Tenerife (märts 2021)
13/03/2021
14.märts
Täna kirjutan ma kadunud kuningriigist*
Kadunud on see paik (eelkõige nooremapoolsete, peojanuliste, kuurortide fännide jaoks) praegusel Covid pandeemia ajal kindlasti. Loodetavasti kohtun paari järgneva päeva jooksul saareproua Eikega isiklikult ja saan uurida, et... et kuidas siis asjalood päriselt on? Kas jäädakse ellu? Kas tullakse turismimaailma kaardile tagasi? Kas, mis, kus, miks, kuidas?
Minu Tenerife 3 (esimene osa)
Tere tulemast Eesti asumaale kaugel ookeani taga!Võrreldes Minu Tenerife 1-ga, 12 aastat tagasi (noor armastus, uued sõbrad, saare avastamine, liiga palju sangriat ja pidu hommikuni) on saar praegu rahulik, väga rahulik. Öölokaalid, tantsuklubid ja teised sarnased meelelahutusasutused on laias laastus suletud (kui ei, siis päevane lustimine lõpeb komandanditunniks ehk kella 22-ks kindlasti ära).
Võrreldes Minu Tenerife 2-ga, 5 aastat tagasi (tööhõnguline reis kolleegidega, natuke ontlik, aga samas meeleolukas, millele järgnes nädal koos juba nende samade vanade sõpradega, vana armastusega, aastatetaguse puhkuse meenutamine, pulmad, pidu ja lõbu) on saar 2021. aasta märtsis vaikne. Inimesi on vähe, kohe väga vähe, iga teine restoran, kohvik, lounge, pood ja turismiputka on suletud ning jumal teab, kas need kunagi enam avataksegi. Suured hotellid seisavad nagu karile sõitnud laevad keset Playa de las Americas asumit - pimedad ja kõledad. Neid ei avata selleks hooajaks üldse. Kui me ei oleks siia varem sattunud (märsksõnad lõbu, lõbu ja veelkord lõbu), siis oleksin praegu nõus oma hea sõbra Kristianiga, kes arvab, et tegemist on pensionäride viimse puhkepaigaga. Aga meie (eelkõige viskavad hetkel pöidlad püsti sõbrad Paikuse metsadest - tervitused Kristina ja Kristo) teame, et see saar on IMELINE! Maailma parim veelõbustuspark (Jah, kindlalt parim, sest olles külastanud ka ametlikult parimaks valitud Wild Wadi veeparki Dubais, siis Tenerife oma on sada korda parem! Kui tahad oma hääle, mao ja põie sisu kuhugi raha eest maha jätta, siis parim võimalus selleks on Tenerifel asuv Siam Park!)
Ülivinge Loro Parque, kus loomi, linde, vee-elukaid ja muud põnevat jagub nautimiseks terveks päevaks (hetkel suletud, offcourse).Jungle Park meeldis mulle samuti väga. Loomi oli seal küll ehk numbriliselt ja liigiliselt vähem, aga see, kui lopsakas, roheline ja mitte-üldse-loomaaed see koht välja näeb. Tited ei suuda ses dzunglis pisemaid või liikumatumaid loomi küll hästi tabada, aga nende jaoks on maas palju kuivanud palmioksi, lehekesi ja kive. 28€ eest lõbu kui palju. No kes ei teaks El Teidet... iga puhkaja, kelle lennukirattad siin saarel maad puudutavad, võtab varem või hiljem ette retke selle kustunud vulkaani otsa. 3715m mäge, on ka minusuguse Lõuna-Eesti tüdruku jaoks ikka parajalt kõrge. Tee sinna, pikk ja käänuline, on omaette vaatemäng. Hetk, kui oled jõudnud pilvepiirile, no see kohe sunnib autost väljuma (pane ainult soojalt riidesse, sest temperatuur on jõudnud põhimõtteliselt nulli). Mäe otsast... ei avanegi vaadet Sest üldjuhul oled sa pilve sees. Aga teistmoodi tunne on küll - õhk on hõre ja külm, tuul lõikav ja maastik kidur vulkaaniline. Aastaid tagasi oli kraatri servale minekuks vaja ka eriluba, mida tuli kohtutavalt keerulist teid pidi ajada kusagil pealinnas Santa Cruz'is, ühes kindlas majas ühel kindlal tänaval. Kuna meil seekord tippu vallutada plaanis polnud, siis uuenenud infoga ma kursis ei ole, nii et iga soovija uurib selle arvukatelt netilehtedelt ise välja.
Masca küla... ohohohooo... Kuigi tagasihoidlik autopunn võib rahakotile mõistlik valik olla, siis Masca mäekurule kruiisima minekuks valige midagi tahedamat. Muidu olete samas olukorras nagu meie, et täpselt ei saa aru, kas liigute edasi või tagasi. Kuristikku peitunud imetilluke Masca küla on kindlasti külastamist väärt. Kui saad lapsed näiteks kaasas olevatele vanavanematele raputada, siis võta ette eestlaste korraldatav Masca kanjoni matk, mis lõppeb ookeani ääres (ja kust vähemalt varem tõi tagasi paat. Võib-olla oled sunnitud nüüd sama teed tagasi minema... Vaevalt, sa ei jaksakski - siis oleks neid eestlaste koljusid ja veidi lagunenud elavhõbedast plomme täis hambad pool kanjonit täis).Shoppamise kohta ei oska ma muud kosta kui et uued rannaplätud, suvesusped ja laia äärega kaabu saad siit kindlasti. Nipet näpet veel, aga millegi väga originaalsega sa koduseid ilmselt ei üllata. Kohalikud eestlased ütlevad, et alkohol ja suitsud on täna madalale maksumäärale oluliselt odavamad kui kodumaal. Muus osas ei tea kaasa rääkida, aga vee asemel Sangriat osta tundub mõistlik majanduslik väljaminek. Ja maitsev. Ja värskendav. Ahjaa, imestasin, et miks hommikusöögi kõrvale vaid mahla ja kohvi pakuti, kuhu jääb rahvusjook? Pole hullu, selle vea saab hommikuse hambapesu eel toas parandada. Ja kui juba parandamiseks läks, siis parandab see väsimust ja paha tuju ja peavalu ja kõiki muid hädasid. Siinkohal tuleks tele- või trükireklaamis lisada lause, et tegemist on alkoholiga ja alkohol kahjustab teie tervist, aga teate... minult pole keegi reklaami ostnud.
Toit... meie toitume juba mitmendat päeva paljuski väikese matkaselli suust läbi käinud toidust. Seda on külluses. Piinlik on seda "ühepajatoitu" taldrikule jätta. Nii siis kirtsutame nina ja sööme. See ei maitse mitte kuidagi. Kutt ise sööb muidugi regulaarselt 3x päevas ema närve. Ta ei saa veel aru, et tegemist on taastumatu maavaraga ning varsti seisab ta silmitsi närvinäljaga.Pärast seda kui Madis hommikusöögilauas klaasi keeduporgandeid ujutanud vett haaras ja teist nägugi tegemata ära jõi, siis... siis sain aru, et see ongi Meie Tenerife Toiduelamus. Teie proovige aga kõikvõimalikke mereande, need on igal kujul lihtsalt fantastilised. Erinevalt üldisest arusaamast, et soe kliima võrdub troopiliste puuviljadega, ei kasva Tenerifel peale kartuli ja banaani suurt midagi. Kõik teised puuviljad on imporditud, maitse ja hind on võrdväärne Eestis müüdavatega.
Ma ei teagi, kas see on nüüd hea või mitte nii väga, aga tunda võib siin saarel end kindlalt ka see, kes võõrkeeli naljalt suhu ei võta. Hispaania keel on küll läbivalt seksikas, aga kui sa nii seksikas olla ei taha, ära muretse, kõik saab tehtud-nähtud emakeeles. Tänaval saab juhiseid küsida sulaselges eesti keeles, ekskursioonid ja iluteenused - eesti keeles. Rõivapood, kinnisvaraäri - eesti keeles.Igal ajahetkel viibib siin 3-4 lennukitäit lühiasjalisi, mõnikümmend "rändlindu" ja umbes 200 pikalt pidama jäänud kaasmaalast. Nii, et püsi viisakana, hoia pahad sõnad või arvustavad kommentaarid enda teada, sihtmärk võib neid vabalt mõista. Olen ise seda reeglit rikkunud ja mul on jätkuvalt väga piinlik kui sellele koerapissitajast neiule mõtlen... Avad suu ja minut hiljem tahaksid koos selle koerapissiga sinna palmialusesse mulda imbuda. Väga nõme 28-aastasest Annest.
Aga teate mis, arvestades, et inimesi on liikumas näha üldse väga vähe, siis olgu need kaasmaalased või naabrid või venelased või ükskõik, kes. Inimesed teevad kohast koha. Ilma inimesteta on paigad, kus on vaid majad. Inimesed nende majade vahel, kohvikuterrassidel, rannatoolidel, rekreatiivaladel ja promenaadil - just see teebki ühest turismile suunatud paigast SELLE ÕIGE. Jaapani kirsiõisi või Machu Picchu't tahaks tõesti nii pildistada, et kaadris ei sahmerdaks 99+2 teist turisti, aga mida oleksid Pariisi või Rooma tänavad väärt inimesteta? Keda sa siis vaataksid ja kellele ise silma jääksid? Mis on Aasia ilma trügimise ja kärata? Aafrika ilma kauplemiseta? Lihtsalt kohad, kus on mingi kuulus maja või puu või torn või kivi.
Kadunud* on see saar. Praegu. Ma väga loodan, et Ta tuleb tagasi. Sest mina tulen. Ühel päeval kindlasti. Noorust meenutama, lollusi kordama, nautima ja taasavastama.Asoo, veel üks kadunuke - muusika. Tänavatel ei kostu enam mõnusaid suverütme, poppides kokteilibaarides ei mängi lahedad DJ-d ja promenaadil ei musitseeri rändmuusikud, kaabud jalge ees maas.
"Kuula, deja vu,
kas oled kuulnud varem seda häält?
Vaata, deja vu,
kas oled näinud varem, käinud varem seal?
Seal kus suvi kuum on cool,
sinu suvised huuled ja suu.
Suvi kuum on cool, Hispaania
Seal kus suvi kuum on cool,
sinu ookeani silmad ja suu.
Suvi kuum on cool, Hispaania.
Sest mu tüdruk on Hispaanias,
kaugel ookeani taga
Ja külm on siin Haanjas,
päike on ookeani taga.
Sest mu tüdruk on Hispaanias,
kaugel ookeani taga."(I.Ventmann)
See on ja jääb meie Tenerife lauluks. Võib-olla ebaoluline seos, aga see laul räägibki kahe Eesti poisi (ajutisest) elust siin saarel. Poistega koos ja nendetagi sai seda lugu röögitud nii, et tagasi mõeldes on piinlik. Aga mis tehtud, see tehtud. Hea muusika on puhkuse oluline osa, aga sellega kipub hetkel tõepoolest kehvasti olema.
15.märts
Täna kirjutan ma kadunud kuningriigist* (vol 2)
Kuigi ma vandusin, et seda va koroona-sõna ei võta ma suu sissegi ja näppudega tekstiks ei trüki, siis konteksti õigsuse huvides tuleb seda siiski teha. Kuidas praegu saab? Saab, saab. Kui ikka vältimatult vajalik, siis saab. Kõikjale. Armas Raili avaldas arvamust, et sõja ajal oleksime meie raudselt paadipõgenikud, sest kui kuidagi ei saa, siis meie ikka saame. Päris nii see ei ole. Head sõbrad-tuttavadki pole avastamisretkedest loobunud (oh Anu, Anuke), aga planeerida tuleb põhjalikult ja valikud on ahtamad. Põhimõtteliselt on maailm ja kõik tema riigid ikka samades kohtades nagu varem. Mine kui soovid. Aga turvalisem on hetkel klassikaline pakett lend koos majutusega. No neisse kahte riiki, kuhu neid paketikaid praegu üldse korraldatakse. Kui Euroopa Liidus liikumiseks piisas varasemalt vaid õigel ajal lennujaama minekust, ID-kaart taskus, siis "moodsal ajal" tuleks kasuks sekretäritöö eriala Majanduskoolis (mul jäi pooleli, ehk sellepärast oligi keerukas..?). Lisaks füüsilise testimise ebamugavusele tuleb täita hunnik deklaratsioone, pabereid ja blankette. Enda, abikaasa ja tite eest. Mõni nii segane, et satume lausa omavahelisse vaidlusesse ja läheme peaaegu lõplikult tülli. 24 lehekülge pabereid, väljaprinditud kujul, taskus, sammume hommikul lennujaama ja hoiame pöidlaid, et kusagil mõni järjekordne vajalik blankett silmade vahele ei jäänud. Haaa! Kedagi ei huvitanud need minu paberid, kuhu pidin lausa oma isikliku korteri numbri ja korruse, millel see asub, märkima.
NB! Head Soo tänava naabrid (Katrin, kui märkate lähipäevil päevitunud kontingendi liikumist meie majas, siis ilmselt elavad nad korteris 10, sest meid ei ole ju kodus. Samas. Kui nad suudavad kannatada seda külma ja lörtsi, mis õues on, siis... Hola!
Jah, maski tuleb kanda kõikjal (kui politsei läheduses on, muul ajal tunduvat toimitama südametunnistuse järgi), basseinialal, restoranis, rannas hingad ilma vahekihita, see on lubatud. Olgugi, et saar on saavutanud juba kollase ohutaseme (järgmine ongi roheline ehk kõik on korras. Olgu öeldud, et Eesti on... mustal tasemel? Igatahes kaugel kaugel normaalsusest), on reeglid siiski piiravad ja igapäevaselt märgatavad.
Hommikusöök on kummaline. Harjumuspärane buffee on alles, aga ühegi anuma juurde ise ei pääse. Ikka ja jälle tuleb oodata vastavat töötajat, kes sulle soovitud 3 kurgiviilu või lusikatäie munaputru tõstab. Igas letis (salatid, soe toit, puuviljad, magus) on loomulikult eraldi töötaja, eraldi ooteaeg, eraldi taldrikud (viimasel hommikusöögil laiutas meie laual 9 erinevat taldrikut - hügieeni pärast). Saan rangelt noomida kui olen võtnud vastu pikalt kaalutud otsuse ise oma käega kuhjast ühe saia võtta. Ausõna, ma muidu saia ei söö, ja ausõna, ma ei puutunud ühegi teise viilu vastu, aga see pealemääritud pesto kohe kutsus mind. Piinlik. Ebamugav süsteem, aga kiidusõnad reeglitest kinnipidamise eest.
See-eest on turvaline. Igas mõttes. Kuna ringiliikuv haigus meid väidetavalt mõnda aega enam tabada ei tohiks, siis ses mõttes tunneme end niigi turvaliselt. Antiseptikumidega on lihtsalt mõnus nahka niisutada. Aga ma lihtsalt ei tea kedagi, keda oleks kunagi siin saarel röövitud või petetud. No mingi kamp mitte kõige teravama mõistusega tegelasi pidavat ka kirikus peksa saama, nii et kui hästi otsida või kangesti norida, siis ilmselt saaks ka siin. Aga üldiselt on tõesti mugav ja turvaline ja puhas ja hea. Ja soe. Aastaringi on mõnus ja soe. Suvel ja varasügisel lausa kuum. Viimasest kogemusest (Tai, aasta tagasi, konstantselt 38-kraadi kuuma) on siiani vastakad mälestused: beebi rahutu uni, higilööve, ebamugavustunne, nutuhood... Ilmselt oligi väikese keha jaoks liig. Nüüd on keha oluliselt suurem, aga sellisele kuumale annaks ta siiski alla, arvan ma. Siin seevastu on selline mahe Eesti suvi. Opereerime garderoobiga 18 ja 23 kraadi vahel, sõltuvalt sellest, kas on hommik või päev, kas on selge või uduvinene taevas. Hea, et üleliia palav pole, kuna siinkirjutaja on sunnitud kandma eranditult pikki kleite, seelikuid ja ülepõlve suvepükse, sest vahetult enne reisi katki ja potisiniseks kukutud põlved näivad nagu oleks mees mind auto taha aheldanud ja Tallinnast Tartusse lohistanud. Põlvili. Aga ta ei saa seda teha, KIA võtmed on minu käes. Siinkohal hoiatan Synlabi kesklinna testimispunkti parkla eest, kus vähimagi vaevata saaks päise päeva ajal end üleni kipsi kukkuda.
Kliima on igati mõnus nii noorele kui põdurale, nii saledale kui korpulentsele. Jagub pilviseid päevaosi, et matkata või poodlemisega tegeleda, jagub lauspäikest, millega rannas mustal liival või basseiniala lamamistoolis vedeleda. Minu koduses raamaturiiulis on koha sisse võtnud 100+ Petrone Print "Minu sari" raamatut, millest Olavi Antons'i "Minu Tenerife" kuulub vaieldamatult minu isiklikku TOP 10-sse (võin sulle laenutada, kui käsi sellel samal raamatul vannud, et tood tagasi).
Mart Normet on kirjutanud samanimelise teose, see on ka hea, aga täiesti isiklikust maitsest lähtuvalt meeldib esimene rohkem. Maitseasi. Nagu palju muudki siin ilmas.
Sattusin mina näiteks eile suures näljahädas üle tee asuvasse Supermarketisse lippama. Vahemärkusena ütlen, et Hispaanias üldiselt tähendavad sõnad super-, hüper, maxi- või gigamarket meie R-kioskist väiksemal pinnal asuvat ja oluliselt kehvema kaubavalikuga poekest. Ma tean seda juba ammusest ajast, aga külluslik Mercadona on pühapäeviti suletud ja noormees Kalvet ilma toiduta ei liigu, justnagu eesel porgandita. Hetk pärast sellesse kummalisse asutusse sisenemist tundsin end nagu laborihiir järjekordses lollakas eksperimendis. See ei ole ju pood, see on labürint! Ukselt korvi kaasa haaramine oli 2021.aasta rumalaim tegu. Ka külg ees (minusugusel mitte eriti ülekaalulisel isendil) liikumine oli ses "poes" keeruline. Korviga vehkisin vaid riiulitelt kaupa maha. Tagasi panema ka ei mahtunud, siis kukkusid juba uued asjad. Üks kitsas pime vahekäik pöördus järgmiseks ja ristus kolmandaga. Pärast konserviriiulit olin kindel, et siit ma elusana enam ei välju. Keskklassi klaustrofoobikuna olin juba ärevuse max tasemel kui nägin mingist pilust päevavalgust. Olles selleks ajaks korvi vaid paki krõpse ja kiletatud banaanid toppinud, tormasin ummisjalu valguse poole. Nähes kassat, viskasin kui lenneldes kogu sularaha müüjale ja mõtlesin, et ju saab beebi sest kokkushoppatud kaubast ka söönuks. Seekord läks hästi, pääsesin. Edaspidi hoian ikka päris poodide ligi, siis ei pea teid taoliste olmeseiklustega väsitama.
Tegime täna midagi esimest korda. Tenerifel. Ja üldse esimest korda elus. Hingevärinal, peopesad higised. Et mis mis siis, mõtled sa? Las ma alustan veidi kaugemalt.
Kui on midagi mis on täiesti no no no, siis on need 80-ndate (porno)staaride soengud (ja pluss vunts, loomulikult). See kohutav tagant pikaks kasvanud mullet. Õrrrr... Minu muidu naistemehest kutil aga just selline kohutav juuksefaas siin kätte jõudiski. Päikese käes kasvavad juuksed, küüned, lapsed ise teatavasti nagu pärmi peal. Proovisin küll öösiti küünekääridega asja parandada, aga see näritud kassihaiguse sarnane asi palju parem ei olnud. Seetõttu otsustasime esimesse ettejuhtuvasse ilusalongi sisse astuda ja noormehe väljanägemist pisut kohendada. Kõik läks nagu lepase reega (koerapildiga kaitsekeebi selgapanek nimelt), aga niipea kui hakati noorsandi blondidele kiharatele lähenema, tõusis kisa, mille sarnast ma polegi vist varem kuulnud. Vaene frisuur karjuti sedasi oimetuks, et ta lõpuks käed üles tõstis ja loobus. Raha ta loomulikult vastu ei võtnud, ilmselt tahtis peale maksta, et me sealt kiiresti kaoksime. Kardan, et armas senjoriita juuksur pani selle vahejuhtumi tõttu ameti maha ning suundus öisesse vahetusse tehasetöötajaks, sest öisel ajal peaksid kõik tited magama ja mis asja eest teist taga nad üldse tehasesse peaksid sattuma? Edaspidi kannab meie poeg patse, sest... sest nii on.
17.märts
Kas saared said nime linnu või linnud saare järgi?
Tehke oma panus ja pakkumine, eks Eeva Esse siis ütleb "Mis on õige/vale vastus?"Oma igapäevasel teekonnal hotellist linna, randa, promenaadile, restorani, kuhu iganes mujale, möödume alati ühest imeilusast kollasest kanaarilinnust. See meenutab mulle (ise oma kodu koristaja olles) seda "jubedat" aega kui meil korteris viirpapagoid elasid. Ilusad - sinine ja kollane. Laulsid (kui nad ei olnud just ema õmmeldud kattega kaetud, sest pagan, nad võisid ikka igal sobilikul ja sobimatul ajal siristada). Vähe sellest. Pool oma toidust ja junnidest maandusid puuri all põrandal. Olin liiga noor, ei mäleta enam, kas ema koristas korra või kümme päevas seda põrandat. Hullumaja eesruumi ootepink palun mulle broneerida kui meie perest kellelgi peaks kunagi veel tulema mõte puurilindu võtta.
Igatahes. Õige vastus on see, et linnud on küll nime saanud vastavate saarte järgi, aga saared hoopiski koera järgi. Täpsemalt peitub alge ladina keeles, mida ma hästi valdan ja teilegi vahendan. Ladina keelne väljend Insula Canaria tähendab inglise keeles 'Island of the Dogs' ehk maakeeli koerte saar.Samal ajal kui mina üritan teile olulist saarte ajalugu kirja panna, torgatakse mulle täiesti ebavajalik auk, ilmselt tulevase huuleneedi tarbeks, moka sisse. Kuidas teie oma lapsed lõunaunne saate? Tuima nuinarkoosiga?
Igatahes. Õige vastus on see, et linnud on küll nime saanud vastavate saarte järgi, aga saared hoopiski koera järgi. Täpsemalt peitub alge ladina keeles, mida ma hästi valdan ja teilegi vahendan. Ladina keelne väljend Insula Canaria tähendab inglise keeles 'Island of the Dogs' ehk maakeeli koerte saar.Samal ajal kui mina üritan teile olulist saarte ajalugu kirja panna, torgatakse mulle täiesti ebavajalik auk, ilmselt tulevase huuleneedi tarbeks, moka sisse. Kuidas teie oma lapsed lõunaunne saate? Tuima nuinarkoosiga?
Et asi veel segasemaks ajada, siis loomulikult ei olnud koerte näol tegemist nende meie lemmikute, neljajalgsetega, rõngassabadega, vaid sootuks hüljestega... Jah, kas saab veel keerulisemaks minna? Saared, mis said nime koerte järgi, kes olid tegelikult mingit sorti hülged ja kogu see krempel andis omakorda nime neile ilusatele kollastele lindudele, kellest ma rääkima hakkasin.
Kui on midagi mittemütoloogilist, siis on see asjade lõhkumine lennumarsruudil punktist A punkti B. Minu kaunis kuldne reisikohver oli kaunis ja kuldne vaid kodus imetledes, enne esimest lennureisi. Nüüd on ta kriimuline, mõradega, plekiline, tuhmunud. Mida kuradit te nende kohvritega minu silme alt väljaspool teete? Lömastate neid Eesti ainsa tankiga? Ma kitun vastavatele instantsidele ära! Kohvritega olen ma südames juba hüvasti jätnud, aga lapse vanker on küll juba next level. Ma annan selle teadlikult alles lennuki ukse juures ära, kaunis stjuuardess või seksikas stjuuard võtab selle lahkel näol ja kummardades vastu, tagasi saan ma aga... tuumasōja üle elanud rattad, mille küljes lehvib mingi kalts, mis kunagi oli vankririie... Kolmest erinevast lamamisasendist jäi pärast seda OTSELENDU järele hädised kaks. Hea, et ma "ehitaja-luksepp-kokk-riidepesija-transportööline-lapsehoidja" abikaasa ikka kaasa võtsin. Kohalikust poest saadud kilekotist meisterdas ta selle puuduoleva kõige püstisema isteasendi. Eestlased, kes te meid vankriga mööda tuiskamas olete näinud, kilekotiribad tuules lehvimas, siis teadke, et see ei ole prügimäelt leitud risu, see on meie üsna tutikas kergkäru. Kui viimatisel jalutuskäigul härral aga õllepurki kuhugi asetada ei olnud, siis saime aru, et ka vankri joogitopsihoidik oli sel põrgulikul teekonnal oma otsa leidnud. Pagan küll, midagi oleks ometi võinud jätta...
Niisamuti oleks mõni eestlane võinud jätta lennupileti ostmata, sest meie tagasihoidlik soov oma siinviibimist pikendada lõppes üsna ruttu tupiktänavas. Lõppes sellega, et selgus, et kuni maikuuni on kõik Tenerife otselennud väljamüüdud. Tundub, et sel aastal kodumaal tühistatud tantsupidu toimub hoopis siin. Maini on 6 nädalat, nädalas väljub paar-kolm lendu, iga pardal umbes 200 inimest... Kokku teeb see (väike Anne-koefitsent juurde ja lisaks korrutis tunnistusel trükitud mate 3-ga) teeb... Mingi kolm ja pool tuhat eestlast. Fine. Kanaarlased, ärge muretsege, eestlased päästavad teie majanduse! Või siis mitte. Kui te jätkate ookeanivaatega restoranides-kohvikutes 1€ õlle müümist...
Ühesõnaga. Puhkuse pikendamine ripub juuksekarva, väga õhukese ja hapra karva otsas. Tegelikult on üks väike kruusane kõrvaltee nimega Lufthansa ka olemas, aga kui selle tee läbimine maksab 700+ eurot, siis istun pigem senikaua tupikus kui arendajad otsustavad teed edasi ehitada.
Õnneks pole asfaldit ega kopasid vaja kui hakatakse rajama teed kellegi südamesse. Nii juhtus meiega eile. Armusime ülepeakaela. Kõik kolmekesi. Me ei tea isegi seda, kas ta oli she või he. Meie pere vaieldamatult uus lemmikloom on leemur. Kto? Vaata piltide pealt või multikast, ega muidu vist nime ja pilti hästi kokku ei viigi. Monkey Park'is avaneb nimelt nii väikestele kui suurtele lahe võimalus ise ahve ja teisi ronivaid, siblivaid, lendavaid elukaid toita. Õnneks polegi teiekord palju vaja ja ahvivaimustuse tekkimiseks... piisab ahvidest.