Varahommikune Tallinn-Helsingi laev mõjub kehvasti unereziimile ning rahakotile. Kuigi kõik on pardal kohutavalt kallis, on meie lapsed veel kallimad, ja lõpeks on nemad põhjuseks, miks äratuskell juba poole kuuest helises ja hunnik uniseid eestlasi MyStari pardale kobistasid. Lasteaia vahetumist kooli vastu tuleb ikkagi korralikult tähistada,...
Hommikused croissantid näpus võtsime Victoria jaamast suuna Buckinghami palee juurde, kus kogemata kombel just täna vahtkonnavahetus uhke Pühapäeva paraadi näol toimuma pidi. Meie smuugeldasime selle info välja rongis. Ja hea on, et smuugeldasime, sest sellist uhket karusnahkmütside vahetust ei toimu siin palee eesõuel teps mitte iga päev. Hea õnn...
Tallinn - Milano lend oli üks kannatamine. Eestlase jutukuse ära kannatamine. Paku prouadele või vett vahele, et jaguks sülge vahutada. Peale selle, et patsientide emakaelaanalüüside tulemused ja sotsiaalselt mitte hakkama saavate abordid said lõpuni läbi hekseldatud, ei saanud armu ka koju jäänud kaasad.
Kui nüüd kõik algusest peale ja päris puhtast südamest ära rääkida, siis olime mina ja minu isa need, kes selle koletu ning segadust külvava Lähis-Ida konflikti algatasid… Palume väga vabandust.
Millisest vanusest alates see sõprade diivanil redutamine ebasobivaks pidi muutuma? Meil Jukuga ei ole see vanus ilmselgelt veel saabunud, mis muu seletaks taaskordset maandumist sellele armsaks saanud Vahemere stiilis diivanile.
Pühapäeva hommikul kirikukellade meloodia peale ärgata on minusuguse patuse jaoks korralik õudusunenägu. Aga ise ma selle jama oma rumalusega tekitasin. Tõmmanud siis öösel kell 2 väsinu ja lennuunisena see pimendav vakstu akna ette… Ei tõmmanud.
Hommikul lennujaama poole sõites jäin taksos mõtisklema, et mida mina võisin 6.sünnipäevaks soovinautimas. Ja minu jonnakusele kindluse pitserit vajutamas, sest jonni ma naljalt ei jäta. Mis halvasti, see uuesti.
Ütleme nii, et kui ilm ei tule inimese juurde, siis läheb inimene ilma juurde. Juuni on põhimõtteliselt läbi, kummikud on kannad villi hõõrunud ning viimanegi eestlaslik kannatuseraas tormituultega minema pühitud.
Ma olin tõsise dilemma ees, kas pealkirjastada järgnev tekst kõlavalt "Juku 30" või intrigeerivalt "Montenegro - see pole koht vaestele".Kuna otsustamine osutus keeruliseks, siis tulgu nad mõlemad.
Lapsepõlvest mäletan, et Tuneesiast räägiti kui kohast, kuhu eestlased 1990-ndatel ikka reisisid. See olevat kuuldavasti olnud taskukohane. Sinna jõudis paarkümmend aastat tagasi ka minu vanemaid sugulasi. Mulle on aga Põhja-Aafrika riigid jäänud pigem kaugeks. Rohkem on tõmmanud Araabia poolsaar, nagu näiteks Araabia Ühendemiraadid (Dubai ja Abu...
Tõsi ta on, et kui oma reisikonsultant Kätlinile kirjutasin, siis pidin tunnistama, et olen alles täitsa roheline selles osas, mis puudutab kõik-on-korraldatud-ja-hinnas-puhkust. Ole sa teinud ja ole sa näinud, aga alati on midagi uut.
Ma alustan esmalt Air Balticu uue toote ehk aklimatiseerumislennu tutvustamise ja kiitmisega.
Kui Juku emaga Dohasse jõudis, oli jalgpalli MM ammu lõppenud… Nii, et polnud põhjust pikemaks vahemaanduma jääda.
Mõnikord juhtub nii, et lähed 29-ks päevaks kodust ära.
Vurad 10460 km, sõidad läbi 9 riigi (Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Luksemburg, Belgia, Prantsusmaa, Hispaania, Andorra) mööda kümnetest linnadest ning sadadest küladest.
Ma võiksin pikalt rääkida Andorrast (kuhu meid teisel katsel, pärast lühikest küsitlust võimuorganite poolt, seekord siiski lubati) ja selle pealinnast Andorra la Vellast. Aga ometigi ma ei tee seda, sest
Prantsusmaa-Andorra piirilt saadeti meid tagasi. Õigupoolest keerasime ise otsa ringi. Ja piirilt… no see on ilmselgelt ülepaisutatud, sest piirist olime me nii kaugel nagu kodutu Nobeli preemiast.
Alles see oli kui me Saaremaa metsade vahel "Kohtume Prantsusmaal!" soovides lahku läksime. Napid kaks nädalat ja 2500 kilomeetrit hiljem see juhtuski, et viis vihmaniisket saarlast Pariisi kesklinnast autosse noppisin. Nii lihtsalt ja romantiliselt see muidugi ei kulgenud, sest taolise sõiduga sooritasin omamoodi kriminaalse teo, mis segatuna...
Pärast seda kui olin eile pika tööpäeva järel kaubandusvõrgu läbi kamminud ja viimased puuduolevad vidinad hankinud rallisin veelkord linna, et jumal-teab-mis-asjaoludel-bronnitud füsio vastuvõtule jõuda. Pärast kümmet minutit fonoluku piinamist ja vastamata kõnesid sai selgeks, et täna laseb ta mind üle. Mis siis ikka, ju venitab teine kord. Aga...
Pärast esimest ja seni viimast Dubai külastust 8 aasta eest, olen ma, no ei liialda kui ütlen, et iga jumala nädal vähemalt korra soovinud siia tagasi saada. Dubai on lihtsalt nii minu iseloomuga: äge, elav, pidevas muutumises, kõikidele võimalustele avatud… Ja lisaks muidugi päikeseline ning soe.
Täpselt punkt kell 9.00 hommikul kui rannaboss Estebahn oli oma kollase madratsi rannatoolile mu tagumendi alla laotanud, avasin roosa California veini minipudeli ja viimase peatüki raamatust Minu Florida. Kuigi raamat sai läbi, siis päriselul on selles paar kirjutamata lugu veel soolas.
(taustaks Will Smith'i legendaarne hip hop/räpp-pala kaugete aastate tagant). Päikeselisest linnast on laule loodud ka enne ja pärast seda lödipüksimuusika näidist, niisamuti on siin filmitud kümneid filme ja sarju. Kaudselt teame me kõik, kuidas elu selles linnas välja näeb. Päriselu on tihti aga kordades kirjum ning nüansirohkem, eks paista.
Valge? Jah! Kuiv? Enam-vähem! Maitsev? Mitte nii väga… Mitte kõige parem algus Gruusia puhkuse plaanidele.Küll on hea, et see restorani intsident juhtus mõni päev pärast lennupiletite ostu.
See mõne päeva tagune dialoog maakodu tagaias sulgpalli mängides võis kõlada umbes nii:
Ühel talvisel pärastlõunal tekkis ei tea kust, minu pähe plaan Juku-kuku-nuku lastereisile viia. Sihtkoha valisin piisavalt põneva, kaaslased teemasse täpselt sobivad.
Meie master-plaan oli lennata kogu selle kambaga homme Taani, kuulsasse Legolandi. Siis aga juhtus, et läksime kogemata päev varem lennujaama ja… oleme nüüd Berliinis. Kuulsast...
Omaan…? Eeeee.. ääää… mmmm ( ja veel mõned tähestikust tuttavad vokaalid-konsonandid)? Mis koht see veel on? Üsna sage küsimus minu vastusele selle kohta, kuhu tee meid sel korral viib. Tõsi, ega polegi see Araabia mere äärne maalapp eestlaste hulgas veel teab mis populaarne sihtkoht. Meid aga on aastate jooksul Lähis-Idasse korduvalt tõmmanud,...
Mõnikord juhtub nii, et lähed 49-ks päevaks kodust ära.
Vurad 8063 km, sõidad läbi 9 riigi (Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Austria, Šveits, Liechtenstein, Itaalia, Tšehhi), mööda kümnetest linnadest ning sadadest küladest. Sul on teekonnal 17 ajutist kodu: Marijampole (Leedu), Ostrzeszow (Poola), Nürnberg (Saksamaa), Bellano (Itaalia), Dezensano del...
22. oktoober. Itaalia - Parma / Austria - Innsbruck
Ohohooo...Kust ma siis täna minema hakkan?
Päev oma pikkuselt nagu iga teinegi, aga sisse mahtus palju. Ärkamise ajaks oli Parma hallitama läinud. Ses mõttes, et eile soetatud juustuhunnikuga oli kõik korras, lihtsalt linnale laskunud udu oli veel tihedam ja romantilisem kui eile. Uut sihtkohta me...
20. oktoober Cinque Terre/ParmaHommikul Pisast Cinque Terre suunas startisime valdavas udus. Hele- ja tumehalli, hiire- ja hülgehalli olid mattunud ka kõik 5 Terret (otsetõlkes 5 maad: Monterosso, Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore). Kuigi ilmateade lubas piirkonda kogu päeva kestvat vihma, otsustasime teel Parmasse siiski ka Cinque Terre...
19.oktoober. Loodus teatavasti tühja kohta ei salli.
Jõudsid vaid ühed sõbrad lahkuda kui juba olid naabrid platsis. Ses mõttes ühte ma teile ütlen - valige naabreid hoolega, mõned neist ei kavatsegi teid enam rahule jätta.
10.oktoober. Colli di Fontanelle
Täpselt kuu aega tagasi, 10.septembril, sõitsime koduhoovist välja, kogu pere autos, kirbud-täid kaasa arvatud, auto pilgeni täis pakitud, et vaadata, kuhu tee viib ja mida elu toob.