oli ühel mehel pōlv verine ja tähelepanu hajus. Madude, kalade ja ämblike eest tuli eraldi maksta, kassas polnud kedagi, kes piletit müüks, ilma piletita jällegi polnud lootust tuppa saada, mingu aga piletit ostma, kassasse, kus kedagi ei ole… Nagu see vares tõrvatud katusel.

Koos jalutamise, filosofeerimise, mnemoturniiri, jäätise ja õllega, puhkamise ja mänguväljakuga, nutu ja naeruga kulutasime pargis kokku neli väärt tundi. Oleks võinud pikemaltki olla, aga väikseimad jalakesed hakkasid tasapisi väsima. Mõned vähemkütkestavad isendid jäid vaatamata, aga elevandid, suured kasslased, vee-elukad ja pandad said kõik oma silmaga ära nähtud. Ilm oli täna juba väga piiripealne, päikeseline ja palav, vahepeal jõudsime end vaat et poolpaljaks koorida ja plätude järgi igatsema hakata, veel kõrgemate temperatuuridega oleks juba raskeks läinud.

Õhtud mööduvad meil siin eranditult mänguväljakutel, mis on suured ja ägedad, arhitektuurilt meenutavad väikeseid nõiariike ning pakuvad tuhat ja üks võimalust ennast ära lüüa või alla kukkuda. Pärast paari tundi hullamist kallame jälle vaese mehe liivakasti jagu sokkidest läbi sõelutud liiva tossudest välja, loputame tagumiku- ja varbavahed ning kõik see liiv, mis veel varjatud prigudesse alles jääb, lōpetab järjekordse tulise padjasõja käigus minu linade vahel. Mõnna.

12.05
Oli see nüüd sakslaste insenertehniline võimekus ja ehitajate tragidus või hoopis külastajate suur pahameelaviin ning kahju saamata jäänud tulust, mis mõned päevad tagasi katki läinud klotsimaa imekiirelt terveks tegi?

Igaks juhuks ei hakatud mind sellest heast uudisest kirja teel teavitama, tulevadki teised veel kohale, tuli ise info välja nuuskida. Aga ninad on meil teravad ja näpud kiired, kolmapäeva hommikune pettumus lisas tegutsemisele indu juurde, nii et miskit moodi said need luhta läinud piletid uute vastu vahetatud ja siin me siis nüüd oleme.

Kui lõpuni aus olla, siis ega ma sellest teemamaast suurt ei lootnud, pilet 22 raha näo pealt on siin maal pigem odavapoolne ning ei ennusta kuigi palju elamust.

Kusagilt ehitusplatsilt, tellingute, piirete ja kraanade vahelt leidsime õige ukse siiski üles. See oli ka viimane kord järgmise 3+ tunnni jooksul kui päikesevalgust nägime (ja päike on täna tõepoolest palav ning ere). Laskumine mööda keerdtreppi paar korrust maapinnast allapoole tekitas hetkeks tunde nagu siseneks kahtlasesse öölokaali. Mitte, et ma sellistes tihti käiksin ja nii täpselt teaksin, aga sõbrad on rääkinud.

Maa sisemusse oli kokku veetud üle 5 miljoni värvilise klotsi, millest suur osa moodustasid Berliini kesklinna miniatuurse koopia. See oli päris cool. Kuna pole kindel kui palju me homme kesklinnas ringi jõuame tuiata, siis vähemalt oleme "oma ihusilmaga" peamised vaatamisväärsused parlamendihoonest Reichstag'ini ära näinud.

Linnast läbi ja ninja-maailma. NinjaGo linnaseiklus tähendas lühikest pehmete seintega ronimisrada, no nagu nendes mängutubades, kust juntsud sünnipäevi peavad. See ei läinud meie kambale sugugi peale. Isa-poega Teernid üritasid reaktsioonimasinal maailmarekordit püstitada, see kätega sähmimine meenutas tõesti veidi ninjasid.

Põnevat Dragon Ride rada võib visualiseerida kui Tivoli aegadest tuttava põrkeauto Lego varianti, kuhu meid metallist turvastangega kinni suruti ja kus me siis kilpkonna liikumiskiirusel mööda ette antud rada ringi nõkutasime. Teekond kulges läbi pimeduse, kus seinaääri "kaunistasid" kõrtsus õlut joovad Lego-mehed, neid taignarulliga koju ootavad prouad ja mõned tundmatud skeletid. Mingites kohtades pritsiti ootamatult miskit vedelikku tagumisel istmel sõitjate pükstele. Minu 3-sele oli see seletamatult hirmus kogemus.

4D kino oli OK, tuul ja vesi ja valguskiired ning puha. Sattusime seansile, kus pahad legomehed häid õhku lasid ja vastupidi, aga kunst ongi kunstis kunsti näha. Suurematele meeldis, väike oli jälle natuke hirmul.

Karusselli peale, mis vaevu 6-meetrisel diameetril mōõdukal tempol keerles, ei lubatud Jukut üldse. Olevat teine veel liiga väike (ja mina silmnähtavalt ebausaldusväärne lapsevanem, et teda sel ohtlikul sõidul saata…).

Ehitada poisid suurt ei viitsinud, küll aga nõutasid üha aerodünaamilisemaid masinaid, mida kõrgeimast punktist võistlusrajale kihutama ja surmasōlmi tegema lasta. Panin siis paarile pikemale klotsile 4 ratast alla ja lootsin parimat. Ei läinud hästi. Paari tunni pärast leidsime tublide pereisade ehitatud ja laste poolt hüljatud legoautosid, küll need alles lippasid hästi ja tegid poistel meeled rõõmsaks.

LEGO nimetus ja tänaseks globaalseks muutunud brand ise on tuletatud taanikeelsest väljendist leg godt ehk 'mängi hästi'.

Selle taga, et meie juntsud täna selles värvilises klotsimaailmas möllata saavad, on pikk ja sündmusterohke lugu, mis sai alguse 1930ndatel kui taani noormehel Ole Kirk Christiansenil asjad pisut viltu vedama hakkasid.

Tema edukas mööblit tootnud puussepatöökoda põles ühel õnnetul päeval maani maha. Tundub, et sellest polnud hullu, sest pärast ehmatusest taastumist püstitas ta uue ja uhkema. Siis aga hiilis ookeani tagant ligi ülemaailmne majanduskriis ehk suur depressioon, mis võttis rahvalt raha, Ole bisnessi käive langes ja asi näis halb. Polegi päris täpselt teada, kas töömahu langusest tingitud igavusest või mingist praktilisest vajadusest ajendatult hakkas Kirk nokitsema oma tootevaliku väikeseid puidust mudeleid: trepid, triikimislauad ja mis kõik veel. Tüübile tundusid need pisikesed mööblitükid nii nunnud, et ta otsustas hakata hoopis mänguasju tootma. Aga ka see ei viinud tublit taanlast veel piimajõgede äärde puhkama ja edu nautima.

Noil mustvalgetel aegadel nähti ikka vett ja vilet, mis kõik pekki sai minna, see ka läks. Kirsiks tordil oli Teine Maailmasõda. Kui sellest sõjast üldse midagi head sündis (issand, ma juba kujutan ette kõigi ajaloohuviliste tukslevat otsmikuveeni, mis tahaks siinkohal lõhkeda…), siis oli see justnimelt LEGO, mille tekkele pani aluse sõjajärgselt suur vedeleva plastiku hulk. Siinkohal jään hetkeks nuputama, et miks just seda materjali nii kangesti palju üle jäi, aga samas, mis vahet seal on. Kes kord palja jalaga mõne nupulise klotsi otsa on astunud, neab neid ajaloosündmusi nagunii maapõhja ja võib ise nuputada, et "Mille kuradi pärast…?".

Kompensatsiooniks selle eest, et klotside tootmise tehas oli täna suletud ja me seda protsessi jälgida ei saanud, anti igale poisile üks väike kollane klots mälestuseks kaasa. Mida sellega küll peale hakata…, aga peaasi, et tasuta.

Ja nii ongi need 5 miljonit + 1 klotsikest päästnud täna meie päeva ja minu üldise reisikorraldaja karjääri.

Meile, suurtele, oli Legoland nagu leboland: piisavalt titekas, et ei pea lastel sabas jooksma, piisavalt väike, et neid mitte ära kaotada. Pärast kolme tundi maa all, kui kõhust korinat kostuma hakkas, oli aeg end tagasi maapinnale uuristada, nagu pesakond mullamutte. Kuna lahkumine tuli lastele vastumeelselt, siis tundub, et neile see paljude võimalustega "öölokaal" sobis.

Täna öösel me ei maga, sest õgisime just sisse üleelusuurused Belgia vahvlid ja E-dest kubisevad jätsuportsud. Algas tuline debatt sobiva mänguväljaku leidmiseks. Elus on olulised olulised asjad…

13.05
Õhtuse lennu tõttu jäi meile täna tervelt pool päeva planeerimata aega, et kesklinnas jalutades oma esimestele paledele päikest püüda. Kuidagi läks nii, et juba saabumispäeva õhtul võtsime teemaks kuulsa Berliini müüri, selle kerkimise ja langemise. Midagi maagilist selles müüris on, et teema ikka ja jälle päevakorda tõusis. Minu algatusel ja laste kaasa noogutavate nägude peale võtsimegi pärast hommikusööki suuna Berliini müüri memoriaali poole. 

Ma olen oma keskkooli ajalooõpetajale, Indrek Jalasele, siiani väga tänulik. Igast tema keharakust paistis välja, et ta tõesti pingutas, et mulle ja minusugustele mineviku sündmustest aimu anda, meid valgustada ja huvi tekitada. Mõni juhtum lihtsalt ongi lootusetu.

Minu käsitlus sellest pea 160 km pikkusest betoonhiiglasest võiks ajalooõpikutes nii mōnegi peatüki ringi kirjutada, aga kuulajaskonnaga tekkinud arutelu oli hoolimata kõigest viljakas. Jõudsime mitme olulise tõdemuseni (jääb mulje nagu oleks ma David Vseviovi endaga kohvitassi taga istunud) ja tundus, et jäin ka ise oma selgitustega rahule.

Õigupoolest lähetatigi mind kodust konkreetse ülesandega - uurida välja, millised on Lääne- ja Ida-Berliini erinevused ning kuidas on elanikud viimase 30 aasta jooksul integreerunud. Hoidsin silmad punnis lahti, panin tähele detaile ja võin tagasi pöörduda teadmisega, et kõik on OK.

Ja mis tähtsust sel eilsel nii ülepea ongi kui tänased juhtumised ja homsed võimalused ootavad ees. Hinges nauding vabadusest, keerasime Brandenburgi väravatele selja ja võtsime suuna põhja, et mööda magistraali ja läbi jõeäärse kunstituru Berliini katedraalini jõuda. Vaevu jõudsime kannid murule toetada kui hääletult andis endast märku armutult lippav aeg ja oluliselt häälekamalt konstantne nälg. See viimane ongi vist Minu Berliini hääl… taustal metrookolin.

Kuigi kolme väikese lapsega reisimine võib tunduda kui parim rasestumisvastane vahend või piinarikkaim elust lahkumise viis, siis päris ausalt, see on tegelikult täiega lahe! Mis siis, et ütlesime nende päevade jooksul kahe peale kokku umbes tuhat korda "ei!", "tule siia!", "mida sa teed?", "johhaidii!", "jumala eest!", "miks?" ja siis veel mitmed väljendid, mis sobiksid ainult anatoomiaõpikusse, oli selle kutikarjaga suures linnas väga vahva. 

Berliin on oma lihtsa metroosüsteemi ja hea planeeringuga mugav suurlinn, vaatamisväärsuste ja aktiivsete tegevuste rohkuse tõttu (lastele) põnev ning kohale saamise lihtsuse osas hea alternatiiv näiteks Riiale või Helsingile. 

Lõpuks ei olegi vahet, kas minna jala, bussi või laevaga, kas naabertänavasse, üle lahe või lausa maailma äärele. Halvim, mis juhtuda saab on see, et hakkab meeldima ja tuleb uuesti minna.

Nii, et võtke oma kodune küljeluu või hea "tagumik" kaasa ja järelkasvuga lustima! Meie poolt saab Berliin igatahes viis "jah"-i.