Barcelona - Tallinn (mai 2024)

Ma võiksin pikalt rääkida Andorrast (kuhu meid teisel katsel, pärast lühikest küsitlust võimuorganite poolt, seekord siiski lubati) ja selle pealinnast Andorra la Vellast. Aga ometigi ma ei tee seda, sest

a) sirutamiseks ja lemmikute jalutamiseks polnud nurgakestki, kus poleks lehvinud uhkelt keelumärk. Tundub loomavaenulik väikerahvas olevat.

b) lõunatamiseks sobivat kohta otsides oli väikene mees vahepeal jõudnud lõunaunne suikuda.

c) Euroopa Liitu mittekuulumine tähendanuks järgmise kliendikohtumise kontekstis räiget netiarvet.

Seetõttu otsustasime linna pikku pidi läbi sõita ja siis kiirelt 2100 meetri pealt alla 1400-le laskuda ning ühtlasi tagasi liitu ehk Prantsusmaale kihutada. Pisikeses mägede vahelises linnakeses tibas küll vihma ja oli kangesti külm, aga leidus üks lärmakas kohvik, kus mehed said kõhud täis ja leidus parkla, kus õnnestus levi leida ja tööd teha.

Ka Montpellier'ist, kus me hetkel asume, võiks pikalt rääkida, aga ometigi ma ei tee seda, sest mul pole sellest linnast õrnematki aimu. Taaskord olen illegaalselt madala emissiooni tsooni sisenenud vajaliku kleepsuta ja püüan siin võimalikult märkamatult ja minimaalselt ringi tiirutada.

Pikalt võiks rääkida sellest, kus me elame… See aeg on käes. Oleme nüüd laagriinimesed, kämpingu rahvas. Kas allakäigutrepi esimene aste, küsite te. Õigustatult. Kämparid ja mina oma suure kuldse kohvriga… No siin lihtsalt puudub ühendav lüli. AGA. Ma olen valmis (osaliselt) oma sõnu sööma ja (natuke) meelt muutma, sest siin on jumalast ok. Enne hooaja algust pole meeletul ratastega majade alal kuigi palju rahvast. Naaberputkadest ei ürita keegi tulla lõbusas tujus sõprust sobitama. Ümberringi on rohelust ja heinamaal hobuses*tta, päike paistab, lind laulab, kraanist tuleb sooja vett (tõsi, päeval tekkis olukord, kus korraks ei tulnud sealt tilkagi) ja olme üle kurta oleks patt.

Natuke ikkagi kurdan. Paluksin nimelt kehtestada üle-Euroopaline kohvimasinate direktiiv ja viia hommikukohvi joomine ühtsetele alustele. Pooltes peatuspaikades mässan kapslitega, veerandis seisab uhkusega riiulil moka pot (ja selle all elektripliit - kuidas kuradi pärast neid koos kasutada?) ja viimased hommikud veedan vanakooli filterkohvimasinatega. Mille kasutamiseks ei ole kappides-sahtlites ühtegi filtrit. Õnneks on mul hunnik Nescafe kapsleid…

Parema puudumisel meisterdasin köögipaberist filtri ja kohvita ma ei jäänud. Tunne oli sama uhke nagu oleks kahte puupulka kokku hõõrudes lõkke süüdanud vms ellujäämistrikki teinud.

Täna on SEE õnnis päev…

Panen selle "hirmsa" kuriteoloo siia lühidalt kirja. Ehk on kellegile abiks.

Alustame sellest, et elu Eestis on nii hea, et kui sa millestki paremast unistad… siis pead ise sellesse kõvasti juurde panustama.

Meil ei ela enam ammu mingi 90'ndate Eestis, kus Lasnamäel võis päise päeva ajal peksa saada ja autodest raadiomakid (noored, küsige oma vanematelt, mida see täpselt tähendab) üle ühe ära varastati. Võimuorganite usaldusväärsus on täna umbes poole kõrgem kui poliitikute oma ja elu on nii hea, et mingi iPhone SE pärast enam pättusi tegema ei lähe.

Ometigi seisin ma 9 päeva tagasi silmitsi ühe tutika maasturi tutika lõhutud küljeklaasiga. Barcelonas. Mis ongi, nagu ma hilisemate kommentaaride pealt aru olen saanud, pätipealinn nr 1 Euroopas.

Mis juhtus? Mida sa siis tegid? Mis see maksis? Ja veel 10+ küsimust, mis te minu poole teele saatsite.

Juhtus see, et kellegil oli vastupandamatu huvi minu autos leiduva vastu.

Mis ma tegin? Helistasin esmalt Kristianile. Mis puudutab autosid, siis kedagi teist mul mõttesse ei tulegi. Vaadake, ühte ma teile oma 25 eluaasta pealt soovitada oskan - ümbritsege end inimestega, kes teavad, oskavad, aitavad ja on alati olemas kui seda vaja peaks minema. Minul on oma Kristian. No kui on väääga vaja, siis ma jagan teda teiega ka.

Ja siis helistasin Peugeoti 24/7 numbrile ja siis kohalikku Hispaania politseisse.

Mis maksis? Olete kuulnud seda tüütut reklaamlaulu: "Carglass parandab, Carglass paigaldab!"? (või oli see vastupidi..?)

Mis ühel hetkel tüütu, see teisel taeva õnnistus. Esialgu oli vaja teha mitu umbkeelse kõnet, et aru saada, kuidas olukorrale läheneda. Teile annan ma otsetee - kui asi puudutab autoklaase, siis helistage otse Eesti Carglassi ja ärge rohkem muretsege. Mina ei tea ( ja eriti ei huvitagi), kuidas nemad seal asju ajavad, aga minu käest küsiti, millises linnas ja mis kuupäeval ma viibin, et saaks lõhutud klaasi uue vastu vahetada. Tõsi. Ka see võib olla keeruline küsimus. Eriti kui sa sellele täpset vastust ei tea.

Kuna hispaanlased on liiga mañana-usku rahvas, siis otsustasime natuke "kandilisemate" prantslaste peale mängida ja palusime jumal-teab-millal toimuva klaasivahetuse Prantsusmaale ümber organiseerida. Eesti keeles, ilma probleemideta.

Olin täna Lyoni äärelinna sisenedes juba kergemalt sorti kõhust õõnes ja valmis selleks, et end olematus konna-keeles väljendada, õigust nõuda… Polnud vajagi. Kõik paberid oli kodumaalt korda aetud, seisid letil ja ootasid vaid allkirjastamist. Keegi ei küsinud midagi. Olime nagu lapselapsed, keda vanaema juba pikisilmi sooja mulgipudruga külla ootab. See vanaema ei osanud muidugi oodata, et hõivame ooteruumi neljast nahkistmest kolm, meie koer vedeleb jalad laiali keset kitsukest põrandat ja kass nõuab häälekalt selgitusi kogu olukorrale (mida laps siis lahkelt kiisu-keeles ka jagas), lõugame arusaamatus keeles üle ruumi, telefonid ja arvutid laevad vabades pistikutes nagu homset poleks, kasutame tualetti ja nõuame veel ka tasuta Wifi-t.

Aga kõige selle tulemusena on meil nüüd plastiku asemel päris klaas, kiirteedel pole enam kiirusepiiranguid ja kodu on käega katsuda…

 Tänahommikune vestlus Nürnbergi äärelinna tanklas tassi mitteprantsuse kohvi saamiseks:

"Guten Morgen!"

"One cafe macchiato, please"

"Zucker?"

"Si, gracias!"

"Quittung"

"да!"

Neljas päev ja neljas keel, kõik on sassis ja vussis. Muidugi võis asi olla ka varajases hommikus. Või eilses päevas, mis venis lõpuks kümne sõidutunni pikkuseks kannatusterajaks. Paar tundi panustasid meeletud ummikud Lyoni ja Nürnbergi vahelistel kiirteedel, sekka sellised hoovihmad, et sõitmisest sai hädine kulgemine. Palmengarteni külalistemaja hoovi jõudes unistasin vaid jäigast madratsist ja poolpehmest padjast, soojast dušist ja horisontaalasendist.

Te võite juba ennustada, kuhu see jutt tüürib…

Maja oli loomulikult kottpime, ei ühtegi hinge. Tegin sellele tiiru peale ja naasesin ainsa õnnetu ukse juurde, mis oli loomulikult lukus. Knopkaga oli uksele riputatud mingi võidunud paber saksa keelse tekstiga. Mitte midagi ei saanud aru. Selle all Vitaly nimi ja number. Tüübile kõne peale, et lase tuppa. Puha saksa keelne vastus, midagi ei saa aru. Inglise keel ka ei tööta, tema ei saa aru. Nende paari lausega jagas härra Vitaly aga ära, et tema manu on saabunud mingid venelased kaugelt Eestist, mistõttu läksime kiiresti vene keelele üle. No see mul ju põhimõtteliselt emakeel! Mingi 10 sõna saan ikka aru. Õnneks kuuluvad "siin" ja "võti" nende hulka ja kuidagi murdsime end ikkagi tühja majja sisse ja lootus voodisse saada suurenes oluliselt. Tegelik õnn oleks vist olnud see kui me poleks sellest välisuksest edasi pääsenud, sest paremaks see olukord küll kuidagi ei läinud.

Vitaly pole vist selline mees, kes detailidele nagu puhtus ja värske lõhn kuigi suurt rõhku paneks. Õnneks või kahjuks olid toal aknad, mida me avama tõttasime. Poleks vist pidanud, sest siis poleks Kiisu viilkatusele turnima pääsenud, kipakas ruloo eest kukkunud, aknaliistud maha pudenenud ja nende vahel toimuv elu paljastunud, ämblikuvõrgud koos oma omanikega juustesse kinni jäänud…

Ka ei koti Vitalyt võidunud vaipkate, millel võib läbuastme tõttu paljajalu liikudes libastuda. Tõenäoliselt on tegu kasinates tingimustes kasvanud sõjaaegse mehega, kes asjata ei priiska, kuidas muidu seletada üht õnnetut väikest tekki ja veel õnnetumat patja keset hästi õnnetut voodit… Veel üks hilisõhtune kõne salapärasele härra Vitalyle ( у нас есть только одна подушка и одно одеяло ), kes seepeale kusagilt majaproua ärkvele ajas, kelle kabinetikapist õnnestus veel paar tekki ja patja rabada. Natuke nagu hakkas looma… Keha oli väsimusest nii kange, et lakke kleebitud hirmuskole tapeet ei pannud enam kulmugi kerkima. Teki alla vajudes jäi märkamata ka see väike pisiasi, et… voodites polnud linu ja magasime õndsas teadmatuses madratsitel, kus enne meid tõenäoliselt teisedki unised. Hommikul seda asjaolu mõistes olin kõps voodist püsti, uni kui peoga pühitud. Mõte oli pesema minna, aga kuna sooja vee saamiseks oleks pidanud selle eelmisel õhtul jooksma panema, siis vähenes see soov märgatavalt. Dušinurga kohal lakkamatult urisev ventilatsiooniluuk (ei teagi, kas see pidi välja tõmbama või sisse puhuma) oli niiiiii must, tolmune, rokane, et puhtaks pole selle all nagunii saanud.

Mis asi meil selle Saksamaaga küll on? Iga korraga läheb aina hullemaks, aina vihmasemaks. Saaks ta kuidagi vahele jätta, siis võiks ju Euroopas käia küll. Hea, et nüüd on jälle Poola. Poola on poole parem kui need eelmised.