Tai (märts 2020)

10/03/2020

(Meie Tai tegevus toimub ajal, mil COVID-viirus kogub maailmas tuure ning lõppeb hetkel kui Eesti riigi piirid hakkavad sulguma, lennukid lakkavad lendamast ja kojupääsemine satub ohtu).

Meie Tai ehk Tom Hanks'i "The Terminal" uus ekraniseering
Osa 1

Jah, me oleme nüüd tagasi Eestis. Pealtnäha täitsa terved, sisse piiludes üsna puhanud.
Ei, miski jõud pole mu kirjasulge katki murdnud. Ei tahtnud lihtsalt oma sõbralisti koroona-paanikat toita. Igaühel endagagi tegemist, hakka veel meie pärast muretsema.Kes pakkusid, et tegemist oli elu suure seiklusega, siis teie jaoks ei ole mul kahjuks miskit põnevat kirjutada. Süvenemine artikli "10 tegevust, mida teha karantiini ajal" järgmisesse punkti kruvib ilmselt rohkem pinget kui minu tavaline käisin-seal-nägin-seda monoloog.
Oli mõnus puhkus. Täitsa tavaline, isegi veidi liiga rahulik, sest kuhu sa selle poole aastasega ikka põrgukuumuses põrutad. Elu ise on seiklus. Selline, mille järgmist etappi on pea et võimatu ette ennustada. Mingid asjad juhtuvad. Juhtuvad mingitel põhjustel. On meie looski omajagu kokkusattumusi, juhuseid ja veel midagi (äkki maagilist), et asjad juhtusid just nii nagu nad juhtusid.

Küsimusele "Kas te ei karda minna?" vastasin siis ja vastan ka nüüd "Ei karda!" Hetkel, mil laevale astusime, oli Eestis mõni üksik haige, seda va üleilmset viirust pean silmas. Vaene iraanlane ja mõned Itaalia mägedest saabunud suusasõbrad. Seda, mis järgneva nädala jooksul juhtuma hakkab, ei osanud siis ka nõid Nastja ette näha. Tai Kuningriigis oli selleks ajaks tuvastatud umbes 50 haigusjuhtu. Statistika on üks salakaval asi, aga näitasid ametlikud numbrid toona mustvalgelt, et targem on "põgeneda", sest võimalus kodumaal haigestuda oli sadu kordi suurem kui pisikeste sõbralike kollaste inimeste maal.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pakkimine on reisimise juures kõige tüütum. Ei, tegelikult on lahtipakkimine veel hullem. Nii ma siis pakkisin, endale ja mehele ja lapsele ja natuke ka sõpradele. Antiseptikuid, desinfitseerivaid salvrätte ja tuhat muud asja, millest umbes 80% lõpuks kohapealset päikesevalgust ei näinudki. Aga no nii igaks juhuks. Pakkimine aga tähendab alati minekut. Minemine on parem kui paigalseis. Minna sai vaid paremaks.
See mitu nädalat kraapiv köha ja juba kuid tilkuv nina ei andnud enam asu. Piisas vaid lennukile astuda ja neist hädadest polnud enam jälgegi. Pinges lihastest ja valutavatest liigestest rääkimata. Kuus kuud kestnud trenn 10-kilose "hantliga" annab tunda. See palav päike ja soe kliima on ikka head ravimid küll. No ja kuhu siin talvelõpul siis sooja minna? Palju variante ei ole. Mina ja reisikaaslased (ning minu umbes 8 sõpra-tuttavat) olime ilmselt need viimased eestlased, kes polnud veel kunagi oma valgeid jalakesi Taimaa pinnale toetanud. Seda siis kuni rahvusvahelise lahedalt olemise päevani (googelda, see päev on päriselt olemas), mil tulikuum aasia hingus meile nätaki vastu nägemist andis.
37 C, feels like 42 C, ei ole konstantselt hallides varjundites elavatele eestlastele tegelikult ideaalne keskkond, aga hoogsa aklimatiseerumisega on seda võimalik muuta.
Ettenägelikult olime loobunud ühistranspordi kasutamisest ja broneerinud kauni lumivalge Honda BRV. Ainus tingimus oli hiiglaslik pagasnik, kuhu mahuksid ära meie kõigi kohvrid, aga lisaks veel ka noorhärra Kalveti turvatooli ratastega raam ja igapäevaselt soomustanki ülesandeid täitev Emmaljunga vanker. Siit ka eluline soovitus nr 1: kui otsid mahukat pereautot, telli endale Aasiast see kummaline isend. Kõik mahub peale. Kõik. Kummide vilinal võtsime suuna (esmalt muidugi vale suuna, sest tegemist on vasakpoolse liiklusega riigiga) Krabi linnakese suunas. Pärast vastutulijate poolt sunnitud suunamuutust oma sõiduritta, kulges teekond ilma viperusteta. Jõeäärne uusehitises asuv hotell pidi meie ajutiseks koduks saama järgmiseks 10ks päevaks. Paras aeg kortsu läinud riideid sirutada, enne kui kolimiseks kõik jälle kokku pakkida.
See 53 000 elanikuga väike linnake sai peatuspaigaks valitud tänu tema strateegiliselt heale asukohale - tee väljasõite ida või lääne, põhja või lõuna suunal, igal pool on midagi vaadata ja teha. Mugav (ja kuradi kallis) öine otselend (mis mängib meie loos edaspidi suurt rolli) ja hommikune kohalejõudmine tagasid vōimaluse end kohemaid basseini äärde siruli visata ja uue olukorraga harjuma hakata. Harjumine tähendab siis läbi palmilehtede päikesevõttu, et mitte kohe ära põleda (mis mõnega meist teise päeva õhtuks siiski juhtus. Jälle.). Harjumine tähendab kohaliku toidu mekkimist, et mõista maitsenüansse, millega edaspidi tegemist saab olema. Harjumine tähendab kohaliku külma õlle degusteerimist (esialgu ikka ettevaatlikult, et kurku ära ei külmetaks - ühel hommikul kell 11 oleks see peaaegu juhtunud). Harjuda tuli ka sõbraliku ja rahuliku vibe'ga, mis kohalike elustiiliga kaasas käib.Krabi on provints Malacca poolsaarel, pealinnaks on Krabi Town, kus oma puhkust alustasimegi. Maitsed on erinevad, aga Krabit peetakse Lõuna-Tai kõige ilusamaks provintsiks. See on lumivalgete randade ja roheliste palmisaludega, kristallpuhta ookeanivee ja värskendava meretuulega tuhande saare maa. Krabi linna nimel pole krabiliste ehk lühihännalistega (Brachyura) mingit pistmist. Nimi tähendab kohalikus keeles mõõka. Esimene tiir linna peal kinnitas, et eurotsooni mugavusest, kiirusest ja puhtusest oleme nüüd tõesti kaugele purjetanud. Nagu ka mossis ja tõsistest nägudest. Loobu millestki ja saad midagi muud vastu. Linnasüdames asuval jalakäijate tänaval olid müügiputkad juba püsti, kui meie esimest vankritiiru tegime. Vankriga linna peal jalutamine omandas uue tähenduse, sest pool aega oli vaja vankrit kahe vahel tõsta, veerand ajast tuli ukerdada läbi kitsaste prigude, mööda lohakalt pargitud rolludest, üle aukude ja lahtiste tänavakivide. Meie puhul palun edaspidi mitte kasutada väljendit "kuldsete kätega", see jääb lahjaks. Terasest on need.
Igast toidukärust ja igalt tuleasemelt lekkis imehäid lõhnu. See va fantastiline tänavatoit: kiire, odav, hea. Toit, mida me kordagi ei proovinud. Noh, sest see koroona ju. Olgu etteruttavalt öeldud, et lõpuks sai kohalikku toitu nauditud sedavõrd, et mõni mees meie seltskonnast soovis 5-6.päeval juba McDonald'sit külastada, nii küllastunud on magu mereandidest ja maailma parimast riisist. Kindel, mis selge oli ka plaan hankida kiiremas korras üks kohalik SIM-kaart, mis asendaks auto rentimisel ununenud GPS-i ja võimaldaks igal ajal maailmaga ühenduses olla. Ütleme nii, et Eestis saab majalaenu ka kiiremini ja kergemalt kätte kui 7/11 toidupoest unlimited kõnekaardi. Dokumendi koopia, foto minust, ma ei mäleta enam, kas sõrmejälgi ka taheti... 3 tilka verd jäi veel andmata. Selle suure müramise peale pistsin taskusse 8-päevase (jällegi märgilise tähendusega nüanss) kehtivusega kohaliku numbri, millele nüüd vabalt helistada võite. 6637284760372729 või midagi sarnast on see.


Meie Tai ehk Tom Hanks'i "The Terminal" uus ekraniseering
Osa 2

Kaua sa ikka kohaned, aeg on tegutsema asuda. Sel korral oli ettevalmistus pehmelt öeldes puudulik. Piirkonna kaardile oli märgitud küll hulgaliselt maamärke, oli teine täpiline kui leetrihaige torso, aga kindlamat plaani ja täpsemat ülevaadet sellest, mida järgneva kahe nädala jooksul teha, näha, ei olnud. Nagu hiljem selgus, polnud vajagi. Kõige lähem tähistatud täpp kaardil märkis The Tiger Cave Tempel'it. Maakeeli Tiigrikoopa tempel on budistlik tempel Krabi linna servas. Templi asutamise ajaks loetakse aastat 1975, mil munk Ajahn Jumnean suundus koopasse mediteerima ja oli selle püha tegevuse ajal tunnistajaks sellele, kuidas üks triibik tiiger ümber koopa tiirutas. Sellest ka nimi. Templi jalamilt saab alguse 1260 astmega trepp, mis viib mäe otsas asuva kuldse Buddha kujuni. Enne veel kui nende astmeteni jõuad, tuleb läbi murda kurjade hammustavate ja varastavate ahvide pandest. Momendil, mil üks neist sabalistest vankri kallale kargas, ei osanud me suuremad beebi päästmiseks muud teha kui elu eest karjuda ja jalgu trampida. See ajas ahvi aga veel rohkem vihaseks. Õnneks nägi olukorda pealt keegi kohalik, kes muude võõrkeelte hulgas ka ahvide oma räägib ning suutis seekord meid tõsisematest kaotustest päästa.

Plaan oli lihtne: Madis jääb alla templi ümber vankerdama ja meie kolmekesi käime kiirelt üleval ära. Hiljem vahetame. Ütleme nii, et hea oli, et ma täpselt ei lugenud ja mõistusega ei adunud, mis mind ees ootab. Panin aga kandade välkudes treppe mööda liduma, kui raske see ikka saab olla. Esimesed paarkümmend astet oli kukepea - madalad ja tasasel pinnal. Ülejäänud 1240 astet oli aga põrgupiin kuubis. Saarlased olin juba maha jõudnud raputada, rühkisin üksi ja kindlas usus, et kümnekonna minuti pärast olen all tagasi. Kerge algus oli valvsuse uinutanud, seetõttu tundusid need meetri kõrgused trepiastmed ikka kohutavalt vaevalised. Pisike kirjanduslik liialdus, Google ütleb, et astmete kõrgus on VAID 30cm. Liida siia juurde 40 kraadine kuumus ja kujuta ette, mismoodi igast praost ja voldivahest higi jookseb nagu kosest. Sissepääsu juurest lunastatud lina, mis pidi meiesuguste poolpaljaste naisolevuste põlvekumerusi peitma, lendas ümbert kus see ja teine, sest see märjaks kaltsuks muutunud niudevöö vaid raskendas liikumist. 560. astme juures olin kindel, et kohe kohe olen tipus. Küsisin vastutulijatelt lohutavat kinnitust. Need vaid naeratasid lahkelt ja soovisid jõudu. Nende nägude räsitus ei sisendanud kuigi palju enesekindlust. Nüüd kaalusin juba iga 100 sammu järel katkestamise ja alla tagasipöördumise võimalust. Aga iga järgmise 100 astmega oli tipp natuke lähemal ning alla andmine tundus veel tobedam kui varem. Nii ma siis astusin ja istusin. Kirusin ja vingusin, ohkisin ja hädaldasin. Vesi hakkas otsa lõppema, pea käis ringi ja vahepeal ei saanud enam aru, kas olen end täis lasknud või on see kõigest higi. Meenutan, et temperatuur polnud grammigi alla 40 kraadi langenud.Üleval oli ikka ilus küll - kogu Krabi linn peo peal, metsad ja põllud nii kaugele kui silm seletab (no ilma prillideta ta palju kaugemale kui oma varbaotsa muidugi ei seleta). Kuldne Buddha poiss muidugi ka. Lasin endast kiirelt paar klõpsu teha (igaks juhuks kaugelt, sest lähedalt ei kannatanud see visuaal küll kaemist). Siis algas laskumine, mis värisevatel savijalgadel ei olnud sugugi lihtsam. Mingil hetkel tundus, et näen suurest pingutusest viirastusi. Või on see tõesti kamraadi roosa pluus ja õlgkaabu, mis altpoolt üles rühib? Nii me siis kohtusimegi higist tilkuva Kristianiga täpselt 100 astet enne tippu - mina teel alla, tema üles. Kogu see "käin kiirelt üleval ära, tagasi alla ja siis vahetame" kestis kokku tubli 50 minutit.
Mitteametlik maailmarekord tippu tõusus on 10 minutit ja 21 sekundit (keskmiselt 2 astet sekundis), millest meie kamba tublimal jäi järgmisel päeval puudu vaid napid 6 minutit. See on see 4 tundi vankerdamist iga päev. Klass on kõikuv, aga vorm on igavene. Sellise pingutuse järel võisid ülejäänud "leetritäpid" kaardil oodata, basseini ja jäätist ja cocat pidi saama aga kohe!
Et ennetada vanade ja põdurate saksa turistide horde ning ühtlasi ka põrgupalavuses sõitmist, startisime kuumaveeallikate poole juba järgmisel hommikul varavalges, mil termomeeter veel vaid 26 kraadi näitas. Sihiks Krabi Hot Springs. Olgu etteruttavalt öeldud, et haiged sakslased jõudsid kohale täpselt samal ajal kui meie. Õnneks olid meie jalad kiiremad, vanker lausa lendas neil vihmametsa rajatud betoontreppidel, mis pika looklemise järel lõpuks allikateni viisid. Esmalt reetis vaid kerge väävlihais, et oleme õigesse kohta jõudnud. Olles leitsakust taas higimärjad ei kiirustanud keegi meist riideid heitma ja vette kargama. Terapeutiliste ja rahustavate kuumaveeallikate temperatuur on nimelt 35-40 kraadi. Jahutust need just ei paku. Kuuldes aga eemalt saksa (eel)pensionäride jutukõminat, oli viimane aeg allikatesse hüpata, et hiljem end mitte mõne võõra härra liguneva keha vastu hõõruda. Kui esmalt plaanisin ka titte veidi ses soojas vannis leotada, siis olukorra kuumust mõistes leppisime vaid madalas loigus istumisega. Kuna need looduslike mineraalsooladega rikastatud allikad pidavat noorendama, ei olnud kahtlustki, et oma ametlikult vanemaks saamise päeval (tuntud ka kui sünnipäev) sinna sisse kargan ja aastaid tagasi kerima hakkan. Lisaboonusena lubatakse veel olevat ka terviseprobleeme, sealhulgas reumat ja ishiast raviv toime. Viimaseid meil kellelgi küll pole, aga nii kindluse mõttes leotame end hea veerand tundi.
Eelmisel päeval olin hotelli retseptsiooni sisse andnud salajase eritellimuse. Kirjalikult, trükitähtedega, sest kohalike inglise keel on nagu on. Tugev aktsent takistab ka meil paljudest vastustest arusaamist. Paar aastat varem Vietnamis ei õnnestunud ka parima tahtmise korral sünnipäevaküünalde all paremat kui rullbiskviiti välja võluda. Ehk seekord.
Ja ets kae, täpselt nii nagu soovisin, ootas keskpäeval hotelli vastuvõtus mind veidi klišeelik roosa südamekujuline sünnipäevatort, õnnitlus peal ja puha. Küünlaid oli kaasa pandud terve karp, ei tea kui vanaks nad arvasid mind saavat...
Nii me siis katsimegi oma toa rõdule tagasihoidliku laua pistaatsiapähklite, õlle, coca ja tordiga. Küünalde puhumine ja head soovid ning kingitused loomulikult ka.


Meie Tai ehk Tom Hanks'i "The Terminal" uus ekraniseering
Osa 3 (23.märts)


Dramaatiline pääsemine
Oma ajakirjanikust abikaasalt olen ma üht õppinud - pealkiri peab olema hea, siis tulevad ka click'id. Kuna sa oled lugemisega siiani jõudnud, siis järelikult asi töötab. Mingit sissetuleku suurenemist mul sellest loota pole, aga... asi on põhimõttes.

Sa tahad lugeda raskustest ja kannatustest, nappidest pääsemistest ja õnnelikust lõpust. Tahad kuulda, et see oli elu seiklus? Njah. Pakkisime kotid ja kohvrid, et põgeneda niiskest ja külmast - keskkonnast, mis sellele va koroonale hästi meeldib. Pärast Eestimaa pinnalt lahkumist ei andnud küll miski märku, et maailmas suur epideemia käes oleks. Või siiski. Enim hämmastust põhjustanud olukord juhtus Helsingis Vantaa lennujaamas, kus meie meespere oli millegi enneolematu tunnistajaks. Meeste tualetis nimelt seisid isased järjekorras, et käsi pesta. WOW. Aplaus, mehed! Kui tavaliselt pannakse till püksi ja kohe punuma, siis haiguseoht muudab ka selles sissejuurdunud mustris midagi. Kui me muud head sest kriisist ei võida, siis ehk jätkab mõni mees ka peale pandeemia raugemist korrapärast kraanikausi ja seebi kasutamist kui on end spetsiaalses ruumis veidi kergemaks saanud. Minnes ei kraadinud meid keegi. Või siiski... Krabi lennujaamas ehk oli ka temperatuuripeatus. Köhijaid oli nii lennujaamas kui lennukis tavapärasest vähem. Kui väga ka kipitas või kraapis, keegi ei julenud piiksugi teha. Distantsi hoidmine meile, eestlastele, nagunii sobib. Niisama tilulilu ei näppinud, nina ei nokkinud, näppude vahelt toitu ei söönud. Reisiseltskonda kuulus sel korral ka isiklik rindereporter-teadjamees-vandenõuteoreetik, kes meid kodumaal kulgevate sündmuste operatiivselt kursis hoidis. Seepärast teadsime juba hommikul vara, mitu haigestunut kusagil piirkonnas on. Teadsime lausa nimeliselt. Ilma usina infovahendajata oleks aga palmilehe varjus pikutades ülemaailmne kriisisituatsioon lausa ununenud. Inimesed olid rahulikud ja sõbralikud, keegi ei kiirustanud ega muretsenud. Puhtusest ja hügieenist peeti paanikatagi aga rangelt kinni. Loomulikult on nemadki teadlikud COVID-19st, aga 2003.aastal läbi tehtud sarnased katsumused SARSiga on õpetanud vajalikke meetmeid kasutusele võtma kohe. Mitte ülehomme. Polnud toidukohta või kauplust, kus poleks desinfitseerivad ained vabalt kättesaadavad olnud. Meie lemmikrestoraniks kujunenud jõepaati ei lastud enne sissegi kui kätele oli doseeritud paras ports geeljat antiseptikut. Ise hoidsime teiste hotellikülastajatega distantsi, samasse lifti ei roninud, lamamistoolid olid ka piisavas kauguses, köhijaid vaatasime mõrvarliku pilguga. Sõrmedest olulisemaks said küünarnukid, mille abil avanesid uksed ja süttisid liftinupud. Turgudele, mis on Aasias alati põnevad, rahvarohked, huvitava kaubavalikuga, me seekord ei saanudki. Manitsetakse ju sellistest paikadest hetkel eemale hoidma.
Ühesõnaga. Nautisime meie oma mõnusat puhkust kuni selle päevani, mil riigimees Reinsalu kaasmaalasi kiirkorras kodumaale tagasi hakkas kutsuma. Kuulasime seda kutsungit korra ja kuulasime kaks. Pidasime nõu kodustega ja arutasime omavahel. Põhimõtteliselt oli tegevusstsenaariumeid kolm:
1. leida võimalus puhkus varem lõpetada ja Eestisse naasta
2. Puhata rahulikult planeeritud ajani ja siis koju tulla
3. Puhata... ja puhata siis võib-olla veel mõned nädalad/kuud kuna piirid on suletud.

Ilma beebita oleks kindlasti 2. või 3. valiku kasuks otsustanud. Ka kodumaalt saadeti soovitusi võimalikult kaua pagenduses olla, päikest nautida ja mitte haiguskolletesse naasta. Teiste Taimaal viibivate eestlastega ühenduses olles jäi samuti paanika kõrval pigem kõlama selline manjana-vibe (eesti k homme-meeleolu vms). Olgu peale. Tegelikult on nii, et kõvatan mis ma kõvatan, aga üks miniatuurne titt muudab ikka nii pehmoks, et kohe on. Nii pikalt distantsilt on pisut raske meediaruumis liikuvat infot selekteerida ja analüüsida. Pealkirjad a'la "Viimased uksed on sulgumas", "Ring tõmbub koomale", "Viimane võimalus naasta" jne kõlavad ikka hirmutavalt küll, kas pole? Selle kestva peedistamise peale said teised variandid lõpuks kõrvale lükatud ning pika hambaga ennetähtaegset tagasitulekuplaani sepistama hakatud. Nii me siis kõlgutasime basseini äärel jalga, jõime külma Singha't ja pidasime iseenda ja kaaslastega nõu. Samal ajal kogus Delfi veebiversioon kokku eestlaste "põgenemise" lugusid. Kirjutati idast ja läänest, kaugemalt ja lähemalt, õnnelikest naasmistest ja ühtejutti tühistatud lennupiletitest ning lootuse hääbumisest. Ka meil paluti oma lugu kirja panna. Esimesel hetkel ei osanudki kohe miskit kirjutada ses rahulikus puhkuse meeleolus. Kui aga selgus, et meie ülikallitel Finnair'i piletitel on mingi "viga" küljes, mis ei lase lennukuupäevi soovi korral veebis ise muuta, siis saime lühikese ülevaateloo jaoks materjali kokku küll.
Seda saab lugeda siit:

Palmi all paanikata, aga kuidas saada koju... - Delfi Eestihttps://m.delfi.ee/eesti/article.php?id=89250149


Pikk lugu lühidalt kokku võttes - kui oled hädas, siis oled hädas ja pead ise välja rabelema. Ei aita siin parteid, ministeeriumid, president ega Must notsu. Suheldud sai mitmete organisatsioonide, ühingute ja kogukondadega:
Välisministeerium, hinne 1 (10st)
Eesti saatkond Soomes, 10/10st
Finnair kontorid (Eesti, Soome, Bangkok) 5/10st
Finnair lennufirmana 10/10st
Tallink 10/10st
FB grupp "Eestlased Tais" 8/10st
Tuttavad eestlased samal ajal Tais 8/10st
Ema Taimi 11/10st

Kogu selle kombineerimise, helistamise, arutamise, spekuleerimise, kirjutamise jms siblimise kõrvalt jäi igasse ööpäeva umbes täpselt 23,5 vaba tundi, mida sisustada päevitamise, lugemise, magamise, söömise, seltskondlike tegevuste, linnas hulkumise, väljasõitude, massaaži ja muuga. Kuigi kõik oli justkui paigas, korda aetud, valmis seatud, siis... mingi määramatus jääb sellesse valemisse alati alles...



Meie Tai ehk Tom Hanks'i "The Terminal" uus ekraniseeringOsa 4 (24.märts)

Kui hakkab kiire


Esmaspäeva lõunaks oli selge, et neljapäeva lõunat me enam palmi all ei veeda. See tähendas, et järelejäänud ajaga tuli maksimaalselt ette võtta. Kaardil olevat "leetrite puhangut" täielikult katta poleks olnud võimalikki, aga üht-teist ehk küll. Tsiteerides klassikuid: "Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool.

Saaremaa esindus pani seda infot teada saades koheselt BRV-le hääled sisse ja keeras nina kuurortküla Ao Nangi poole. Kurbusega pean tõdema, et ka tänasel päeval, 24.märtsil, on ses linnakeses minu nimel broneeritud 2 päris luksuslikku hotellituba... ainult, et meid ei ole seal. Non-refundable, mis teha. Õnneks ootavad need toad meid tasuta enda rüppe kuni 30.novembrini, nii et on, mille üle mõelda (või kui keegi teist on selle aasta teises pooles Krabi kanti minemas, siis andke aga märku, pakun teile kasutamiseks hea hinnaga väga hea hotelli veel parema toa).
Järgmisel hommikul suundusime Ao Nangi meiegi. Beebi higilööve hakkas juba taanduma ja seetõttu tundus peaaegu inimlik teda taaskord turvatooli suruda, et ta seal selle lühikese sõidu jooksul taaskord oma 2 kilo kergemaks higistaks.See 8000 elanikuga kuurortlinn Tai lõunaosas, Krabi provintsis, on tuntud oma pika ja imeilusa Andamani ranniku poolest. Lõputupikast liivarannast stardivad lähedal asuvatele saartele Aasiale iseloomulikud pika sabaga, värviliste lintidega kaunistatud paadid. Ko Hong, Ko Poda ja Ko Gai (Chicken Island), Railay beach, mis on tuntud kui mägironijate meelissihtkoht ja paljud teised salajased, romantilised, asustamata või asustatud rannad. Algselt seljakotireisijate kogunemispaigaks olnud Ao Nang ehk tõlkes Nangi laht on nüüdseks muutunud pakettreisijate paradiisiks. Põhjuseks hea kliima, mugav kõik-on-käe-jala-juures kogukond ning lähedal asuv lennujaam. Külake-linnake ise ei erine palju teistest omasugustest: pikk rannapromenaad, kümned kui mitte sajad kohvikud ja restoranid, pudi-padi poekesed, suveniirid, riided, rollerilaenutused ja muu. Oleks olnud teisiti ja poleks läinud nii nagu läks, siis mõned päevad oleks ses väikelinnas chillida võinud küll. Meie nägime linna päevamelus, eelmine õhtu pakkus kaaslastele aga nii romantilist päikeseloojangut kui ka must-have kogemust kohalike neiudega, kellest 100% kõik ei pruugigi olla neiud, kes nad väidavad end olevat ( nö Chicks with dicks). Just viimati kirjeldatu mittekogemine on üheks peamiseks põhjuseks, miks meie pere meespool kindlasti Taimaale tagasi peab saama. Pika kaalumise ja mõningase hinna üle kauplemise peale sõitsid saarlased järgmisel hommikul maailmakuulsaid Phi Phi saari uudistama. Oleks ju ka läinud, aga meie peres on hetkel nii, et väikemees veel ei huvitu ja suurmees ikka ei huvitu, sest sisikonna jätaks ta kohalikule merefaunale lõunasöögiks nii ehk naa. Järgmisel korral, rohtude mõjul (või nuinarkoosiga uimastatult) saab seegi tehtud.

Viimaseks päevaks jääb alati veel palju kohustuslike tegevusi: suveniirid ja kingitused ning kohalikud ampsud, mida kodustele viia, kaardid posti panna, päikese käes üle kõrbeda, lemmikrestoranis süüa. Ja kohvreid pakkida. Esmapilgul ülepakutult palju maksnud Finnairi otselennu piletid osutusid tagantjärgi tarkusena taevamannaks - segasel ajal, mil nii mõnigi lennufirma oma kliendid vastutustundetult laia maailma omapäi jättis, kogusid soomlased kuhjaga plusspunkte paindlikkuse, täpsuse ja kohusetundlikkusega. Sada protsenti soovitan!
Helsingi lennujaamas andis saba ka minu suvaliselt valitud ja verehinnaga ostetud 8-päevane unlimited kõnekaart. Täpselt nii pikaks see seiklus kujuneski. Hea, et 2-päevast kaarti ei ostnud.
Et traditsiooni mitte rikkuda, panen kirja ka nö absoluutse tõe (loe: arvamuse isikliku kogemuse põhjal). Kuna pea et kõik te olete ju juba käinud ja näinud, siis hästi lühidalt, mis ma ikka heietan.

Kliima - on.

Südamehaigetele, kõrge vererõhu all kannatajatele ja palavust mittetaluvatele liiga kuum. Soovitaksin saabuda novembris-detsembris. Päike on siin kuri, seda on nii mõnigi meist tunda saanud. Vesi ookeanis on soojem kui basseinis (ja no seal oli ta lausa et kuum). Tuuleiilid on täpselt nii parajad, et jahutavad ja pakuvad hingamiseks liikuvat õhku. Õhtud fantastiliselt mõnusad, sumedad, pimedad. Mmmmmmõnus.Hindeks 9/10st

Kaubandus - kaupa on.Kõike. On odavat värvilist plastmassi, on puitu, on riideid. Palju palju riideid. Neid, mille on valmistanud pisikesed vaesed näpud kusagil arengumaa angaaris ja mis maksavad meie mõistes kommiraha. Samas on kaunist kohalikku disaini ja ka üleilmseid brände. Krabi Outlet Village oli meie üks sihtmärke, kohvritesse oli selle tarbeks lausa vaba ruumi jäetud, aga kuigi hinnad olid kohati lausa 70% soodsamad, virnade viisi me neid lette ei tühjendanud. Turule, nagu öeldud, me viiruse tõttu minna ei julgenud ja kuna muud siseruumides asuvad kaubanduspinnad olid konditsioneeriga põhimõtteliselt miinuskraadideni maha jahutatud, siis ka nendesse ei riskinud oma palavusest punetavat keha pressida.Hindeks 8/10st


Loodus - äge!

Milline rohelus ja lopsakus. Millised imelised rannad ja puhas vesi. Ja need võimsad paekivikaljud, mis sammastena veest ja maast välja kõrguvad. Seda vaataks küll veel ja veel.Hindeks 9/10st

Loomad - kõigepealt meenuvad need pagana ahvid - kurjad ja ülbed. Meilt ei õnnestunud neil küll miskit piistu panna, aga nii mõnigi turist läheb koju poolpimedana, sest pärdik on prillid omastanud või põlenud pealaega, sest monkey pidas kaabut eluliselt vajalikuks. Joogipudelitest ja jäätisetuutudest ning krõpsupakkidest rääkimata.Eesti suveõhtutest eristab Tai omasid see, et putukaid, neid kes lendavad ja sinu karvastikku või pehmele roosale nahale tahaks maanduda, praktiliselt ei ole. Basseinibaaris pakuti meile õhtuti küll kohalikku moskiitopeletajat pealemäärimiseks, aga väikese õhtuse närimiseks harjunud eestlastena lükkasime pakkumise lahkelt tagasi. Ju neid loomi metsades, džunglis, loomaparkides ikka leidub. Umbes nii palju ja nii hirmuäratavaid, et on tervislik seda mitte teada.Hindeks 5/10st
Toit - no millest me räägime...Tai köök on oma maitsete, vürtside ja eksootiliste andide rohkuse poolest vaieldamatult üks parimaid maailmas! Ja ka hinnaklassilt meie jaoks taskusõbralik. Toitu saab nautida kõikjal. Toidukärud, -putkad ja statsionaarsed kohvikud-restoranid asetsevad külg külje kõrval. Igal söögiajal on esindatud neli maitset: soolane, magus, hapu ja põletav. Tulel küpsetatud mais, kana- jm liha vardad, kõikvõimalikud mereelukad, värsked puuviljad, värskelt pressitud mahlad, praetud prussakad ja teised putukad ning loomulikult RIIS, mis on nii maitsev, et ainuüksi sellest võiks mitu nädalat toituda.Hindeks 10/10st


Inimesed - eriliselt sõbralikud, külalislahked, heatahtlikud, lõbusad, heas mõttes lapsemeelsed ja muretud. Kuigi inglise keele mõistmisega võib neil veidi probleeme olla ja rääkimisel tekitab meie kõrva jaoks tuska see tugev aktsent, siis lahkelt naeratades ja kätega juurde "rääkides" saab kindlasti hakkama. Tahe on oluline.Hindeks 9/10st


Meie Tai Kuningriigi avastamise retk jäi seekord lühemaks kui oli planeeritud, aga maitse on suus ja hing ihaldab tagasi. Kiusatus, millele maksab järele anda.

Kodumaistena naudime nüüd täisväärtuslikult isolatsiooni ja mängime ajaga. Täpsemalt ajavahega ja sellega mitteharjumisega. Beebidega meie ajatsoonist lahkudes tuleb selle kõrvalmõjuga kindlasti arvestada, nende kell liigub aeglasemalt, keha harjub rahulikus tempos.
Aga nagu Taukar on uues suvehitis ümiseb: "Vali, kas paar ööd magamata või pool elu jääb elamata..." Valime kindlasti magamatuse, sest elu on põnev ja elu tahab elamist. Pealegi saab keset ööd ärganud beebi kõrvalt mõnusasti uusi reisimõtteid mõlgutada.

Share