Gruusia (september 2023)
Valge? Jah! Kuiv? Enam-vähem! Maitsev? Mitte nii väga… Mitte kõige parem algus Gruusia puhkuse plaanidele.Küll on hea, et see restorani intsident juhtus mõni päev pärast lennupiletite ostu.
Eile õhtupoolikul Kutaisis maandudes tabas meid kohe midagi troopilise vihma sarnast. Ausalt öeldes ei teinud ma sellest asjaolust sooja õhu ja äsja lennukiaknast avanenud vaadete lummuses olles suuremat probleemi. Ühtki taevalaotusest alla vaadates nii kaunina paistvat riiki pole minu silmad küll varem näinud.
See takso, mis meid lennujaamast linna viis, liikus küll vaid taeva abiga. Paremaks ei teinud asja konstantselt telefoniekraani lohistav juht ja keset teed tammuvad laisad lehmad. Kohale jõudes olime salongis hõljuvatest bensiiniaurudest pooluimased. Kuna taksojuht siin mäeküljel looklevate kitsaste tänavate rägastikus õiget kohta leida ei suutnud, otsustas ta meist vabaneda valega - lihtsalt keeras ühe külalistemaja hoovi ja väitis selle õige koha olevat. Hakkas juba kohvreidki autost välja kangutama kui minu kahtlustav loomus siiski tõde välja selgitama suundus. Selle tulemusel pakkis Ivane kola tagasi autosse ja jätkas otsivat tiirutamist. Kuni olime lõpuks kohal. Maja ilus ja laheda koha peal, tuba aus (kuigi pakk tapeediliimi ei teeks kindlasti asja hullemaks), pererahvas lahke nagu ühele grusiinile omane on. Kell näitas 18 ja veidi peale, sõime me viimati hommikul, mistõttu taastusin seintelt kaela langeva tapeedi šokist kiiresti ja olin valmis esimeses einelas istet võtma. Näljast pimestatutena tellisime lauale šašlõkki, ahjukartuleid, üle mõistuse rasvase hatšapuri ja ohtralt kohalikku õlut ning veini. Ühelt poolt sellepäras, et nälg oli suurem kui elu, teisalt seepärast, et oli võimalik, hinnad olid lihtsalt nii soodsad. Nii sai söödud ja joodud ning pimeduse saabudes tagasi oma künka otsa kobitud. Sõbralik pereisa kutsus küll hiljem katuseterrassile omavillitud veini jooma, aga selle piduliku protseduuri ajaks olime meie juba teki all.
Hommikusöögilauas, kus vanaemake meid nagu jõulupõrsaid nuumas (laualt ei puudunud kohalike roogade kõrval ka ehtsad vana kooli praesaiad ning kartulisalat) jäi silma seinale kleebitud valge A4 kirjaga RENT CARS.
Autorent… Heh, eks neid erinevaid kogemusi nii idast kui läänest, põhjast ning lõunast ole aastate jooksul teiega ka jagatud, aga Gruusia viib selle kõik täiesti uuele tasemele.
Kuna autot meil ette bronnitud polnud, sest noh, elu näitab, et teatud piirkondades on see asjatu vaev, siis otsustasime õuele sadanud võimalust ära kasutada ja rendiauto otse hoovist tagumiku alla saada. Tehtud mõeldud.
Vanaemake muid keeli peale kohaliku ja vene segapudru ei rääkinud, mistõttu aeti tagant toast jalule vanamees, kes viisakusest triiksärki maika peale nööpis kui meie juurde lonkis. Kogu oma parruskit kokku võttes saime teineteisest aru, telefonist ilmusid lagedale pere autopargi pildid, päevinäinud Mitsubishid, hõbedane ja must, valige kumba soovite. Hõbedane tundus olevat üks neist Jaapani värddisainautodest, pealegi umbes minuvanune, must nägi veidi kabedam välja. Hinna ja muude tingimuste kokku leppimiseks soovisime siiski inglise keelele üle minna. Selle tarbeks võttis vanaemake toru otsa pojatütre, ilmselt otse koolipingist, kellega me siis kogu diili purki panime. Kokkulepe sai tehtud 5-le päevale ja 200-le dollarile. Viimane sulas, loomulikult.
Nii me siis pärast seda hommikusöögiorgiat oma mäe otsas asuvast majakesest alla linna veeresime ja ATMi otsima asusime. Asus teine üsna jõe ääres, lühikese jalutuskäigu kaugusel. Dollarid olid selleks varajaseks hommikutunniks masinast venelaste poolt juba välja imetud, ei jäänud muud üle kui kohalike laridega leppida. Vaja oleks olnud 525 tükki. Automaadi maksimumpiir ööpäeva kohta oli 500. Mis siis ikka, ju saab sellega ka kaubale.
Hoovi tagasi jõudes seisis meie valitud iidvana Pajero juba hoovis. Omanik, noorema otsa perepoeg, klanis masina salongi niiske kaltsuga. Kuigi sõnapaar "child seat" vajas telefoni teel otsetõlget gruusia keelde ja selle kohta vastati loomulikult eitavalt, siis oh sa mu meie, tagaistmel vedeles upakil asendis üks päevinäinud MaxiCosi vuhvelversioon, turvahäll, mille sugusesse Juku juba 2,5 aastat tagasi enam ei mahtunud. Thanks, but no thanks. Parema lahenduse puudumisel sättisime Jukukese siilikohvri talle tagumiku alla ja tõmbasime turvavööga kinni.
Kui käes oli tasumise tund, vahetasid 500 lari sularaha kiirelt omaniku ja asi ants. Mingit lepingut, kasvõi lausejuppi paberil, et kellele, kui kauaks ja mis tingimustel poisi masin loovutati, loomulikult ei ole ega tule. Liiatigi ei hakka keegi huvi tundma, kas kaugetel külalistel ka juhtimisoskus ja seda tõendav dokument olemas on.
Pärast autorendi eest maksmist (mis perepoja kaunikesti morniks tegi - äris paps ju taaskord tema sõiduvahendi turistidele) polnud meil enam sentigi järel, et öömaja eest tasuda. Booking.com karvane käsi siia maale vist ei ulatu ning kõik, mis kokku kühveldatakse, liigub otse sõrmede vahelt taskusse ja sealt edasi ringlusesse. Likviidsust peab muidugi olema, aga üleliia kiiresti taoline majandamine neid viie rikkama hulka ei vii.
Sulli, et toa eest maksta, kohe pole? Ärge muretsege, maksate hiljem!
Nii me koos oma kolaga autokrigina saatel veerema läksime, isegi ausõna ei küsitud tagatiseks selle eest, et kunagi oma sõiduvahendit ja majutustasu veel näha. Vat selline usaldus valitseb vennasrahvaste vahel.
GPSi kohta küll korra küsisin, aga ega mul juba eos suurt lootust sellist imemasinat siin näha polnud. Varemgi kasutuses olnud Airalo eSim tunnistas minu iPhone liiga vanaks ja pärast maksmist ei aktiveerunudki. Kevadel Omaanis oli kõik veel OK, aga ju tuleb tunnistada, et ühes minuga vananeb ka kõik, mida ma puutun. Kuna füüsilise sim-kaardi saamine tundus Kutaisi suguses linnas hoomamatu väljakutsena ja laps õhkas juba silmade avamisest saati basseini järele, siis väike boonussumma Elisa kontole ja nädala jagu peaks meile interneedust jaguma.
Enne starti saime punapäiselt babuškalt veel matsuva musi põsele ning head soovid kaasa. Neist ei jäänud videosilla vahendusel ilma ka isa, kes täna Eestis sünnipäeva tähistab. Palju õnne, paps!
Kodutänavalt välja keerates sattusime otse liikluskaosesse, kus sõiduradadel ning liiklusmärkidel erilist kaalu ei ole. Oh jeebus. 120 km Kutaisist mereäärsesse kuurortlinna Batumusse olid… noh, "huvitav" on selline hea sõna, millega teele jäävat külaelu, liiklust, inimesi ja kaubandust iseloomustada.
Siinkohal meenuvad kolleeg Teet Margna sõnad, kes järjekordsel reisil Kamtšatka avarustesse ütles umbes midagi sellist, et kõik, mis loodus siia on loonud, on imeline, kus inimkäsi on sekkunud, seal… pole enam nii imeline.
Kehvas seisus teed ja veel armetumad teeäärsed elumajad, mööda sõidurada vastu jalutavaid lehmi oli sama palju kui maantee kõrval kipakatel lettidel oma arbuusisaadusi müüvaid kohalikke habetunud mehi. Ühte ma ütlen, palmisaartele ja kõigele euroopalikule vahelduseks on see väga mõnus reaalsuskontroll.
Kiirteed vaheldusid küladevahelistega (Pajero pidurid kriiskasid iga pidurduse peale nagu kevadised näljased linnupojad) ning aknast paistev või külapoest soetatav oli korralik ajarännak tagasi lapsepõlve. Olen kuulnud, et nii mitmedki mehed (võib-olla on nende hulgas ka naisi) näevad kurja vaeva, et lõpuks ometi ajamasinat leiutada. Asjatu vaev, see masin on juba olemas - lennuk, mis võib õige marsruudi valikul viia aastakümneid ajas tagasi või siis hoopis edasi. Ajamasinast käisime läbi ka meie kui napid 3 tundi hiljem end kuurortlinna Batumi rannaäärsesse pilvelõhkujasse sisse kirjutasime. Nagu vaese mehe Dubai, millel algupärase Gruusiaga vähe ühist. Aga seni kui jagub rõõmu päikesest, basseinist ja heast toidust, võib siin ju vedeleda küll.
Pika veenmise ja ohtra kohaliku õlu tulemusel sain eile õhtul selle õnnetu jah-i ikkagi kätte. Jah-i sellele, et täna hommikul sõidame mägedesse. Kompromissina küll mitte väga kaugele ega kõrgele. Võtsime suuna Gobroneti poole. Mitte midagi erilist meid seal ees ei pidanud ootama, tahtsin lihtsalt sõita ja Gruusia mägikülade eluolust veidi paremat ülevaadet saada.
Enne loodusesse pääsemist oli vaja aga läbida linnadžungel ja see on siin ikka korralik väljakutse. Mööda kitsaid, prügiseid ja tolmuseid tänavaid august auku sõites jõudsime viimaks magistraalile, mis ennustas paremaid olusid. Vasakpöörde sooritamine tundus mõlemasuunalise koordineerimata kihutamise tõttu võimatu, lõpuks ei pidanud meie taga ootava politseipatrulli närv aga enam vastu, lasid närviliselt signaali ja sundisid eluohtlikke manöövreid tegema (ei tahtnud pikemalt nende vaatevälja jääda, teadupärast sõidame me ilma igasuguse paberita täiesti võõra autoga, tänaseks võib-olla juba tagaotsitavaks kuulutatuga). Elusana sobivasse suunda saanud tõmbasid nad suunatuld kasutama kiire liigutusega meie ette, siis rutakalt üle äärekivi nii, et auto lausa hüples, edasi kaapega jaoskonna hoovi. Mida siis veel tavakodanikest tahta. Ja lehmadest. Ja hordidena liikluses osalevatest hulkuvatest koertest. Ja surma põlgavatest jalakäijatest. Oh Issanda loomaaed. Mägiteed ja -külad olid kogu selle õuduse kõrval nagu soe vahuvann koos kollase plastikpardiga.
Miskipärast on mul lapsepõlves kuuldud lugudest Gruusia meeste välimääratluses märksõnad "must nahktagi" ja "pikad longus vuntsid". Kas on ajad muutunud või minu mälestused vigased, aga maikades, süngete nägude ning vuntsidega ja eranditult pannkoogikujulist soni kandvaid vanamehi ei paista kusagil. Küll aga tunneb autoroolis grusiini ilmselgelt ära - üks käsi ripub laisalt lahtisest autoaknast välja ja teine puhkab konstantselt signaali peal.
Mägedevahelises orus sõita oli ilus, mina oleksin palju kaugemale läinud, aga ühel mehel hakkas süda üles ütlema ja teisel urisesid kõrvad. Piiratud liikumiskiirus mägedes tähendas seda, et meil polnudki lootustki lõunaks tagasi linna jõuda. Aga nälg tahtis juba kõrvakuulmise ära viia, mistõttu lõunatasime mingis nimeta külas, nimeta kodurestoranis. Kahmasime kokku šašlõkki (taaskord supermaitsev), kõrvalasuvast tiigist väljapüütud kala, hinkaale (no kurjam, ma ei tea, see pole ikka õige asi) ja jõime kõrvale kleepuvmagusat pirnilimonaadi. Ahnitsemine pole tegelikult mõistlik, aga 16€ eest ennast punni süüa on ikka luksus küll.
Koduteel hakkas tagaistmel oma kohvrikese otsas istuv Juku kõhuvalu kurtma (mis on siinmail laialt levinud kõhutõve esimene sümptom). Oh shit! (tõlkes pagana kaka!). Kuidagi suutis ta turvavöö najale siiski magama jääda, ilmselgelt poole kehakaalust andev pea loksus iga järgmise kurviga paremalt vasakule ja siis jälle tagasi. Kui eile suutis eesistmel istuv lapse ise hellalt seda loksuvat pead oma kämblaga paigal hoida, siis täna oli tal tükk tegemist, et oma lõunasööki sees hoida. Passis aga kaamelt kaugusesse. Küll need meie pere mägitripid on ikka lahedad 🙂
Linnapiiril otsustame tühjendada kutsuvaid puuviljalette ja ahnitseme kaasa nii arbuusi kui melonit, nektariine kui viinamarju. Jälle ei maksnud need mitte kui midagi.
Õhtul lasime end uusvanasse linnaossa (ma väga vabandan, aga see Batumi on nii skisofreeniline, ebaloogiline ja maitsete segapudru linn, et õigeid sõnu on keeruline leida) uhkele Batumi festivalile boltida. Bolt on siin kenasti kasutatav, tunduvalt odavam kui tänaval käsi vehkides suvalist taksot püüda. Tõsi, kui kergelt habetunud Kalvet puhast vene keelt räägiks, annaks ehk miskit kaubelda, aga turistina on Bolt kindlasti mõistlikum.
Ülikummalise disainiga Alphabet Toweri kõrval suurel avatud alal kestab juba kolmandat kuud mingi kummaline festival. Kuradi järjepidevad need grusiinid. Oli lava ja olid esinejad, olid müügiputkad ja toidutänav, oli meelelahutust ja muud pudipadi.
Sealt samast saab alguse Batumi promenaad, 8km pikkune meelelahutuslik teekond, võiks selle asja kohta ehk öelda. Pikkus on küll maitseasi, aga oma reaalsetelt mõõtmetelt on see mereäärne promenaad üks maailma pikimaid. Kogu teekonna vältel oled ümbritsetud kohvikutest ja kioskitest, putkadest, kus müüakse imelist vilkuvat plastikut ja misiganes käsitööd, esinejate hulgas on pillimehi ja tuletantsijaid, rannavõrkpalli turniiri võitjaid premeeriti ilutulestikuga, lapsed lustivad batuutidel ja lunaparkides, kümned pilvelõhkujad on valgustatud kõikide vikerkaarevärvidega, purskkaevushow, muusikafestival… vuuuehh… Milline kohutav kakofoonia. Segapudru. Sussavussa. Kõike ja palju. Wannabe Dubai ja Las Vegase sohilaps (btw, Batumit nimetataksegi Musta mere Las Vegaseks). Mingit Muinsuskaitse- ega Linnaplaneerimisametit siin linnas ilmselt pole. Lase aga vabal käel paberil lennata ja keegi (tõenäoliselt türklased sealt 20km kauguselt piiri tagant) ehitavad need hobuse unenäod valmis.
Kui meie vanemate silmad seda näeks, siis hing ilmselt nutaks, sest nende nooruspõlve mälestused on kõik lörtsitud.
Tere tulemast Batumisse!
Lubasin eile õhtul, et püüan täna sekeldustesse mitte sattuda. Noh, vaieldamatult andsin ma enda parima, aga ilmselgelt polnud see Gruusia mõistes piisav, mistõttu sattusin oma halvima õudusunenäo sisse ever (olgu etteruttavalt öeldud, et see ei ole lausalasti suure rahvamassi ees seismine).
Aga alustame algusest, sellest hetkest kui midagi erilist ei juhtunud.
Kuna taevas oli täna hommikul poolpilvine, siis sai vastu võetud peaaegu konsensuslik otsus mitte basseini äärde küllili visata. Kui päris aus olla, siis on mul nende kolme päevaga sellest toolitantsust juba täitsa kõrini. Selleks, et pilvelõhkujate vahel asuval basseinialal üldse päikest nautida, tuleb hommikul end esmalt paremasse ülemisse tooliritta sättida, siis koos päikese liikumisega vaikselt alla vasakusse nurka liikuda ja pärast seda kui päike kella kolme paiku 2. ja 3. kõrghoone vahelt taas paistma hakkab, jälle paremale ülemisse nurka kobida. Ülimõistlik planeering ma ütlen.
Selle asemel lasime end bambusmetsa boltida (kui Batumis üldse mingi asi odav on, siis on see taksosõit, kõik ülejäänu maksab sama palju või rohkem kui Kalamajas). Varasemaga võrreldes on tänaseks bambusmetsast läbi jalutamine keelatud, vaatad ainult aia tagant kui tahad. Mis asjaoludel see täiesti lambi kohas asuv juhuslik metsatukk siia keset linna istutati, ei selgugi. Käidud, nähtud.
Edasi võtsime suuna Batumi linna vanale osale, ütleme siis, et vanalinna. Ja vat selle eest saab see muidu täiesti mõistetamatu, ebaloogiline ja mõistust valutama panev linn hulgaliselt boonuspunkte! Kitsad tänavad, mis ääristatud romantiliste, ajahambast puretud, aga audentselt kaunite madalate majadega, pisikesed kirikud ja väljakud… Kui millegi pärast üldse Batumisse tulla, siis vanalinna (ja kasiinode) pärast.
Nõnda lonkides ja arhitektuuri ilu imetledes jõudsime kohta, mis polnud justkui enam nii kena. Iga paari meetri tagant oli mõni memm või taat oma lauakese laiali laotanud ja müütas võidunud linal mitut sorti sigarette, hambapastat, habemeajamisvahtu või muud (ilmselt ebaseaduslikult omandatud ja üsna väärtusetut) kola. Bussijaama tagant algas kvartal, kuhu me ilmselt poleks pidanud oma nina toppima. Kui selle areaali kahtlusest aru saime, surusime väärtusliku tugevasti vastu kere ja tegime kiired sääred ning jõudsime õige pea kohalikule Vabaduse väljakule. Vaesed inimesed, nende väljak on veel õnnetum kui meie oma koos selle risti ja viletsusega, mis ongi irooniliselt kehastunud vabaduse ristiks…
Aga väljaku ääres seisev ratastel tsistern kirjaga "квас" paistis ka minu poolpimedatele silmadele juba kaugelt kätte.
Ma võisin olla 5-6.aastane plika. Mäletan selgesti, kuidas täpselt samasugune kaljamasin seisis toonase Põlva Tarbijate Kooperatiivi kaubamaja parkimisplatsil, kuidas me sealt ikka ja jälle janu kustutamiseks (sentide või kopikate eest…) pruuni mõrkjasmagusat kalja ostsime. Eriliselt eredalt mäletan seda purskkaevu sarnast seadeldist, mis võimaldas joogiklaasi lihtsa vaevaga puhtaks pesta (seda funktsiooni antud pütil kahjuks polnud ja totaalne nostalgialaks jäi saamata). Kali maitses aga täpselt samamoodi nagu toona, 30 aastat tagasi ja maksis täna 29 eurosenti poole liitri eest.
Lärmakalt ja tolmuselt vabaduse väljakult pääsenuna jäi õige pea meie teele gondlipeatus. Batumi asub nimelt selg vastu seina ehk otse mäeaheliku külje all ning väljapääs kõrgematele aladele on seega käega katsuda. Kuna paha südamega saarlane polnud kuigi aldis taaskord mägedesse keerutama minema, siis otsustasime tema säästmiseks, lapse rõõmuks ja minu õuduseks ühe "kiire" kondlisõidu teha.
2,5 kilomeetrine sõit viib soovijad u 10€ eest 256 meetri kõrgusele Anuria mäetipule. Koduleht kuulutab, et tegemist on unustamatu reisiga, mis annab hea ülevaate nii Batumi sadama-, vanalinna kui uusimast kõrghoonete alast. Unustamatu oli see kuradi reis tõesti!
Seda, et veel kümmekond aastat tagasi paljudes Gruusia piirkondades elekter süstemaatiliselt välja lülitati, ma teadsin. Meil polnud siinviibitud aja jooksul ebastabiilse elektriühendusega veel kokkupuudet olnud. Täpselt selle hetkeni, kus olime oma teekonna keskpaigas, paarisaja meetri kõrgusel. Otse surnuaia kohal. Kondlis nr 13.
Kas te teete minuga mingit halba nalja??? Varjatud Kaameraga uued osad??? Täpselt seal, täpselt sel hetkel kadus elekter ja me jäime maa ja taeva vahele kõlkuma. Valjuhääldist kõlas "rahustav" teade selle kohta, kuidas elekter on läinud, aga generaatorite abil püütakse sõitu siiski jätkata, jääge rahulikuks, kõik on kontrolli all. Nagu päriselt päriselt? Mis kuradi asi siin kontrolli all on?
Te ikka teate, et minu paaniline hirm on kõrgus, sellest veel kraad suurem hirm on kõrgustesse lõksu jääda..?
Järsku tundsin, kuidas gondlis sai hapnik otsa, pea hakkas ringi käima, selg ja aluspüksid tundusid läbimärjad olevat…
Oleks pidanud ikka koju jääma ja tööd tegema, mitte siin seda "lahedat puhkust" nautima.
Ma ei tea, mitu minutit me niimoodi seal kõrgel majade kohal kõõlusime, terve igaviku, mulle tundus, kui ühel hetkel käis gondlist nõks läbi ja see paigalt nihkus ning vaikselt mäetipu suunas liikuma hakkas. Kuni järgmise elektrikatkestuseni, mis juhtus umbes minuti pärast. Minge te ka..! Paari minuti pärast pandi ilmselt eeslid ajamit ringiratast keerutama, sest kabiin nihkus taaskord paigast ja jätkas oma konarlikku teekonda tipu suunas. Ülesse jõudes oli minu jaoks kindel, mis selge, et selle kuradi ebatöökindla nikerdisega mina sealt enam alla ei tule.
Õnneks asus gondli vahejaamas baar. Olin valmis paar pitsi viina (või kui teil on midagi veel kangemat, siis valatagu välja) tegema. Selle asemel sain klaasi tummist punast veini, mille kahe lonksuga hinge alla tõmbasin. Kohe kui vein vereringega üheks sai kamandasin poisid tagasi gondlisse, et sellele põrgulikule lõbureisile lõpp teha. Kukun alla või sõidan alla, palju vahet enam ei olnud. Uskumatu, aga tagasiteel ei toimunud ühtegi katkestust.
Lisaks armsa Reelika sünnipäevale tähistan täna ka enda oma. Palju õnne meile!
Enne kojusõitu oli vaja veel postkontorist läbi käia ja kaartidele margid peale osta. Nii hästi pole ma gruusia keelt kunagi rääkinud kui selles ülerahvastatud kirjajaotuspunktis. Ilmselt oli adrenaliin veres veel nii üleval, et käte-jagadega vehkimise tulemusel armas kassiirineiu lausa hüppas minu šestikukeerimist ja üksikuid äratuntavaid sõnu kuuldes margivihiku kallale, lappas sealt topeltkoguse pika habemega vanamehe kujutisega marke ja soovitas igaks juhuks kaks pilti igale kaardile kleepida. Eks ole näha, kas kaardid kunagi ka kodumaale saabuvad.
Koju jõudes tühjendasin parema puudumisel pudelitäie šampooni pesumasina pulbrisahtlisse ja panin masina tööle. Puhtaks need riided küll ei saanud, aga lõhn on veidi parem kui varem.
Homme hommikul tuleb taaskord деньги piltlikult öeldes на külmkapp panna ja korras ongi, sest sularahatehing on ainus aus ja usaldatav toiming üldse.
Kompsud kokku ja tagasi maale.
Eile õhtul, paarkümmend minutit pärast seitset, kiirustasin mehi end nobedamalt riietama, et jõuda viimasele gondlile. Jah, te lugesite õigesti. Mitu korda samale rehale astumine pole just kõrgeima intelligentsi näitaja… Kuna aga ühistranspordina käsitletav gondel on kiireim viis liikumaks mäe küljel asuvast linnaosast kesklinna, siis ühe vōimaluse olin valmis kohalikule elektrivõrgule veel andma. Juhatatud metsatukast me pilkases pimeduses seda õnnetut köisraudteed üles aga ei leidnud, mistõttu viisid meid linnasüdamesse omaenda kaks kindlat jalga. Minna oli vaja, sest toit hakkas otsa lõppema. Toidupoode… nimetame neid ruutmeetrite vähesuse ja väga piiratud kaubavaliku tõttu pigem kioskiteks, on linnas igal tänavanurgal, avatud on nad suuresti ööpäev läbi või siis kui müüjal aega on. Võtta ei ole neist paraku suurt midagi. Nii me seal nõutult piimapaki ja jogurtitopsidega seisime, näljast poleks päästnud neist kumbki, kuni otsustasime pista hoolega valitud kaubad riiulisse tagasi ja suunduda kõrvaltänavas asuvasse söögikohta, mis hilisel tunnil uduumbe rahvast täis oli. Telekast jälgiti ragbit (hetkel on käimas MM ja Gruusial läheb hästi), kaaniti liitrite kaupa õlut ning vitsutati erinevates formaatides saia peale. Tehti ka suitsu, mis siin on kõikjal lubatud ja tolereeritud, aga suure ruumi peale oli tossajaid vähe ja see nii väga ei häirinudki.
Öösel sadas. Sadas nii tohutult, et paar korda läks uni ära. Ja me ei ela sugugi viimasel korrusel katuse all. Öistest ärkamistest hoolimata lahkus uni meie viltuse põranda, logiseva kraani ja puuduva ventilatsiooniga toast juba varakult. Pilved tegelesid alles mägedevahelisest orust lahkumisega, basseinialale päike veel ei paistnud, mistõttu otsustasime Pajeroga mägedes veel ühe tiiru teha. Et mitte olulist osa päevast autos veeta, sai sihtkoht valitud siia samasse linna külje alla, Sataplia looduskaitsealale. Kilomeetritest ei maksaks siin mägisel maal end petta lasta. See, et 60 kilomeetri läbimiseks kulub poolteist kuni kaks tundi, on pigem reegel kui erand. See, et teekonda ääristavad uppi kukkumise äärel külakesed, on ka kindlam kui mitte kindlam.
Oh, täna õhtul võiks taasvaadata Eesti ja Gruusia filmitegijate koostöös valminud mängufilmi "Mandariinid". Tundub asjakohane.
Olgu vahele öeldud, et viljadena valmivad mandariinid siin alles novembri lõpu poole, mistõttu pole hetkel puude otsas isegi väikeseid rohelisi junne mitte. See-eest on küpsuse maksimaalse taseme saavutanud viinamarjad, mis on maitselt nii suhkrused, et jääb täiesti selgusetuks, kuidas nad nendest seda kibedat äädikamaitselist veini suudavad välja meelitada… Nadja, kelle pere juures me siin elame, abikaasa pidavat olema kibe käsi veiniteos. No kibe on ta tõesti, sest ühisköögi külmkapis leiduvatest rohketest pudelitest ei kõlba kohe mitte ükski juua. Maitse on sama, mis nooblis Kalaranna arenduses asuvas Oda restoranis, kus leidis aset ka minu (teadaolevalt) elu esimene kokkupuude kvaliteetse Gruusia veiniga.
Kuna aga ilm on tulipalavaks keeranud, järgmisel nädalal jääbki termomeeter sinna 30-kraadi juurde püsima, siis on jääkülm Coca Cola siiski parim janukustutaja ja kõhurohi.
Haigeks jäämisest rääkides… Avastasime eile Juku paremalt käelt, kõhult ja kaelalt hunniku pisikesi punaseid laike. Meie vedamisi silmas pidades kindlasti tuulerõuged, mis muud. Kuna neid aga päeva peale juurde ei tekkinud ja kratsima need justkui ei kutsunud, siis ilmselt oli tegemist taaskord mingi troopilise üraskiga, kes kamba nõrgima ja magusaima enda söögilauaks oli valinud. Vedas seekord. Kuigi kuigi… priljantrohelist oleks siitkandist ilmselt ülilihtne hankida. Nagu ka lahustuvat kohvi hommikusöögilauas.. oh God. Ja nii see nostalgiarong taas teele asuski…
Nagu ka meie. Õigupoolest polnud tänane väljasõit meil algselt plaaniski, aga kuna meie hulgas viibib ka üks keskmisest suurem dinosaurusefänn ja justament neid suuri lojuseid seal eksponeeritama pidavat, siis ei olnud selle sõidu mõttekuse üle vaja kaks korda hääletada.
Jõudsime Satapliasse kohale täpselt 3 minutit pärast külastuskeskuse avamist ning sattusime seetõttu päeva esimesse ekskursioonigruppi (vabalt liikuda võivad siin vist tõesti ainult koerad ja lehmad). Tänane korraldatud matk oli eilsest aga mitu kraadi toredam. Esiteks oli matkagrupp oluliselt väiksem. Teiseks oli giidina toimetav pealt kuuekümnene onu juba hommikul oma tööst nii tüdinenud, et pani kapakuga ees minema, hoidis head tempot ega jutustanud üleliia palju. Lisaks koobastele uitasime täna ka lopsakas metsas, rühkisime mööda kaljuserva ülespoole, imetlesime lähedalt väga tõetruude dinosauruste liigutavaid ja häälitsevaid koopiaid ning jalutasime kuristiku kohale püstitatud klaasist põrandaga vaateplatvormil. Isegi mina. Kui meile nüüd päise päeva ajal ei luisatud, miks oleks pidanud, siis olime oma ihusilmaga tunnistajaks 120 miljonit aastat tagasi nendel samadel aladel jalutanud dinosauruse jalajälgedele, mille üks muuseumitöötaja 1933.aastal kogemata muu prahi alt välja uuristas.
Tagasiteel hüppasime läbi Kutaisi turult ning haarasime lõunaks värskeid puuvilju kaasa (tatt voolas õlis küpsetatud lihapirukate ja pontšikute peale, aga neid linnast leida ei õnnestunudki). Seejärel tagastasime lahkele pererahvale nende rendiauto ning tasusime mitme päeva taguse öömaja võla.
Autota ja rahata vedeleme nüüd Nadja pere paradiisiaias, kogume D-vitamiini, parandame vereloomet ja häda pole mitte vähimatki.
Lopsaka looduse, mägede ning mere maa. Kurviliste teede, koobaste ja koskede maa. Pilpakülade, viltuste aedade ja prügi maa. Maitsvate toitude, liha, juustu ja veini maa. Puuduva loogika, pöörase liikluse ja kehva teeninduse maa. Kaootiline, flegmaatiline ja temperamentne maa. Tänavatel voolava pesuvee ja maailma asju arutavate vanameeste maa. Avatud meelt, kannatlikkust ja kohanemisvõimet eeldav maa. Kange tee, lahustuva kohvi ja kalja maa. Sigaretisuitsu, sularaha ja suure usalduse maa. Sumedate õhtute ja imeliste päikeseloojangute maa. Kodutute koerte ja vabakäigu lehmade maa. Mitmekülgne ja värviline maa. Rikaste ja vaeste maa. Nalja ja naeru maa. Odavate hindade, maitsvate viljade, kuuma päikese ning lapsepõlvelugude maa.
