Florida (november - detsember 2023)
Wel-come to Mia-mi!
(taustaks Will Smith'i legendaarne hip hop/räpp-pala kaugete aastate tagant). Päikeselisest linnast on laule loodud ka enne ja pärast seda lödipüksimuusika näidist, niisamuti on siin filmitud kümneid filme ja sarju. Kaudselt teame me kõik, kuidas elu selles linnas välja näeb. Päriselu on tihti aga kordades kirjum ning nüansirohkem, eks paista.
Pärast ööpäevast teelolemist seadsime end esimesteks USA tundideks palava päikese alla, otse keset South Beach'i keskust, meie Collins Avenue äärse hotelli bassualale. Kulutasin hetkega esimesed 47 dollarit ehtameerikalikule hommikusöögile - burgerile, magusale sõõrikule, kohvile ja külmale õllele. Oeh, see pole küll hea algus. Aga bassein ja toit olid äsja 17 tundi lennukis veetnud lapse ainsad tagasihoidlikud soovid. Sündigu tema tahtmine. Või noh, mis ma siin ikka väikese inimese selja taha poen, horisontaalasendis pehmes lamamistoolis vedelemisest on praegu midagi paremat raske ette kujutada. Ilm on suurepärane, 28-kraadi ja ookeanibriisiga. Mõnus Miami heat.
Midagi klišeelikumat annab muidugi välja mõelda kui see paljude rikaste ja kuulsate kodu- ning veel rohkemate vaeste ja mittetuntud inimeste unistuste linna tuntuim piirkond, Miami Beach. Äravahetamiseni sarnane sellele, kus meie nooruspõlve hittsarjas leekivpunases trikoos Pamela tisside hüplemise saatel elusid päästis ja südameid murdis.Ok, Lincolniga Sunset Strip'il sõita oleks ehk sama või veel natuke filmilikum.
Meie viimasest Miami külastusest on möödas täpselt 14 aastat. Terve igavik. Totaalselt erinevad ajastud. Nuti- ja netivabalt, paberile prinditud linnakaart näpus, äsja järelmaksuga soetatud fotoaparaat kaelas rippumas sai käidud üle päeva netipunktis, et kodustele endast elumärki saata, endal ehtne sinisilmsus kaugele kiirgamas. Õigupoolest kui hakata sellele ammusele ajale tagasi mõtlema, siis tekib küll küsimus, mille kuradi pärast ronida tagasi paika, kus juhtus rohkem kui juhtumata jäi…
No aga mis sa teed kui meie lörtsihooajal just siin päike sirab, palmid tuules õõtsuvad ja elu tundub roosamannam kui kodus.
Pikk öine lend on ideaalne, et 7-tunnisest ajavahest jälgegi ei jääks. Öö lennukis on loomulikult ebamugavuste tipptase, aga hommikune maandumine ja ärkamine koos tõusva päikesega viib organismi kiirelt ookeanitagusesse rütmi.
Kuna kell meil siin just 14.00 täis tiksus, panin poisid sobivalt lõunaunne ja lähen ise shoppama. Bikiine loomulikult. Miami Beach'ile ei sobi ometi neis eelmise hooaja konservatiivsetes MARC & ANDRE-des ilmuda.
Veel eelmisel nädalal kirjutas fotograaf Ardo Kaljuvee sellest, kuidas laekus oma näitsikuga Miamisse päikesepuhkust veetma, aga äärmuslike ilmaolude tõttu sai nautida kuni meetri kõrgust veevoolu South Beachi tänavatel ning sellest tulenevat ulatuslikku elektrikatkestust.
Tänaseks pole suurest burgaast järel muid jälgi kui tugevate lainete poolt randa uhutud ookeanipõhja taimestik. Ma ei ole mingi suurem asi allveeflorist, seega nimetan neid lapse rõõmuks korallideks. Oleks mul kodus akvaarium, siis püüaksin neid oksi purunemist vältides koju toimetada (aga õnneks mul seda kohustust ei ole, sest juba mõte selle ligaste seinte pidevast puhastamisest ajab tuju nulli). Aga "korallid" on ägedad.
Õigupoolest kestabki orkaanihooaeg siinkandis juunist novembrini. Uberi juht, kes meid eile lennujaamast hotelli sõidutas, teadis kindlalt väita, et koos meie saabumisega on ka tuulepöörised lõppenud ja taolist väikest vihmasadu enam ette näha pole. Eesootavale mõeldes… no parem oleks!
Parem oleks ka siis kui meil oleks rohkem raha. Näiteks hotelli jaoks. Siis võiks ehk isegi kaebama minna, et meie toa ainus aken avaneb vaatega vastasmaja valgele kiviseinale ja sama kõrghoone hiiglaslikule ventilatsioonisüsteemile, mis tekitab ühes korralikus tootmistšehis viibimise helisid. Pikad pimedad koridorid on nii jääkülmaks jahutatud, et meie läbime neid joostes. Adapterid püsivad seinakontaktis vaid issanda abiga, hingata nende läheduses ei maksa, nii kipakad on nad. Lisaks vähendavad nad seadmete võimsust sedavõrd, et föön, mis kodus on võimeline juuksed peast ära puhuma, eraldab siin tuuletugevust, mis on võrdväärne ükssarvikupreili puuksuga. Lehvikuga tuult tehes saab juuksed igatahes kiiremini kuivaks. Hommikusöök, mille ma mugavuse huvides tuba valides broneerisin, tähendab siinses mõistes tasuta musta kohvi hotellibaarist. Arvestades, et eile maksin topsi cafe latte eest 6$, siis on see ju kena vastutulek küll, aga kõhtu see ei täida ja miskipärast puikleb ka Juku sest heast einest kõrvale.
Olles eile ühe päeva jooksul toidukordade alla matnud terve koduse nädala söögiraha, sai selgeks, et aastatega on paljugi muutunud. Hiiglaslikest portsionitest ja väikestest hindadest on saanud väikesed portsionid ja hiiglaslikud hinnad. Edasi lülitume kiirtoidurežiimile ja Lastekaitse number on taas avatud, et meid sinna üles anda.
Täna peaks siiski ühe erandi tegema ja kusagilt matsaka kalkuniprae hankima, sest käes on ameeriklaste suurima söögiorgia aeg - on tänupühad. Traditsiooni järgi annab president tänase päeva puhul ühele kalkunile armu, aga ülejäänud u 45 miljonit lindu pannakse kohalike perekondade poolt siiski armutult nahka. Keskmine tänupüha-lind kaalub kuskil 8-10 kilo, on spetsiaalselt aretatud suureks ja lihavaks ning ajab loomaõiguslased raevukalt "tiibu lehvitama". Söömise kõrval käib asjaga kaasas ka perekondlik koosviibimine ning oma tänulikkuse väljendamine. Ja see on armas. Loodame siis, et neil on oidu leida olulisemat, mille eest tänulik olla kui Vapiano seenekujuliste makaronidega kanapasta… (viitega ühele kodumaisele realytile).
Hommikul 9st olime meie juba rannas, mis ametlikult avatakse alles 9.30. Sellega vihastasime teist korda kahe päeva jooksul välja lamamistoolide-päikesevarjude bossi Estebahn'i, kes taaskord mu peale karjus. Lihtsalt selle pärast, et ma olin valmis kiiruse huvides ise oma kahe tooli peale kollase pehme madratsi laotama. Sorry, man!
Veidi aja pärast tuli Estebahn akudrelli seguotsikuga mu lamamistooli kõrvale liiva sisse päikesevarju jaoks auku "puurima". Meie mitte kuigi sõbralikud pilgud kohtusid taas. No ei ole meie vahel seda sünergiat. Kuna ma aga allkirjastasin hotellis mingi ülipika ja arusaamatu lepingu, kus ühe punktina lubati Estebahn'i juures tasuta toolil vedeleda, siis ei raatsi mujale ka minna. Sest siin maksab sõna otseses mõttes iga samm, iga asi, iga hüve. Oh, kui palju on muutunud. Mitte paremaks.
Miami Beach ei ole muutunud, kui vahepeal mõned püsti upitatud kõrghooned otse liivaranna piiril välja jätta. Rand ise iluga ei hiilga, ilusate inimestega aga küll. Liiv on kunstlikult kohale toimetatud, aga vesi ja lained seevastu looduslikud ja mõnusad, temperatuur piisavalt soe ka minusuguse külmavarese jaoks. Inimesed on kirjumirjud, üle ilma kokku voolanud. Siin ei ole vahet kui suurt tagumikku sa päevituskreemiga kokku määrid või kui mitu volti ühendavad ala- ja ülakeha, kõik on lubatud ja kõigil on lõbus. Miami Beach on nagu 24/7 linastuv reality, mida on siit lamamistoolide esimesest reast hea jälgida.
Veel 19.sajandi lõpus kuulus täna Miamina tuntud maalapp tsitrusekasvatajast proua Juliale, kes seda lahkelt umbes 300 elanikuga jagas. Kõigest 130 aastat hiljem elab siin aga 1500 korda rohkem rahvast, teist sama palju või rohkemgi traavib läbi turiste.
Eile, kohe pärast laiska lõunaund, suundusime kuulsale Ocean Drive'le. Kõlab fancy'lt, eks? Ongi! Ocean Drive on üks Miami ikoonilisemaid paiku, 1,3 miili pikk ookeaniäärseim tänav, mida lahutab liivaribast ja veest palmisalu/rohe-/rekreatiivala nimega Lummus Park.
Tänavat ääristavad pastelsetes toonides art deco stiilis madalad hooned, mis on vaatamisväärsused omaette. Kohalike jaoks on see Prantsusmaalt pärit arhitektuuristiil erilist uhkust ja kummis rinda tekitav, sest need majad on niiiiiii vanad (nibin nabin 100 aastat), et seda on turistil isegi raske ette kujutada… Tallinna vanalinna enamik hooneid olid selleks ajaks küll mitu korda pommitatud, põlenud, uuesti üles ehitatud või lihtsalt aastasadade jooksul viltu vajunud, aga tühja kah.
Oma koduuksel maha lastud moegigant Versace mansionist on tänaseks saanud restoran ja butiikhotell, milles annab klaasi veini eest ilmselt rohkem küsida kui majamuuseumi külastuse eest.
Kariibi ja Mehhiko rütme kuuleb siin igal sammul, süüa saab kõike, mida süda ihaldab, oluliselt kallimalt kui põhja pool. Ühtki klassikalist ameerikalikku dinneryt siin loomulikult ei leidu, flanellist kantripluuse ei kanta.
Kuigi tänav on autoliiklusele peaaegu suletud, näeb aukudeta asfaldil siiski kulgemas liikurmasinaid, millele ei oska esmapilgul nimegi anda. Läigivad kõik muidugi kui prillikivid. Meie riiklikust ülevaatusest need ilmselt läbi ei saaks, sest mõnel isendil on vaid 3 ratast, mõnel lohiseb tagumik vastu maad samal ajal kui nina on upakil nii, et rooli tagant raske väljagi näha. Aga ega need juhid siia ohutut liiklemist pole harrastama tulnud, nemad on siin ikka selleks, et ennast näidata. Edevust ei maksa ometigi pudelis hoida.
Tagasitee kulges paralleelset Collins avenüüd mööda, mis tavapäeval kihab, elab ja pakub maitseelamusi igalt gloobuse kumeruselt, aga nüüd, suure söömapüha puhul kaunikesti pime ja vaikne välja nägi. Viimaks olime juba nälgimas, mis on tänupühal ennekuulmatu, kalkunipraadide puudumisel tuli meil viimases hädas McDonalds'i olemasolu üle tänulik olla.
Tagasi hotelli jõudes oleksime ka elektri üle tänulikud olnud, aga kuna seda polnud, siis jäi ka tänu avaldamata. Meie õnnetu hotellikene oli kui pisike must lammas erevalgelt säravate liigikaaslaste hulgas. Tänupüha õhtu on tõepoolest parim aeg elektrikatkestuseks, sest kõik vähegi särtsu tundvad tüübid ootavad ju kõhuli aknal, et saaks San Juan'i appi tõtata. Mängisime tunnikese basseini ääres erinevaid mõttemänge ja otsustasime siis parema tegevuse puudumisel suure pimeduse varjus ära tuttu minna.
Kella kolme paiku öösel jäi kōik järsku väga vaikseks… vastasmaja ventilatsioonisüsteem lakkas töötamast. Ja seda vaikust oli raske kannatada, veidi nagu apokalüptiline hetk, teadmatus sellest, kas valge paneelseina taga üldse veel elu eksisteerib või oleme meie viimased ellujäänud. Neid kosmilisi mõtteid sain mõlgutada vaevu paar minutit kui kogu masinavärk elektri tagasi sai ja hooga tuurid üles võttis. Varasemale orkestrile lisandus selle restardiga veel ka üürgav vile, milleta oli eelmistel päevadel täitsa rahulik elada. Lisaks küttis end üles me minikülmik, mis kaotatud aega kiirelt tagasi teha soovis. Kogu selle muusikalise lavastuse peale olime kella neljaks täies koosseisus ärkvel, ilma igasuguse lootuseta uuesti magama jääda.
Vahest ehedamagi show osaliseks saime täna hommikupoolikul kui hotellist väljudes troopilise vihma kätte jäime. Teel mitte kuhugi nägime nurga taga linnatuuri busside peatust. Tehtud mõeldud ja bussis me olimegi. Ülemise, avatud korruse, jätsime lahkelt kaasreisijatele, sest taevaluugid olid selleks hetkeks täies ulatuses avanenud. Ja parem oligi, sest bussijuht Joe, nimetame teda nii, pakkus rooli taga suuremat vaatemängu kui kogu eesootav tiirutamine kokku. Mikrofon sobis tema kätte hästi nagu piits kubjasele, no ja milleks rääkida rahulikult kui saab sellesse karjuda. Karjuda üle ladinarütmide, mis olid seadistatud inimkõrva maksimaalsele taluvustasemele. Ah, ükskõik, Let's ride! Täpselt 3 minutit kuni esimestel reisijatel pissihäda peale tuli. Ja nii oligi, et tegime sealsamas Ocean Drive'l avaliku peldiku peatuse, et lõpetada vaeste hädaliste piinad. Ja see oli alles algus.
Nii me siis kulgesime. Esmalt üle Biscayne lahe, siis läbi downtowni ja lõpuks Vinwoody, mis kujutab endast vana tööstuspiirkonda, mille on oma lõuendiks valinud parimad grafiti-kunstnikud üle maailma.
Jätkuvate hoogsate rütmide ja ülistuskõne saatel veeresime maailma kõige imelisemal asfaldil, mööda kõige erakordsematest põõsastest ning möödusime vastu tulevate autode kõige fantastilisematest esituledest, et jõuda maailma parima Kuuba sigaritehase ja üle mõistuse hea Kuuba kohvi kohvikuni, kus muuhulgas valmivad ka sensatsioonilised Kuuba võileivad. Great great America. Paus 40 minutit. Tere tulemast Little Havannasse!
Ja see on päriselt jumala cool piirkond, kuhu plaanime pärast downtowni ümberkolimist kindlasti rahulikus rütmis kulgema minna.
Ühelt jõululiselt photoshoot'ilt hüppasime ka läbi. Aga eks te siis järgmises Macy's-e vms reklaamis näete.
Kui muidu pole puhkuse ajal nädalapäevadel üleüldse vahet, siis täna on võimatu eirata asjaolu, et käes on Black Friday. Let's go crazy!
1.detsembri varahommik. Punkt kell 3.30 hakkas meie kajutisse kostma sellist raginat, kolinat ja kolksumist, et ehmatas sügavast unest üles ja lülitas uneseguse aju ellujäämisrežiimile: kus on meie päästevestid, mida pidi kaasa võtma, kuhu tuli joosta?
Hea, et enne trussikutes koridori lippamist aknast välja vaadata taipasin. Olime just hetk tagasi Miamis sildunud. Ülemiste tekkide kodanikud magasid õndsas rahus, aga meie, "mootoriruumi rahvas" olime selle protsesuuri peale üleval mis üleval.
6 ööpäeva ja Kuubal ring peal nagu naksti. Kogemuse mõttes üliäge, soovitame, soovitame, soovitame.
Kuna Eestist meie kõrvu jõudvad uudised räägivad lakkamatust lumesajust, siis jääme mõneks ajaks veel siia redutama, ainsateks külmakogemusteks jäätis, õlu ja konditsioneeritud ruumid.
South Beach'i vahetasime Midtown'i vastu, et veidi rohkem nö päris elu keskel olla. Ja mänguasjapoodide läheduses. Täna hommikul saigi Target'i hiigelsuures leluosakonnas hullatud ning enda, vanaemade, vanaisade ja onude nimel juntsu jõulukingid kokku ostetud. Kõik lapsevanemad, kelle kodus kasvavad Käpapatrullide ja Pikne McQueeni fännid, see on nüüd see hetk, kus võib suurest kadedusest lillaks või pooleks minna, sest kui midagi siin linnas on odav, siis on need mänguasjad. Viimase käpsi filmi tegelased koos oma võimsate masinatega saime kätte 14$ tükk, mis te selle peale kostate? Pikned maksavad vaid 3.50$. Sorry, et ma sellest asjaolust nii erutatud olen, aga see laste plastikträna on Eestis lihtsalt nii kohutavalt kallis, et miski minus sureb iga kord kui mõnd soovitud jullat kassas läbi piiksutan.
Kuigi Kuubale endale me selle reisi käigus ei pääsenud, siis Väikesesse Havanasse läksime küll. Little Havana on omapärane madala arhitektuuri, elavate tänavate, Ladina-Ameerika rütmide, Kuuba toidu, sigaripoodide, rummibaaride, kunstigaleriide ja audentse kohvi piirkond keset Miamit. Kuulus Calle Ocho on peamiseks orientiiriks selles linnaosas lonkides. Kohalikul Walk of Fame'l me ühtegi tuttavat nime ei kohanud, ka kuulsas Domino pargis jäime pika ninaga, sest tuleb välja, et igapäevased doominomängud on lubatud vaid 55+ kogukonnale.
Pärast päikese loojumist vantsisime paar blokki põhja poole, et tasuta bussiga Biscayne Bulevardile sõita. Pimedaga võõras linnajaos lonkimine lõhnab jälle pahanduse järele, aga kuna Uber on pigem kallis kui odav, siis hoidsime selle käiguga paarkümmend dollarit kokku.
Üle ei jäänud muidugi midagi, sest kossuhalli ees tuli 14$ eest lunastada kapp kaasasolevale seljakotile. Oeh.
Selleks, et see jutt nüüd tänasesse kauaoodatud õhtusse viia, hüppame esmalt tagasi aastasse 2013, Tallinna Ülikooli keskmise suurusega auditooriumisse, otse miss Maxwell'i inglise keele loengusse.
Järjekordse kodutööna ootas kirjapanemist üks huvitav/kentsakas/eriline lugu enda elust. Kah mul väljakutse, taolistest lugudest võiks terve paksu teose kirjutada. Otsustasin valida mõne aasta taguse loo, mille toimumispaigaks see sama kuulus, ilus ja rikas Miami. Ma polnud seda lugu varem laiale publikule jaganud, miss Maxwell tundus kõige ehedam tulest ja veest läbi käinud briti pensionär, kelle närv nüansirohkusele kindlasti vastu peaks. Emotsioonid ning surmahirm olid nende mõne aastaga teravuses palju kaotanud, käsi enam ei värisenud ja kirja ta sai.
Täpselt nädala pärast suutis miss Mary tekitada soovi, et see lugu olekski võinud halvasti lõppeda ja ma ei peaks auditooriumitäie võõraste ees seda kirjatükki ette kandma…
Ettekandest endast ei mäleta ma hetkegi, sellest ööst Miami downtownis, puujalaga gängsterist, suurtest mustadest (ent õnneks aeglastest) meestest, ukraina taksojuhist ja napist pääsemisest aga peaaegu kõike.
Mis see pikk heietus siis tänasesse päeva puutub? Puutub sellepärast, et leidis toona aset täpselt samas kohas, kus täna oma õhtu lõpetasime. Siis American Airlines Arena nime kandnud (täna Kaseya Center) Miami Heat'i kodusaali ees tänaval ja pimedas kangialuses. Täna olime samas kohas tagasi, jälle NBA, jälle Heat platsil, jälle öine kesklinn. Üht-teist on ringiehitatud, aga déjà vu-momendid ei jäänud tulemata.
Mäng oli muidugi äge. Miami Heat on NBAs valitsev Idakonverentsi tšempion, ühesõnaga maailma kossu tipptase ja see paistis ka minu poolpimedatele silmadele tribüüni kaugemasse sektorisse ära. Ideaalis pühiksin muidugi esireas mängijatelt mulle näkku pritsivat higi maha, aga sellisele luksusele ei hakka me hammas paraku peale. Mängupiletite hinnad sõltuvad nii vastasest, turniiri faasist kui ka nädalapäevast ja võivad seega oluliselt erineda, aga soodsalt neid kätte ei saa.
Meenub, et 14 aastat tagasi saadeti piletid meile ümbrikus koju. Olenemata toonase Eesti Posti võimekusest enamik kaarte-kirju igaveseks ära kaotada, jõudis see hinnaline kraam mõne nädalaga kenasti kohale. Olid ikka ajad. Korraks oli kaalukausil ka NHL, aga ebameeldivalt jahedad temperatuurid said määravaks kossu kasuks otsustamisel. Oleks ma 10-aastasena siia saali pääsenud, siis oleks ka meie oma Martin Müürseppa Heat'i eest mängimas näinud. Tema ja sõberpoiss Kriegeri "Sõbra laul" võiks muide vabalt poolaja meelelahutuskavas olla, tundub, et sinna mahub igat sorti klounaadi. Ameeriklaste oskus ühe tavapärase spordivõistluse ümber show'd punuda on ikka hämmastav. Koolilaste metallofoniansamblist räige räpini. Hümn muidugi ka. DJ, möllav maskott, elav tuli, reklaamipausid. Ja loomulikult abieluettepanek. Loomulikult! Mingi rahvussport neil see põlvili langemine. 12-minutilised veerandajad ja mitmeminutilised time out'id venitasid kogu pulli ebamõistlikult pikaks, nii et Jukut oli viimasel veerandil juba tiba keeruline motiveerida. Indiana Pacers'ile jäi Heat küll 144-129 alla, aga tegelikult polnudki meil ju vahetki, kumb võidab. Keila mängudele selline kena vaheldus.
Pärast nelja tundi und oli 5.30 äratus küll kõik see viimane huvi, aga mis sa teed kui vaja on. Kui vaja on minna täitsa ääre peale ja igaks juhuks ise üle kontrollida, et kas kaugemale enam ei saa.
Teekond Key West'i on väga sarnane sellele kui sõidaksid Väikese väina tammil, 3 tundi, kahel pool teed palmirida. Iga mingi aja tagant kohalik Liiva alevik ja siis jälle lõputult vett ja tee selle peal. Key-d on omavahel ühenduses 42 sillaga, sealhulgas ka pikim, üle 10 kilomeetri pikkune legendaarne Seven Mile Bridge'i (ma ei hakka siinkohal taaskord mandri ja Muhu vahelise silla, mida sajal põhjusel ehitada ei saa, jauru ajama, aga no… võtame kokku ennast). Florida Keys on korallide saarestik, mis moodustab Ameerika Ühendriikide mandriosa lõunapoolseima osa. Key'd hakkavad pihta üsna pea pärast Miami linnapiiri ja kulgevad kerge kaarega kaugeima asustatud punktini, kust jääb Kuuba rannikuni umbes 150km kiviga visata.
Ma teele jäävast nii väga rääkida ei oska (tegime ainult ühe ülimagusa Kuuba kohvi ja wifi peatuse), aga see kõige viimane, pärast kolme tundi justkui ookeanil sõitmist kätte andev Key West on lihtsalt ülinunnu!! Pole vist uudis, et olen suuremat sorti vanade puumajade fänn, see paik on minusuguse üraski jaoks lausa paradiis. Sambad, rõdud, dekoratiivsed puitdetailid, aknaluugid, mängulised heledad toonid ja lopsakas rohelus. Oma boheemlasliku elukuntsniku olemusega hästi natuke vana Kalamaja või Pelgulinna moodi (enne kui betoon popiks sai), aga vuntsitud, värvitud, uhke ja hele. Ei mingit pori, hallust ega kobrutavat seinavärvi. Aga samas mitte selline lakutud nagu Kariibide viimane peatuspunkt George Town oli. Oh, ei, kaugel sellest.
Esimene viide maalähedusele on karjadena tänaval ringi patseerivad kanad ja kuked, kel pole keelatud ka näiteks restorani siseneda (hmm… tulge julgelt, kui menüüs on ameerikalikud kanatiivad). Tuhka neist kanadest, meie otsisime kasse, kuulsaid Snowball'i järeltulijaid. Esimese hooga kõndisime kirjanik Ernest Hemingway majamuuseumist tagurpidi tagasi, sest perepilet 50 kohalikku raha tundus tiba krõbe hind maksta. Kuna meil järgmiste tundide jooksul aga ühtegi vabapidamise kassi tänavatelt leida ei õnnestunud, löntsisime muuseumivärava taha tagasi. Küsimus ei olnud ju lihtsalt mõnes kõutsis, küsimus oli maailmakuulsates kuuevarbalistes Hemingway kassides.
Legendi järgi kinkis laevakapten Stanley Dexter aastal 1930 kirjanikuhärrale esimese kuuevarbalise kõutsi, kes osutus vingeks tõutäkuks ja selle omapärase dominantse geeni edasikandjaks, mistõttu elabki härra Hemingway majamuuseumis tänaseks 60 kuuevarbalist kassi - suurem osa neist on Snowballi järglased. Kassidel on teadupärast viis esi- ja neli tagumist varvast. Umbes pooltel selle muuseumi kassidel on aga füüsiline "puue", mistõttu on nende käpp või käpad oluliselt laiemad, nagu pajakindad või nii. Just selliseid isendeid me upakil põõsaste all taga ajasimegi. Austusest kirjaniku ja tema teoste vastu tegime pärast kassituuri tiiru ka tema kunagises elumajas ning piilusime härra "loomekoopasse". Sellistes tingimustes võiks endalgi sulg lendama hakata. Kuulsa väite kohta, et igas sadamas mõni eestlane kükitab, kinnitust ei saanud.
Poliitikahuvilistena otsisime üles ka Little White House'i ehk väikese Valge maja, kust president Harry Truman lühikese aja oma pukis olekust riiki juhtis. Hiljem on samas majas korraldatud veel erinevaid ametlikke ja vähem ametlikke tippkohtumisi.
Mandri-USA kõige lõunapoolseimat punkti tähistava betoonboi juures lookles selline järjekord, et enne oleks Juku koolikõlbulikuks saanud kui meie kord kätte tulnuks. Lükkasin ta siis poolviltu juhuslike kannatlike pildile ja tehtud!
Ilm oli lihtsalt troopiline, mistõttu voolasime mööda seinaääri jäätisekioskist pubisse, sealt baari ja siis poodi ning sõime ja jõime kõike, mis oli külm. Välja arvatud kuulus Key Lime Pie, mis 30-kraadises õhusaunas ei maitsenud pooltki nii hästi kui teeks seda külmal talveõhtul mõnusa kamina ees. Aga lume ja kaminani poleks see kannatanud.
Kui esiotsa plaanisime Key'desse ööbima jääda, siis kiire pilk majutushindadele mängis plaani ringi ja tõi meid õhtuks mandrile tagasi. Selliseks käiguks tasuks igal juhul vähemalt kaks päeva varuda, aga minna tasub ka siis kui aega vaid ühe ööpäeva jagu. Tagasitee venis nagu üleliigse koguse tärklist saanud kissell, pime, igav ja ka sildade romantilisus oli kuhugi kadunud. Aga hinges on hea tunne.
Vat nüüd juhtus küll selline kummaline lugu, et maamunal leiduski koht, kuhu võiks end pikemaks ajaks olema seada…
Ilma Key West'is käimata oleks Florida olnud vist… liiga ameerikalik?
Igasugu viimased on alati sellised kahe otsaga asjad - ühest küljest vaatad, on kurb, teiselt poolt saab igast lõpust alguse midagi uut. Meie Miamist saab õige varsti (Kolgata) kodutee.
Teadsime ette, et punkt kell 11 tõstetakse meid koos oma kompsudega toast välja ja oleme kodutud. Südaöise lennuni jääb sealt veel terve pikk päev.
Pärast paari röstsaia, liigsuhkrulist mahlajooki ja kiletatud õuna, tallusime oma jäljed veelkord Miami Beach'i heledasse liiva. On ikka mõnus küll. Terveks päevaks randa jääda ei tundunud mõistlik. Esiteks oleme end nende nädalatega zebra-triibuliseks päevitanud (triibud on tegelikult head, hoiavad putukaid ja röövloomi eemal) ja tundub, et nüüd paariks kuuks aitab küll. Teiselt poolt ei tahtnud pikal lennul meie ees ja taga istujaid liiva, higi ja nende kahe kombinatsiooniga karistada, mõistlik oli 3 minutit enne check-out'i veel duši alt läbi hüpata.
Mingi orgunn oli ikkagi vaja teha. Poole päevane väljasõit Evergladesi tundus täpselt paras ajakasutus. Sõit Miami kesklinnast USA suuruselt kolmandasse rahvusparki ei ole pikk, tihedama liikluse korral ehk kolmveerand tundi. Aga siis oledki keset loodust, lahmakal kahe Tartumaa suurusel alal, kus poputatakse 36-e ohustatud või kaitsealust liiki, muuhulgas florida puumat. Meie soovisime eelkõige näha alligaatoreid vabas looduses olesklemas. Minu ettekujutus sellest, kuidas kogu soo kubiseb lõugu lõksutavatest näljastest kiskjatest, ei osutunud õnneks või kahjuks tõeks. Tuleb välja, et Ameerika alligaator, keda Everglades elutseb umbes miljon isendit, on esiteks kõige flegmam kõikidest krokodillidest ja alligaatoritest maamunal ja teiseks on nad üsna arad ja naljalt eputama ei tule. Ühes foorumis soovitas keegi hõljuki asemel kanuuga sohu ukerdama minna. Ei no tõesti! Isegi kui elukaid silmaga näha pole, on teadmine, et sinu all olev märgala kubiseb neist 4-meetristest jurakatest, piisavalt ebameeldiv. Ja ma kohe kindlasti ei usu nendesse alligaatorikeppidesse, mis soovitatakse igaks juhuks käepärast hoida, et siis rünnaku korral see ründajale hammaste vahele visata. Et nagu… kui ta on selle kanuu aeru nagu hambaorgi ribadeks närinud, siis mis edasi saab?
Ühesõnaga otsustasime meie turvalise hõljuki kasuks. Kohe kui meie lendav laev hoo üles võttis, meenus Politseiakadeemia 5. osa, kus komandör Lassard peaks just Miamis saama kätte kümnendi parima politseiniku auhinna. Nii nagu temaga ikka juhtus, sattus ta juba lennujaama saabudes suuremasse segadusse, mis lõppes hullumeelse tagaajamisega Everglades'i vetel. Kes näinud ei ole, siis ma ei soovita ka. See hõljukisõit oli aga vaieldamatult päeva parim osa. Nagu metsiku loodusega ikka, siis garantiisid, et mõni isend meid kusagil rohututil ootab, eest ja tagant poseerib, ei ole. Üsna pea märkas paadijuht saba. Ja siis me vaatasimegi oma viis minutit läbi kõrte mõne meetri kauguselt seda saba. Tundus olevat isane, selline pika sabaga üksildane tegelane. On huvitav, et alligaatorid on nende loomisest peale suutnud seda, mida inimkond täna teha tahab - valida sündiva beebi soo. Nimelt sõltub munade haudumise keskkonna temperatuurist, mis soost alligaatorid neis arenevad (soojemates tingimustes isased, jahedamates emased). Nii, et seda asja on neil väga täpselt võimalik timmida. Veidi hiljem ujusid veepinnal ühed ninasõõrmed ja silmad. Mida lähemale meie oma lärmava alusega jõudsime, seda kiiremini need võseriku suunas ujusid kuni lõpuks sukeldusid ja kadusid. See oli kogu meie alligaatorisaak, lisaks mõned värvilised linnud ja kalamaimud.
Pärast paadisõitu kogunesime tiigi äärde, kunagise tõutäku juurde, kes varasemalt elas selleks, et beebisid teha, kelle nahast, hammastest ja lihast saaks siis omanikele tulu toota. Ühel ööl, seniteadmata põhjustel, sõi härra armudraama käigus kõik oma 7 pruuti ära. Kuna munemismasinad oli nüüd igaveseks rivist väljas, läks farm pankrotti ja vanamees osutus üleliigseks, mistõttu sattus ta konkreetsesse "sanatooriumisse" ja naudib nüüd pensionipõlve. Ühes aedikus elas hunnik beebisid, keda saagiks langemise eest kaitsmiseks veel mõned aastad rahvale näidatakse, silitamiseks välja pakutakse ja siis lõpuks kaitsealale lahti lastakse. See keskmine osa ei meeldi mulle kohe mitte, aga on ilmselgelt parimaks viisiks annetusi välja meelitada. Ja lastele kipub ka meeldima.
Suveniiriputkast sai roomajate suust kukkunud hambaid kaasa osta, kõrvalolevas kohvikus küpsetati meie pärale jõudes viimane alligaatoriliha-burrito ja löödi siis luuk pauguga kinni, et tööpäeva lõppu tähistada. Tundub, et oleme jälle friikate-burksi peal.
Kuna South-Beach'ilt lennujaama viiva silla juures oli suuremat sorti kokkupõrge toimunud, mis vaid loetud minutitega pool saart umbe ajas, siis oli selge, et õhtusele Istanbuli lennule me ei jõua.
Kuni kümmekond minutit hiljem tuli sõnum, et meie lend on 2 tundi edasi lükatud…