Dubai (märts 2024)
Pärast esimest ja seni viimast Dubai külastust 8 aasta eest, olen ma, no ei liialda kui ütlen, et iga jumala nädal vähemalt korra soovinud siia tagasi saada. Dubai on lihtsalt nii minu iseloomuga: äge, elav, pidevas muutumises, kõikidele võimalustele avatud… Ja lisaks muidugi päikeseline ning soe.
Tõsi, üle paari nädala korraga siin ilmselt olla ei jaksa, sest loodust ja vaikust siin kuigi palju ei leidu. Don Quijote kombel kusagil matseetega vehkima ei pea, et loodusest läbi murda. Või mis see loodus õigupoolest on? Inimene on ju ka osake loodusest, ja neid siin jagub. Jah, männimetsasid või kasesalusid, soid ning rabasid siit tõesti ei leia, mis meile, metsarahvale, eluks kangesti vajalikud on. Lõppematu rahavoog võimaldab aga imesid ja ka soolasest magedat teha, vett nimelt. Selle abil hoitakse suurel hulgal lehtpuid ja õistaimi elus aladel, kus sademeid ei näe teinekord kuude kaupa.
Ilm on siin suurepärane ja kaljukindel, alati päikeseline ja vihmata. 1:0 Dubai kasuks. Tõsi, aprillist oktoobrini leidub maamunal talutavamaid temperatuure, aga meie hallil tatihooajal on see igal juhul üks parimaid sihtpunkte.Jukul näiteks on sügavalt savi, millises riigis või linnas ta parasjagu viibib, oluline on, et see jääks enam-vähem 30-ndate laiuskraadide vahele, et oleks aasta ringi soe, saaks õlgkaabu pähe suruda ja randa suunduda.No ja Madis on ka juba nii vanaks meheks elanud, et see "ooo, vau, talv, lahe, lükkan lund ja pühin tatti"-vaimustus on õnneks üle läinud ning ükski suusapuhkus mind enam ei ohusta.
Pärast külluslikku hommikusööki ja vedelemist basseini ääres läksime otsima killukest Eestit siin kaugel Araabias. Nimelt võtsid tegusad Eesti naised, Erika ning Olga, kätte ning kolisid parimad eestimaised Pavlova tordid ka Dubaisse. Neid me jahtima läksimegi. Jahis teadupärast on vaja aega ja kannatlikkust. Ja pikka metroosõitu, sest kuigi Dubai on pindalalt väike ja olemuselt väga konsentreeritud linn, siis vahemaa meie Marinas asuvast araabia-kodust maailma suurimasse kaubanduskeskusesse Dubai Malli võtab tubli 45 minutit aega. Lisaks julged 15 minutit, et jõuda tunnelite kaudu metroopeatusest keskusesse. See 1200 kauplusega hiiglane pole mingi naljaasi. Veel vähem naljakas on see kui tahad sellelt tohutusuurelt alalt üles leida hästi väikese eestimaiseid magustoite pakkuva kohviku. Orienteerusime, eksisime, keerasime tagasi ja lõpuks leidsime. Kodukootust ega villaste sokkide lõhna kaasmaalaste ettevõtmisest oodata ei maksa. Puha marmor, kuld, puhtad jooned ja kaugele kiirgav kvaliteet. Ning kullahind. Aga põhjusega, sest maitsed ja teenindus ületasid kõik ootuses, tordile ilmunud küünal, personaalne tervitustekst ja laulev kollektiiv… ütleme, et see oli nunnu.
Aga pikalt nautida polnud aega, sest varem paika pandud õhtusöök tiksus üha lähemale. Suutmata sadasest luksuslikest restoranidest seda õiget välja valida, otsustasin oma armsad külalised pidupäeva puhul hoopis restoranlaevaga kanalile ning lahele sõitma viia. Ei, ma päriselt ei piina oma kergelt merehaigeks jäävat meest, ma eksponeerin igal võimalusel talle tema hirmu, et see rutem üle läheks. Kas ma soovitaksin seda kogemust. Noh. Toidul polnud vigagi, sõime isukalt. Alkoholi pakuti ka. Taustaks üürgav isutekitaja-muusika varieerus Boney M-ist Titanicu tunnusmeloodiani, saateks kergelt kärisev saksofon. Ei saaks öelda, et kõrvad mõnulesid. Poolteist tundi hiljem jõudsime lahelt tagasi Marina kanalitesse ja vat nüüd me räägime millestki lahedast. Kui eelmisel korral, puruvaestena, elasime kusagil linna ääres, vana kullaturu läheduses ja sõitsime iga päev tund pluss metrooga päris-linna, siis seekord polnud küsimustki, elan Marinas või vahin kodus valget seina. Marina äärne promenaad on üks minu maailma parimaid. Päeval lihtsalt ilus, aga pärast päikeseloojangut eriliselt lummav. Vee ja valguse koosmäng, näiline tähistaevas, mille tekitavad pisikestes akendes põlevad tuled…
Pärast kohustuslikku 10 000-t sammu kobisime oma 25.korruse rõdule, nöpsisime minareti möirge saatel lahti patuse alkoholi ja panime mängima laskesuusa ülekande, kus täna #viiestviis on kauge unistus…
Taaskord kahekümne viieseks saada on tore.
Hommikusöögid on siin imemaitsvad, aga imelikud. Õieti küll inimesed, toit on kohalik ja nii toitev, et lõunasöögid saab südamerahus vahele jätta. Rahakott on rõõmus. Kuna teenindajaid on rohkem kui sööjaid, siis näikse nad võistlevat selle nimel, kes saab rohkem taldrikuid nende väheste nina alt ära tõmmata. Vaevalt on jõudnud viimane palake taldrikult lahkuda, kahvelgi alles otsapidi suus kui taldrik välgukiirusel kaob. Aga me ei nurise. On ramadaan ja kohalik võib toidust vaid und näha. Õigemini näeb ta uneajal toitu, sest pimeduse saabudes Allah leebub ja tabad külmikuuste ees avanevad.
Siit 2:0 kindlalt Dubai kasuks, sest moslemiriigile iseloomulikke kombeid ja piiranguid tuleb siin tikutulega taga otsida ja tegelikult ega ka siis ei leia. Paljad õlad, kumerad tagumikud, lehvivad lokid ja miniseelikud. Süüakse ja juuakse vastavalt iseenda soovidele, mitte pühamehe loale. Burkakandjaid ja kleitides mehi kohtab Euroopa suurlinnades oluliselt sagedamini kui siin. Nii et igasugune islami hirm on asjatu.
Niisamuti ei maksa kodus väriseda, et äkki pole seal marmorlinnas midagi teha ja hakkab igav. Selleks peab ikka kangesti vaeva nägema.
Pool tunnikest metroosõitu lahutab meie Marina-kodu Business Bayst, kus asub nii maailma suurim kaubanduskeskus kui ka maailma kõrgeim hoone. Ja siit tulevad ka järgmised punktid, 3:0 Dubai kasuks - selles linnas on igasuguste kõige kõigemate konsentratsioon vaieldamatult maailma suurim. Ja see on äge kui fantaasial ning võimetel piire ei ole.
Mina ja kõrgused, match made in heaven. Täna põhimõtteliselt sõna otseses mõttes, sest ilma mõnd lennuriista kasutamata pole lihtrahval lihtsalt võimalik enam kõrgemale tõusta kui maailma kõrgeima hoone, Burj Khalifa, 125. korrusele. Meie tegime seda täna vahetult enne päikeseloojangut, et olla tunnistajaks pimeduse võidule valguse üle. Ja kallima piletihinna triumfile soodsama üle. Kokkuhoiu mõttes on väga ok ka näiteks lõuna ajal torni külastada. See 828-meetri kõrgune ja 163st korrusest koosnev arhitektuuri ime on vaatamisväärsus iga külje pealt ja igal ajal. Kaugemalt on parem vaadata, sest otse alt passides võib kaela ära nikastada. Üles viib lift, aga mitte mingi vana kolisev, millega panelkas kaupa ja iseennast maast kõrgemale sai veetud, vaid tõeline turboisend - 3 korrust ühe sekundiga.
Mida sealt ülevalt siis õieti ka vahtida on? Julgemad vaatavad otse alla ja näevad suurlinna tema miniatuursuses, aramad vaatavad kaugusesse… ja kraanasid, mis ööd ja päevad tööd rühmavad teha, et inimestel ikka katus pea kohal oleks. Dubais asub kogu maailma töötavatest ehituskraanadest umbes 25%, selline nibin nabin 30 000 isendit. Linn areneb valguskiirusel, piisab vaid veidi eemal olla kui mõni piirkond juba tundmatuseni muutunud on.
Veel 20.sajandi keskpaigas polnud selle futulinna koha peal põhimõtteliselt mitte midagi peale igava liiva ja tühja välja. Mõnikümmend palmilehtedest hütti ja nipet näpet veel. Kui aastal 1960 pidasid linna oma koduks umbes 40 000 inimest, siis 60 aastat hiljem hakkab see mass 4-le miljonile lähenema ja piirid puuduvad, sest linna võib kõrbe või mere arvelt laiendada nii palju kui vaja.
Selleks, et aega parajaks teha, suundusime taaskord Mall'i ja tegime väikesed shoppingud. Õnneks on kaubad üsna kallid, mistõttu liiga pikalt seda konditsioneeritud õhku hingama ei pidanud. Päeval pigem hõredalt asustatud Dubai Fountain ümbrus muutub õhtupimeduses suurepäraseks võimaluseks ennast tuhandete võõraste inimeste vastu nühkida. Aga nühkida on vaja, et saada parimad positsioonid otse purskaevude ääre peal. Nügima tasub minna varakult, sest paar minutit enne show algust seisab rahvas juba neljas reas, natuke liiga tihkelt üksteise vastu pressitult ja mingit lummavat vaatemängu sealt kaugelt, eesseisjate kaabude või endlikeppide vahelt küll lootust näha pole. Ja mind ajaks see valju häälega nutma kui miski vaadet segaks, sest midagi lahedamat kui igal pool- ja täistunnil toimuv valguse, muusika ja purskava vee kooslusest sündiv vaatemäng, on keeruline ette kujutada. Kindlasti minu TOP 3 elamuste hulgas kogu laias maailmas. Kvaliteetne heli ja sobivas koreograafias liikuvad veejoad on pimedas õhtus, tuledemeres kõrghoonete taustal lihtsalt nii lummav, et totakas muie ei lahku näolt veel tükk aega hiljemgi. Etendusi võib nautida igal jumala (ups, allahi) õhtul ja täiesti tasuta. Raha meil kuigi palju ei ole, aga vabu õhtuid veel omajagu…
Tänavad on ülipuhtad, hulkuvaid toitu nuruvaid kasse ümmargune null, kodustatud ja rihma otsas jalutavad koerad puuduvad täielikult. Ometigi suutis üks mees koduteel pehme koeras*ta sisse astuda ja liipas hotellini meist teistest veidi allatuult. Ning lubas edaspidi jalge ette vaadata.
JBR Beach, mis aastate eest oli vaikne liivariba otse pilvelõhkujate välisuste ees on nüüd nagu tsirkus, kust ei puudu ei atraktsioonid ega kaamlid. Kitsuke laht on uduumbe skuutreid, kaatreid ja muid meresõiduvahendeid täis, nii et veepiir vahutab. Väikelennuk stardib iga veerandtunni tagant lühikeselt stardirajalt, mis liigse maismaa puudusel vette on ehitatud, et siis iga korraga 8 hullu üle ukse vabalangusesse lükata. Hetke pärast avanevad varjud ja algab ootusärev vaatemäng, et kes millise torni tippu või sootuks vette maandub.
Kui vänge lehmalauda odöör ninna tungib, siis on kaamlid möödumas, tasub oma väljasirutatud varbad koomale pakkida, muidu talluvad üle.
Konstantne alkoholipuudus hoiab kogu seda kampa üsna vaoshoituna ning võimaldab oma loomuliku lõbususe üles leida ilma, et promillid selle otsimist takistaks.
Kuna päike oli täna erakordselt palav, otsustasime endale ühe päevavarju sebida. Hinnalised 50 AED hiljem istusime oma veidi päevinäinud vikerkaarevärvilise varju all, mis räsitud olekust hoolimata oma funktsiooni hästi täitis ja ära põlesid ainult jalaabad. Kuna meil on rannapäevi veel ees ja päike rahuneda ei plaani, siis otsustasime varju pisut pikemaks enda kätte hoiule jätta. Me ei küsinud selleks küll luba, aga vaevalt, et keelatud oleks… Kui vahele jääme, riskime küll käest ilma jäämisega, aga meil on neid kamba peale päris palju, asi see üks ees või taga.
Pärast liiva, higi ja neid kahte vürtsitava kleepuva kaitsekreemi mahapesemist võtsime suuna saarele. Aga mitte lihtsalt mingi laperguse plönni peale, vaid monorailiga otsejoones The Palm Jumeirah'ile. See 2008.aastal valminud palmikujuline tehissaar on naftarahade eest ja hollandlaste insenertehniliste teadmiste abil loodud "maailma ime", mis on koduks umbes 25000-le elanikule. Jõukamad neist elavad "palmilehtedel", kus lisaks uhkele villa mõõtu tarekesele oma liivarand akna all ja helesinine vesi mõne meetri kaugusel. Läbi häda kannataks isegi nii elada. Kui muud võimalust ei ole.
Lõunasöögi ajal juhtus midagi uskumatut. Tegelikult lausa mitu. Esiteks müüdi burgerikioskis õlut. Alkoholiga. Keset Dubaid, keset päeva, avalikus ruumis. Olles sellest vaatepildist šokeeritud tellisin endalegi ühe. Ja jõin seejärel oma elu esimese pudeli õlut. Ei maitsenud sugugi hästi, aga kuna maksis ei rohkem ega vähem kui 11 eurot, siis ei jätnud pudelisse tilkagi.
Edasi läks aina hullemaks. Mingitel segastel asjaoludel leidsime napid pool tundi hiljem end rannalt ronimas… kuumaõhupalli. Mhmhm, ei ole aprillinali, kõrguse-jänespüks jälle kuhugi üles ronimas. Nii võib juhtuda kui tõmbad nosu täis ja kaotad reaalsustaju. Kuhugi tuli allkiri panna, et omal vastutusel ja hops! olimegi maast lahti. Ei saaks öelda, et tuules õõtsuvas pallikorvis kõrgel vee kohal oleks kuidagi hea olla olnud. Aga vaated olid lahedad. Kui julgesin ühe käe reelingust lahti lasta, sain väriseva käega ka paar klõpsu teha, aga üldiselt soovitan ikka ise minna ja näha.
Jumal teab, kas lennusõidu hirmust või vägeva mänguvjaku elevusest oli Juku pükste hargivahe peagi tumedam kui ülejäänud kangas ning see oli konkreetne signaal, et on aeg mandrile tagasi pöörduda.
Tsut pärast lõunat kui olin kõik mehed basseinist välja saanud ja tuppa lõunaund magama saatnud, võtsin ette tõsise missiooni - leida paar pudelit viinamarjamaitselist janukustutajat (meil Eestis nimetatakse seda veiniks), sest kõik kodust kaasavõetu lõppes eilse laskesuusaülekande ajal otsa ja ilma ei ole sel puhkusel siin palavas kliimas seda õiget mekki. Kujutelm salpärastest otsingutest, kohalikelt saadud hõlmaalustest vihjetest ja muust patusest vajus põrmu pärast üht kiiret googeldamist, mis kohe õige koha kätte juhatas. Nii ma siis vantsisingi napid 250 meetrit Dubai Marina Malli, kus pisukese ekslemise peale leidsin esmalt isuäratava sealihatooteid pakkuva poe (moslemid teatavasti notsuliha süüa ei tohi) ja seejärel mõne suunava soovituse peale ka õige koha. Tõsi, kaks korrust maa all, autoparkla nurgas asuv väike tumedate klaasidega uks oleks jäänud mul 101% märkamata kui tublid kaasturistid poleks uksest pilti teinud ja seda Google avarustesse üles laadinud. Kitsukese ukse vahelt sisse pugedes leidsin end kui Euroopast, külluslik viinapood puha valget janust rahvast täis. Valik laialdane ja hinnad mõistlikud. Tänu meie käkerdisvalitsusele ja ebamõistlikele otsustele oleme jõudnud olukorda, kus veinipudel maksab moslemiriigis vähem kui Eestis. Palju õnne Jessele ja kõigile tema kaasmõtlejatele!
Asi ei olegi alkoholis kui sellises, asi on põhimõttes, asi on puhkuses, asi on maitses. Ja siis näiteks selles, et kõik mu loovkirjutamise koduülesanded on veel tegemata… ja loovus on teadupärast selline eriline meeleseisund. Mina, see viimase rea viieline, klassivanem, ei saa ju ometi kodutöid üle lasta. Kursusele läksin lootusega, et ühel päeval ei pea te enam võitlema vastupandamatu sooviga silmi peast välja kratsida kui neid ridu loete. Aga ega mu juhendaja, kirjanik Eia Uus, ka mingi imetegija ei ole, töö tuleb ikkagi tellija materjalist teha ja kui materjal on nagu on, siis palju lootust anda ei saa… Veiniklaase terves hotellis küll ühtegi ei leidunud, aga see pisiasi ei morjendanudki lõpuks nii väga.
Dubais on tõepoolest kõik võimalik ja selle tulemusena on linna skoor juba muljetavaldavad 5:0, justnimelt nende võimaluste tõttu. Juku igatsus lume järele sai leevendust Mall of the Emirates, kus olemas nii suusa- ja lumelauanõlv, duubisõidud kui ka muud lumised tegevused, pingviinid ja häng koos nendega kaasaarvatud. Kui tahaks, võiks paar tundi hiljem juba mõnes kõrbekülas beduiini kaamlit lüpsta. Nii kiire on siin see aastaaegade vaheldumine.Pääsesin ülikalli mäepileti ostmisest vaid tänu sellele, et valetasin oma lapsele, et viin ta järgmisel talvel Eestis suusatama. Kes on minu Munaka lugu kuulnud, siis teavad, et seda ei hakka kohe kindlasti juhtuma. Selle valge valega säästsin ümmarguselt 500 AED-d ehk umbes 125 eurot.Selle asemel tegime suusanõlva ääres toitva lõuna, et jaksaks. Sest no jaksu läheb tarvis. Tegelikult võib Emiraatide pealinnas ka lihtsalt puhata, midagi tegemata, aga energilise lapse ja asjast huvitatud eelvanuriga on igasse päeva lihtsalt vaja plaani, mis vastavalt kas väsitaks või väestaks.Plaane aitab siin ellu viia metroo, mille süsteem on lihtne ja loogiline, olemus ülitäpne ja superpuhas, hind ok. 30 kilomeetrit päevas sõita pole mingi mure, läheb aega ehk selline kolmveerand tundi. Et hindumehed istuma laseks, kulub ära üks heledapäine siniste silmadega poiss, kes tuleb treenida vajadusel hästi kurba nägu tegema. Meil see töötab.
Suusanõlvalt edasi liikusime taas Downtown'i ehk Burj Khalifa ja Dubai Mall'i juurde. Viimases neist asub Aquarium and Underwater Zoo, kus saab lisaks kalade, krokodillide ja pingviinide imetlemisele ka puuri sees haide keskele sukelduda. Loomulikult. Loomulikult, kuidas teisiti. Nimeta midagi ja ma ütlen, et see on siin olemas. Kui sul aga sukeldumishuvi puudub ja sul ei ole kambas üht üleni päikesepõlenud meest, kes vaid vilus ja siseruumides tahab hängida, siis mina teeks selle raha eest midagi muud. Võtaks näiteks koha mõnes Fountain'i äärses kohvikus, lubaks endale head ning veel paremat ja trügiks iga poole tunni tagant vaatemängulist vee-etendust nautima. Nii me ka tegime, sest nendest 5-minutilistest vaatamisväärsustest lihtsat ei saa isu täis saada. Nagu magusasõbral magusast. Või numismaatikul müntidest. Või usklikul piiblist.Kahe show vahepeal istusime kuumal tänavakivil ja ajasime juttu. Muuhulgas pidasime plaani Ferrari rentida ja Abu Dhabisse põrutada, aga ei saanud kokkuleppele, kelle kinnisvara selle tarbeks panti panna. Ma ei hakka Dubailt punkti maha võtma, aga ta on põhimõtteliselt sama kallis kui Tallinn.
Eile hilisõhtuks olid kõik mu meeled nii ülestimuleeritud, et kirjutamisest kui sellisest ei tulnud ridagi välja. Silme ees virvendas ning kõik retseptorid, neuronid ja ajukeemia olid pilla palla. Oli tekkinud personaalne pettekujutelm, et on juba enam-vähem kõike nähtud ka. Noh, Dubai tahtis tõestada, et nii see teps mitte ei ole.
Naabrist parem olemise ihalus ei ole ainult eestlastele omane, AÜE-s pole vähema ambitsiooniga kui maailma suurim, maailma kõrgeim, maailma parim, maailma kalleim, maailma kõigekõigem mõtet asju üldse ette võtta.
2022.aastal omas Dubai näiteks 339-t Guinnessi maailmarekordit alates suurimast lennujaama terminalist kuni teemantide arvuni lõhnaõli pudelil ja kõik muu jääb nende kahe tunnustatud ja silmapaistva saavutuse vahele. Kui ma kõige-kõige eest veel punkti pole andnud, siis siit ta tuleb - 6:0 Dubai kasuks (ja kui juba andsin, siis on linn topeltpunktid ausalt välja teeninud).
Kui tahta veel üht tõestust selle kohta, et asju saab teha mitte suurelt, vaid väga suurelt, siis tuleb sammud Global Villagesse seada. Kui ma esmalt selle nähtuse kohta lugesin, tekkis natuke nagu meie vabaõhumuuseumi visioon: eri riikide kultuur, arhitektuur… Mäletan, kuidas mulle lapsena kangesti Karilatsi talurahvamuuseumis Põlvamaa vähendatud maketti vaatamas käia meeldis. Kõik oli nagu päris, aga samas nii väike, muinasjutuline.
Global Village on nüüd küll sellest lapsepõlve meenutusest sama kaugel kui Eesti jalgpall Premier League'st. Ma ei liialda kui ütlen, et kogu Aafrika manner tarbib nädalaga sama palju elektrit kui see "külake" ühe õhtuga. Kui kõik maailma ehitud jõulukuused korraldaks kokkutuleku, siis ei paneks seda ettevõtmist selle küla esisel parkimisplatsil tähelegi.
Teemapargi idee iseenesest on igatahes väga lahe: 27-e riigi tuntud maamärgid veidi vähendatud suuruses, iga riigi "sisehoovis" hulganisti müügiputkasid kohaliku kraamiga. Kui esialgu olime hämmingus pileti madalast hinnast, siis pargis sees sai selgeks, et see viie eurone pilet on vaid sümboolsuse pärast välja mõeldud, hiigelkasum tuleb pargi territooriumil asuvate kaupade müügist, sadade toiduputkade, kohvikute külastamisest, etenduste sissepääsupiletitest ja tohutust lõbustuspargist. Kogu see viimane pudru-mudru vähendab minu jaoks oluliselt pargi algset ideed taaskohtuda või uustutvuda Eiffeli ja Pisa tornidega, Sidney ooperimaja või näiteks Taj Mahal'iga, aga lapsi tõmbab lõbustuspargi alale nagu mesilasi õiele. Pääseb sealt Tivoli tuurilt alles siis kui oled minimaalse lustipileti ehk 160AED-d laiaks löönud. Oh õudu.
Pärast seda vilkuvate tulede ja lõugava muusika kakofooniat oli meis veel veidi jaksu, et Jaapani, Korea ja Euroopa paviljone külastada. Neis ringi tiirutades ja üliagarate müügišaakalite kutsete eest põigeldes kammis mul lõpuks ära. Peale tuli kerge paanika ja õhk hakkas otsa saama (kuigi kogu küla on katuseta, lageda taeva all).
Kui sul on kalduvus skisofreeniale, siis soovitan perearstilt tõendi võtta ning sellest kohast kaugele eemale hoida. Kui tervis aga vastu peab, siis tõestab Global Village sulle, et Dubai ongi see kõige vägevam koht maamunal.
Tänane päev oli esimene ja paraku ka viimane, mis mõeldud päriselt puhkamiseks. Vaadake, Dubaiga on see hea lugu, et ta sobib ühtmoodi hästi nii linna- kui rannapuhkuseks. Selle viimase jaoks sobib hästi Jumeirah public beach, mis võrreldes aastatetaguse ajaga on suure transformatsiooni läbi teinud. Püsti on pandud tualetid ja mageveedušid, süüa-juua saab osta ja vetelpääste jälgib iga su tegevust. Ning hea on, et jälgib, sest täna toodi Pärsia lahest paraku välja üks mees, kellest pärast veerandtunnist elustamist enam… oeh. Puhakem turvaliselt, ärgem ületagem oma võimeid ning hoidkem kaaslastel silma peal.
Keegi oli vahepealse aja jooksul maailma parimale ja seni ainsale 7-tärni hotellile, ikoonilisele Burj Al Arabile miski kolaka maja ette ehitanud ja sellega kauni vaate ära rikkunud. Aga erinevalt JBR rannast ei pidanud oma liiva-ruutmeetri pärast võitlema ega vaeste järele lohisevate kaamlite eest kõrvale põikama. Kestva ramadaani tingimustes pole kohalikke perekondi rannas lustimas näha, Allah ei luba, mistõttu ei erine vaade ja käitumistavad kuidagi mõnest Lõuna-Euroopa kuurortist.
Hiliseks lõunasöögiks võtsime taaskord koha sisse Marina äärses Liibanoni restoranis, kus hinnad meile taskukohased. See on ka suurepärane paik antropoloogilisteks vaatlusteks, hästi tuntud ka kui tänavanurgal passimise aktsiooniks, mis võimaldavad suure kohvikruusi tagant häbenemata jälgida neid, kes tulevad ja neid, kes lähevad.
Kohalikel top dog'idel on siin mitu naist, mis paneb neid kummis rinnaga seelikusabade lehvides uhkelt astuma. Ja siis on üks blond naine Euroopast, kolme mehega, sama enesekindlalt promeneerimas. Vat nii elame meie seal kaugel külmal maal.
Mälestusi ei teki ilma unistusteta. Ja kuigi ma unistan iga jumala päev kaugetest eksootlistest ja põnevatest paikadest, siis ühe unistuse, naasta Dubaisse, sain selle käiguga täidetud.
Kui 6:0 selle imelise imelinna kasuks ei ole sind veel veenda suutnud, siis lisa siia väike ajavahe (vaid +2 tundi võrreldes Eestiga) ning alates sügisest ka otselend Tallinnast, siis… Tere tulemast Dubaisse!