Itaalia (Liguuria, mai 2026)
Tallinn - Milano lend oli üks kannatamine. Eestlase jutukuse ära kannatamine. Paku prouadele või vett vahele, et jaguks sülge vahutada. Peale selle, et patsientide emakaelaanalüüside tulemused ja sotsiaalselt mitte hakkama saavate abordid said lõpuni läbi hekseldatud, ei saanud armu ka koju jäänud kaasad.
Kolmanda tunni keskel hakkas mul neist naistest juba täitsa kahju, sest katsu sa ise leivakappi ja sängi jagada nii jubedate isenditega.
Teisalt tundsin aga piinlikuse piirni häbi kui prouad ilmekalt kirjeldasid, kuidas nad enne ärasõitu perele mitme päeva kulinaarsed meistriteosed külmkappi valmis vaaritasid, Caesari salatist täidetud paprikateni. Mina seevastu lahkun iga kord kodust laias laastus põhimõttega, et pärast mind tulgu või veeuputus. Külmkapp… viimane asi, millele on kandade välkudes üle ukseläva kapates aega mõelda.
Südaöine maandumine tingis vajaduse öö Milanos veeta. Mis omakorda tingis vajaduse lennujaamast lähedal asuvasse linnakesse linade vahele saada. Mis lõppes 45€ taksoarvega (10-minutilise sõidu eest), mis oli aga puhta muidu välja kaubeldud, sest Uberi hind oli täpselt 110 euroraha. Ilma Jukuta oleksin maganud lennujaama pinkidel. Ennegi tehtud. Aga kuna ta tõsimeeli arvab, et emme on kõikvõimas, siis… pisardasin üksi soojas Itaalia öös patja nende ootamatute kulutuste tõttu.
Punkt kell 8 tõmmati akna taga pneumopuur käima ja hakati asfaltit üles võtma. Selge sõnum, et aeg on tõusta ja särada. Ja rattad alla saada ning edasi liikuda.Broneeritud elektriauto sai Europcaris konsulteerides siiski hübriid vastu vahetatud, sest rendiauto-tädi oli kaunikesti skeptiline, et see pisike punn üle eesootavate mägede suudab ronida. Ilma laadimata. Pinge maas ja tuttuus Fiat mis-iganes-mudel istumise all. Ja telefon nelja laadimisäpi võrra õhem.
Suund sees ja leegid. Et kuhu siis? Rapallosse muidugi!Miks?
Mis miks? Aga miks mitte?
Kui nüüd ausalt kapist välja tulla, siis sellepärast, et ma olen ARO. Anonüümne ReklaamiOhver, kes ostab alati kõik ära, mida piisavalt hästi esitletakse.Ja nii läkski, et kui boss erutudes oma pensionipõlve sihtpagast muljetas, lendasid Lufthasa piletid otse ostukorvi.
A12 kiirtee Milanost Genovasse - igav nagu üks kiirtee tavaliselt on. Teemaksud nagu need tavaliselt on. Automaatkassad, mis räägivad itaalia keeles ja nõuavad pilusse pistmist. Millisesse ja mida, selle pead ise välja nuputama. Ja parem on kui kiiresti, sest sinu taga on autosaba.
Aga juba 100 km hiljem hakkasid paistma mäed ja sealt maalt… täiesti suva, laske mind lihtsalt sinna keerutama. Minu soov oli minna ringiga, kõige kõrgemaid tippe, vaatepunkte ja lummavamaid vaateid mööda, aga Juku tahtis otse ja omadega, kiiresti kohale. Võitis tema. Aga tagasitee saan valida mina.
Aga nüüd me oleme siin. Mere ja mägede vahel, kuulsate kirjanike William Butler Yeats'i ja Ernest Hemingway inspiratsioonipaigas (kuigi see Hemingway armastas lugude põhjal väga ka oma kuue varbaga kassikarja Key Westis, kus me ta tugitooli ja kirjamasinat vaatamas käisime).
Parkimisega on lood kehvad nagu kõigis Itaalia linnades, mistõttu esimesed tunnid hirmkallis parklas sundisid mind leidma alternatiive. Ja kuidagi, mingil imemoel leidus tõesti üks tasuta pilu, vaid 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel kodust, kuhu oma pisike Fiat külg ees ära paigutada. Mis sa hing veel tahad? Kui siis üks külm Aperol Spritz oma õhtupäikesele avatud rõdul.
Buonasera!