Hoya de Los Patos ehk tagasipöördumine Pardiauku (juuli 2025)

Ütleme nii, et kui ilm ei tule inimese juurde, siis läheb inimene ilma juurde. Juuni on põhimõtteliselt läbi, kummikud on kannad villi hõõrunud ning viimanegi eestlaslik kannatuseraas tormituultega minema pühitud.

Katkenud kannatusi oli tänane Riia-Alicante lend paksult täis, sest vettinud ja kaamete eestlaste kontsentratsioon lennukis oli nii paks nagu oleks tegemist otseliiniga Maarjamaalt.

Aga ärge te arvakegi, et me lõõgastavale puhkusele suundusime. Oh ei, kaugel sellest. Tõsine töönädal maja-, lapse- ja loomahoidjatena Pardiaugus ootab ees. Selline moodsa aja Tuhkatriinu lugu.

Et ei jääks muljet nagu me oleksime päev läbi soojas merevees hullanud, promenaadil jalutanud, jahutavaid kokteile rüübanud, kuldpruuniks päevitanud, lihtsalt mõnulenud ja mitte midagi teinud… Siin Pardiaugus ajab üks töö teist taga, vedelemiseks pole hetkegi: must pesu paljuneb iseenesest, kass vajab pügamist, maapind kõrbeb ja kurk on longus nagu… noh, teate küll. Söögitegemisest ja söötmisest ma ei räägigi. Basseini jaheda vee transportimine, triiki täis külmkappi veel kuhja heade palade pressimine, külje keeramine, et kangeks ei jääks. 

Täna kannatab isegi kirjutada, sest käed ei värise enam. Teadagi, millest, tahate te öelda. Oh ei! Kaugel sellest. Elame siin kristlike õpetussõnade järgi ja seda va elunektarit… kui, siis ainult natukene.

Eile õhtul tuli parajas eas naistel plaan tennist mängima minna. 30 kraadi meid ju ometi ei peata. Põlebki pekk paremini.

Liitusid ka nooremad jalkapoisid, kellega oli meil soov mõõtu võtta. Üsna kiiresti sai kõigest sellest sportlikust tegevusest meie suus võrkpall, sest vererõhk oli nii kõrge ja veekaotus higistamise tagajärjel nii meeletu, et ega see silm ega meel enam ei seletanud, mis palliga parasjagu tegemist on või kuhu seda lööma, servima või viskama peab. Ainus soov oli ellu jääda ja seda me suutsime.

Ühte ma ütlen - siin Pardiaugus on päris head sportimisvõimalused. Neile, kes jaksavad ja hinge ei heida, sest haiglat seevastu pole.

Järgmise hommiku 34 soojakraadi meelitasid meid Canelobre koobastesse, mis on (palaval ajal) üks peamisi turismiatraktsioone mitte ainult Busoti piirkonnas, vaid kogu Alicante provintsis. Asub see jahe mürakas 700 meetri kõrgusel Cabeçó D'Ori mäeaheliku põhjanõlval, kuhu ta tekkis natuke aega, no umbes 145 miljonit aastat tagasi. Vähe sellest, et koopa 17-kraadine temperatuur aitas heldimusega Eesti südasuve meenutada, andis see ka Hispaania keele kiirkursuse. Ei, kiire Hispaania keele kursuse, sest meid talutanud giidil oli tõe poolest lobisemisega tuli takus kuna järgmine ekskursioonigrupp tahtis vägisi selga tulla. Puuduliku keeleoskuse tõttu ei saanudki me teada, kuidas täpselt oli võimalik Hispaania Kodusõja ajal kasutada seda koobast lennukiremonditöökojana.

Küll aga teadsime me väga täpselt, et tahame (uuesti) Alteas ära käia. Pärast kastmisi, söötmisi, pesemisi ja kraamimisi me oma tõllanina sinnapoole keerasimegi. See Vahemere äärne 22000 elanikuga linnake on nagu maapealne paradiis, mis jättis mulle kustutamatu jälje juba jaanuaris ja üks oli kindel - tahan sinna suvel tagasi.

Kui tahta eriti ilusaid vaateid, eriti erilisi tänavaid, tõuse, langusi, omanäolisi butiike, promenaadi, merd, linna, mäge kõike ühes, siis parimatest parim, mida selles piirkonnas soovitada võiksin ongi just Altea. See Türi sõpruslinn on kohe midagi erilist. Ma väga ei vassi ega liialda kui ütlen, et see on üks ilusamaid linnu, kuhu minu nr 39 jalad on elus sattunud. Altea majanduslik edu põhinebki tänapäeval meie suguste ehk turistide najal. See hea kliima, ilusate randade ja linna iseloomustavate valgeks lubjatud majafassidega labürindikujulised tänavad meelitasid masse juba 1950-ndatel. 

Aga muidu, ei mingit logelemist, ainult töö(söömine), töö(ujumine) ja töö(vedelemine).

Et mitte tervet päeva basseinis ja selle ääres veeta, võtsime suuna mägedesse. Siin Pardiaugu ümber on nimelt hulganisti väikeseid linnu ja külakesi, mida külastada, mägiteid ja ilusate vaadete jaoks ehitatud platvorme, kust Alicante provintsi imetleda. Väga vahet ei ole, mis suunas minema hakata. Meile pakkus kaardil nalja linn nimega Tibi. Tehtud, mõeldud - tibid autosse ja minek!

Pärast hulganisti keerutamist ja kohale jõudmist kogesime kõige ehedamalt, kuidas on mitte millestki mitte midagi aru saada. Restoranis tähendab see seda, et sul pole aimugi, mida lauale kantakse enne kui see lõpuks kohal on. Õnneks oli kõik söödav ja enamgi. Et mitte kõhupunni koheselt autoistmesse suruda, tegime linna peal elegantse tiiru. Teate seda raamatut "Palle üksi maailmas"? Tundub, et see on kirjutatud justnimelt Tibis, sest kohati tekkis tunne nagu oleks maailm koos kõigi 9 miljardi inimasukaga otsa lõppenud ja meie ainsana sellest katastroofist pääsenud. Tegelikult juhtus Alteas sama - inimesi lihtsalt ei ole. Nii kaugele kui silm seletab looklevad kitsad eht hispaanialikud tänavad, kus vaikus võimaldab oma südamelööke kuulda. Turismi kõrghooajal mõjub see tühjus eriti silmatorkavalt kuigi ääretult meeldivalt, sest palavatel tänavatel higist nõretavate võõraste kehade vastu nühkimine on juba mõttes õõvastav, mis siis veel reaalsuses.

Tõsi ta on, et normaalne inimene sellise kuumusega keset päeva välja ei roni. Ta sulgeb kõik aknaluugid, tõmbab ette rulood ja topeltuksed ning sulgub oma jaheda kodukoopa sisemusse. Meie vastupidi plätserdame end päikesekreemiga kokku ja ei lase ühtki suvist hetke suletud uste-akende tõttu raisku.

Tibist edasi suundusime 1000 meetri peale lootuses veidi jahedamaid kraade leida ja pisut matkata. Kraadid olid siiski samad ja rahvuspargi alal matkamine jäi seekord siiski lühikeseks.

Kodutee mäest alla kulges hooga, sest mõtted olid juba eesootava ehk kohaliku küla loomade varjupaiga tuluõhtu peo juures. Kiired pesud Pardiaugus ja suund Busoti poole. Olime kohal õigeks ajaks, mis siinse etiketi järgi tähendab, et väga varakult. Õnneks istus laudades juba mõningaid härrasid-prouasid, veiniklaasid nina ees ja lõuad naermisest pärani nii, et mõistsime end õiges kohas olevat. Või siis mitte. Lauad olid kõik nimeliselt jaotatud, aga meie nimesid, kasvõi kuulmise järgi valesti kirjutatud, ei olnud kusagil. Natuke nagu selles-pulmas-olen-kontvõõras tunne. Kiiresti leidusid meile ühe laua otsas kohad, kuhu end vaikselt istuma ja ümbrust inspekteerima sättisime. Kauaks seda rahu ei olnud, sest võõrad näod ja üks heledapäine pisike poiss tõmbasid selles peamiselt pensionieas külaliste hulgas tähelepanu. Karta oli, et tõlkes läheb omajagu kaduma, aga et Krissust, kes meile peo piletid hankis, saab varjupaiga vabatahtliku asemel vanadekodu töötaja… No ma ei tea kui valesti me selle keelega siin ringi käime. Õnneks on vanadekodu sama au sees kui loomade varjupaik ja meie kui ühe tubli vabatahtliku sõbrad, oleme kindlasti samuti väga suure hingega ja toredad inimesed. Loomulikult!

Ühesõnaga. Sõime-jõime seal meiegi, aru ei saanud suurt midagi. Kuna aga naer ja muusika on universaalsed keeled, siis naersime palju ja tantsisime lõpuks koos oma uute Norra ja Hollandi sõpradega lava eest kohaliku muusika ja flamenkotantsija saatel.

Et vältida meie tolmuse VW-ni kõrvitsaks muutumist, tagurdasid Tuhkatriinud väravast hoovi vahetult enne südaöö saabumist. Õhkasid sumedas suveöös kui lahe kogemus see oli ja läksid tuttu.

 
 Pühapäeva hommikul sai kinnitust, et apokalüpsis on läbi. Venisime kummipaelana Hoya de Los Patosest El Campello turu poole. Saagi nüüd aru, kas oli kõigil ümberkaudsete külade elanikel korraga kardulas või trussikud otsa saanud, et sedasi vooriti. Linna serva lahti pakitud igapühapäevane turg pakkus mõlemat ja enamgi. Kuhjasime koti head-paremat täis, sorisime läbi suure hulga kaltse ja jumala kenasid poolmuidu äraantavaid riideid ning tegime siis sääred, sest see rahvamass ja kuumus ei ole ühele koerale sugugi sobiv elupaik, kuigi Mann ei paistnud protesteerivat, vaid lõi hoopis hulga sõbrasuhteid teiste neljajalgsete ja nende omanikega. Tagasiteel panime ta jääkoti otsa istuma, et leevendada saunabussi laadset tunnet meie süsimustas päikese käes praadinud tõllas.

Tants ja trall Lidli parkla tõrkuvate tõkkepuudega hakkas 20.minutil meenutama Mehhiko seebiserjaali ja andis aimu mañana suhtumise sügavusest ses riigis. Kui parklasse enam sõna otses mõttes sisse ei mahtunud ja ka muidu väga kannatlikud kohalikud signaalitama ning kätega vehkima hakkasid, pandi kassapidaja õue seda puud kinni-lahti kangutama. Automatiseerimine my ass…

Kuna meie kodune Pardiauk on konkreetselt nii väike koht, et Vikipedias puudub selle kohta lehekülg koos elanike arvuga, siis mastaabi andmiseks suundusime päikeseloojangut ja sellega saabuvat melu nautima Alicantesse. El Carrer dels Bolets ehk seenekeste tänav oli Jukule varasemast teada ja sinna soovis ta tagasi. Sai. Mina tahtsin silma nuumata ja suunasin meie ekskursioonigrupi San Rafaeli tänavale, mis asub otse linna kohal kõrguva kindluse jalamil ja on erinevate allikate põhjal Alicante kõige maalilisem linnaosa. No seda stiilsust ja värvidemängu pluss vaated linnale.

Pimeduse saabudes sõime elu parimad nachod chilli con carne, tomatisalsa ning guacamolega ja nii mahlased ning tulised quesadillad, et kuni uinumiseni püsisid veeklaasid truult suul.

Tagasiteel valisime kiirteel vale väljasõidu ja jõudsime selle vea tõttu linna tagasi. Kuna me olime aga Alicantega selleks korraks lõpparve teinud, siis proovisime jonnakalt uuesti. GPS sai aru, et neid tumbu-jumbusid ei maksa enam kiirteele saata ja nii jõudsime me koju tagasi sisuliselt mööda kartulivagusid, nurgataguseid kruusateid mööda. Kütusetuli säramas nagu Põhjanael, laka lehvides kõikidest suletud tanklatest mööda. Aga jõudsime.