Lissabon (aprill 2022)

08/04/2022

8.aprill


Lissabon hingab kevade rütmis. Rohelisele murule astu või paljajalu kui soovid, puud on ammu lehtede all lookas, kui päike paistab, siis palavalt, tänavakivid on kuivad ja õhus on juba sumedat soojust. Südaöö paiku maandudes ei näinud ma su "silmi", need olid juba suletud. Täna päevavalguses saan aru, et meie suhe sinuga võib osutuda pikemaks ja sügavamaks kui vaid ühekordne kohtumine. Armun harva aga kui see juhtub, siis ülepeakaela. Sa "vaatad" vastu, ja see pikaks veninud silmside tähendab teadagi mida. Portugaliga on mul pikemad plaanid, juba mõnda aega tagasi mõttes paika pandud. Kui me sobime, siis on vaid aja küsimus, millal on meie järgmine kohtumine.
Öine staap ja kohvrite-kottide asupaik on meil Santa Cruzi linnajaos, rahulikus ja vaikses rajoonis, mitte kaugel vanalinnast ja ookeanist. Pikk unine öö oli hädavajalik, et ühest hirmsaimast seljataha jäänud lennureisist taastuda. Mu elu on piisavalt turbulentne, õhkutõusud, maandumised, hilinemised, tormid ja tormamised võiksid rahulikumad olla. Hommikul, kui mu vasakus käes, mis öösel lennukis naabri kämblaluid purustada plaanis, jälle veri ringles, oli aeg pihta hakata. Selle Minu Lissaboniga.
Päeva alustasime ilma plaanideta, valisime suuna ja hakkasime sammuma. Väikemees valis liikumiseks tõuksi, meie jaoks ideaalne lahendus pikkade vahemaade läbimiseks. Juba teisel tänavanurgal, nii umbes 200 meetrit kodust eemal, sai selgeks, et mingitel ammustel aegadel on siinsetel tänavameistritel olnud hulganisti vaba aega ja tohutult kannatust, sest absoluutselt kõik kõnniteed on meisterdatud 4x4cm suurustest ruudukujulistest kivikestest. Neid on miljoneid, miljardeid, kvadriljoneid väikeseid kivikesi üksteise ees, taga ja kõrval. Ideaalne tõuksirada see just ei ole aga kuni väikeses mehes püsib lootus, et järgmise nurga taga algab parem tee, on tempo entusiastlik.
Nii me vaikselt ent kindlalt lõunasuunas liikusime, lõppsihiks Lissaboni tänavaäärset uhuv Taguse jõe kallas. Otse minemist takistavad need imetabased tänavad, põnevad nurgatagused, värvilised ajaloohõngulised hooned, mis kõikjal pilku püüavad. Lihtne on teha põige siia- ja teine sinnapoole, liikumine on kerge, sest tee kulgeb suunaga alla. Kuidas ja millega pärast üles tagasi saab? Valikuid on mitmeid: tramm, buss, metroo ning meie oma enda Bolt.Lissabon on ehitatud seitsmele mäele ja meenutab seepärast ehk veidi Ateenat. Üles-alla kulgevate teede, hirmvanade trammide ja 25 de Abril Bridge silla tõttu aga hoopis San Fransiscot. Punakaspruunid katused ja siin seal väsinud fassaadid toovad koduse Tallinna tunde. Igal sammul kohtab mõjutusi Põhja-Aafrikast, Kreekast, Roomast aga ka moslemiusust ning katoliiklusest. Suurlinnale täiesti ebaomaselt on tänavad kitsad ja rahuliku liiklusega, kõikjal on rohealad, pargid, mida leiad siis kui nendest tuhandetest kohvikutest läbi ja üle saad. Kõht oli meil rikkalikust hommikusöögist veel punnis, silmad vähenähtust aga juba punnis. Mingid maamärgid olin justkui sihiks võtnud aga eksida tundub siin linnas justkui võimatu. Kui kõrgel künka otsas seisev St. George kindlus pidevalt vasakul käel hoida, siis saab minna ainult paremaks. Või kuidas võtta. Erinevalt Tallinna vanalinnast, kus raha voolab taskutest välja juba siis kui Viru väravatest sisse astuda, nii kallis ja eksklusiivne on kõik, on Lissaboni vanalinn pigem kehvemal järjel kodanike ja mittekodanike kodupiirkond. Üliõpilased, üksikemad, paljulapselised ja sotsiaaltoetuste saajad - neil on lihtne vanalinnas endale püsiv (soodne) eluase leida. Tõsi, leplik tuleb olla - rotte ja prussakaid võiks armastada. Külma ei tohi karta - küttelahendusi vanades majades ei ole, katused võivad läbi lasta ja hallitus seintele kordumatuid mustreid maalida. Aga niisama turistina seda imeilusat barokk- ja renessansarhitektuuri imetleda ei ole külm ega kõle. Tegelikult on päris soe, on selline põrandaküttega vannitoa tunne, sest suur osa majadest on kaetud imeilusate mustriliste keraamiliste plaatidega. Kes vähegi on hiljuti vannituba või kööki lasknud plaatida, siis selle silmanurgad hakkavad ilmselt ikka veel tõmblema kui mõte nende ilusate aga hirmkallite plaatide peale läheb. Kui homne päev oleks vaja Sakala keskus või Salme kultuurimaja ära plaatida, siis haihtuks nii mõnigi linnaisa pärast selle kulutuse suuruse kokkukalkuleerimist. Siinmaal tundub plaati aga võileiva hinna eest jagatavat. Suur linn või suurlinn aga nii parajalt väike (kui eeslinnu mitte arvestada, siis umbes 500 000 asukat), et lausa nauding on läbida neid ajaloo poolt puretud (võib-olla on ka kohalikel rottidel siin oma roll) linnaosi.Nii me kekslesime ühel ja teisel pool tänavaid, läbi käikude, treppidest üles ja alla kuni jõudsime kuulsa tramm nr 28 stardipaigani. Kuidas me seda teame? No selle piiiiiika sabatamise järgi loomulikult. Lissaboni legendaarne ja tänapäevaseks liikluseks täiesti sobimatu tramm nr 28 ühendab Martim Monizi linnaosa Campo Ourique'iga ning läbib selliseid populaarseid ajaloolisi piirkondi nagu Graca, Alfama, Baixa ja Estrela. Mööda E28 marsruuti vuravad Remodelado trammid, mis on säilitanud palju oma 1930. aastate algupäraseid jooni, sealhulgas poleeritud puidust sisekujundus, messingist numbrilauad ja kollane värv. Igas teises linnas asuksid need trammid muuseumis, kuid Lissabonis on nad ühistranspordivõrgu lahutamatu osa. Kuna me sabatada kohe kuidagi ei viitsinud, siis otsustasime E28 peale hüpata mõnel teisel päeval, mõnes kaugemas peatuses, kus soovijaid ehk vähem. Trammisõidust ei jäänud me ometi ilma, sest olles rühkinud mööda sadu trepiastmeid üles Miradouro de São Pedro de Alcântara vaateplatvormile, kust avanevad kogu vanalinnale laotuvad vaated, avastasime sealtsamast muldvana krigiseva trammilogu, mis 3.80€ per nägu eest otsejoones oma 30-kraadise nurga all mäest alla põrutas. Sõit oli lühike, oma minut või paar aga säästis meid kergest põlvekedra operatsioonist, mis ilmselt oleks pärast seda laskumist tulnud ette võtta. Sabatada oleks saanud ka Santa Justa lifti juures, aga ka võimalus väga vana ja krigiseva liftiga torni üles ja siis jälle tornist alla sõita, ei tundunud ootamist väärt olevat. Need Mustamäe 9-korruseliste paneelikate kolisevad ja sõitmisest tõrkuvad liftid on veel liiga hästi meeles. Ja need pandi ometigi tööle 60-ndatel. Santa Justa avati 10.juulil aastal 1902. Oh sa mu meie. Gustave Eiffeli õpilase poolt konstrueeritud lift näeb lähemal uurimisel tõepoolest natuke Eiffeli torni moodi välja. Aga 5.15€ ja sips üles ning pärast alla tagasi ja tehtud ta ongi.
Kas ma juba ütlesin, et see linn on i-m-e-l-i-n-e ja ma a-r-m-a-s-t-a-n seda? Kiidaks meest ka nii tihti ja soojalt, ta oleks ilmselt väga happy :)

9.aprill


"Kevadine ilm on salakaval". Olen seda lauset esimese poole oma elust igal tärkamisajal rohkem kui korra kuulnud. Näh, jutt või asi. Ja nii on ere päike mind ära lollitanud ja külm tuul üle ning läbi käinud, misjärel tatist ja rögast pole pääsu olnud. Milline kaunis sissejuhatus, kas pole?
Täna hommikuks oli eilne päikesepaiste asendunud igava halli taevaga, öösel tundus olevat ka tibutanud, sest kõik need kvadrilion kõnniteetükikest olid niisked. See meteoroloogiline informatsioon andis just parajad paar tundi, et kodukontoris veidi tööd teha. Ei, ei, mitte mulle, kuulsale ajakirjanikule ikka.
Ükskõik, millisesse maailmanurka uudishimu sind viib, hoia alati tagataskus kaarti mõne siseruumi tegevuse jaoks. Just sellistel hallidel hommikutel. Minu trumbiks osutus täna Oceanário De Lisboa, sest mida küll võiks ühel väikesel ja kahel suurel olla loomade, lindude, kalade vōi muude mutukate-putukate vastu? 8000 mereelukat, 7 miljonit liitrit soolast vett, paar tundi jalutamist ning omajagu uusi teadmisi (kui sul lastakse infotahvlid läbi töötada ja märkmeid teha). Meie kodus on au sees Baby Shark koos oma mum'ide, dad'ide, grandma'de ja granpa'dega. Seda kuulsat laulujoru sai kuulda küll viimane kui üks lõpuste ja uimede omanik selles hiiglaslikus basseinis. Täna ja edaspidi on see haide punt ilmselt ilgelt tegijad. Või siis vihatakse neid teiste kalade poolt täiega, sest nad on niiiii kuulsad. Nagu ma kodulehelt loen, siis on sealsamas hämaras ruumis hiigelakvaariumi kõrval võimalik nii sünnipäeva pidada kui kontserti kuulata, samuti krõbeda tasu eest terve öö magamiskotis ookeaniga koos ööbida. How cool is that? Igatahes on meie pere alati käpp kui tekib võimalus looduse keskele minna, kasvõi linnas. Mõnus meelelahutus seniks kuni ilma ära klaarib. Ja klaariski. 2 tundi hiljem okeanaariumist väljudes piilus päike pilve tagant ja ka temperatuur oli end juba 17 peale kerinud. Vaevalt 100 sammu mere poole jääb Telecabine, mille kondlid sind soovi korral mööda kaldaäärt sõidutavad. Parajalt madalalt, et isegi minul ei tekkinud ohtu hirmust püksi lasta. Kondlisõit pakub võimalust heita pilk... igavale Lissaboni äärelinnale, kus taamal kõrguvad Õismäe-tüüpi kõrghooned, rannapromenaadi ääristavad kümned kohvikud ja nende vahele jääb kolossaalne ala metallkonstruktsioone, mis püsti pandud 1998.aastal toimunud Expo maailmanäituse ajaks. Silmale seal küll miskit ilusat vaadata pole. Kondel pöördub tagasi just Portugali maadeavastaja Vasco de Gama torni juurest. Kel tahtmist, siis eemalt vaadates tundus, et sinna torni on täitsa võimalik ronida/üles sõita. Sest madalast tornikesest enam püüab aga pilku see, mida neil on aga meil Eestis pole - mandrit ja saart või mandrit ja teist mandrit ühendav sild.
A12 maantee kulgeb nimelt üle Euroopa pikima, Expo ajaks valminud 17-kilomeetrise Vasco de Gama silla, mis ühendab omavahel põhja- ja lõuna-Lissaboni. Vaja Muhumaale vaid üht Expo näitust ja sild oleks valmis nagu lupsti! Kuna pärast õhusõitu, mõnel vähem, teisel rohkem, kõhud juba näpistasid, siis lasime end tagasi kodukanti Bolditada. Oli ju ometi vaja õhtuks jõudu koguda, sest ajakirjanikuhärral oli kindel plaan meid suure jalgpalliga tuttavaks teha. Tähendab, las ma nüüd täpsustan, et riikidevahelise jalgpalliga (peamiselt MMi kontekstis) on mul väga head suhted. See, et mul eestisisese pallitagumisega suhted puuduvad... no see nn. sport on mind üle mõistuse palju petnud, sellel suhtel pole nagunii enam tulevikku. Kohalik klubi Benfica on otsustanud tabeli viimast klubi pisut kodustaadionil lüpsta - läheme ja naudime. Olukorras, kus papa-Kalvet pojale juba pikemat aega välisklubi otsib, kuhu teda mängima parseldada, polegi pojake tegelikult veel ühtegi mängu laivis näinud. Covidi-aja laps, staadionid tühjad, kus ta seda nägema pidi? Hommikust saati on härra juba veidi ärev- meil ei ole veel pileteid. Jaurab mis ta jaurab aga netist neid ette osta ei saa. Trambib aga lõuna ajal kärmelt receptionisse ja pärib aru. Laseb lausa Benficasse helistada ja saab teada, et välismaalased, kes kohalikku ID-kaarti ei oma, eelmüügist piletit lunastada ei saagi. Pöidlad pihku, et see on nii mõttetu ja ebapopulaarne mäng, et meile mõned istekohad siiski jaguvad.
Update. Tuleb välja, et ka jalkafännamisel on piirid, alla 3-aastastele ei tohiks see mäng veel eriti korda minnagi. Nii Et seekord jäime vanuse alampiiri tõttu siiski staadioni ukse taha. Aga pole hullu, kui teisel pool teed asub ilmatusuur Colombo kaubanduskeskus, kus lolliks ostlemiseks piisab vaid paari esimese poe külastamisest. Oleme nüüd lollid.

10.aprill - Sintra


Kas selleks, et uskuda taassündi Emakese Maa üsast, peab olema mingi eriline võime või tarbima mingeid erilisi aineid?
Mingi, isegi mitte muistse vaid päris tänapäevase, uskumuse järgi see meiega täna juhtus. Sama tunne mis eile, ei teagi, mille taha see sünd ja puhastumine kōik siis jäi. Sellele nö sünnile eelnes aga pool päeva vanas kehas, vana hingega. Plaan oli vara ärgata, sest hilinejaid Sintra ei soosi. Äraruskella polnud vajagi, meil on oma "kukk" kaasas. Ometigi jõudsime rongile alles 3 tundi pärast silmade vägisi avamist.
Kakapissihäda! Milleks need kümned äratusehelinate valikud? Midagi motiveerivamat on raske välja mõelda.
Rossio raudteejaamas olime juba olnud, oma teadmata, sest Lissaboni kesklinn/vanalinn on tõesti nagu peo peal. Kõik teed, teekesed, käigud ja nurgatagused jõuavad samasse kohta välja. 40-minutiline rongisõit Sintrasse tundub kõigist valikutest the best: odav, kiire, ei ühtki parkimisprobleemi. Kaasreisijaid ja võõrastega nühkimist ei tohi muidugi karta, sest seda saab kogu raha eest nautida. Hooajavälisel ajal. Ausalt, ma ei kujuta ette, kelle süles ma keset juunikuud 3.istuja oleksin olnud... Vaid paarkümmend kilomeetrit Lissabonist väljas asub väidetavalt üks Portugali kaunemaid linnu, mäekülgedele ehitatud monarhide residentside paraad - Sintra.
Rongilt maha astudes on tunne nagu sammuks laulupeole, inimesi on võib-olla isegi rohkem. Hea on see, et GPSi pole vaja, sammud aga samas suunas nagu 900+ ülejäänud inimest. Vahet ei ole, kas ukerdad 40cm laiustel kõnniteedel või keset sõidurada, inimestel on siin nagunii eesõigus, mispärast soovitaksingi rendiauto Lissaboni või eelmisesse rongipeatusesse unustada. Tasasel maal kõndimisest võib vaid unistada, muistsed mehed eelistasid oma losse kõrgustesse ehitada ja kui seda näha soovid, siis anna aga kannilihastele valu. Esimeseks lõpp-punktiks määrasin Quinta da Regaleira, UNESCO maailmapärandi hulka kuuluva maamärgi. Minu tagasihoidlikul hinnangul võib Disney'l lasuda väike plagiaadikahtlus, sest nende logo on äravahetamiseni sarnane sellele 1904.aastal valminud miljonäri suurushullustuse kehastusele. Tiigid, platsid, pingid, purskkaevud ja suur hulk peeneid konstruktsioone, tenniseväljakust ja maa-alustest käikudest rääkimata. Madisel on mingi eriline tõmme aukude suunas, mis sundis meid kohemaid territooriumile sisenedes võtma suuna valduse kaugeimasse nurka Poço Iniciático poole. Noh, jutuks on ju hea küll, et see oli vanasti kaev ja värki, aga seda, et seal müstilisi tegusid tehti, woodood, vōib-olla isegi ohverdati, ei olnud võimalik enne auku ronimist teada saada. Nii kõrgele mäe otsa ei levi ei 4, 5 ega 6G.
Tagasi linna laskudes oli eesmärk väike inimene triiki toitu täis toppida ja seejärel ta kuidagi unedemaale saata. Selleks näis hea plaanina võtta linnasüdamest aasiapärane tuk-tuk ja suund järgmise künka ning kindluse National Palace of Pena suunas.
Not gonna happen.
Kohalike reeglite järgi nooremad kui 7-aastased tuk-tukiga reisida ei või. Turvavööd pole teemas ja liiga noorte elud on siiski loetud. Tänu oma väikesele elupäästjale olime sunnitud soetama pileti tuubil täis nr 434 bussile, mis Sintra keskusest peamise vaatamisväärsuse, Pena Palace juurde viis. Kui Sintrat Googeldada, siis on just see kollapunane kindlus esimene, mis piltidelt välja tuleb. Sümbol. Mida teed sinna? Mida kurve? Suure bussiga. Tore. Kõik sõiduautod nügisime kuristikust alla, sest nad olid väikesed. Jätsid selle rendiauto koju w
Meil oli ka üks väikene aga see magas juba magusat lõunaund samal ajal kui meil mägiteedel neerukivisid välja raputati. Lõunasöögi kõrvale luristatud liiter sangriat soovis selle keharaskuse all otsesemat väljumisteed pidi kehast lahkuda. Aga ta ei saanud. Tuli veel omajagu minuteid sõita ja keerutada ja peatuda.
Minu seljakotis kõigi matkajate kolme hooaja riided (sest olustik vahetub kiirelt), toidud-joogid, mudelautod jpm, "hobusel" magav "ratsanik" süles, nii me järjekordse mäe otsa rassisime. Oleks võinud jätta ka minemata, sest üleval oli tuhandete viisi inimesi, hiiglaslikud järjekorrad, et järgmised 3 sammu plaaditud palees teha (olgugi, et olime priority rivis). Üleval ulus külm tuul ja peale kaunite vaadete all asuvale linnale polnud seal meie jaoks miskit pōnevat.
434 keerutas peaväljakule tagasi. Sealt saime topeltkallid pehmed jäätised, õlu ja cafe latte, millest viimane asjaolude kokkulangemise tõttu osaliselt minu süles lõpetas.
Ikka oli hea - kuum päike, mõnus melu, ilus elu.

12.aprill

Kuna ma eile õhtul oma päevaseid mõtteid kirja panna ei jõudnud, siis tekkis sellest tänaseks hommikuks juba paras segadus, et kus me siis oleme, kas võiks Tallinnas oma käed-jalad letti lüüa või niisama kohvitada. Ei, kohvitama olen jätkuvalt nõus aga teeksin seda siin. Küüned selles külmas ja poolpimedas Eestis nagunii kuigivõrd ei kasva - kannatavad mind ära oodata.
Tänane hommik oli just parajalt sombune, et kodukontoris töötamine oleks nauditav. Ilusa ilmaga hakka või usutavaid valesid välja mõtlema, et tööd mitte teha. Kuna poistel oli plaan shoppama ja mängutubadesse trallima minna, siis nende plaanidesse sobis ilm samahästi nagu piim sobib kohviga. Pinge läks maha juba hommikul kui selgus, et õhtuks kerib taeva selgeks, laotab kuuma päikese kõikjale laiali ning kaotab ka eile puhunud külma tuule ära nagu Siim Kallas kaotas 10 miljonit. Suund Alfama piirkonda, mis on minusuguste romantikute jaoks kindlasti selles linnas õigemast õigem paik. Vana kaluriküla kui nii võib öelda, Lissaboni eeslinn oma värviliste ajahambast puretud majakestega otse mäe nõlval, São Jorge lossi jalamil, ühendatud kitsaste tänavatega, mille kohale on elanike voodi- ja ihupesu kogu ilmarahvale vaatamiseks kuivama riputatud. Naabruskond, kus aroomid ja meloodiad käivad käsikäes, kus vaesust on rohkem kui rikkust, kus pole klaasi ja betooni, vaid on hing ja on emotsiooni. Külalaadne Alfama on Euroopa üks vanimaid linnaosi, asustatud juba rauaajal, hiljem okupeeritud roomlaste, läänegootide ja teiste germaani hõimude poolt. Alles pärast seda kui kõik, kes soovisid, olid siit üle trampinud, tapnud ja hävitanud, ehitanud ja loonud, sai sellest mauride Lissaboni süda. Hiilgeaegadel on piirkond näinud ka rikkust aga Lissaboni laienemisega kolisid rahakamad uutesse piirkondadesse ja jätsid linnaosa kalapüügikogukonnale. Kindlasti on neid, kes ütlevad, et mida kuradit siin toimub? Miks kõik laguneb? Kuhu ma oma X5-e pargin? Miks siin lifte pole ja kes kurat need vannitoaplaadid seina lappis? Nende jaoks on teised paigad, kindlasti mitte Alfama. Kuna aga Lissaboni süda on tõepoolest nagu peo peal, ma ei väsi seda rõhutamast, sest äkki mõni teist kardab suurlinnu ja jätab seepärast tulemata, siis tuleb õige varsti siiski sammud vanast kalurikülast välja seada.
Arco da Rua Augusta ja ookeani vahel asuv suur väljak on ideaalne tõuksirada meie trikiratturile. Mööda väljaku diagonaale tuhiseb ta muretu elegantsiga, igaüks vaadaku ise, et ette ei jää. Triumfikaar sümboliseerib uue Lissaboni taassündi pärast seda kui 1755.aastal (ajalooallikate väitel) käis linnast üle tõeline purgaa - maavärin, tulekahju ja tsunami, mis hävitas varasema. Loodame, et see uhke ehitis andis siis tollastele asukatele rahu ja lootuse tagasi. Ise oleks küll miskit maisemat ja praktilisemat soovinud aga mina olen nagunii juba sellest rikutud iPohede põlvkonnast.
Kuigi lapse soove võiks austada, ning tema suurim tundus olevat tol hetkel ookeani ääres napil liivaribal mängimine ning kõigi võimatute ja võimalike pilude peent liiva täis toppimine, siis külm ookeanituul muutis need plaanid ümber ja viis meid taas majade vahele luusima. Seekord võtsime suuna Bairro Alto linnaosale, mis minu arvamuse järgi võiks pakkuda Alfamale väga tugevat konkurentsi aga kuna seda turismibuklettides nii hoogsalt ei promota, siis on ka siinsed tänavad oluliselt tühjemad ja restoranipidajad nukrate nägudega igat möödujat noolimas. Ma nüüd täpselt ei tea, kuidas see linna kujunemine ajateljel välja nägi aga Bairro Alto on oma arhitektuurilt äravahetamiseni sarnane kuulsale kalurite linnaosale ja väärib kindlasti paari tundi sihitut tänavate vahel lonkimist. Kui top things to do in Lisbon googeldanud poleks, siis poleks üht selle piirkonna pärlit üles leidnudki. Väljast nagu Balti jaam 10 aastat tagasi, seest nagu Balti jaama toidutänav täna. Või vähemasti väga sarnane. Time Out Market on kindlasti koht, kuhu tasub sammud seada janustel ja näljastel. Kümnete jooksevmeetrite kaupa laudu, mille tagasi sumiseb sadu turiste ning kohalikke. Atmosfäär on nii Telliskivilik. Kõik on nii puhas ja äge.
Kuna aga päike käib meie kohale jõudmise hetkeks juba üsna madalalt ja väikesel inimesel on oma sõnul kindlasti vaja õhtul oma lugematute mudelautodega mängida, siis sätime sammud kodu poole. Boldime toidud tuppa, naudime ebainimlikult soodsat veini ja võime järjekordse seikluse lõppenuks lugeda.

13.aprill

Hommikut alustasime lusti ja Astiga. Tõsi, üks mees alustas ka vanana. Nüüd on meil mõlemil ametlikult sünnipäeva-aasta alanud, tähistamiseks ei pea rohkem põhjuseid otsimagi. Andsin hea meelega päevaks ohjad hällilapsele ja lonkisin tema järel kohustusi omamata ning suunda teadmata kohvikust kohvikusse, koogilt jäätiseni ja veinist kohvini.

Lissabon on lahe. See on linn, mis hingab inimeste rütmis. Tõsi, hingamisega on nii, et paremini sobib see piirkond kindlasti neile, kes on sigarettidega sina peal. Kange kohv ja palju suitsu käib automaatselt lõunamaise elustiili juurde. Nagu kartulisalat ja must leib meiega. Suitsetajaid on siin palju, põhimõtteliselt kõik hingavad O2-e sisse läbi oranžika filtri. Kitsaste tänavate tõttu ei kipu väljahingatav nikotiin aga mitte õhku hajuma, vaid lendab otse allpool tuult jalutaja hingamissüsteemi. Mõni päev on lõunaks süda nii paha, et lukusta end või tuppa. Siseruumides on suitsetamine õnneks nüüdseks keelatud, välja arvatud mingis kambris, mis on ventilatsiooni kaudu ühendatud meie vannitoaga, kuhu aeg-ajalt samuti pahvakaid sisse viskab.
Erilistest toiduelamustest pole ma siiani juttu teinud. Pole teisi nii väga olnudki. Meie sööme vajaduspõhiselt ja võimalikult kiiresti, et mitte noore maailmakodaniku aega kulutada. Kohvikuid ja restorane on igal nurgal, igal tänavasirgel, igal tõusul ja langusel. Audentset on gulinaariavallas vähe, sest toidulauda on läbi sajandite mõjutanud nii itaallased, prantslased kui naabrid hispaanlased. Kindlasti kala, kala ja veelkord kala. Saia, palju saia. Oliivõliga. Tomat ja kartul. Ja vein, 1.60-2.80€ pudeli eest ja odava märjukese kehva maitset ei pea kartma. Hoolimata vol'idega joogi soodsast hinnast pole me purjus inimesi tänavapildis kohanud. On vaid palju rõõmsaid nägusid, sõbralikkust ja abivalmidust. Ja vaesust. Sellist konsentratsiooni kerjustest, kelle eramuks on suur pappkast ja vettpidavaks katuseks prügikott, ei ole ma ammu ilma peal ringi ekseldes näinud. Kusagil on midagi väga valesti läinud, et see seis selline on. Covid pandeemia pole loomulikult olukorda parandanud, vastupidi, sajad töö ja kodu kaotanud elavad nüüd nö vabade hingedena. Aga eks see elu lõunapiirkondades ongi veidi vabamate raamidega kui meie need endale seal põhjas oleme seadnud.
Portugal on vaieldamatult üks suurimaid jalgpalliriike kogu planeedil. Seda ei märka linnapildis vaid see, kellele pole silmanägemist antud. Pärast seda kui mu elupõline lemmik Itaalia eesolevalt MMilt välja jäi, polegi vaja enda sees heidelda ja võidelda, et kumma poolt siis rohkem süda hüppab. Ainult et fännisärki mul veel pole. Mitte et neid saada ei oleks, loomulikult on. Iga endast lugu pidav poeke müüb täiesti arvestatavat valikut punarohelisi särke. Jõuab veel. Portugali 10-miljonilise elanikkonna juures on Lissaboni kuulsal jalkaklubil, Benfical, üle suure maakera enam kui 14 miljonit tulihingelist fänni. Meid küll staadionile mehi ja nende mängu vaatama ei lubatud aga päris spordiemotsioonita me siit ei lahku. Poisid võtsid ühel hommikul kätte ja Boltisid ennast Estádio da Luz staadioni naabermajas asuvasse Benfica Cosme Damião jalkamuuseumisse. Kuulu järgi oli neil põnev olnud. Oleks seal elusuuruses benficakaid näidatud, oleksin töö ja tegemised kus seda ning teist visanud ja samuti kohale traavinud. Treenitud ja päevitunud - milline naine ütleks "ei, ma ei soovi vaadata!"
Rannikult siia üles Santa Cruzi linnaossa saamine on samuti võhma ja tugevaid jalalihaseid nõudev teekond. Eriti poolpidusena nagu täna. Tunne on nagu tõuseks põrgust taevasse, see pidavat ju ka läbi kannatuste käima. Aga siin üleval paradiisis on elu jällegi odavam kui allpool ja kui eurod on loetud, siis vantsid ja ei vingu. Meie oleme oma treeninglaagri siin Lissaboni südames seekord lõpetanud. Naaseme tagasi normaalse 10 000 sammuni päevas, ei ole vaja duubeldada ja ekstratubli olla.
Adeus!

Lissabonist ja Sintrast leiab lühikokkuvõtte ka siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120011064/lissabon-vannitoaplaatidest-linn-euroopa-koige-kaugemas-servas

Share