Itaalia (sept-okt 2022 - Amalfi rannik/Colli di Fontanelle/Cava de` Tirreni)

Homset oleme me pikalt oodanud, eks siis ole näha, kas ootamine ja oodatavad ennast ka õigustavad.

11.oktoober. Rahast. Kõiki huvitab. Tuleb seina seest, on euro. 

Reisieelarve koostamisel (ma tean tublisid, kes seda usinalt teevad, uurivad, kalkuleerivad) tuleb ikka meeles pidada, et lisaks nähtavatele kuludele peidavad end nurga taga ning hakkavad vaikselt, rida realt välja ilmuma nö varjatud kulud, millega suures minekutuhinas kohe arvestadagi ei oska. Eks arvestad siis kohapeal, jooksvalt.Lühikese puhkuse puhul ei ole need ootamatud, üsna väikeste üksiksummadega read kuigi suure kaaluga aga arvestada tasub nendega siiski. Eriti kui plaanis nö säästureis, kus teha ja näha tahaks minimaalse eest maksimaalselt.Itaalias näiteks kehtib turismimaks, mis erinevates linnades varieerub vahemikus 1-7€per inimene/per öö. Meie piccola on sellest maksust õnneks vabastatud, aga meie suured maksame esimesest päevast peale. Tasu on seda kõrgem, mida rohkem on hotellil tärne. Nii et põhimõtteliselt kui viibida riigis kahekesi 30 päeva, vōib ainuüksi turismimaksule kuluda ülimugava magamisaseme korral ~420€. Pisiasi, mida nädalase puhkuse korral tähelegi ei pane, pikema viibimise korral annab juba omajagu tunda. Tänu tärnideta kodumajutustele maksame meie minimaalseid turismimaksu summasid. Eranditult küsivad hostid seda raha sulas, jumal teab, kuhu see päriselt liigub

Lisaks tuleb mõnede suurlinnade, näiteks Napoli, kesklinna sisenemisel maksta lisaks automaksu, õnneks vaid 1€ auto pealt, aga siiski. Kiirteemaksudest ma ei räägigi. Või noh, ikka räägin. Selleks, et kasutada üsna kehva kvaliteediga A1 kiirteed, oleme maksnud juba kümneid, võib-olla isegi sadakond eurot. Hind sõltub loomulikult läbitud kilomeetritest, hetkel on rekord 20€ päeva peale. Paar korda olen kehva kaardilugemisoskuse pärast tasuta teelt tasulisele keeranud ja traditsioonilise 2.10€ maksnud, et läbida paarsada meetrit A1-e ja kodulinna siseneda. Nii, et lisaks kütusekulule tuleb autoga liikudes sisse arvestada ka kiirelt liikumise maks (kuigi alati on sihtkohta jõudmiseks olemas ka tasuta alternatiiv, mis on ajaliselt küll mõnevõrra aeglasem aga kokkuhoiu mōttes tasub kaalumist).

Korra sai sellest juba kirjutatud aga kordamine pidi olema... vanaduse ja heietamise märgiks. Nagu kodumaal, on ka siin hinnad tõusuteel. Kui paar nädalat tagasi sai tankida hinnaga 1,60€ liiter, siis täna on alla 1,75€ juba keeruline autole elunektarit leida. Bensiin on muidugi tunduvalt odavam, nii et bensuautode omanikel veab.

Edit: viimasel nädal tangime juba 1.85€

Halb üllatus nr 2. Restoranis lauda istudes rakendub koheselt "kohatasu", hinnad on varieeruvad, meie oleme maksnud 1-5€\per nägu ja siinkohal pole vahet kui väike on laps. Istub toolil, järelikult maksab. Seega võib lõuna- või õhtusöögile sujuvalt lisanduda ports eurosid puhtalt selle eest, et püstijala sööma ei peaks (kuigi ma arvan, et ka sellisel juhul tuleb maksta). Teeme lihtsa matemaatika: 3 inimest, 2 söögikorda päevas, 5 päeva, taksiga 2€ kord... 60€ lihtsalt istekohtade eest. See on juba kahe toidukorra hind. Poodides on hinnad nõks odavamad kui kodumaal, restoranides samuti. Aga siis see "toolimaks", eksole. Ja eks tegelikult sõltub ka restoranist. Kohalike Filippode ja Luigide pererestodes saab pitsa 5 rahaga, pastaportsu, mis on suuruselt üle minu võimete, 7 raha eest.

Lihatoodete ulmehinnad jäävad poes silma, seda kraami lubab vaid pidupäeval. Muul ajal tuleb pastaga leppida. Piimatooted tunduvad kallid, aga nende hind hakkas ka Eestis juba suve lõpus kerima, nii et ei teagi enam, kas odav või kallis või võrdne. Juur- ja köögiviljaputkade, mida tänavatel ikka leidub, kaup on meie mõistes ülisoodne. Pakendatud banaan maksab poes jällegi 2€, et no saa siis aru. Eurospin kauplused on tunduvalt soodsamate hindadega kui Conad, viimast on aga kahjuks tihedamalt püsti pandud.

Majutuste hinnad on viie aasta tagusega võrrdes umbes poole kõrgemad, ikka väga suur erinevus. Tõsi, ilmselt on ka meie nõudmised tõusnud. Tsirkuseperele laps-kass-koer on oluliselt keerulisem sobivat pleissi leida kui näiteks kahele täiskasvanule. No ja kui kambas on minusugune bravuuritar, siis nagunii paljud kohad ei sobi. Hinna ja kvaliteedi suhe on siin kindlalt hinna poole kaldu, võrdle, millise maailma paigaga tahad.

Kalvet käis juuksuris, oluliselt kallim kui tema kodune frisuur. Soeng ikka sama, juurde midagi ei pandud, hall ära ei kadunud...

Ühe OLULISELT odavama kaubakategooria oleme leidnud ja sellega hulga raha kokku hoidnud - kassitoit, mis on Eestis müüdavaga võrreldes 40%-50% soodsam. No ja kui te Kiisut vaatate, siis te saate aru, et ta sööb palju. No ja muidugi vein. 1.70€ vein maitseb suurepäraselt, vähemalt sama hästi kui Selveri 6-7 eurone. Siit annab kõvasti kokku hoida. Kallis või odav on alati suhteline, mõni mõtleb, et rotid, koonerdavad. Teine hoiab hinge kinni ja loeb münte. Kuna meil puudub igasugune teadmine näiteks kohalikest kommunaal- või üürihindadest, lasteaiatasudest, trenni- vōi huviringimaksudest ning muudest kümnistest, mida riik või omavalitsus kogub, siis ei järelda midagi. Maksame, mida küsitakse, nii siin- kui sealpool.

Kui kellelgi on spetsiifilist huvi konkreetse hinna osas, siis uurime välja.
Ma ei hakanud eurosid pildistama, kaupluste riiuleid ka mitte.

14.oktoober. Cava de`Tirreni

Welcome to Italy, saarlased! Tegelikult ühinesid nad meiega juba paar päeva tagasi aga anname ikka aega atra seada ning enne eksponeerimist hetke tööst väsinud ja esimesi külmanäpistusi tundnud kehadel üles soojeneda.

Kui eilne vihmapäev viis lameda saare rahva tuju alla, siis tänane päike, palavus, mäed ja kaunid vaated muutsid meeli. Kuhu mujale külalisi viia kui otsejoones Amalfi rannikule. No see otsejoones on muidugi suur liialdus, sest otse ei saa siin kuhugi. Aga võrreldes esimese Amalfi päevaga on teed vist laiemaks või auto kitsamaks muutunud - ruumi jagub juba laialt. Parkimine maksab jätkuvalt mõne väiksema organi hinna aga kuhugi on vaja need sõidukid jätta. Igaks juhuks, et äkki leidub vaba koht maa-aluses parklas, sai isegi katuseboks maha kruvitud. Aga siseparklas polnud loomulikult ruumi, parkisime teistpoole Amalfit, otse kaile. Miks mulle varem pole räägitud, et siin nii kuradi ilus on? Kus seda infot jagati? Kus mina siis olin? Juba mitmes tuur mööda rannikuäärset teed, mis vinkleb ja vonkleb nagu veenilaiend vanaproua säärtel, aga ikka on nii ilus. Reklaamitud sidrunisalusid paraku pole, veel. Või enam. Sest kevadine saak on ammu koristatud aga uus valmib alles paari nädala pärast. Rohelised viljad, mida meie arvasime laimid olevat, naabrimees kinnitas sidruniteks, osutusid hoopis apelsinideks. Nice. Pagana botaanikud koos.

Amalfi katedraali (Duomo di Amalfi) trepid osutusid ideaalseks paigaks, kus kogu kambaga maha p*ersetada ja gelatot nautida. Üleüldiselt on linn ise üsna väike aga hoolimata turismihooajavälisest ajast traavib seal pea seljas sadu higiseid turiste. Ma tegelikult ei kujuta ette kui fit peab olema, et suvekuudel, mil linnas jookseb iga päev amokki tuhandeid külalisi, neile kitsastele tänavatele liikuma mahtuda. Kuna linna ümbritsevad ahvatlevad mäed, siis vägisi viisid kand ja varvas ühe tipu suunas. Märksõnaks kilomeeter treppe ja värisevad sääred. Faktiliselt täpselt olla, siis 1,3km ja 35 minutit põrgukuumuses kannikatrenni. Lapsed, vanuses 3-, 4-, 8-aastat, läbisid sajad trepiastmed mängeldes, vanuritel oli oluliselt keerulisem katsumusega toime tulla, proua Lotte lippas nii üles kui alla saba lehvides. Lõpuks olime kõik tipus, higised ja värisevad. Oleks võimalik olnud, oleks kohe sealt ülevalt merre hüpanud. Hüpata sai tunnike hiljem, pärast portsu pitsat ja aeglast kulgemist Maiori kuurortkeskuse liivaranda. Emadel oli mõnus muhutriibulisel tekil lesida, lapsed möllasid meres ja isad kaevasid liiva sisse auke. Kõigil fun. Ühel hetkel sai aga parkimisaeg otsa ja liivased reisijad tuli autosse pakkida. Keerutasime, mis me keerutasime mööda soolikana kulgevat teed, aga sellest hoolimata oli kogu kamba peale vaid minu auto tagapingil ainus kaame kuju - pereisa, kes varahommikuni laua taga "elu üle oli arutlenud". Ega need "vaimsed" teekonnad olegi teinekord rasked taluda...

Kodus viskasime riisi potti ja mereannid takkajärgi ning üleelu-suurusest lähkrist ei leidnud lõpuks enam kalmaaritükkigi, kõik pisteti pintsli. Pugisid ka seltkonna närbsööjad. Tundub piisavalt vastupidav punt, et esmalt koledal kombel rassida ja higistada ning hiljem vaikides kõik, mis ette kantakse, makku pista.

Päeva kokkuvõte andis innustust homseks mägimatk planeerida.

See kamp ei tule ilmselt enam kunagi meiega reisile... Sorry, sõbrad...

15.oktoober. Jumalate tee

Path of the Gods ehk Jumalate tee on mingitel hinnangutel Itaalia parim matkatee, mis kulgeb 8 kilomeetrit mööda iidseid muulamarsruute, läbi mäeküljel asuvate külade ning pakub võrratuid vaateid Amalfi rannikule. Nime on see pikk "lehmarada" (lehmad seda puht füüsiliselt, jalgade anatoomia ja keha pontsakuse tõttu ilmselt läbida ei suudaks) saanud legendi järgi, mis räägib Kreeka jumalatest, kes liikusid sel rajal, et päästa Odysseust näkkide käest. No johhaidiii, suudeti omal ajal ikka lugusid välja mõelda. Ebaloogilisemat kohta näkkide tegutsemispaigana esitada kui need kõrgel asuvad mäenukid, on raske välja mõelda. Mina ei tea, kas need näkid oskasid siis lennata vōi mis loogika seal taga on aga no see, et meri silmaga paista on, ei tähenda, et see ka käega katsuda oleks. See jahutav sinine vesi oli ikka kättesaamatus kauguses.Iidne matkatee saab alguse Bomeranost ja kulgeb mööda murenevaid kaljukülgi Nocellesse, kust on võimalik 1400 trepiastme abil otse rannikulinna Positanosse laskuda.

Plaan A oli parkida üks autodest stardipaika, teine finishisse, et raja lõpus, umbes 3 tundi hiljem, saaks juhid edasi-tagasi siblida ja kogu kamba kokku koguda. Fail (eesti k ebaõnnestumine).Kui kahe asumi vahe on mäe küljel jalgsi liikudes 8 kilomeetrit ja ajaliselt umbes 3 tundi, siis autoga on neid kilomeetreid hunnikus rohkem ja ajaline vahemaa poolteist tundi. Ehk siis siblida autodega 3 tundi edasi-tagasi, et kogu kamp peale saada.. pointless.Ühesõnaga, üsna kiiresti sai selgeks, et sel korral ei õnnestu meil Odysseust päästa ja raja lõppu sammuda. Kuna KIA ja rendi-Lancia parkisid stardis ja omal jõul sealt finishisse liikuda ei suutnud, bussi ja praami me kasutada ei viitsinud ega soovinud, siis plaan B-na otsustasime poolel teel tagasi pöörata ja oma kallite neljarattaliste juurde naasta. Vähem logistikat, vähem muret, vähem vanemate näritud närve. Aga teekond ise... IMELINE! Kui sa oled minemas ja natuke kahtled, siis meie 3-ne ja 4-ne said super hästi hakkama, 8-ne jooksis mägiteel kiiremini kui kohalik valge hobune, kes meist peatushetkel siiski möödus.

Kui naised said tänasest päevast mäetrenni ning meeste suurim avastus oli see, et Fiat Panda on toodetud ka 4-veolisena..., siis lastele oli lubatud randa. Igava ja natuke räämas Maiori ranna asemel soovisime täna leida mõne põnevama, veidi saladuslikuma paiga. No ja meie jaoks pole midagi võimatut. Seal ta oli, 100 meetrit otse kaljust alla laskuda, auto suvalisse keerutava mägitee taskusse parkida ja ujuma!

Kui matkavad jalad olid mõnusas merevees leotatud ja päikeses lõõgastunud, oli ideaalsest õhtust puudu vaid Pasta Carbonara ja külm vein. No ja see, et KIA käivituks... Mida ta ei teinud. Mägiteel. Pekkis. Ma ei tea, mis sel Eesti vanarahval küll juhtus, et nad ütluse "Kus häda kõige suurem, seal abi kōige lähem" välja mōtlesid, aga oma tõepõhi on sel all. Kuna "Abi" ise autot siiski käivitada ei suutnud, oli õnneks "Kõige Lähemal" number kiirvaliku all ja hetkeline paanika lahenes kiiresti. Vueh!

Homme on saarlaste viimnepäev... viimane päev... ega nad minu plaanidest pääse. Vaatame, mis saab.

16. oktoober. Paestum

Et päev päris rand-liivalossid-päevitusrandid märksõnade all ei mööduks ja asjal ka veidi turismimaiku juures oleks, sõitsime vahelduseks sirget kiirteed pidi lamedale maale, veel rohkem lōunasse. Põhimõtteliselt Ateenasse. Päriselt siiski Paestumisse, kuhu mõnisada aastat enne Kristuse ilma tekkimist püstitati Kreeka stiilis linnake.

Paestumi arheoloogiline ala on koduks kolmele maailma kõige paremini säilinud Vana-Kreeka templile. Omanikeringi (pigem vist siiski omanike muusade hulka) kuulusid toona Neptuun, Hera ja Ceres. Noh, iseenesest olid need ikka kaunikesti kulunud moega majad, aga kes olen mina, et ajaloolaste hinnangut kahtluse alla seada. Lastele meeldisid, nemad diskuteerisid pikalt ehitiste lagunemisstaadiumite ning kunagiste elanike lohakuse üle (et nad oma majasid ei parandanud). Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluv ala sisaldab tuhandeid aastaid vanu freskosid, keraamikat ja esemeid. Peamiselt ikkagi vaid vanu vundamente, sest kolmas ring seinakivisid on säilinud vaid üksikutel omaaegsetel hoonetel. Vähemalt ei lugenud ma seekord kusagilt välja kummalisi kuivamaa näkke ega muud, seega tundub see mütoloogiline jutt eelmisest usutavam.

Ja Lotte sai üle mitmete nädalate taas murul kõndida ja mulda pissida. Tundub igati kordaläinud käik.Paiknemine kurikuulsast Vesuuvist juba omajagu kaugel, andis võimaluse nautida harjumuspärase kollase liivaga randa. Rahvast sellel pikal liivaribal oli hõredalt ja viimane koristuskordki jäänud suurde suvesse, aga lastel oli sajaga lustimist ning asjaolu, et järgmised paar päeva nende kõrvadest, nabaaukudest ja mujalt pragudest liiva pudeneb, ei morjendagi nii väga.

Pitsa üleküllusele vahelduseks läheb täna pannile liha (jah, ma tean, olen mitu head retsepti võlgu). Ikkagi väikestviisi pidupäev või nii.

Homme läheb kodu suunas üks lennuk, aga meid sinna peale ei võeta.

17.oktoober. Cava de` Tirreni

Tänane hommik oli pisut kurb. Liigvarajane äratuskell ning lehvitused sõpradele, kes kodumaale tagasi pöördusid. Kui Jukuke paar tundi hiljem ärkas ja hommikuhelveste krõbistamise kõrvale uuris, et ei tea, millal need sõbrad ka ärkavad, oleksin jälle peaaegu pillima hakanud. Omaette mängimist armastavast junsust on neljanda eluaasta alguseks saanud väike inimene, kes üha enam soovib ja oskab ka teiste omasugustega koos toimetada. Paraku peab ta nüüd taas vaid meiega leppima (kuigi me oleme tegelikult jumala lahedad ja toredad ja kihvtid ). Ma nüüd ei teagi, Kas tulenevalt asjaolust, et ta 24/7 koos meiesuguste eelkeskealistega peab hängima või mingist sügavamast tungist on noormees kangesti diip'ilt rääkima hakanud.

Tsiteerin meie kolmest: "Mis minu eluga toimub?", "Kas keegi lahendaks minu probleemi ära?", "Tuleb nautida elu, koguaeg." Aga temaga koos on täiega äge! Paremat reisikaaslast ei oskagi kohe sõnadesse panna ja paberile joonistada. Enne jõuan ise paar korda endast väljuda, ära väsida või tülli pöörata kui tema suust miskit kurtmist kuulda. Pärast aastaid kahekesi ringi hulkumist annab lapsega reisimine igale käigule täiesti uue dimensiooni. Et nüüd mitte imalaks minna ja väita, et no küll see meie laps kukkus ikka hästi välja, täiesti ideaalne, siis tuleb tunnistada, et nii umbes 10% ajast on temalgi paha tuju. 90% sellest 10-st puudutab torinat, mis on seotud toidu puudumisega ning ülejäänud 10% ajame unest ärkamise ebameeldivuse süüks. Aga see kõik on tühi-tähi selle kõrval, millise innukusega ta tegevustele peale lendab, milline omapärane filosoofia on tal erinevate käitumiste või nähtuste taga, millist pisarateni kõkutama panevat nalja ta oskab teha (ikkagi oma ema laps).

Kohanemisvõime parem kui Herefordi veisel, füüsiline suutlikkus teeb silmad ette nii mõnelegi jõusaalihundile. Laias laastus pole tal vahet, kas auto-, rongi-, lennureis võtab aega 10 minutit või terve ööpäeva. Peaasi, et toit otsa ei lõppeks. Kuidas nii?(Sotsiaalkindlustusameti lastekaitseosakonna number on 612 1360 kui osutub vajalikuks meie peale kaevata). Öelgu teadlased, uuringud või üübertublid emad-isad nutiseadmete ja ekraanide kasutamise kohta väikelapse eas, mida tahes, tundidepikkustest sõitudest moodustavad need meil olulise osa. Meelerahu, kodurahu ja närvirakkude säilimise huvides. Kiisu puhul see kahjuks ei tööta, tema peal saan siis rakendada neid rahulikke vanemlikke vestlusi.

Tulenevalt enda tihedast seotusest väikelastega ning ohtra vaba aja olemasolust olen lõunamaal läbi viinud antropoloogilisi vaatlusi ning teinud selle maa pisikeste inimeste kohta ülestähendusi.

Mähkme ja lutiga jooksevad mänguväljakul ringi 3-, 4- ja 5-aastasedki. Ühelgi vanemal ei näi potitreeningu ebaõnnestumistest väsinud või ühiskonna põlu alla langemisest stressis nägu ees olevat. Võib-olla puudub neil oma versioon Perekooli foorumist, kus neile selle eest pangide viisi pruuni mähkmesisu pähe valatakse, või mõistavad nad tõsiasja, et ühel päeval see lōppeb. Mähkmetega jändamine tundub mulle isiklikult nii tülikas ja kole kulukas, aga samamoodi võivad kohalikud emmed-issid napakaks pidada meile iseomast pissipotiga rübliku järele jooksmist. Fakt on see, et kui just painavat tervisehäda ei ole, siis vajuvad mähkmed unustusehõlma varem või hiljem. Kuniks neid siis vanaduses taas vaja läheb...No ja siis see meie Juku, kellele me kodu-Eestist suure paki püksmähkmeid kaasa tirisime... otsustas ühel õhtul, mõned nädalad tagasi, et ta ei soovi enam nendega magada. Suur mees, hambad suus, tore on kui teab, mida tahab. Tänaseni on ilma, pole kordagi pidanud niiske küljealuse pärast ärkama ning isa Madis tassib mähkupakki, nii igaks juhuks, truult ühest lokatsioonist teise, nagu kass poegi.

Aga siis tagasi Saapamaa järeltulijate juurde. Mänguväljakult ära, promenaadile, linna, kodu suunas või jumal teab, kuhu mujale, lükatakse neid samu peaaegu kooliküpseid (vähemalt eelkooli sobilikke) kärudes. Täiesti arusaamatu, sest just hetk tagasi triblasid needsamad poisid-tüdrukud osavalt palliga - see oskus on neil ikka täiega veres - aga siis oleks nagu korraga jalgadest igasugune ramm ja sammuseadmisoskus kadunud. Jällegi, siitpoolt vaatajale tundub jabur - lapsel kindlad jalad all, las jookseb ja möllab ning magab tänu sellele hiljem nagu nott. Teisalt mäletan omast ajast kui mugav oli vankri alla kõiksugu träni, toidupoe saagist pakiautomaadi saadetisteni, toppida ja rataste liikumise abil tassimise vaeva vähendada. Ei saa hukka mõista, siin mägises kandis pole tavapärased ettevõtmised nagu näiteks poest jäätise (ja veini) toomine ühti nii lihtne nagu meil lamedal maal.

"Basta!" käib iga lastega seotud tegevuse ette ja taha... See makaronitoit muidugi ka, aga tõlkes "Lõpeta/jäta järgi!" oli kohe saabudes esimene uus itaalia keelne sõna, mille selgeks saime. Esiti pidasin ma seda nimeks, et mis tast muidu nii hoolega karjutakse, aga kui asja lähemalt uurima hakkasin, sai selgeks, et Basta polegi mitte siinse kandi kõige levinum lapsenimi... Kusjuures antud teemas võib julgelt Põhja ja Lõuna vahele juti tõmmata. Lõunas kasvavad lapsed pigem Mougli-stiilis, on seetõttu ka üsna hoolimatud, teinekord veidi ebaviisakadki aga lapselikku rõõmu tundub neis rohkem olevat. Põhja pool paistavad rüblikud olevat puhtamad, vaiksemad, kammitsetumad. Sellised viielised, mängides ei kuku, maast oksi ega kive ei korja. Enne jõuavad vanemad vahele...

Tõuke- või jalgrattaga sõites ei kanna mitte ükski laps kiivrit, no kohe mitte ükski, täiskasvanutest rääkimata. Ühel õhtul kui Juku mänguväljakul möllas, istusin Lottega eemal muruplatsil, kus kohalikud põdrakärbse sugulased mu lihtsalt pintsli püüdsid pista ja jõllitasin silmad punnis peas eemal asetsevat rulaparki, mille konstruktsioonid ise tundusid juba hirmuäratavad aga olla tunnistajaks sellele, kuidas pisikesed grupiviisiliselt ilma kiivriteta rallisid, tegi mind kindlasti paar aastat vanemaks (nende kogutud aastate valguses pole see paar ette- või tahapoole muidugi suure rolliga aga siiski mainin ära, et see oli hull vaatepilt).

Koduigatsust pole Juku veel teemaks tõstatanud, küll aga jõuluvana ja päkapikud. Kuna viimaste jaoks on klassikaliselt siiski lund ja külmakraade vaja, siis püüdsin ääri-veeri mõista anda, et selleks tuleb ikkagi koju tagasi minna. Protesti ei järgnenud nii, et võib vaikselt tagasipöördumise peale mõtlema hakata. Kui me veel kauaks jääme, siis hakkab tunduma, lasteaia võib vahele jätta ja kohe kooli minna, tüüp kasvab nagu pärmi peal, muudkui püga küüsi ja piira karvu.

Mis saab aga kodus uuest lemmikust, õhukese põhjaga juustupitsast? Palun parimate Tallinna pitsakohtade soovitusi.