Jordaania (detsember 2019)

29/11/2019

29.november - Aqaba

Siin me siis nüüd oleme. Korda kolm.

Kes mäletab veel meie kevadist reality-saagat "Puhkus Mehhikos", mis teatavasti lõppes väga dramaatiliselt (kui ei mäleta või ei ole lugenud, keri tagasi märtsikuusse), siis seekord pakume jälgimiseks pigem soft'i kogupereseriaali, kus sisuloome eest vastutab üks peaaegu 3-kuune maailmakodanik.


Ütlen kohe alustuseks ära, et Jordaanial ei ole suurt pistmist Jordani jõe läänekaldal toimuvaga, Gaza sektor puutub siia veel vähem. Tegemist on selle piirkonna kõige stabiilsema ja rahulikuma riigiga. Paljud teist ei usu, aga moslemid ja turvalisus käivad tõepoolest käsikäes. Meie hotelli, näiteks, ei rooma salaja sisse isegi mitte tigu. Värava peal pannakse kindlasti kirja tema koja keerdude arv, tundlate pikkus ja kleebitakse otsa ette skannerimist võimaldav kleebis. Ah jaa, läbivalgustamisele tuleks sel nälkjal samuti suunduda. See kõik toimus meiega eile öösel kui pärast lende ja lennujaamu kohale jõudsime. Hea, et valisin viis tärni seekordseks peatumiseks. Kolme tähekese puhul oleks meid ilmselt elektri- ja veesüsteemiga ühendatud merekonteinerisse paigutatud või umbes nii. Nii harjunud on see eurooplane skandinaavia sisekujunduse ja piinliku puhtusega.
"Sekeldused beebiga" toimumispaigaks oleme sel korral valinud Punase mere kaldal asuva Aqaba kuurortlinna. Paar kevadet tagasi peatusime naabrite, juudiriigi Israeli, kuurortis Eilatis, mis on siit üle kitsa mereriba vaid kiviga visata. Juba siis plaanisime üle piiri naabreid külastada, aga sealpool piiri sündis nii palju põnevat, et ei jõudnudki. Otsides maailmakaardilt paika, mis asuks piisavalt lähedal, aga oleks novembri lõpus parajalt soe, osutuski valituks see 10 miljoni elanikuga piirkond Lähis-Idas.
Siia saada pole raske. Lühike lend Istanbuli ja veel lühem otse Aqabasse. Valemis lennujaamad+lennukid+beebi on loomulikult liiga palju tundmatuid ja muutujaid, et "arvutamine" ladusalt kulgeks. Kes teab, see ju teab. Olles juba 40 minutit Istanbuli kohal laskunud (pikim maandumine ever) ja kogu see aeg kõrvade lukku minemise vältimiseks poissi hoolega piimaga turgutanud, läks maandumine untsu, mistõttu tõusime maandumisraja kohalt uuesti õhku. Selg tõmbas niiskeks ja närvid läksid hetkega umbsõlme. Beebil tilkus juba silmist piima, aga lõpetada ka ei saanud. Järgmised veerand tundi tiirutasime uut maandumiskatset oodates linna kohal. Vedas, et teisel korral kõik õnnestus, sest selles väikeses kehas polnud enam ei organites ega organite vahel piimavaba ruumi... Ootamatult kujunes see intsident kogu saabumise kõige kriitilisemaks momendiks. Ülejäänust pole miskit mainida, sest väike reisikaaslane käitus professionaalsemalt kui kumbki meist oodatagi oleks osanud. Lapsi armastatakse siin siiralt. Väike valge mees peab igal hetkel olema valmis selleks, et keegi soovib teda pildistada, põskedest paitada, sülle võtta, kõnetada. Lennukis, passikontrollis, basseini ääres, tänaval. Minu erakordselt blondid juuksed ei näikse enam kellelgile korda minevat.
Päevane rütm on erakordselt rahulik: paar tundi ärkvel ja teine paar magades. Tõeline puhkus. Seda, mida linnal või piirkonnal üleüldse meile pakkuda on, avastame järgmiste päevade jooksul. Või siis lihtsalt sööme ja magame. Who knows.

30.november - Aqaba
Päike loojub siin Punase mere kaldal sel aastaajal vara, nii viie paiku. Õhtud on pikad ja sumedad. Nii suurel riigil nagu Jordaania seda on, on vaid kitsuke 26 km pikkune merepiir (olgu võrdluseks meelde tuletatud, et Eestis loksub meri vastu kallast 3780 kilomeetri ulatuses). Randa kui sellist on kogupikkusest veel palju palju vähem. Ausalt öeldes pole me peale oma hotelli ranna (sellist luksust ongi kogu riigi peale vaid paaris majutusasutuses) teisi ujumisvõimalusi veel näinudki. Kuhugi need kohalikud oma hiiglasuurte ujumisrõngastega igatahes suunduvad. Vesi on veel mõnusalt soe. Õnneks on beebipoiss veel piisavalt väike, et mitte uurida, miks Punane meri punane pole kui nimi on selline...
Kui eile õhtuselt jalutuskäigult hotelli tagasi jõudsime, käis fuajees vilgas siblimine, paraadtrepil seisis kamp rahvusrõivas noor- ja vanamehi, ühes käes pill, teises mõõk. Minus tärkas lootus näha kohalikku kuningat, Abdullah II bin Al-Husseini ennast, või siis vähemalt üht über-rikast naftašeiki (valgel hobusel), kelle kuue alt igal sammul kulda ja teemante pudeneb. Ma oleks mälestuseks ainult ühe võtnud, ausalt. Uudishimu ei andnud rahu ja nii sai tõde välja uuritud. Eneselegi ootamatult sattusime hoopis pulma, Araabia pulma. Ilus sündmus, mis ometigi tekitas kahetisi tundeid. Vaatasin pruuti ja mõtlesin, et huvitav, mida ta mõtleb. No nagu tüüpiline eestlane. Seisis teine nagu kurva kuju rüütel sama kurva papa käevangus. Loomulikult võis asi olla pulmaärevuses, väsimuses või ...

Nende uljalt keksivate meesisendite tantsu järgi oleks ehk pigem gay'de ühteheitmist kahtlustada võinud. Moslemite pulmakommete mõistmiseks sukeldusin enne uinumist veel interneeduse avarustesse ja sain kinnitust, et kõik toimus nii nagu toimuma peab. Mees oli pruudile välja valitud või vähemalt pereliikmete poolt igati heaks kiidetud, tõenäoliselt tasunud tulevase naise vanematele ka pruuditasu. Puudutanud ei olnud need noored teineteist tõenäoliselt kunagi, kohtunud vaid saatjate juuresolekul. Avalik tähistamine, tants ja trall on lubatud vaid meestele. Ja seda mõõkadega vehkimist ning kingakontsade klõbistamist jagus pikalt. Araabia lärm (sorry, muusika) oli sealjuures nii vali, et ka beebi 5.korrusele evakueerimine ei aidanud suurt. Nutt tikkus vägisi peale. Pruut lihtsalt seisis ja vaatas. Oma pulmatantsu pealt. Ühel hetkel liikus pulmarong fuajeest liftide poole, eeldasin, et ju siis liiguvad mõnele kõrgemale korrusele, uhkemasse saali jätkupidu pidama. Selle asemel juhtus see, et pruut lükati avanevate liftiuste vahelt sisse, vajutati nuppu ja kadunud ta oligi. Sel samal momendil kui liftiuksed mõrsja selja taga kinni klõpsasid, peatus muidu nii hoogne muusika, pillimehed viskasid trummid ja torupillid õlale ning kogu seltskond kõndis tuimal ilmel hotellist välja. Mis sai pruudist edasi, seda ma ei teagi. Meeste pidu jätkus igatahes meie akende all hoogsa tantsu ja pillimängu saatel. Saluuti lasti ka, aga see toimus kusagil teisel pool maja ja jäi meil nägemata. Aga pruudil?


1.detsember - Wadi Rum

Pärast seda kui olime autorendifirmale usutavalt kinnitanud, et Eesti on tõepoolest päriselt riik ja ausalt, see eksisteerib (kuigi kohalike meeste googeldamisoskus sama tulemust ei andnud), ID-kaarti ja juhilube oli uuritud ja puuritud, usaldati meie valdusesse siiski üks pisem linnamaastur. Võtsime suuna kõrbesse. Või võtteplatsile. Vaata, kuidas tahad.
Kui oled näinud filme nagu Punane planeet, Transformerid, Star Wars või Marslane, siis oled tegelikult sinagi Wadi Rum'i orgu näinud. Neist tuntuimatest linateostest olen sattunud vaatama vaid viimast (oli vist see, kus Matt Damon Marsil kartuleid kasvatas vms), aga midagi tuttavat küll silma ei jäänud. Tuleb filmi värske pilguga uuesti vaadata. Wadi rum (Jordaania kõige suurem wadi ehk org), tuntud ka kui Kuuorg, asub vaid napi tunniajase autosõidu kaugusel (juhul kui sa ühtegi liiklusõnnetusse ei satu, sest neljal rattal liikumine käib siin loomulikult kirjutamata reeglite järgi) kuurortlinn Aqabast.
Lapse minisünnipäeva ja enda pulma-aastapäeva tähistamiseks täpselt paslik paik, sest peen restoran või nunnu mängutuba oleks ilmselgelt liiga tavaline.
Praktiliselt kõik Wadi Rum'is ja selle ümbruses elavad inimesed on beduiini päritolu nomaadid, kelle elu keskmeks on oma kitsekari. Nad on leidlikud ja külalislahked inimesed, kes vastutavad suuresti Wadi Rum'i kui turismisihtkoha arendamise eest. Tunnustades Wadi Rum'i ainulaadset loodus- ja kultuurilugu ning turismi olulist tähtsust kohaliku majanduse jaoks, kuulutas Jordaania valitsus Wadi Rum'i 1998. aastal kaitsealaks. Omapärane on see paik tõesti. Paraku hakkavad pärast kümnekonna minuti pikkust vantsimist peas kummitama J. Liivi luuleread: "Igav liiv ja tühi väli..."Kõrbeoru kaart on muljetavaldav, aga selle asemel, et kaardi järgi umbes 20 kilomeetrisele matkale asuda, kasutame bukletti lapse kaitsmiseks päikese eest. Jah, täpselt nii hullud olemegi, et tassime oma imiku tema 3. elukuu täitumise päeval keset kõrbe. Vähe sellest. Aasta ema leiab võimaluse kivirahnu taga ka vajadusel oma beebi tühja kõhtu turgutada. Olles elu jooksul erinevaid kivirahne ja -hunnikuid, püramiide ja kanjoneid näinud, otsustasime sel korral piirduda vaid paaritunnise jalutuskäiguga "punasel planeedil".
Mine sina ka kui sinnakanti satud. Kaamlisõidu, jeep'i ralli ja ööbimise kõrbelaagris tähistaeva all jätame samuti sel korral vahele, kuigi need tunduvad üliägedad variandid.


2.detsember - Petra
Indiana Jones'i jälgedes

Otsustasime sel korral rentida auto vaid kaheks päevaks, selle arvestusega said ka need vähesed plaanid, mis ettevaatavalt tegime, sätitud. Kuna eile lõuna paiku tabas üht meie reisiseltskonna liiget kergemat sorti kõhuhäda (Lõuna-Eestis kutsume seda pasanteeriaks), siis otsustasime lõpliku päevaplaani kujundada öö jooksul. Beebiga on see lihtne. Teise öise toitmiskorra ja mähkmevahetuse ajal leppisime kokku, et olek on sedavõrd kehv, et hommikul kella 6ks planeeritud ärkamise ja väljasõidu me cancel'dame igal juhul. Olgu kõigile öeldud üks absoluutne ja hädavajalik tõde: Coca cola on ainus ja toimiv seedehäirete ennetaja/ravim. Manustama tuleb hakata juba enne kodust väljasõitu, jätkata doseerimist teel olles ja juua seda imejooki iga jumala reisipäev. Tervis garanteeritud! Nüüd on see siis öeldud.
Nii me siis magasime õndsalt hommikul 7ni ja kobisime sisehoovi hommikusöögile. Diil oli, et kui hommikusöök 2 tundi hiljem kenasti sees püsib, taaselustame eelmisel päeval tehtud plaani sõita Petrasse ajaloolist kaljulinna vaatama. Määratud aeg hiljem tundus hommikusöök olevat kudedesse ja rakkudesse laiali kandunud, selle asemel, et kanalisatsiooni voolata. Ega's muud kui kola kokku ja autosse. 120 kilomeetrit hiljem polnud me veel kohal. Termomeeter näitas välisõhu temperatuuriks napid 8 kraadi. Sõitsime pilvedesse ja lõdisesime mõttes koos teiega, head kaasmaalased. Kui oleks teadnud, et tee sellesse paika, 2007. aastal 7 uue maailmaime hulka valitud Petra kaljulinna on selline kannatusterada... poleks võib-olla teekonda alustanudki. Aga kuna teed muutusid hullust eriti hulluks alles kümmekond kilomeetrit enne sihtpunkti, siis oleks olnud totter ka ringi pöörata. Kas olete kunagi mõne kultuurielamuse või kunstiteose nägemise eest 70€ välja käinud? Oli asi seda väärt? Justin Timberlake Stockholmi kontsert maksis ainult natuke rohkem, toimus soojas siseruumis... Ja Justin on nii kena...
Aga parku kaob Justin varsti koos oma nuta-mulle-jõgi laulujoruga unustusehõlma, Petra seisab ilmselt veel mõned tuhanded aastad sama koha peal. 140 euroraha vaesematena võisime viimaks Indiana Jones'i radadele astuda. Ütleme nii, et kehv oli olla ja tee oli pikk ja sissepääs üüratult kallis, aga lõppkokkuvõttes tasus see kõik end igati ära. Peamine tee selle ajaloolise paigani, enam kui 2300 aastat tagasi rajatud linnani, kulgeb 1,2 km pikkuselt 90-180 m kõrguste liivakivist kaljuseinte vahele surutud kitsas ja kohati küllaltki pimedas mäekurus. Tee lõppedes avaneb meeliülendav vaade Petra kõige tuntumale ja ilmselt ka ühele kaunimale ajaloolisele monumendile - kaljusse tahutud El-Khazneh'i templi fassaadile. Selle sammastega ehitise fassaadi kõrgus on 40 m ja laius 25 m. Ehitis rajati 1. sajandil mausoleumina ja krüptina. El-Khazneh'i tempel figureerib muuhulgas 1989. a. loodud kuulsas filmis "Indiana Jones ja viimane ristiretk" (Indiana Jones and the Last Crusade). Lisaks El-Khazneh'i templile on Petras veel suur hulk erinevaid vaatamisväärsusi - templeid, hauakambreid, käike, võlvitud väravaid, kaljureljeefe, kaljuseintesse tahutud veetrasse, amfiteater jms. 363.aastal toimunud maavärina järel vajus linn unustusehõlma. No mida sa seal kiviklibu vahel ikka aretad. Petra taasavastati maailma jaoks alles 1812. a. Šveits ränduri Johann Ludwig Burckhardti poolt. Jumal ise teab, mis asjaolude tõttu nimetet härra seal in the middle of nowhere ringi uitas. Kõndida pole palju vaja. 4 km linna lõppu ja sama teed pidi tagasi. Vahepeal võib mingitel kõrgematel tasanditel turnida. Meie jaoks tavaline hommikune jalutuskäik, ei vähimatki pingutust. Teekonnal möödusime mitmest kepiga enesele teed rajavast vanaätist - rada on läbitav kõigi jaoks. Kui ise ei jaksa, siis iga paarikümne meetri tagant kihutab mööda hobukaarik. Sõit on piletihinna sees, hüppa aga peale.
Tagasi "koju" jõudsime just päikesoojangu ajaks. Viisime oma truu suksu tagasi autolaenutusse ja sammusime hotelli poole. Kuna mõni meist polnud terve päeva söönud, siis otsustasime eelmisel õhtul ärajäänud aastapäeva piduliku õhtusöögi endale tuppa tellida (ikkagi 5 tärni ju: 1.tärn selle eest, et on katus pea kohal, 2.tärn sooja veel ja elektri eest, 3.tärn asukoha eest, 4.tärn hinna-sees-on-hommmikusöök eest ja 5.tärn kõigi lisamugavuste eest).
Kuna beebi magamapanekul failisime suure kaarega, siis kraamisime "lauake kata end" hoopis voodisse ja vaatasime heldimusega seda väikest põrgulist, kes meie romantilise õhtusöögi plaani hävitas. Ning uinus kohe pärast kolmanda käigu lõpetamist. Tänks, sõber!
Teie hoiduge listeroosist ja püüdke mitte ära külmuda!


3.detsember - Aqaba

Plaan teha üks plaanideta päev on hea plaan.

Olles eile, puhkuse 5.päeva õhtuks saanud kahe peale jagu pudelist veinist, mille nii igaks juhuks Istanbuli lennujaamast ostsime, sest äkki kohapealt ei saa, oli selge, et järgmisest päevast tuleb "kodune" nö bassupäev. See aastake alkoholita on organismi täitsa (heas mõttes) sassi keeranud ja paarist klaasikesest põhimõtteliselt piisab, et laudade peal tantsida ning järgmisel hommikul pead valutada. Alkoholi kättesaadavus siin, arvestades et tegemist on ikkagi moslemiriigiga, on muide väga hea. Pea igal suuremal tänaval on mitu spetsiaalset alkoholipoodi. Ehk ka sel põhjusel kohtame siin bussitäite kaupa venelasi, keda Dubais ja Abu Dhabis, kus alkoholiga väga rangelt ringi käiakse, ei ole ülemäära näha olnud. Ühesõnaga - kätte saab, aga on kole kallis. Lennujaamast hirmuga rabatud 9 eurone Chardonnay ei tundugi enam nii kallis.

Jordaanias on muide väga pikk veini valmistamise traditsioon. Kahes suuremas veinimõisas toodetakse umbes miljon pudelit elunektarit aastas. Krabasime kahte sorti kohalikku kaasa, kui samasuguste sooritustega jätkame, siis jagub järgmise jõuluni. Aga mitte sellest ei tahtnud ma perereisi kontekstis kirjutada. Päike polnud mägede tagant veel tõustagi jõudnud kui meie olime juba basseini ääres esimese pingirea hõivanud, oma kola laiali laotanud ja telklaagri püsti löönud. Koos esimese advendiga lükati siin juhtmed seina, mistõttu basseinid kütavad nüüd täie hooga ja 28-kraadine vannivesi on garanteeritud. Kui meri on meie jaoks juba parajalt jahe, siis soojas basseinivees mulistas ka väike mees nii, et külmast lõdisevatel (hommikupoolikul oli temperatuur vaevu 21 kraadi) hispaania tädidel olid ahhetusest suud lahti peas. Karjusid aga kaamera järele, et saaks asjaolu jäädvustada. Ajas seal siis oma vanniparte taga ja vahtis selili lesides palme. Pelgu võib oma veebivanni ja lastebasseini kinni panna, vaid olümpiamõõdus rada rahuldab seda konna. Kui ta paarkümmend minutit hiljem vägisi veest välja tassiti ja piimakokteilid keresse pressiti, keeras lamamistoolile kummuli ja jäi magama. Mees teab, kuidas puhkama peab.

Pärastlõunaks olime planeerinud hiiglasliku poe-tripi, et kohaliku kaubandusega tutvuda, head ja paremat ning kingitusi kaasa osta. Kõik oli: puhtad riided seljas, päevituskreem peal, kutil kõht täis ja kuiv mähe püksis, linnakostüüm üll, kõhukott traksidega seljas, tatilapid, lutt ja sada muud "igaks juhuks" asja taskutes-kottides. Ainus, mida polnud, oli kabandus ja kaup. Oli Indian Fashion - ilmselgelt teise ringi kaupade pood. Arvestades, et sealt maalt tuleb juba esimese ringi kraamgi vaevu koospüsivana, siis seda teist ringi ei julge puutudagi, laguneb ära. Siis moslemite pesupood...aitäh, aga pikkade varrukatega pidžaama mul juba on, midagi lühemat aknast ei paistnud. OneStopStore - nagu meie külapood aastal 1995, müüakse kõike alates kirjaklambrist kuni linnupuurini. Aga osta ei ole midagi. Naaseme kodumaale kopsakate pangakontodega ja pooltühjade kohvritega. Sobib! Saabki Eestist kalli raha eest midagi tavalist osta.

Õhtuks ostsime tuppa kaasa suure pizza. Peaaegu oleks pidanud selle välisuksel läbivalgustamisele viima - nii pika hambaga vaadati seda karpi. Turvaline elu on tore. Vahepeal helises toas hotelli sisetelefon, küsiti, kas meil on kõik hästi. Milline teenindus. Päike on loojunud, võib jalad seinale visata ja päeva viimast minaretist kostuvat palvekutset kuulatama jääda. Hakkabki see Gregoriuse kalendri 337. päev otsa saama.

Surnumeri
Kui kokk on armunud...
... pidavat toit soolane saama. Kui sool ja armastus käiksid käsikäes, võiks jordaanlasi (ühes iisraellastega) pidada ülepeakaela armunuteks, sest riigi suurima turismimagneti Surnumere vesi kõrvetab valusalt küll iga maitsja keelt.

Selles veekogus soovitan ujuda julgelt neilgi, kes tavatingimustes pinnal ei püsi ja pigem  ankruna põhja poole vajuvad. Kibesoolase vee pinnal hõljuda on lihtsamast lihtsam, kasvõi loe n-ö keset merd raamatut. Tunne on ebamaine, ebareaalne, ebalev - midagi sellist, mida on sõnadega raske iseloomustada. Küll aga võib keelele kanduvate vandesõnadega vägagi häälekalt kirjeldada tunnet, mis tekib, kui oled enne ujuma minekut näppu lõiganud, end raseerinud või muul moel kriimustanud. Mageda veega dušš on pärast sellist suplust kindlasti vajalik, sest kuivades kattub nahk paksu valge soolakihiga ja juuksed võimaldavad lihtsa vaevaga matkida Marek Sadamit ansambel N-Euro päevilt.

Olles sättinud end puhkama mõnesse Surnumere kaldal asuvasse hotelli - neid on seal külluses - võib tervendava järvevee ja mudaga end kasvõi mitu korda päevas üle kasta. Igast nurgapoestki saab suveniiriks kaasa osta mõne hooldava kosmeetikumi, mis sisaldab selle kuulsa järve soola või muda. On see nüüd lubatud või mitte, aga meie korjasime mõned peotäied ehedat soola otse oma jalgade alt, Surnumere põhjast, ja toimetasime selle täiesti varjamatult läbi mitme passikontrollipunkti kodumaale, kus soola siis sõpradele-sugulastele laiali jagasime (tollitöötajad vaatasid meid küll veidi kummaliste pilkudega, aga kes enne sellest va lääne inimesest aru on saanud).

5.detsember.


Kes on viimase nädala jooksul seda lühikest koguperelugu jälginud ja jäänud mõtlema, et ei tea kas tasub ette võtta see va Jordaania, siis teie jaoks panen kirja juba traditsiooniks saanud absoluutse tōe. Oma silme läbi.


Kliima - iseenesest täitsa mõnus.
Vahetult enne jõulukuu algust on selline paras +24- +27 kraadi. Ööd on "karged", temperatuur langeb 16 kraadi peale. See omakorda on hea, sest viib minema päevakuumuse. Hommikud on küll samast asjaolust tulenevalt jahedad, aga kohe kui kuum päike mägede tagant nähtavale tuleb, tahaks endalt seitse nahka koorida, et hea olla oleks. Päike pole meie jaoks ülearu terav ja lubab päevasel ajal erinevate väliviguritega tegeleda. Eelnev info pädeb aga vaid riigi lõunaosa madalamate alade (mida Aqaba ka on) kohta. Kõrbes ja Petra kandis tuleb arvestada jahedate tuultega ja kohati 6 kraadi peale langevate temperatuuridega. Sama kehtib pealinn Ammani kohta, kuhu meie sel korral ei jõudnudki. Nii et ärge laske end riigi asukohast laiuskraadide kontekstis eksitada. Tavaline Eesti jaanipäeva outfit tasub igal juhul kaasa võtta.Hindeks 7/10

Kaubandus - ma ei hakka sõrmedesse artriiti tekitama ja asjatuid sõnu kirja panemagi. Riigi lõunaosas pole küll mitte mütsigi osta! Võib-olla mujal on. Minge vaadake järgi ja andke mullegi teada, millest kõigest ma ilma jäin.Hindeks 1/10

Loodus - pole küll lokkavat rohelust ja lopsakat taimestikku, aga eriilmelisi maastikuvaateid on heldelt jagatud. Jordaania on mägine maa, kust leiab sadade kilomeetrite kaupa päikese ja tuulte vormitud liivakividest kanjoneid ja liivadüüne. Suur osa Jordaaniast on kaetud viljatu kõrbega. Tasasel pinnal kasvanud eestlasele on riigis ringi sõitmine kindlasti põnev. Iga järgmise kaljunuki tagant avaneb kümneid uusi, vaata silmad punnis.Sõiduteed on kehvas seisus, kohati kohe väga kehvad, aga kuna teeäärsete pulkade otsa on tihedasti topitud 110km/tunnis sõitmist lubavaid märke, siis ega alla selle ka keegi ei sõida. Või siiski. Maanteedel on 3 rada, millest parempoolseimal sõidavad kaubaautod. Mitte kiiremini kui 30-ga. Miks? Seda me teada ei saanudki. Keskmisel ja vasakpoolsel real toimub suurte järelhaagistega rekka-tüüpi sõidukite mõõduvõtt. Ja nende vahel liigub paar väikest puhtusest siravat rendiautot. Rekkaid liigubki proportsionaalselt oluliselt rohkem kui sõiduautosid. Kus need viimased siis sõidumeetreid koguvad, ei teagi. Võib-olla linnast välja need ei liigugi, sest selliste rontidega ei julgekski kaugele minna.Võiks arvata, et kui juba Araabia poolsaarel, siis pole vahet, kus kohas kirka maasse lööd, igalt poolt purskab musta kulda, naftat. Jordaanlased on aastakümneid tulutult maad toksinud aga tutkit. Mida pole, seda pole. Seetõttu on siin autokütus sama kallis kui Eestis. Eestil on Jordaaniaga lisaks sarnasele hinnatasemele veel üks ühisosa. Nimelt arendab Eesti Energia Jordaanias põlevkivi kaevandamist. Skandaalide tõttu pole sellega veel kuigi kaugele jõutud, aga vähemalt on meil käpp sees.Ja loomulikult maakera madalaim soolane meri - Surnumeri. Seda imede imet külastasime eelmise aasta märtsis Iisraeli avastades. Vat kui on midagi, mida tuleb kindlasti oma elus kogeda, siis see on seesama veekogu. Sõnades on seda raske kirjeldada.Hindeks 9/10

Toit - Araabiamaade köögid on omavahel sarnased. Keskne koht on maitseainetel, mida kasutatakse tihtipeale meie kartulipudru ja hakklihakastme-rahva jaoks veidi liiast. Kurb kui kana ja kala ja krevetid maitsevad kõik ühtemoodi, sest neid on maitsestatud sama pulbri või puruga. Minu vaieldamatu lemmik on kikerhernestest püree ehk hummus, mis maitseb eriti hästi määrituna pitaleivale. Eestis pakutava samanimelise tootega ei kannata seda võrreldagi. Tuleb tunnistada, et eelistasime pigem tuttavaid euroopapärasemaid toite. Oleks ehk võinud kohalikule kraamile rohkem võimalusi anda, aga väikelapse kõrvalt söömine on nagunii rohkem nagu õgimine, mille eesmärk on näljast virvendav pilt silme eest kaotada, mitte niivõrd maitseid nautida.Hindeks 4/10

Inimesed - soovin ja soovitan alati kohalikega jutustada. Uurida nende mõttemaailma ja eluolu kohta. See annab reisile alati mingi lisadimensiooni. Kohe saabudes sai Madis endale lisaks lihasele vennale ka nö Jordaania-venna, kelleks osutus kohalik taksojuht, kes soovis meid kohe oma perele tutvustada, teed ja maiuseid pakkuda, aga kuna kell näitas parasjagu neljandat hommikutundi, siis jätsime sellele öisele küllakutsele viisakalt vastamata. Las naine-lapsed magavad rahus hommikuni, karta on, et neil tuleb tihti perepea koju tassitud turiste võõrustada. Jordaanlased on rahumeelsed ja sõbralikud inimesed. Ebameeldiv pealetükkiv käitumine, mida lõunamaades tihti kohtab, peaaegu puudub. Keegi vägisi midagi kotti ei topi. Palju naeratusi ja viisakusi. Laste suhtes ollakse muidugi ehk liiga hoolivad ja liiga sõbralikud ja üle mõistuse familiaarsed. Aga see on probleem ilmselt ainult meie, eestlaste, jaoks, kelle meelest on lapsed pigem tüütult kisavad ja laamendavad nähtused, kes võiksid kusagil eraldatud alal toimetada. Lisaks sõbralikkusele ja tähelepanelikkusele jäävad jordaanlased meelde ka inglise keele hea oskusega. Hätta küll ei jäänud.Hindeks 9/10

Mida soovitada... Minna!
Ja nüüd... Mis oleks, poja, kui lendaks koju?

Kes pikka teksti lugeda ei viitsi, siis lühem kokkuvõte ilmus Eesti Päevalehes: https://epl.delfi.ee/artikkel/88792283/talvepuhkus-enne-koroonakriisi-jordaania-turvaline-oaas-lahis-idas

Share