Itaalia (Liguuria, mai 2026)
Tallinn - Milano lend oli üks kannatamine. Eestlase jutukuse ära kannatamine. Paku prouadele või vett vahele, et jaguks sülge vahutada. Peale selle, et patsientide emakaelaanalüüside tulemused ja sotsiaalselt mitte hakkama saavate abordid said lõpuni läbi hekseldatud, ei saanud armu ka koju jäänud kaasad.
Kolmanda tunni keskel hakkas mul neist naistest juba täitsa kahju, sest katsu sa ise leivakappi ja sängi jagada nii jubedate isenditega.
Teisalt tundsin aga piinlikuse piirni häbi kui prouad ilmekalt kirjeldasid, kuidas nad enne ärasõitu perele mitme päeva kulinaarsed meistriteosed külmkappi valmis vaaritasid, Caesari salatist täidetud paprikateni. Mina seevastu lahkun iga kord kodust laias laastus põhimõttega, et pärast mind tulgu või veeuputus. Külmkapp… viimane asi, millele on kandade välkudes üle ukseläva kapates aega mõelda.
Südaöine maandumine tingis vajaduse öö Milanos veeta. Mis omakorda tingis vajaduse lennujaamast lähedal asuvasse linnakesse linade vahele saada. Mis lõppes 45€ taksoarvega (10-minutilise sõidu eest), mis oli aga puhta muidu välja kaubeldud, sest Uberi hind oli täpselt 110 euroraha. Ilma Jukuta oleksin maganud lennujaama pinkidel. Ennegi tehtud. Aga kuna ta tõsimeeli arvab, et emme on kõikvõimas, siis… pisardasin üksi soojas Itaalia öös patja nende ootamatute kulutuste tõttu.
Punkt kell 8 tõmmati akna taga pneumopuur käima ja hakati asfaltit üles võtma. Selge sõnum, et aeg on tõusta ja särada. Ja rattad alla saada ning edasi liikuda.Broneeritud elektriauto sai Europcaris konsulteerides siiski hübriid vastu vahetatud, sest rendiauto-tädi oli kaunikesti skeptiline, et see pisike punn üle eesootavate mägede suudab ronida. Ilma laadimata. Pinge maas ja tuttuus Fiat mis-iganes-mudel istumise all. Ja telefon nelja laadimisäpi võrra õhem.
Suund sees ja leegid. Et kuhu siis? Rapallosse muidugi!Miks?
Mis miks? Aga miks mitte?
Kui nüüd ausalt kapist välja tulla, siis sellepärast, et ma olen ARO. Anonüümne ReklaamiOhver, kes ostab alati kõik ära, mida piisavalt hästi esitletakse.Ja nii läkski, et kui boss erutudes oma pensionipõlve sihtpagast muljetas, lendasid Lufthasa piletid otse ostukorvi.
A12 kiirtee Milanost Genovasse - igav nagu üks kiirtee tavaliselt on. Teemaksud nagu need tavaliselt on. Automaatkassad, mis räägivad itaalia keeles ja nõuavad pilusse pistmist. Millisesse ja mida, selle pead ise välja nuputama. Ja parem on kui kiiresti, sest sinu taga on autosaba.
Aga juba 100 km hiljem hakkasid paistma mäed ja sealt maalt… täiesti suva, laske mind lihtsalt sinna keerutama. Minu soov oli minna ringiga, kõige kõrgemaid tippe, vaatepunkte ja lummavamaid vaateid mööda, aga Juku tahtis otse ja omadega, kiiresti kohale. Võitis tema. Aga tagasitee saan valida mina.
Aga nüüd me oleme siin. Mere ja mägede vahel, kuulsate kirjanike William Butler Yeats'i ja Ernest Hemingway inspiratsioonipaigas (kuigi see Hemingway armastas lugude põhjal väga ka oma kuue varbaga kassikarja Key Westis, kus me ta tugitooli ja kirjamasinat vaatamas käisime).
Parkimisega on lood kehvad nagu kõigis Itaalia linnades, mistõttu esimesed tunnid hirmkallis parklas sundisid mind leidma alternatiive. Ja kuidagi, mingil imemoel leidus tõesti üks tasuta pilu, vaid 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel kodust, kuhu oma pisike Fiat külg ees ära paigutada. Mis sa hing veel tahad? Kui siis üks külm Aperol Spritz oma õhtupäikesele avatud rõdul.
Buonasera!Vana… vanema inimese ajavahest tingitud põhjustel ärkasin juba enne kella seitset. Oeh. Juku lasi tunni veel. Aga siis oli temalgi uni otsas ja aeg hakata hommikust croissanti taga ajama.
Sadamakohvikust me selle kreemise isendi leidsime. Vanalinnas, kus me elame, on neid maailma parimaid hommikusöögi kohti muidugi lademetes, aga kuna meie kand ja varvas olid suunatud Santa Margherita poole, siis jäi vanalinn ja kohv ja amps homset ootama.
Santa Margherita Liguresse on jalaga napid pool tundi sammuda. Ajasime Jukuga juttu ja imetlesime vaateid. Kohale jõudes tegime ühed gelatod, loomulikult! Ja ronisime mäenõlval asuva lossi aeda ning kirikuhoovi. Sest seal oli esiteks ilus ja teiseks kuuma päikese eest kaitsev park.
Tagasi oma kodulinna sõitsime praamiga, mis on kõige ajakulukam transpordiviis, aga pool-saarlasele kohustuslik. Sest noh, teate küll, plaan oli Kesselaiul maha minna.
Näljast nõrkenutena kugistasime alla kaks üleelusuurust pastakaussi ja maailma pehmeimad saiad, ütleme siin nii nende kohta. Külmast veinist võisin vaid unistada, tegudeni aga ei jõudnud. Sest edasi oli plaan sõita Portofinosse.
Portofino ehk Delfiinide Küla on kalda äärt mööda minnes Santa Margherita Ligurest järgmine laialdasemalt asustatud paik.
Filmisõbrad teavad neid vaateid filmist "Wall Streeti hunt", mis kujutab Itaalia Riviera maalilise kaluriküla Portofino ranniku lähedal filmitud uhket jahtlaeva. Uimastav rannajoon ja kristallselged veed muudavad Portofino ideaalseks kohaks filmis kujutatud luksuse ja liialduste demonstreerimiseks. Kuna mina antud filmi suurimate fännide klubisse ei kuulu, siis oleks võinud see jahtlaev minu poolest kasvõi Riia sadamas seista.
Tänase reede ja suvepalava päeva puhul oli see linnake triiki täis. Inimesi ja autosid ja… Meie jaoks oli kõike liiga palju, mistõttu me peatust ei teinudki, vaid keerasime autonina kõrguste suunas. Final destination oli märgitud Portofino Vetta matkarada.
Mälupildid kargasid esile Amalfi rannikult, sest läbitud teed olid täpselt sama kitsad ja kurvilised, möödumistaskud põhimõtteliselt puudusid ja linnaliinibussid vurasid nagu ruumi oleks lahvelt saadaval. Üle 400m merepinnast me täna ei jõudnudki, aga vaated olid super ja ilm veel palavam kui all vee ääres.
Minu poolest oleks võinud sinna üles jäädagi. Parkimiskohti jagus ja elusate inimeste kontsentratsioon oli väike. Aga pisike mees soovis alla, randa. Rand, ma pean lihtsalt ära täpsustama, sest muidu mõni haarab ämbri ja kühvli kaenlasse ja siis pettub, on siin kiviklibune. Aga vesi on selge ja aus. Ja külm. Ses mõttes on kevadine ja sügisene Itaalia ikka kaks eri asja. Kevadel on kõik roheline, aga randa asja pole. Sügisel on kuivanud ja kõrbenud, aga vesi on vannimõõtu. Vali ise, mida soovid.
Aga enne randa oli mul veel üks soov. Noh, kas just soov, aga…
Rapallo on linn Itaalia Riviera rannikul, mille kuulsaim maamärk on Google hinnangul mäetipul asuv Montallegro Neitsi Maarja pühamu. Eemalt paistis see küll kui printsessiloss, aga tuleb välja, et hoopis palverännakute sihtkoht.
Ja palvetada tuleb selle valge ehitise juurde jõudmiseks südamest. Esiteks, et Juku kaelpidi piletikontrolli masina vahele ei jääks. Jäi ja nuttis. Milleks üldse on vaja inimhinge ja avaneva värava kombot. Tehke üks või teine, peaasi, et töötab. Väikesed pisarad pühitud hakkasime valmistuma suure tüdruku omadeks, sest… kõrgusekartus 500, palun!
Lõputult rumal on see, kes oma vigadest õppida ei oska. Samas. Kui veast on juba mõned aastad möödas, kas siis on see rumalust leevendav asjaolu?
Minu kogemus köisraudteedega… Viimasest "fantastilisest" elamusest saab lugeda https://www.minureisipere.com/l/gruusia-september-2023/
(16.september oli see minu teine sünnipäev)
Aga üles me jõudsime, Jumala abi ja elektriga, mis ei katkenudki. Õnnistet olgu Itaalia elektrivõrk!
Eluga kõrgustest alla laskunud tuli siiski võidelda oma koha eest Päikese all. Täna jäin selles võitluses kaotajaks ja tasuta parkimiskohta ei saanudki 😞
See aga tegi omakorda homse päeva planeerimise palju lihtsamaks. Ühte ma teile ütlen - nädalavahetuse Itaalia rannikulinn ei erine millegi poolest kesksuvisest Itaalia rannikulinnast. Rahvast on rohkem kui inimesi ja parkida pole mitte kuradi kusagil.
Kui külgboksi parkimine ei ole sinu lemmik autosõiduviis, siis soovitan kaaluda ühistranspordiga liikumist.
Kui koerad on sinu jaoks hirmutavad olendid või kõige tõenäolisem viis kirbud krae vahele saada, siis ära Rapallosse parem mine. Euroopa pensionäridel on armas komme oma karvaseid pereliikmeid samuti puhkusele viia ja seetõttu on neljajalgseid siin palju. Endal kipub klomp kurku tulema iga kord kui mõni nunnupall möödub ja igatsus oma kuldse printsessi järgi pead tõstab.
No jah, ja kui sa vanemaid inimesi ei armasta, siis… siis saab sul ka raske olema, sest Rapallo kohe on selline rahulikult kulgevate rahulikult vanemana elavate inimeste linn. Aga see ei ole üldse selline paha omadus. Lihtsalt ööklubide kontsentratsioon oleks mõnes teises Saapamaa osas suurem. Kui see on sinu jaoks oluline.
Õhtu veini juustu ja puuviljadega… jäi unistuseks, sest kuigi vein on odav nagu vesigi, siis puuviljad on nii kallid, et jätsin lapse ammuli sui 16-eurose kilohinnaga viinamarju igatsema. See on isegi viisakalt öeldud. Turul lasin endale suure kobara marju kaaluda ja kui müüja naeratades "sette e venti, per favore" lausus, lugesin ruttu sõrmedel üle: uno, due, tre, quattro, cinque, sei, sette, ja lausa karjatasin ning kargasin meetri jagu letist eemale, et keegi nüüd vägisi ei saaks mulle neid kullahinnaga marju sülle suruda.
Kui poole kilo viinamarjade hinna eest saab 2 pudelit viinamarjadest tehtud veini, siis on asjad ikka täita pahupidi.
https://www.minureisipere.com/l/itaalia-liguuria-mai-2026/
Käteseebiga pesu pesemine on mul juba ammu käpas praktika. Niisamuti enne koju naasmist kõige musta ja määrdunu puhtaks pesemine, et mitte kodus kohe masinat piinama hakata. Siinne Beko tegi eile küll kaks järjestikust pesutiiru, sest pärast esimest ei plaaninudki masina uks avaneda ja esimese pähetuleva lahendusena panin ta uuesti käima. Hommikuks oli pesu kuiv ja hea puhaste outfit'idega taas teele asuda.
Jaa jaa, ma tean, Itaaliat tuleks nautida tema laisas rütmis ja rapsimata. Minu rahutu hing ja rahutud jalakesed aga kohe ei kannata ühel kohal vedelemist (ja rahakott tasulises parklas auto hoidmist) mistõttu asusime pärast hommikusööki taas teele. Seekord lõunasse. Lõpp-punktiks Porto Venere, aga rannikuäärt mööda ja mägiteid pidi.
Jah, olen kursis, et neid rannikule jäävaid maalilisi linnu, eelkõige viite Terret tuleks nautida rongisõidu kaudu, et vältida ajakulu ja peavalu parkimisega. Aga ühistransport ja mina… Palun leidke piinamiseks humaansem viis.
Pole midagi hinnalisemat kui luba ise otsustada - nii marsruudi, vaadete kui pissipeatuste üle.
Sestri Levantest leidsime esimese liivaranna kui nüüd seda vaevu paarikümne meetri laiust ja mõnesaja meetri pikkust kollast ala majade ja mere vahel nii võib nimetada. Päikesenautlejaid jagus laupäeva hommiku kohta randa palju. Üldse ei imesta, et kiviklibule vaheldust otsitakse. Ka minu kullakaevaja sai sellele vähesele ruumile mitu pirakat auku uuristada ning jalgupidi külmas Vahemeres hullata.
Üle mägede ja läbi männimetsade sõit oli ChatGPT poolt hea soovitus. Harvad inimhinged (vaesed ratturid, kes tänases kuumuses seljakotid seljas tuhande meetri suunas rühkisid) ja värskemast värskem õhk.
Levontosse jõudes vohmisime burratat ja prosciuttot sibulamoosiga ning külma veiniga nagu homset poleks. Ok, ok, Juku veini ei joonud. Ka ei maksnud ta arvet ega pole maksnud ühtegi varasemat, mis mind oma suurte numbrite tõttu natuke murelikuks teevad. Hinnad on tõesti paari aastaga kõvasti kasvanud.
Rannas leiba luusse lastes õpetasid kohalikud koolipoisid Jukut lutsu viskama. Materjali selleks jagus tonnide viisi. Aga mina kibelesin edasi minema. Mina kibelesin Cinque Terresse. Olen ka täna samal arvamusel nagu paar aastat tagasi, et Terred on Amalfi tagasihoidlikum versioon ja kuulsat rannikut ei asenda, aga kui olla nii palju põhjas nagu meie seekord oleme, siis tasub kindlasti kohale sõita.
Manarola polnud põrmugi muutunud. Võib-olla veidi vähem ülerahvastatud kui toona sügisel, aga sellest hoolimata nunnu. Parkimine oli üllatuseks lihtsam kui ma oma kolmanda silmaga ette oleks osanud näha. Vaid 1,5km enne linna, tee ääres. Seega pärastlõunane päralejõudmine on igati nutikas lähenemine.
Aga kaugemale… me ei jõudnudki. Olime selleks hetkeks oma ülipikal, lausa 89-kilomeetrisel retkel olnud juba enam kui seitse tundi ja kodutee ootas veel ees.
Ka Pisa ei asu Terredest enam sugugi kaugel, vaevu poolteist lisa sõidutundi. Öö viltuse torni linnas ja järgmiseks õhtuks Rapallosse tagasi. Miks mitte. Siin tõesti on, mida näha ja nautida.
Sama ei julgeks öelda meie tagasitee kohta, mille osas oli Jukul südamepaha tõttu kindel soov kiirteele naasta ja minul kohustus seda soovi arvesse võtta. Ainult, et rannikult kiirteele… Kui sul just helikopterit istumise all ei ole, siis tuleb jälle üle mägede keerutada. Sooviga ASAP ja lühimat teed pidi autostradale saada, leidsime end mingitel ajahetkedel nii lokkavate heinamaade vahel sõitmas, et saa või puugid.
10 tundi liikumises, 15 000 sammu, hääästi palju hääästi ilusaid paiku ja supsti! oleksimegi juba peaaegu oma vanalinna kodu diivanil kui see pagana liftisõrestiku uks avaneks. Aga ta ei avane. Ka mitmendal katsel mitte. Ja mul on plahvatav olukord põiepiirkonnas… Meie ajaloolises hoones vähendab jalavaeva nimelt hinnatud arhitektuurielement, sõrestikuga lift, mis peenelt öeldes ühendab ajaloolise elegantsi kaasaegse tehnoloogiaga, aga täna oleks peaaegu ühendanud pissi põrandaga. Viimases hädas (milline sõnademäng) sõitsime korrus alla poole ja seal ta siiski avanes.
Kõik on hea, mis hästi lõppeb. Nii ka tänane päev.
"Don't Cry for Me, Italy" oleks paslik laulujoru olnud kui pasteriasse hommikusöögile suundudes kerge soe seenevihm ninaotsale tibutas.
Ära ulu! Hoopis mina peaksin nutma, sest tuleb hüvasti jätta lemmikute - mägede ja merega. Ja lepime kokku, et Tallinnat loksutav Läänemeri pole mingi põhjani läbipaistev helesinine veekogu, mida taga nutta.
Aga me tuleme tagasi. Harva saab lubadus murtud ja jääb mõni aasta vahele.
Kuigi esmane plaan oli sõita üle mägede, läbides nunnusid väikeseid külakesi ja linnasid, siis arvas mu väike targu-targu, et mägiteed võivad ohtlikult libedad olla(tõsi!) ja emadepäeva videokõne vanaemaga ka ei õnnestuks, sest seal üleval pole tihti levi(kah õige!). Öelge mulle, mida erilist see laps sööb, et ta nii tark on? Niisiis kihutasime hoopis kiirteele ja maksime jälle hunniku teemaksu.
Muusika eest vastutas autos minu isiklik DJ (kelle playlist koosnes kahtlaselt suures ulatuses isa muusikamaitsest…). Ment oli ka omast käest võtta. Kuidas seletada lapsele, et kiirteel, kus kiirusepiirang on 130km/h on väga OK sõita 138-ga, sest auto nagunii valetab ja lõpuks jääb see kõik lubatu piiresse? Aga ees- ja möödasõitvate autode numbrimärkidest võõrriikide juhte otsida on temaga sama lõbus kui iga kaaslasega ja alati.
Parajat ajavaru omades keerutasime end lennujaamalähedasse kaubanduskeskusesse, kust skoorisime muuhulgas stiilse lõpupeo väljanägemise. Juku siis. Mina pean leidma midagi oma olemasolevast õhukesest riidekapist.
Veel üks tummine pasta, mis veinita raskelt alla läks ning kuhi kohevat sai, mis kohe kindlasti ei liikunud nendesse kehaosadesse, kuhu ta võiks ja suundus selle asemel otse istmikku.
Lend on loomulikult! edasi lükatud, mis tähendab, et aeg on pojaga turakat taguda ning veinipõud lõpetada.
Buonasera!