Itaalia (sept-okt 2022 - Cinque Terre/Parma/Pisa)

20. oktoober Cinque Terre/ParmaHommikul Pisast Cinque Terre suunas startisime valdavas udus. Hele- ja tumehalli, hiire- ja hülgehalli olid mattunud ka kõik 5 Terret (otsetõlkes 5 maad: Monterosso, Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore). Kuigi ilmateade lubas piirkonda kogu päeva kestvat vihma, otsustasime teel Parmasse siiski ka Cinque Terre mereäärsetest kaluriküladest läbi sõita. Või no vähemalt paarist neist. Olgu nad siis nagu siilid udus, aga vähemalt oleme oma silmaga seda erakordsust tunnistanud. Rannikule jõudes tekkis mõnus äratundmine - jälle suunaga mäkke, jälle keerutama. Ma ei saa Madise arvamusega, et eks see Cinque Terre üks paras Amalfi vaene sugulane on, päris nõus olla. Tõsi ta on, et kui oled just lōunast tulnud, Sorrentot, Positanot ja Amalfit külastanud, siis jäävad Terred kole lahjaks. Aga. Siin on jällegi omad vōlud.

Esiteks kaugus Milano lennujaamast, kuhu enamik Itaaliat külastavaid eestlasi maandub (napid 3 tundi autosõitu). Võta kätte ja sõida kohale. Eriti kui tead, et lõunasse, Amalfile, ei satu niipea või mitte kunagi. Terred on väga ilusad.
Teiseks on teed, mis Terredesse viivad üle mõistuse laiad, ei mingit trügimist, nibin-nabin möödumisi nagu Amalfi rannikul. Vahemaadki on oluliselt lühemad ja kohale saab kiiresti. Kuna külad ise on väikesed, siis on ka rahvast vähem. Täna, kui hooaeg on läbi saanud, jalutab Manorala südames vähe rahvast. Ega sinna palju ei mahugi, küla peatänav ja keskplats on üpris väikesed. Matkahundid saavad siit startida erinevatele mägiradadele.
Peamine vaatamisväärsus on Kiisu, kes oma seljakotis kaasa tuli. Kuni selle hetkeni kui julgemad Kiisu koti klaasist kaanele hakkasid koputama, olin ma päris tore inimene, lubasin kõigil soovijatel end tagumiku poolt pildistada. Sealt edasi katkes ka minu vastutulelikkuse ja taluvuse piir.Kuigi meie esimeseks sihtkohaks sai märgitud Riomaggiore, siis sinna me kahjuks ei pääsenud. Sel naljakal põhjusel, et külla viivad teed on tõkkepuuga suletud ja sisse pääsevad vaid kohalikud. Parklat ega teeäärset parkimisvõimalust selles Terres ei olegi. Variant on auto mõne kilomeetri kaugusele jätta ja linna jalutada. Meie ei viitsinud, seepärast jõudsimegi hoopis Manoralasse. Kui plaan A nägi ette lõunat ses vaikses külakeses, kus autode asemel pargivad tänavatel talveks veest välja lohistatud paadid, siis nähes ainsate avatud restoranide hindu, mis Lõuna-Itaaliaga võrreldes julgelt duubeldatud olid, leppisime toidukotis olevate jääkidega ning pärast parkimisplatsi piknikku keerutasime tagasi kiirteele ning hoogsalt Parma suunas.
Kui Terred meile ilma mõttes halastasid, siis tee peal sai KIA korraliku tasuta välipesu. Mägede vahel oli täna ikka üsna sajune. Pärast kolmandat-neljandat tunnelit klaaris aga taeva ära ja selgus, et teekond La Speziast Parmasse on maaliline! Loodus meenutab veel veidi Toskaanat kuigi maakond ise sai läbi. Mäed on pisut kõrgemad ja teravatipulisemad, aga loodus sama lopsakas nagu latiinonaise... ülevoolav sõnavulin. Sügisevärvid domineerivad ka 25-kraadises soojuses.Parmasse me siiski kohe esimese hooga ei põrutanud, sest vahepeal täitis taevaisa Madise pikalt südames olnud palve (vat kui suur usk tuleb sisse kui pikalt pühas riigis viibida) ja me check'isime end hotelli. Collechhio on see koht mitte kusagil maailmas, kus me hetkel viibime. Sest siin oli enam-vähem hinnaga tuba saadaval. Parma lähedal. Miks see soov tal on, nii suur ka veel..? Sellest saab aimu paari järgneva päeva jooksul küsimuste-vastuste voorus.
Kui kotid-kohvrid taas tuppa veditud, hüppasime uuesti autosse, et teha paar tiiru Parma vanalinnas. Kuidas ma teile nüüd ütlen..? Pärast Napoli ja Pompei õudusi on kõik järgnevad linnad tundunud jumala OK-d. Parma on iseäranis rahulik, puhaste tänavate ja viisaka liikluskultuuriga 200 000-e elanikuga linn. Mida sellest linnast veel teada võiks? Näiteks seda, et kuulus helilooja Giuseppe Verdi nägi siinkandis ilmavalgust. Ja ükskord tahtsid Parma mehed meie Mart Poomi ära osta. Aga 7 miljonit naela oli ilmselgelt liiga vähe.
Mida Parmast ostsime? Hahaa... mis rumal küsimus. Parma sinki ja Parma juustu ehk parmesani ehk Parmigiano-Reggianot (Parmigiano on itaaliakeelne omadussõna, mis tähendab "Parmast pärit") loomulikult! Ikka kohe palju, et oleks kodus hea kapist võtta.
Homme peaksime ületama Itaalia ja... mingi teise riigi piiri (asi on selgumisel), mis annab hea võimaluse alustada heietamise ja tagasivaadetega. Traditsioonilise kokkuvõtte asemel, mis tavaliselt käsitleb loodust, loomi, kliimat, kaubandust, toitu ja inimesi, teeme seekord täiesti ebatradistsioonilise küsimus-vastus variandi. Vastame kõigile teie küsimustele, mis te vahepeal esitanud olete, mida me ise teineteiselt küsinud oleme ja anname lahked ning ausad vastused ka neile, mis meile paari järgneva päeva jooksul saadate.

21.oktoober. Pisa

Halleluuja!!! Minu palvetele on vastatud. On juhtunud ime. Võin õhtul küünla ka põlema panna kui see aitab (meil on ainult neid siniseid tordi omi, aga parem see kui mitte midagi).Te ei usu... Meil on uues kodus laminaatparkett!!! (Mul hakkas kohe peas kerima üks lapsepõlve lemmikmeloodiaid:

Meil on korteris neli tuba
ja põrandal on parkett.
Ja köögis on palju ruumi
ja kraan jookseb sooja vett.

Meil on korteris seinakapid
ja trepikojas on meil lift
ja üles ja alla sõita
on tõesti päris kihvt.

Me uksel on Soome snepper
ja kümnekroonine silm,
sealtkaudu võib vaadata välja,
kas õues on ilus ilm.

Meie maja taga on maja
ja hüval ja kural on häel,
maja ees ka maja,
me elame Lasnamäel)

Soe, pehme, saab paljajalu kõndida. Sokke ei olegi enam vaja. Uskumatu! Ütleme nii, et... Welcome to Pisa!
Aga first thing first. Kõik teed... Ei, vale, näljased kõhud viivad Rooma. Kui te nüüd kujutate meid laisalt Colosseumi kõrval fettuccinesid luristamas ja kohvi rüüpamas, siis... milline ilus pilt see võiks olla. Aga ei ole. Tõde on see, et istume esimest ja loodetavasti ka viimast korda kiirtoiduputka välialal, Rooma äärelinna, sellise Õismäe-tüüpi asumi McDonaldsis. See kõik juhtus seetõttu, et ainsa lähedal asuva avatud restorani juures polnud võimalik (vilus) parkida (ja vilu mängib tänases palavuses juba päris suurt rolli. Kohale on triivinud leebemat sorti kuumalaine ja temperatuurid ronivad juba üle 27 kraadi). Kõhud olid tühjad, jalad kanged, sõita veel 4 tundi. Kõrvallaua prouad piidlesid meid etteheitvate nägudega kui lapsele friikaid ja McFlurryt näost sisse ajasime. Ilmselgelt pole see laps muud toitu peale nagitsate näinudki. Vanemad ise on samuti aegade jooksul hunniku burgereid põske, kõhunaha ja kannikate sisse närinud... paistab välja. Etteheidetest hoolimata kugistasime oma portsud alla ja... need ei olnud loomulikult head. Aga selle korvamiseks hakkame kohe-kohe koorekastmes tortellinisid valmistama ja hoiame pöidlaid, et midagi frititut ega kiiresti valmistatut meie toidulauale rohkem ei eksi.
Kui juba toidust rääkida, siis... Tänased 6 tundi autosõitu kulgesid malbes oksehaisus. Noormees Juku kugistas mingit kuiva saia aplalt nagu näljane part ja läks ilmselgelt ahnitsemisega liiale, sest mõni minut hiljem lõpetas see seedimata toit enam-vähem ainsatel puhastel riietel ja pehmes turvatoolis. Tore. Ka Kiisule ei meeldinud täna hommikul autosse istudes kas siis sõidusuund, seltskond või kuuseis. Igatahes arendas ta ühepoolset valjuhäälset vestlust ja näris iga kilomeetriga mu närve. Loodetavasti sai kõhu täis. Aga. See kõik on tühitähi, sest...
Tere tulemast tagasi Toskaanasse! Natuke nagu koju jõudmise tunne on. Kõrgetest mägedest ja helesinisest merest oli küll raske loobuda aga kui kiirteelt hakkasid paistma pehmed künkad, kõrged teravatipulised kûpressid ning looklevad viinamarjapõõsaste read, siis ununes ka okse ning näiteks Google mapsi viha ja soov meid Riia kaudu Pisasse saata.
Toskaana maakond on üks Itaalia 20st, suuruselt täpselt pool Eestit, olemuselt üks minu siinseid lemmikuid. 3 nädalat tagasi sundis ilm ja sundisid plaanid meid siit lahkuma, aga juba siis teadsime, tuleme tagasi. Laiutab ta ju siin keset riiki, üle hüpata pole võimalik. Võrreldes toonase ajaga on tunda sügise hõngu, tonaalsust lisavad üha kollakamaks muutuvad puulehed, tuhmoranž põllumuld, millelt saak ammu koristatud ning kergelt lillakaspruuniks värvunud viinamarjapõõsad. Ainult ilm ei ole veel sügisene. Ja see võib plaane muuta...

Lapsed saadeti täna, 21. oktoobril, hommikul tutimütside-sallidega kooli, nii külmaks on läinud. Ka meie pidime oma lühikesed outfitid pikemate vastu vahetama, sest tavapärast alastust poleks Pisa katedraali pühad mehed silmaotsaski kannatanud. Torni nägemata ja selles käimata poleks me aga tagasi pöörduda tahtnud. Järjekorra vältimiseks skoorisime piletid juba eile ära. Vahendajaid, kes sulle pileteid, alates torni privaattuurist kuni sellest helikopteriga üle sōitmiseni, müüa tahavad, leiab Googeldades kümneid. Meie valisime kõige tagasihoidlikuma paketi, vaid torn ja katedraal. Koos broneerimistasuga 25 raha näo kohta. Arvesse lähevad siinkohal ainult näod, mis on vanemad kui 8 aastat. Pisemaid torni ei lubata. See-eest on sissepääs Piazza del Duomole ehk alale, kus kuulus kellatorn kõrvuti katedraali ja baptisteeriumiga seisab, täiesti tasuta. Koerad-kassid, ratastoolid, kargud... tule kelle või millega tahes.

Torni endaga on huvitav lugu. Õigupoolest oleks see üks suvaline kellatorn kümnete omasuguste seas kui vähe kehvemate teadmistega insenerid poleks seda 1173. aastal hakanud rajama pehmele pinnasele, põhimõtteliselt jõe äärde. Selle prohmaka tulemusel hakkas torn iseenese raskuse tõttu viltu vajuma juba siis, kui ehitati alles 7-korruselise torni 3. korrust. Pärast 3. korruse ehitamist jäid tööd aga pea sajaks aastaks sõdade tõttu soiku (või siis ei julenud ükski ehitaja seda käkki edasi ehitada, mine tea, vajub veel ümber ja võetakse pea maha või midagi). Vahepeal ehitati mõned korrused juurde, midagi läks jälle pekki ja torn vajus veel rohkem viltu. Siis tahtsid miskid rüüdes mehed jälle sõdida, ehitustööd pandi seisma. Torni viimane, 7. korrus valmis kogu selle mässamise tulemusel alles 1319. aastal. Läks veel hunnik aastaid kui lõpuks meisterdati tippu ka kellakamber ning aastal 1372 loeti torn valminuks. Aega läks kõigest 199 aastat.Piinlikke torni lükkamise või toestamise pilte pole kohapeal sugugi piinlik teha, sedasama teeb igal jumala ajahetkel veel mitukümmend turisti. Kõik nad on oma käte asendi sättimisega nii ametis, et tulgu või veeuputus. Ülejäänud kaks hoonet sel väljakul on sirged, nende nimesid ei tea keegi. Aga kuna nad kõrvuti on, siis vaadata tasub ikka. Ilusad.

Pärast arhitektuuri vajas keha toidukultuuri. Seda leiab siin nagu igas suures, väikeses ja imepisikeses asulaski, hulganisti. Kui juhtubki meelest minema, et millises Itaalia piirkonnas parasjagu asud, siis Toskaana tuletab end lõunalauas meelde - sai on taaskord soolata.

Pisa ise on armas linnake: rahulik, puhas, laiade tänavatega, oluliselt vähem räämas kui lõunapoolsed linnad. Kuna vajasime siiakanti majutust üsna väikese etteteatamisega, tasuta parkimise nõudmise ning hunniku loomadega, siis oli valikuid ahtalt ning eranditult äärelinnas. Nii sammusimegi hommikul tunnikese läbi magalarajooni, mööda tootmishoonetest, jalutasime eramajade piirkonnas ning jõudsime lõpuks vanalinna. Pärastlõunal tunnike tagasi, seekord mööda jõe äärt. Ikka oli armas ja rahulik ja puhas.

Geograafia-gurud ning tähelepanelikud lugejad viisid juba 1 ja 1 kokku... Asub ju Pisa oluliselt rohkem põhja pool kui seda on Pompei ja Napoli. Tõsi. KIA nina on kindlalt kodu poole keeratud ja vaikselt vaikselt, keegi veel ei tea täpselt, kust ja kuidas, oleme võtnud suuna tagasi.

See tuletab meelde, et meid tõstetakse selle katuse alt homme taas välja ning minna... pole veel mitte kuhugi. Spontaansus on tore, aga jääks edaspidi ikkagi pikkade plaanide juurde. Kodutu olla ei ole sugugi meeldiv.