Itaalia (september-oktoober 2022 - kokkuvõte)
Mõnikord juhtub nii, et lähed 49-ks päevaks kodust ära.
Vurad 8063 km, sõidad läbi 9 riigi (Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Austria, Šveits, Liechtenstein, Itaalia, Tšehhi), mööda kümnetest linnadest ning sadadest küladest. Sul on teekonnal 17 ajutist kodu: Marijampole (Leedu), Ostrzeszow (Poola), Nürnberg (Saksamaa), Bellano (Itaalia), Dezensano del Garda (Itaalia), Vivo D'Orcia (Itaalia), Minturno (Itaalia), Pompei (Itaalia), Colli di Fontanelle (Itaalia), Cava de'Tirreni (Itaalia), Salerno (Itaalia), Pisa (Itaalia), Collecchio (Itaalia), Innsbruck (Austria), Plzeñ (Tšehhi), Varssavi (Poola) ja Panevežys (Leedu).
Oled pidevas liikumises, näed üliägedaid paiku, võrratut loodust, kultuuri, arhitektuuri, inimesi ja ilma. Meiega just nii juhtus.
Kuidas oli? Hea küsimus. Küsimusi oli teil veel, püüdsime enam-vähem vastata.
1. Miks just Itaalia?
A&M: Et siis nüüd kohe selline küsimus algatuseks. Sellel konkreetsel valikul on väga mitu praktilist ja teist sama palju emotsionaalseid põhjuseid. Alustame piirkonnast. Kindlasti Euroopa. Euroopa esmalt seepärast, et saaks minna oma autoga. Kaugemad kandid nõuavad juba pikemaid sõite ja liigpalju autoistme tunde pole eesmärk. Las jääb Euroopa. Ei, täpsustame, Euroopa Liit. Sest lemmikute kaasavõtmine on 101% kindel ja loomade EU-st välja viimine on kole keeruline. Paljudel juhtudel sisuliselt võimatu. Jääb ära. Siis aeg. Kevad on liiga heitlik, iial ei tea, millal külmad taanduvad ja soojad saabuvad. Sügis, kindlasti sügis. September-oktoober. Viljade valmimise aeg. Palav suvi on läbi, päikesesoojus on talletunud maapinda, majadesse, tänavakividesse ja inimestesse. Enam ei aja koledasti higistama ja haisema, mõnus on olla. Sokke ja kampsuneid pole vaja (eranditega, nagu me nüüd teame). Vesi on ujumissoe. Eestimaa niigi napist suvest ei raatsi päevagi raisata, et kuhugi mujale, kellegi teise "koju" minna. Meil endilgi.. enam-vähem super. Kui ei saja ja termomeeter üle 18-ne ronib. Ja suvel on Lõuna-Euroopas vastikult palav, ei ole olemiseks mõistlikke temperatuure.Loomulikult looduslikud tingimused. Kindlasti vesi + mäed kombinatsioon. Sisemaa riigid on mõeldud kellegile teisele, mitte meile. No ja kui sa siis Euroopa kaardi lahti voldid, sirgeks silud… saad aru, et väga palju variante ei ole. Itaalia kasuks mängib riigi suurus, eriilmelisus, keel ja… toit. Mingu pekki, kes julgeb väita, et itaalia toit on jama, mõttetu makaron, maitsetu ja hingetu. Sina mine Lätti!No ja lõppeks… midagi tuli ju valida. Seekord sedasi, järgmisel korral teisiti.
2. Miks just nüüd?
A&M: Polnud päris meie otsustada… kui aus olla. Tegelikult oli see nüüd järjekorras 3.katse. Kõik oli viimseni planeeritud aastal 2020. Ja siis tuli Covid, hull Covid. Riigipiirid suleti ja polnud teada, mis saab, kes jääb, kes läheb. Loogiliselt järgnes aasta 2021 ja olnud sa kui vaktsineeritud tahes, kodumaalt välja liikumine oli pigem ebameeldiv kui nauditav. Kust tuleb ütlus "Kolm on kohtu seadus"? Vahet pole, tõde on ses sees. Seekord ei teinud me ühtegi plaani, ei määranud stardi- ega finishiaega. Läheb nii nagu läheb, mõtlesime.Kolmest stardiaastast kindlasti parim! Ma ei kujuta end ette neil kipakatel auklikel olematutel kõnniteedel lapsevankrit lükkamas. Mägesid ja tuhandeid trepiastmeid vallutamas. Ei, beebivankriga ärge meie jälgedes astuge, see oleks hullumeelsus. See, et Juku on 3, jookseb ise, võtab mägesid nagu kits, küsib ja tunneb huvi, mõtleb kaasa ja saab aru - parim aeg neist kolmest stardist, millest alles viimane õnnestus. On üks ütlus, millest mina oma elus lähtun: "Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu".
3. Parim reisile kaasa antud soovitus?
A: Tule tagasi! Ma ei teagi, miks see mul esimesena meenus. Paljud teist ütlesid lahku minnes, et ootavad tagasi. Nagu oleks kusagil õhus võimalus, et me jääme… Ei, Itaalia pole kindlasti see riik, kuhu end pikemalt ja püsivamalt sisse seada, kogu austuse ja armastuse juures. Praktilise poole pealt tänan oma armsat 4x4 sõpra, kes pikkadest sõitudest nii mõndagi teab. Lahuta kogusumma väikesteks osadeks, nii on kergem. Iga päev keskendu ainult selle päeva kilometraažile, olgu seda siis 7 või 700 kilomeetrit. Nüüd, 8063 km hiljem on sellest soovitusest väga palju abi olnud.
M: Head puhkust!
4. Kõige kasulikum kodust kaasa võetud asi?
A: Soojad sokid. Tõde on see, et need sokid sattusid kohvrisse teadmisega, et tagasiteel läheb neid vaja. Fakt on aga, et jalga tõmbasin ma need juba üsna pea, septembri keskel, keset Itaalia suve lõppu. See uskumatu jahedus, mis valitseb kohalike kodudes, need jääkülmad põrandad… Mu neerud on juba loomu poolest nõrgad, ärritada neid miski põeltikuga, olnuks lauslollus. Esimese asjana läksid hommikul jalga sokid, edasi selga muu kraam, vastavalt vajadusele. Vaid päris lõunas oli hommikuid, mis algasid paljaste varvastega. Palun vabandust kui ma kellegi illusiooni palavast lõunamaast nüüd purustasin.
M: Plätud. Naine. Hambahari.
5. Üks asi, mis iseloomustab Minu-Itaaliat?
A: Mokka pot - esimesel korral ma naersin selle jubina üle. No et on ikka rumalukesed, ostke endale presskann! Ausalt, oleks mul kodus sellega miskit teha, siis ostaksin endale siit ühe kaasa. No aga kuhu ma selle panen ja miks temaga siis müran kui mul masinad ja muud värgid juba olemas on?
M: Gelato. Suur magusasõber lepib igasugu kräppiga, aga kui on võimalik nautida kümnetes maitsevarjundites imehead maiust, siis… Andke aga kätte!!
6. Kōige halvem üllatus?
A: Oh jeebus, lihtsalt crazy, kuidas üllatasid itaallaste kodude väga kehv olukord ja paleehinnad. Nii palju auru läheb talutavate elamispaikade leidmisele. Valdavalt kõikjal Lõuna-Itaalias puudub normaalse interneti kasutamise võimalus (ühtegi G-d ei ole, ka ruuteri olemasolul ei suuda nad wifit tagada) ning telefonilevi antakse jao pärast allatuult. Seda tasub silmas pidada Kui on soov näiteks kaugtööd teha. Jumal tänatud, et KIA kusail ära ei koolenud, sinna me olekski jäänud, sest helistada pole võimalik, üksi puksiir meie abipalvet kätte poleks saanud. Ebareaalne. See, et Elisa Saaremaa loodetipus, Kihelkonnal, püsivat levi ja kiiret internetiühendust ei suuda pakkuda… pole hullu, issand jumal, saame hakkama, las olla nagu on. Aga kui ma ei saa keset Euroopat tagumisse autosse helistada ja nõu pidada… natuke ei ole rahul.
M: Illuminaatorakende ja kivipõrandatega elamised hakkavad korralikult Põhja-Eurooplase rahakotile. Ebareaalne.
7. Asi, millega ära ei harjunud?
A: Külmad kivipõrandad, imepisikesed aknad, pimedad toad, suitsetamine kõikjal, liiklusreeglite räige eiramine, elu peatumine terveks pärastlõunaks, itaallaste aeglus ja pohhuism. Palun palun palun paisake poodi müügile tekikotid! Mille kuradi pärast peab magama linaga, mille peale on visatud õhuke tekike, millega on ilmselgelt enne mind maganud kümned võõrad. Nad ei pese neid ju iga ühepäevaliblika järel.
M: Koopas elamine, palun palun palun, soovin hotelli!!
8. Lemmiktoit sel reisil?
A: Vaieldamatult mereannirisotto. Ma paneks retsepti ka siia juurde, aga… retsepti ei ole. Kaubandusvõrgus on saadaval kümneid erinevaid mereannisegusid, juba puljongis keedetud ja puha. Hind soodsad 3€. Viskad aga segu koos sibula ja küüslauguga pannile, keedad risottoriisi ja segad lõpuks kõik kokku. Kuidas see nii maitsev saab olla, ma ei tea.
M: Pino Posteraro fettuccine bolognese raguuga (See on täiega hea toit megapika retseptiga, sellepärast teen lihtsalt raamatust pildid ja kui kokkama hakkad, võta need juhisteks)
9. Kõige parem üllatus?
A: Itaalia loodus on veel oluliselt ilusam ja eriilmelisem kui ma oodata oskasin. Vee ja mägede kombinatsioon on minu jaoks üldse üks ilusamaid, mida loodus saab pakkuda. Seda jagub Itaalias küllaga. Olin valmis põuase suve järgseks poolkõrbeks, aga sain hoopis tohutult palju rohelust, suuri metsi, meeletult palju hästi hooldatud maid, mis erinevaid põllumajandussaadusi kasvatvad. Meie kohale jõudmise ajaks olid põõsastel veel viimased hästi magusad viinamarjakobarad, nii et päris ilma me neist ei jäänud. See-eest kreeka pähklid kukkusid sisuliselt ise pähe, hurmaad ja granaatõunad olid noppimiseks valmis. Kuna söödavaid kastaneid kasvas riigi keskosas nagu umbrohtu (kuigi tegelikkuses ta seda ei ole, korjamine on rangelt reguleeritud), siis viskasime meiegi need ühel õhtul laste rõõmuks pannile. Koos soolase võiga väga maitsev amps. Nüüd tuleb vaid jälgida, et ühel päeval väikese koka pannilt hobukastaneid ei leia.Apelsinid ja oliivid polnud septembri keskpaigaks veel valminud. Lahkudes olid aga puud oranže punne täis ning oliivipuude all võrgud, et pudenevat saaki kokku koguda. Amalfit tema kolletuvas sidruniilus me seekord ei näinud - kevadine saak oli juba korjatud ning sügisene polnud veel valminud.
M: Kohalikud elanikud ise ja ka tingimused on oluliselt loomasõbralikumad kui oleks osanud iialgi oodata. Lotte oli igale poole oodatud, sai sama palju tähelepanu ja paisid kui Juku hele pea. Jalutava Kiisuga räägiti kohalikus keeles, meie suurt aru ei saanud. Kuna näod olid lahked ja naerul, siis ilmselt midagi head.
10. Kõige meeldejäävam hetk/koht?
A: Ma ei tea, Kas see tuleneb sellest, et oli Šveitsi seaduste rikkumise hirmust vabanemise tunne või pigem sellest, et sel hetkel jõudsimegi sihtriiki kohale, aga minu jaoks on kõige meeldejäävamaks hetkeks jäänud Šveitsi-Itaalia piiri ületamine. Pool serpentiini oli möödas, kõikjal Alpiaasad, rohetav lammaste pöetud muru, Milka-lehmad udarate loksudes laisalt jalutamas, õhk nii värske, et sellest võiks tõesti mürgituse saada.
M: Esimese kohana, kui seda küsimust kuulsin, meenus kohe Siena keskväljak. Eks neid väljakuid ole ennegi nähtud, aga lehvikukujuline Piazza del Campo on neist kõigist kõige ilusam ja erilisem. Ilm sattus ka väga mõnus, sajad inimesed lihtsalt istusid väljakul maas ja nautisid. Niisamuti ka meie. Jalkaajakirjanikuna ei saa mainimata jätta ka Napoli kodumängu, see oli üliäge. Aaa, ja Capri saar tasub kindlasti äramainimist.
11. Asi, mida kodus ei tee, aga Itaalias küll?
A: Toiduvalmostamine (ja pane tähele, gaasipliidil, sest need on sealsetes kodudes valdavad). Kõik ju teavad, et võileivast keerukamat sööki mina valmistada ei oska. Ka sellega võin teinekord alt minna. Kuna kokanduskursused maksavad kohapeal üle mōistuse palju, siis otsustasime omal käel, itaallase kirjutatud toiduraamatu abil parimaid palasid valmistada. Õnneks lubati mul enamat teha kui vaid küüslauku koorida või poti sisu segada ja sealt need oskused tulid. Enam ma nälga ei jää kui kapis on pastat ja veidi parmesani, ideaalis ka esimese pressi õli ning muna. Ennast kiitmast ma ei väsi nii et lasen edasi. Mida kõike ma ikka tegin ja suudan ja oskan Pesin nõusid, palju. Kodus ei tee ma seda peaaegu mitte kunagi. Kuna aga Kalvet väitis, et nõude pesemine on rahustav ja maandav tegevus, kippus seda tundide viisi tegema, siis haarasin ohjad. Jätkuvalt on tülgastav käsipidi rasvastes pottides lödistada, aga kuna mina "maandan" oluliselt kiiremini, siis aja kokkuhoiu mōttes läks nii. Itaalia keele õppimine ja purssimine oli äge. Mul on lapsepõlvetrauma ja keele ōppimine sakib täiega, aga seekord oli tõesti mõnus pusida.
M: Organiseeritud toimimine ja toimetamine on ennast väga õigustanud. Kodus… noh, on asjad seal, kuhu ma need jätan (ja seda top secret asukohta ei tea üldiselt ka mina ise). Kuna kodust sai kaasa võetud meeletus koguses igapäevaseks eluks vajalikke asju ja pakitud paljudesse erinevatesse kottidesse-kohvritesse, siis selleks, et need ka vajadusel üles leida, tuleb iga asi täpselt õigesse kohta tagasi panna. Naine ütles nii. No ja tegelikult on tal õigus.
12. Lemmikjook sel reisil?
A: Üks kvaliteetsest oast valmistatud, kuum, parajalt magus ja hästi vahune cappuccino.
M: Olen täiesti ebaoriginaalne, aga hästi tehtud Aperol spritz on palava ilmaga suurepärane. Külma õlle jaoks ei pea isegi palavat ilma olema.
13.Suurim kultuuriline erinevus meie ja nende vahel?
A: Jumal küll kui aeglased nad on… Nende elu kulgeb nagu… muuseumis? Ma ei käi tihti muuseumites, aga stereotüüpselt on need vaiksed, hämarad ja rahuliku kulgemisega paigad. No ja ebaefektiivsuse kõrgemat taset näeb peaaegu igas valdkonnas, lisaks mingid napakad reeglid, millele nad ise ka põhjendust ei oska anda. "Nii lihtsalt on". Normaalne. Aga nii kui autorooli saavad, siis on Rovanperad ja Verstappenid valmis, foorid-märgid muutuvad nähtamatuks ja käsi tõmbleb signaali peal.
M: Kui eestlane tahab poodi minna või kõhtu täis süüa, siis ta läheb poodi või restorani. Siis kui tahab, nädalapäevast ja kellaajast hoolimata. Sellega, et kaubandus ja toidukohad on lõuna ajal 3-4 tundi suletud, ei harjunudki ära. Ikka oli vaja täpselt vaiksel tunnil shopata.Üks asi ärritab veel. Itaalia keel on ainus ja püha. Suva sellest, et vestluskaaslane sõnagi aru ei saa, jätka veel tubli 3 minutit energilist jutuvada, kannatlik eestlane kuulab ära, vahele ei sega, lolliks jäämise hirmus ei täpsusta ka, et mõhkugi aru ei saa. Aga no näoilme, see ütleb ju, et kurat, prooviks uuesti englishit, jõuaks kaugemale.Aga see probleem on kõigil suurematel rahvustel, sakslased näiteks pole grammigi paremad.
14. Suurim rahaline feil?
A&M: Hiline lõuna Capri saarel. 3 kuklit + vesi + eelroaks väike frititud amps = 42€. Praegugi neid ridu kirjutades hakkab silmanurk tõmblema sellest maailma ebaõiglusest.
15. Suurim ōnnestumine?
A: Sinna ja tagasi, ise terved, auto terve.
M: Algne suur plaan õnnestus. Kuhu soov oli, sai mindud, varem tagasi tulemise soovi ei tekkinud. Tülli ei läinud.
16. Kõige ohtlikum olukord?
A: See ei olnud just ohtlik olukord, aga hetk, mil sai selgeks, et Amalfi ranniku mägiteele pargitud KIA ei käivitu ka profi käe all, oli päris hirmutav. Mõte puksiirist ja itaallastega tõsise asja ajamisest oli üsna masendav.Ja pärast Pompei külastust oli üsna raske veel nädalake selle ohtliku mäe jalamil elada, kurat teab, millal ta jälle jaurama hakkab.
M: Kogu Napoli linnaliiklus tervikuna ongi üks ohtlik olukord. Hea, et ise ei pidanud roolis olema. Tagapingilt kõiki olukordi õnneks ei näe.
17. Kõige kallim ost?
A: Hinna mõttes oli kõige kallim ühekordne ost praamipiletid Caprile, mis ennast aga täiega ära tasusid.
M: Mustalt turult soetatud jalkamängu pilet oli päris kallis.
18. Parim ost?
A: Juusturiivi ostsime üsna reisi alguses. Igas kodus seda polnud, aga ilma ei maitsenud toit sugugi nii nagu peaks. M: Uued riided, Itaalia moe järgi.
19. Asi, mis on Itaalias parem kui Eestis?
A: Ilm! Väga mitmekülgne ja eriilmeline loodus. Millised vaated… Mulgipuder on jumalast hea, aga Itaalia toit tervikuna- parim! Soodne vein.
M: Kliima, kindlasti kliima. Palavus ruulib!
20. Kõige kasutum kaasa võetud asi?
A: Ma vastan ära ja siis selgitan. Juku kaisukad: mõmmi, part ja kutsu. Kokku on tal 4 lemmikut, loetelule lisaks veel ka panda, keda siis kordamööda hoiurühma tassib ja kaissu võtab. Iga päev otsustatakse uue kasuks. Selge oli, et kogu see karvane kamp tuleb kaasa ning sellega väldime olukorda, kus tekib kellegi järgi igatsus ja sellest omakorda mingi jaur või koduigatsus. Viimase vältimiseks ongi mõistlik kõik peamised mänguasjad, millega laps kodus mängib, kaasa tarida. Siis ei teki igatsust. Tüüp valis reisijate nimekirja ainult panda. Teisi polevat vaja. Meie toppisime loomulikult ülejäänud kolm ka kotti, et need siis mustkunstniku kombel varrukast välja tõmmata kui vajadus tekib. Aga ei tekkinud. Korra, kohe esimesel nädalal nägi Juku kaisukaid seljakotist välja paistmas. Sellest tekkis ilge draama, mille tulemusena lubasime üleliigsed kaisukad järgmisel päeval pakiautomaati panna ka Eestisse tagasi saata. Mehe sõna, mis pidas lõpuni. Ainult panda.
M: Lihtsalt juhtus nii, et kahe kuu jooksul ei läinud kaasavõetud kruvikeerajaid kordagi vaja. Kodus küll läheb. Aga õnneks ei võtnud need palju ruumi.
21. Parim otsus?
A: Vaieldamatult parim otsus oli kogu pere kaasavõtmine. Laps loomulikult, tema ei tohiks ühestki uuest kogemusest ilma jääda. Ehk on tema maailm tulevikus selle võrra tuttavam ja turvalisem, inimesed kõik lihtsalt inimesed, hoolimata nahavärvist, uskumisest või mitteuskumisest ning kõikidest teistest eripäradest. Erinevus rikastab! Lemmikutel tohutut reisikirge just ei ole, aga ilma sõnadetagi on aru saada, et tuhat korda parema meelega on nad kaasas kui kodus ootamas ja igatsemas. Kui kogu pere on koos, siis ongi hästi.
M: Parim otsus oli minna. Mismoodi edaspidi nädala või paariga üldse puhatud peaks saama..? challenge.
22. Kõige vajalikum Itaalia keelne sõna/väljend/lause?
A: Quanto costa? (ehk kui palju maksab?) Lei ha otto anni (tõlkes: ta on 8 aastane), sest seda küsiti Lotte kohta lugematu arv kordi. Mina loomasõbrana mõtlen, et mis pagana vahet seal on kui vana üks või teine krants on, aga neile näis see ülioluline olevat.
M: Buongiorno! (hommikune tervitus)
23. Suurim õppetund?
A: Oma kodus on kõige parem. Nii lihtsalt ongi. On alati olnud. Ära käia on tore, aga oma pesas mõnulemisest pole miskit paremat.
"Iga vesi jõuab ükskord jõkke
Ta selleks ületab kõik tõkked
Kuid varsti ojja tahab tagasi
Ta oma koju tahab tagasi…"
(J.Tätte/M.Matvere)
Ma ei tea, mida Jaan neid ridu kirja pannes täpselt mõtles, aga minu jaoks võtavad need maailma avastamise, seiklemise, uue otsingud ja koju tagasi pöördumise suurepäraselt kokku. Meil on kodus parkett, maast laeni aknad, mis annavad valgust ka hämaral talvel, on küttekolded, on puhas õhk, ei haise, ei kopita, on tekikotid, poed 24/7 avatud, internett lippab nii, et ei jõua enam scrollida, inimesed on kiired ja nutikad, ei taha liialt palju suhelda. Kõik on lihtsalt nii oma ja hea.
M: Alati mahub veel. KIAsse. Uskumatu salapilude ja peidukate arv.
24. Itaalia naised/mehed või Eesti omad?
A&M: Kindlasti Eesti omad! Itaalia mehed on lühikesed ja "libedad", naised on kuidagi kandilised ja nurgelised, Eesti mehe jaoks liiga temperamentsed.
25. Suurimad hirmud?
A: Hirme oli mul enne minekut rohkem kui vanasti oli prussakaid meie kesklinna korteris. Aga suurimad neist… Hirm, et keegi meie kambast jääb haigeks ja hirm, et autoga juhtub midagi. Mõlemad hirmud said tõeks. Tõttöelda jõudsime me kõik vähem või rohkem haiged olla. Mõni meist istus juba 10.septembril autosse haigena. Lotte silm näiteks vajas ka esimestel reisipäevadel hoolt, Jukul oli rühmakollektiivist saadud köha-nohu ning minul paari päeva vanune diagnoos. Madise seedeelundkond andis alla 5.päeval ja okseralli võis alata. Kiisu jällegi sõi miskit jama sisse ja astus Kalvetiga samasse paati. Kõige hirmutavam oli Lotte seisukord ühel hilisel õhtutunnil Garda ääres. Pärast paari tundi pingutusi sai siiski selgeks, et tegemist oli… sulaselge alajahtumisega. Soojas Itaalias. Ujumisest kergelt niiske aluskarv + f*cking külmad kivipõrandad ja pidurdumatu värin (mis võib vabalt ka tugevale mürgistusele viidata) kestiski tunde.Auto osas. Mina ei tea sellest ju muud kui seda, kuhu käib kütus ja kuhu klaasipesuvedelik. Hirm selle ees, et jääme oma mustlaslaagriga mitte kusagil keset pimedat seisma, levi ei ole, keelt ei oska, abi kutsuda ka mitte… Õnneks jamas KIA vaid 2 korda ka sedagi väga leebelt. Imeline auto. Kui soovite sama vastupidavat ja mahukat masinat, siis ma tean ühte eriliselt head automüüjat, kes selle teile organiseerib.
M: Täpselt minu sõnad.
26. Mis oli kõige raskem/ebamugavam?
A: Tagasitee oli raske. Mitte füüsiliselt aga mentaalselt. Ühtepidi tahaks oma koju, oma inimeste juurde, aga teistpidi tahaks kohe ringi keerata ja tagasi lõunasse põrutada. Seal on ju soe. Selles hallis kaamoses on ikka kole raske normaalseks jääda. Alates Austriasse jõudmisest on temperatuurid aina langenud, õhtud lühenenud ja see on teinud tagasitee raskeks. Poola, Leedu ja Läti, takkaotsa Eesti… Kui neist saaks kuidagi kiiresti üle või mööda, siis võiks sagedamini autoga Euroopas trippida. Teist nii igavat teekonda on raske ette kujutada.
M: Kõige raskem on leppida sellega, et tagasijõudes on külm ja pime.
27. Koju tagasi jõudes, esimese asjana…
A&M: Tellime Hiina toitu ja läheme siis koeraga parki!!!28. Kõige kehvem/harjumatum toit, mille maitse meeldima ei hakanud?A: Gnocchid on küll toit, mille ma edaspidi menüüs tähelepanuta jätan.
M: Itaalias sünnib kõik süüa.
29. Kõige kuulsam külastatud koht?
A: Pisa torni tegi kui mitte muu, siis Juhan Parts kindlasti eestlaste hulgas tuntuks.
M: Pompeis oli rahvast rohkem kui inimesi, aga Pisa on Pisa.
30. Mis Eestis häirib, kuid Itaalias seda probleemi pole?
A: Tõukerattad. On ikka mõnus jalutada kui pole hirmu, et iga minut keegi sinust üle või läbi sõidab. See vastik vastik rattakella tärin… Kõrvad lausa puhkasid. Lõuna-Itaalia tänavatele ei jõua tõukerattad ilmselt veel niipea, sel lihtsal põhjusel, et seal pole kõnniteid või kui on mingi riba sõidutee ja aia/maja vahel, siis nendel pole küll ükski tõuks võimeline sõitma.
M: Töö.
31. Mida oleks teinud teinud teisiti (tagant järele mõeldes)?
A: Järgmisel korral prooviks elada kohalikus kultuuriruumis, lugeda kohalikke lehti, vaadata saateid, püüda mõista tavalise kodaniku mõttemaailma ja arusaamasid. Kindlasti püsiks pikemalt ühe koha peal ja elaks rohkem kohalikku ellu sisse. Tekitaks oma väikese nö tugivõrgustiku: pagar, lihunik, naabrimees/-naine, poemüüja jne. Me nägime küll suurt osa riigist, aga pideva liikumise tõttu ei jõudnud luua usalduslikke suhteid, et veidi sügavamal hingesopis kaevata. Ahjaaa, üks asi veel. Järgmisel korral võtan oma tekikoti kaasa.
M: Mina tahaks ka pikalt ühe koha peal olla. Sellega on ainult see jama, et selleks, et nädalaks või paariks ideaalne elukoht leida, tuleb varasemalt vähemalt sama kaua otsida ja uurida ja veelkord uurida. Võimalusel esmalt asjaolud oma silmaga üle vaadata ja alles siis krediitkaardiga vehkides pikemaid plaane ja diile teha.
32. Kuhu oleks tahtnud veel minna, aga ei jõudnud?
A&M: Oleks tahtnud minna veel rohkem lõunasse, nö saapaninasse. Sitsiiliasse. Kõlab ilusasti, eksole? Ilmselt poleks meid seal aga kuigi kaunid vaatepildid ees oodanud (mitte looduse ilu mõttes, pigem prügi ja rääbakuse kategoorias). Mida enam lõunasse, seda vaesemaks, seda "muretumaks". Kas loodus oleks veel üllatanud? Ei tea, seda olekski tahtnud järgi uurida. Kas inimesed oleksid üllatanud? Oh, jaa, seda nad suudavad. Kas toit oleks veel maitsvamaks ja vein odavamaks muutunud? Vaevalt. Kaks lisanädalat saapakanna ja -nina uurimiseks oleks ehk leidnudki, aga teadmine, et tagasitee saaks olema seda pikem, seda enam jahedust, sadusid ja sompu pakkuv (sest novembrit Euroopas saab laias laastus just sedasi kirjeldada), pani planeeritud "hüppeliigese" piirkonnast tagasi pöörduma. Juba praegu, oktoobri lõpus, pakub kõik Austriast põhja poole jääv madalaid õhutemperatuure, halli taevast ja sadusid. Enam ei ole tore, novembrit tahaks kannatada oma kodus.
33. Kuhu läheks külastatud paikadest tagasi?
A: Millal iganes mõte tuleb, et läheks tagasi Itaaliasse, siis minu valikud saavad olema väga keerulised: põhi, keskosa või lõuna. Como järve äärde tahaks tagasi. Tahaks kogu järvele tiiru peale teha (kui oled minemas, siis mõtle välja, Kas oled pigem hommiku- või õhtupäikese nautija, vastavalt sellele vali kas lääne- või idakallas. Amalfi rannikule võiks alati paariks päevaks meenutama minna. No ja Toskaanasse - meie vahel on ilma kahtluseta match made in heaven. Mida seal Toskaanas siis nii erilist teha on? Seal ei peagi midagi tegema, seal on hea lihtsalt olla.
M: Kõige tõenäolisemalt satun elus veel Como järve äärde tagasi. Punkt 1 - sinna on Eestist lihtne lennata. Punkt 2 - seal on väga ilus loodus. Punkt 3 - seal on puhas.
34. Kuhu enam sattuda ei sooviks?
A: Napoli, kindlalt Napoli. Palun ärge sundige mind sinna tagasi minema. Ega see Pompei ka mingi Parim Turismisihtkoht 2022 kandidaat ei ole (aga iidsetes Pompei varemetes võiks siiski iga inimene võimalusel ära käia) aga tema saab plusspunktid väga hea geograafilise asukoha ees - ideaalne teha sada kilomeetrit siia, sada sinna päevatrippe.
M: Francolise kummituseloss, kust päris ausalt, väriseva jalaga minema jooksime.
35. Kas Itaalias on midagi, mis võiks Eestis ka/samamoodi olla?
A: Traditsioonilised väikesed pereärid on nii lahedad. Ei mingit suurt maksimarketit, ikka eraldi lihapood ja pagariputka ja köögiviljavanker ja kalalett. Eriti kift ja retro on see, et iga ettevõtte logo/silt annab väga selgelt aimu, millega antud business tegutseb. Kui on ikka roosa seapea, ju sealt liha saab. Kui on pesupulbripakk, siis kodukeemia it is. Ja nii edasi ja nii edasi. Ei mingit steriilsust ja ühte stiilset joont.
M: Vabalt võtmise oskust võiks meil oluliselt rohkem olla. Tõsi, mitmed tööd visatakse nii homse varna, aga siis saavad need ikka tehtud.
Tegelikult on nii, et siga ja kägu ei peagi võrdlema. Minu virin ja jorin oli aus, aga omajagu on sel alati emotsiooni sees. Ülevoolavat kiidulaulu, imelise elu ülevaateid ja õnnestumist õnnestumise järel ei viitsiks keegi jälgida ega ise kirjagi panna.Nii palju oli seda, mis meeldis. Natuke ka ei meeldinud, saite sellest lugeda. Nurin kipub ju ikka kergemini üle huulte tulema kui kiitus. Aga kiita võiks taevani. Ja loomulikult ei maksa üheski teises riigis hakata otsima Eestit ning kõike Eestiga võrdlema. Tore on seda oma peas (või oma Facebooki seinal) teha, aga tegelikult on oma vōlu ka aeglasel kulgemisel, romantilisel vanal, kentsakatel kommetel ja omamoodi inimestel. Itaalia oma võrratus ägeduses on külastamist väärt. Täpselt nii nagu iga teinegi paik maamunal.
Lühemad kokkuvõtted ilmuvad järgemööda ka Päevalehe LP-s:
Como ja Garda
https://epl.delfi.ee/artikkel/120187922/reisikiri-kassi-koera-ja-lapsega-itaaliat-avastamas-puudu-jaab-ajast-mitte-tegevusest?fbclid=IwAR1Nw3qsYs4QltbJDpmyctTO8LLtoJpYVjpvbnc_Uu-yJKJKDGRt8uc5Q9c
Sorrento poolsaar (Amalfi rannik)
https://epl.delfi.ee/artikkel/120223222/reisikiri-oleksin-varisevate-jalgade-ja-uleni-higisena-kohe-sealt-ulevalt-merre-hupanud-a-nagu-armastus-amalfi-vastu</p>