Hispaania (mai 2024)
Prantsusmaa-Andorra piirilt saadeti meid tagasi. Õigupoolest keerasime ise otsa ringi. Ja piirilt… no see on ilmselgelt ülepaisutatud, sest piirist olime me nii kaugel nagu kodutu Nobeli preemiast.
Unise peaga pähe karanud hiilgav idee Prantsusmaalt kohe hommikul sääred teha ja õhtuks läbi Andorra Hispaaniasse jõuda… oli üks korralik katsumuste rada.
Esimese tööalase kohtumiseni jäi napid 45 minutit kui täies koosseisus autosse kargasime ja oma kahepäevasele külaelule lõpu tegime. Kuna host alles magas, siis jätsin talle teate ja pääsesin pikast arusaamatust prantsuse keelsest viisakusvestlusest. Ja kümne lisaeuro maksmisest, mida naksakas proua voodipesu eest lisaks kasseerida soovis. Jäi jutt, et maksame lahkudes… Olgu lihtsalt öeldud, et rätikuid selle raha eest ei saanud, vaid hädapärane voodipesu. Õnneks oli meil enda rätik kaasas, nii et päris köögipaberiga jalgu kuivatama ei pidanud. Igasugused interneti-G-d olid selles ilmanurgas välistatud, mistõttu kihutasin esimese (Google hinnangul) avatud kohvikuni, mis oli… suletud. Loomulikult. Aega koosoleku alguseni 13 minutit. Sihiks järgmine küla ja järgmine wifi-t pakkuv kohvik. Oh, golfiklubi, see on ikka lahti ja moekas ja seal saab netti ja koosolekule. Noh… Restoran oli suletud. Golfiklubi remondis. Remondi tõttu ruuterid puudusid/olid seinast välja tõmmatud ja wifit kogu majas polnud. Paksude kivimüüride tõttu ei levinud ka 3+ G-d. Fuck. Mis ma teen siis? Kus häda kõige suurem, seal golfiklubi direktor kõige lähemal. Kurtsin oma mure ära ja suures hirmus, et jään renoveerimistööde ja interneti puudumise tõttu kodumaisest tööst ilma, lükkas ta oma sodises kabinetis saiapuru laualt ja mapkad veidi sirgemasse ritta ning lubas mind oma arvuti taha, mis oli vanamoodsa läbipaistva klõpsjullaga internetti ühendatud. Selleks, et tema arvuti kaudu kohe-kohe algavale koosolekule pääseda, lippasin maja kivimüüride vahelt välja põllule, otsisin üles õrna 3G, saatsin Jèromèle kirja koos kutsega, palusin tal liituda. Siis lippasin keldrikontorisse tagasi ja istusin härra direktori päevinäinud tolmuse rüperaali taha. Kuna ma prantsuse keelses seadmes nime vahetada ei suutnud, siis olingi täna oma alter ego ehk Jèromè Bottero. Seletasin selle kummalise asjaolu kliendile usutavalt ära ja lühikese kohtumise lõpuks saime diili purki. Põsemusid ja tasuta kohv hiljem istusin juba autos ja kõrvas toimus järgmine kohtumine, mille ajal ma igaks juhuks meile kontrollisin, sest äkki on midagi kiireloomulist. Ebatavaline kiri kelleltki Jèromè Bottero'lt andis teada, et… minu arvuti ununes tema kontorisse. Fuck teist korda. Kiirteel ots ringi ja tagasi. Plaan täna veidi aega võita kukkus kolinal kokku. Kohtumine läks hästi, arvuti sain tagasi ja kõik lõppes OK-lt.
Kõik kulges muretult kuni umbes 7 kilomeetrit enne Andorra piiri sattusime tohutusse ummikusse. Autode rivi oli pikem kui inimsilm suudab ette näha. Mitä nyt? Kiire googeldus kohalikus meedias ja asi selge - prantsuse põllumehed oma hangude ja kõblastega taas piiri bolkeerimas. Võiks ju mõelda, et maaininene, värske õhk ja lehmasõnnik varvaste vahelt välja pressimas… et kõik on übersuper. Aga ei, temal vaja hargiga piirile mässama minna. Kuna minu kannatus oli juba viimsele piirile viidud, laps halises tagapingil ja just olin kuradi levivaba tunneli tõttu ühe matsaka tööalase kokkuleppe kaotanud, siis… ots ringi ja las see Andorra ning kurjad talumehed jäävad mõne järgmise päeva probleemiks. Prantsusmaalt saab ka otse Hispaaniasse.
Kui keegi tuleb mulle veel väitma, et lastega/lemmikloomadega/tööd tehes pole võimalik maailmas ringi rännata, siis teate mis… repose tes pieds, tout est possible!Või noh… ma tõenäoliselt hõiskasin enne õhtut, sest õhtuks jõudsime me… Oeh, seal, kus lõppeb asfalt, seal ööbime me täna. Palju õnne, täna elame me siis ehtsas hipilaagris. Mida kuradit? Kari vabalt ringi jooksvaid koeri on OK, sest meil on Kiisu, kes kõik need kirbukotid kohe paika paneb. Aga see, et meie toauks ei käi lukku, vaid ainult riivi, et kõik külmkapid ja selles olevad toidud on ühised ja lähevad vihikusse kirja, et rahvas siin on vabameelne ja natuke liiga vaba, et host näeb välja nagu selgeltnägija Veet Mano noorem vend…oh jeebus.
Hipimaja logiseva helesinise ukse riiv tegi oma töö ära. Öösel tõusin siiski korraks üles, et veenduda, et see, kes aknaluukide kallal kolistab, on ikkagi meie Kiisu, mitte mõni liiga vabameelne kaaskondlane, kes sedaviisi sõprust sobitama püüab tulla. See üks õhtu ja sellele järgnev öö taolises natuke liiga omapärases kohas oli küll. Ja küll teeks siinkohal küllale liiga ehk on aeg edasi liikuda. Seda enam, et vajame rohkem ruumi ja kodusemat olekut, et mõneks päevaks paiksemaks jääda.
Kuna suurlinnad meid ja meie karvaseid hetkel üldse ei tõmba, sest ilm on palavaks pööranud, siis valik kolida mäe otsa linnulaulu ja lokkava roheluse keskele tundub ainuõige.
Kõige lühem sõidupäev, koos üliodava lõunaga kokku poolteist tundi. Vähe, aga piisavalt mõistmaks, et Lõuna-Euroopas on seda Euroliidu ringtee toetust ikka heldelt jagatud. Kuigi serpentiine polnud täna vaja võtta, siis lagedal maal keerutamisestki hakkas kergelt paha, sest ringitamist tundus rohkem kui sirget teed. Mäkke ronides oleksin peaaegu autopõhja kaotanud, sest nutikad hispaanlased on teedesse sügavad vihmaveerennid kaevanud ja kuna need on hetkel kuivad ja teega ühte värvi, siis nina ülespoole ronides on lihtne neist killadi-kolladi läbi sõita.
Kogu see kolgata tee lõppes põhimõtteliselt paradiisis: väikeses maamajas keset rohelust ja varajasi ande. Krapsaka hosti, proua Neus'iga kohtudes sai kiiresti selgeks, et minu kolm kuud koos Duolingo ja hispaania keelega on põhimõtteliselt maha visatud aeg, sest nendest ponnistustest ei saa siin Kataloonias mitte keegi mütsigi aru. Ok, numbrid on samad, aga muus osas oleme ikka täiega hädas. Mulle meeldis, kuidas translator tõlkis minu küsimuse "Kas sul on wifi't?" "Do you have a boyfriend?"-iks. Pensionär Neus hakkas valju häälega naerma, mina punastasin, mispeale me loobusime rakendusest ja rääkisime kehakeeles edasi. Sellest, ma tahaks öelda, sain perfektselt aru. Proua suurim mure oli ühe katki läinud ruloo pärast, mida ei saa mugavalt akna ette rullida, et päike tuppa ei paistaks… Oh jummel, nad ei mõista meid eestlasi ikka üldse…
Kuna meie hoovis kasvab kaks suurt sidrunipuud, mis on viljade all lookas, siis patt oleks lasta neil maha kukkuda ja ära mädaneda. Aeg on limoncello käima panna ja loota, et kui Eestisse tagasi jõuame, siis on see ehk valmis mekutamiseks.
Kohalikus supermercados oli kõik nii odav, et ostukäru ajas üle ääre kui kassasse tüürisime.
Pärast kerget südarit ja hunnikut orgunni tundub, et hommikuks on meid siin rohkem ja toit kulub marjaks ära. No elame, näeme…
Lugu sellest, kuidas me öösel Barcelonas käisime
Kas ma kirjutasin eile kuidagi nii, et see oli siiani kõige lühem sõidupäev..?
Mõnikord hakkab endalgi kõhe sellest, kuidas ended ja ennustused tõeks saavad😳
Kui kontrolli tulemusel oli selgeks saanud asjaolu, et… Ah, las ma alustan parem algusest.
Tundub, et loomepuhkusel oleval härra ajakirjanikul on viimnegi ajusagar, mõttekanal ja rakuke out of office või kuidas teie seletaksite asjaolu, et mul palutakse Girona lähedale mõnus maja leida, et oleks hea külalised öiselt lennult peale noppida ning puhkama tuua. Mina ärgu muretsegu, piletid on ostetud.
Aga siis selgub täiesti ootamatult (paar tundi enne kui mingi vend hakkab vilkuvate poidega maandumisrajal vehkima), et see vahva valge raudlind saabub hoopis… Barcelonasse! Mis on nii poolteist tundi sõitu sellest nunnust majakesest, mille meile leidsin. Ja poolteist tundi tagasi. Keset kõige sügavamat Hispaania ööd.
Tundub, et kui on juba 5700 km sõidetud, siis asi see 300 veel rallida. Igati mehelik loogika.
Et kas ma olin pahane ka, küsite te… No kui, siis TSUT-TSUT.
#ärausaldalihtsaltkontrollikoguaeg
Hommikukohv sidrunipuu all sooja päikese käes kõlab täpselt nii ideaalselt nagu see ongi. Ja selliseid hommikuid on lausa lust pikaks venitada. Kui saaks veel nii, et mäest alla kobima ei peakski… aga tuurigrupi juhina mul sellist luksust ei ole.
Pärast seda kui pudrud-omletid söödud ja kohvid luristatud said ning Kiisu meie valdustes piisavalt oma lõhna oli levitanud, sõitsime Gironasse, kus meie perenaine väitis lille-, aia- või lilleaia festivali olevat. Midagi seal tõesti toimus, sest Tartu suurune linn oli uduumbe sooja suvepäeva, kohvikuid, tänavakaubandust ja iseennast nautivaid inimesi täis. Uljas ootus, et pargin auto ja läheme teiste laupäevaliste jälgedes vanalinna tiirutama, tähendas esimese hooga mitmest triiki täis parkimismajast möödumist ja üha uusi tiire ja pöördeid ja pettumust. Ühes majas oligi vabu kohti, aga need osutusid minu laiaõlgse auto jaoks liiga kitsasteks. Paari tühja prao juures püüdsin manööverdada, aga tulutult. Kui ei mahu, siis ei mahu. Selle nikerdamise käigus puksisin kogemata ühe pargitud rolleri ümber. Väga vabandan. Kui selle kaherattalise omanik nüüd juhtub seda kirjatükki lugema, siis lo siento de corazon.
Kuna veidi eemal asuva Lidl'i parklas täna tõkkepuud ei töötanud ja seetõttu parkimise eest maksma ei pidanud, kasutasime antud olukorda enda kasuks ära. Vanalinna vaevalt 20 minutit jalaga visata. Ja vanalinna tasus minna, sest see on tõepoolest ilus ning külastamist väärt. Tõsi, rihmas Lottega nende masside vahel laveerimine on väljakutse, aga linnamüüridel kõndida ja alla punakaspruunidele katustele vaadata oli lahe, juudi kvartali imekitsad tänavad on põnevad ja palaval päeval head jahutust pakkuvad. Kui sa juhtud suur Troonide mängu fänn olema, siis sinu jaoks on linnas tuttavaid paiku küll. Kui sind filmikunst, kirjanikud, vesi- või akvarellmaal absoluutselt ei huvita, siis linn on ka ilma sedalaadi huvita nunnu ja väärib igal juhul päeva või paari.
Kultuuridoosi saamiseks sõitsime Gironast edasi Costa Brava suunas. Topeltkoguse kergelt riknevate südametega saarlastega tagapingil ületasime taaskord mägesid ja jõudsime sürrealisti Salvador Domingo Felipe Jacinto Dalí i Domènech'i ehk peenutsemata öeldes Salvador Dalí pikaaegsesse elupaika, väikesesse kalurikülla nimega Port Lligat.
Seda Dalí-meest teame me eelkõige kui Chupa Chupsi logo kujundajat. Mõni mäletab ka neid signatuurseid pikki peeneid vuntse. Mulle tundus esialgu, et just tema oli see vaevatud kunstnik, kes endal kõrva peast nüsis, aga autotäis kunstihuvilisi jõudis lõpuks järeldusele, et viha kõrvade vastu oli hoopis tema ametivennal Vincent van Gogh'il. Dalí majamuuseumisse me kalli piletihinna tõttu ikkagi ei läinud, maja ees asuv tasuta paadisadam sobis seevastu hästi Lotte ujutamiseks. Selle aasta esimene.
Tagasiteel oma kodulinna Angles'isse põikasime läbi veel Figueresest, sest just seal asus suur mänguasjapood, millest juut-Juku vanaemade finantside eest endale mängulusti skooris. Kuna koduteele jäi veel ka Primark, mu lemmik, siis tuli sellegi parklas koha eest võidelda, et lapsele järgmiseks hooajaks ihukatteid kokku krahmata. Et Lotte üksi autos ei peaks konutama, käisime poes vahetustega. Strateegiline valearvestus oli shopahoolikust pereisa viimases jaos poodi lubada, sest see ootamise aeg oli piiiiikk… Aga kassajärjekord poes endas oli veelgi pikem, mistõttu laekuti tühjade kätega. Kurbus hinges.
Lõpuks pääses koju. Päike oli kõrgemad mäenukid juba oranžiks värvinud kui pika päeva õhtuks oma mägimajja jõudsime.
Kuidagi jõudis meieni teadmine, et kogu Euroopa elab täna õhtul lauluvõistluse rütmis. Tuule suund või vana Jumal ise olid täna nii lahked, erinevalt eelmistest päevadest pakuti täna teleris heli kõrvale ka pilti. Aga ma pole päris kindel, kas see liigne luksus lõpuks ka hea on…
Selleks, et jõuda õhtuks Barcelona politsejaoskonda lõunamaiselt nunnu konstaabli "vastuvõtule", tuli enne terve pikk päev läbi teha.
Alguse sai see päev hommikul, nii nagu kõik teisedki 365 tükki aastas. Emadepäeva kohvid-koogid said söödud ja külaliste kotid pakitud, et pikaks päevaks Kataloonia pealinna suunduda ning pärast imetlemist ja imestamist, nägemist ning kogemist emad lennukile panna ja koju tagasi saata.
Sealgi olevat vahepeal päevasel ajal sama soojaks läinud kui meil siin öösiti. Võib täitsa minna.
Barcelona on minu unistus olnud… äkki 15 aastat? Kuidagi on nii läinud, et enne on maakerale mitu tiiru peale tehtud, aga kuhu pole sattunud, sinna pole sattunud.
Ma nimetan "Barcelona" ja sul meenub esimesena..?? Loomulikult aasta 1992 ja olümpiamängud ning Erika Salumäe kuld. Ok, kõigepealt vist ikkagi see tagurpidi masti tiritud lipp. Meenutatud, tehtud! Esimese asjana suundusimegi Velodrome of Horta'le, kus need kuldsed sündmused 32 aastat tagasi aset leidsid. Meie üllatuseks oli velodroom kergesti leitav, kõigile külastamiseks avatud ja sealjuures veel tasuta. Kuigi spordiala ise on kummaline, siis võit on võit ja sõit oli sõit.
Kohe velodroomi kõrval asetses suur parkla, kus leidusid veel mõned vabad kohad, mis andsid meile võimaluse auto ära parkida ning linna ka muul moel kui ummikutes seistes nautida. Napi 6 minutilise metroosõidu järel olime juba kuulsa Parc Güelli vahetusläheduses, vaja vaid mingi sada kilomeetrit mäkke ronida. Lauspäikesega. D-vitamiin kukalt kõrvetamas saigi ronitud nii kaua, kuni jõudsime silmitsi olukorraga, kus üks park võib nii inimesi täis saada, et rohkem sisse ei lubata. Oleks juba varem täpselt teadnud, mis tuju on ja kuhu minna soov, oleks piletid ära ostnud. Aga ei teadnud ja ei ostnud. No ühesõnaga, vaatasime siis asja väljastpoolt ja hakkasime põlvekedra ragisedes vanalinna ja järgmiste kuulsate maamärkide suunas laskuma.
Kuulsa Sagrada Família tornid paistsid juba kaugelt. Kadusid vahepeal taas küngastele rajatud elamurajooni arhitektuuri taha ning vupsasid siis taas täies ilus meie ette. Piletid selle suurejoonelise ehitise sisekülastuseks oleks pidanud taaskord varakult ette broneerima, aga kuna mina suur kirikute fänn ei ole, siis jätsin tegemata ja lootsin õnnele. Täna õnne polnud. Ebaedu jättis aga seda rohkem aega, et ilmaimele tiir peale teha ja ornamentikasse ning detailidesse süveneda. Selle vaese ilusa kirikuga on omamoodi kummalised lood, nagu sügava kunstiga ikka. 135 aastat ja ikka seisavad kraanad kiriku tipus. KÕigepealt segas sõda, siis mässajad, kes hoonele tule otsa panid, vahepeal suri arhitekt ära ja tagatipuks põlesid originaaljoonised söeks. Siis sai keegi nupumees kusagil aru, et Dali nägemus on kaugel lihtsast esteetikast ja, kõmm, hunnik aastaid tähtajale juurde. Ja siis veel see covid… Optimistlik prognoos on, et kraana saab tornist alla tuua 10 aasta pärast. Elame näeme. Ootusi ei maksa liiga kõrgele ajada, sest kauneid vaateid ja Instagrammi südameid vähendavad tarad, mis katedraali piiravad. Samamoodi asetsevad need ka Jumalaema kiriku ja Eiffeli torni ümber. Natuke nagu looma tunne tekib siin Lõuna-Euroopas neid kuulsaid paiku külastades. Õigupoolest oleks saanud kaks kärbest ühe hooga tabada kui Barcelona linnavõim oleks võtnud vastu pakkumise Eiffeli torn justnimelt keset seda Hispaania suurlinna püstitada. Hirmust linnapilt kole roosteliseks muuta nad sest kaunist kingist siiski loobusid ja lohutusauhinna sai hoopis Pariis.
Läbi kvartalite ja piki tänavaid jalutades jõudsime päikeseloojangu eel veel La Rambla'le, tänavale, mis on kuulus inimhulkade, lillede, muusika, live show'de, kohvikute ja kaubanduse poolest. Seal samas said täis meie 20 000 päevast sammu. Mõned meist olid valmis veel mereni jalutama, aga kuna Lotte samm oli juba päris töntsiks jäänud, siis otsustasime maa alla laskuda ja metrooga päeva algusesse tagasi liikuda.
Päikeseloojanguks plaanisime veel mäe otsa, Tibitabosse sõita ja linna ilu ülevalt imetleda. Tagasi parklas jõudsin veel kiirelt mõelda, et miks keegi rumal on pudeli minu auto kõrvale kildudeks visanud kui selgus, et … need killud pärinesid hoopis minu enda auto küljeklaasist…
Veriste kätega miljoneid kilde istmelt ja akna tihendite vahelt välja koukides ning samal ajal kohaliku võimukandjaga telefoni teel vestlust pidades sai selgeks, et elu siin pealtnäha paradiisis on kole raskeks muutunud. Minu vanemat iPhone versiooni, iPod'se ega sularaha kurjamid ei ihaldanud, neile pakkus huvi kotitäis kantud sandaale ja ihupesu, sekka paar näokreemi ja kamm. Need oleks ma võinud niisama ka loovutada, kurat sa lõhud mu autot!
Soovituste järgi sõitsime lähimasse politseijaoskonda, kus tegeleti küll kõige muu kui liiklus- ja liikurmasinate muredega. Kolleegid pidid vaat et käsipidi kokku minema, et selgeks vaielda, kus see päris jaoskond ikkagi asub. No ja nii ma jõuangi lõpuks selle parajalt päevitunud ja lühikese siilisoenguga inspektori jutule. Täidan hulga pabereid ja ootan kannatlikult. Milline meeldiv teenindus, naeratavad näod ja osavõtlikkus. Juba sellest hakkas parem.
Mägi ja vaated jäid küll seekord ära, aga lennujaama jõudsime hoolimata vahejuhtumist paraja varuga.
Oma pooliku "kabrioletiga" mööda kiirteed kodu poole tuhisedes tahtis vasaku silma lääts suurest tuulest kangesti kuhugi silmamuna taha pressida. Kui kirjeldada seda ebamugava tundena, siis see on üsna ausalt öeldud. Tagatipuks sai selgeks minu-Hispaania lõhn - see pole miskit muud kui kange laudaodöör, mis teekonnal Barcelonast Gironasse läbi puuduva autoakna konstantselt sõidumugavust ei lisanud. Kuidas see küll nii värske sai olla, mina ei mõista. Nagu oleks Kataloonia lehmade esikari just teed ületanud…
Auto oleks võinud ööseks ka klaasita jääda, aga tuletan meelde, et meie mäe otsas valitseb kassimaffia, kes oleks end kindlasti mõnusalt mu nahkistmetele tuttu sättinud ja hommikul ärgates naudinguga küüsi kratsinud. Selle vältimiseks tulid mängu prügikotid, plaastrid ja lamamistool. Selleks hetkeks oli kell juba üle südaöö tiksunud, ehk on hommik õhtust targem…
Barcelona külastus jättis väikese okka hinge (või oleks õigem öelda klaasikillu juhiistmele), aga et läheksime lahku ikkagi sõpradena, on oluline talle uus võimalus anda. Seda me teha plaanimegi. Kaotada pole enam palju, sest selle 20-eurose pleksiklaasi võib vabalt puruks lüüa või eest ära rebida või mida iganes on vaja, et uuesti mu mõnusasse, mugavasse, uuelõhnalisse autosse siseneda. Btw, Kristian võib teile ka sellise müüa, ei pea rabelema (Por cierto, Kristian también puede venderte uno, no hay necesidad de luchar).
Seda, et igasugune asjaajamine võtab lõunamaades paaaaalju aega (ja mõnikord ka närve) ei ole ilmselt kellelegi üllatuseks. Meie ajame asju läbi Carglass'i, kus hoobasid tõmmatakse peamiselt Eesti poolelt, meie ise palju rabelema ei pea. Kuigi. Hunnik telefonikõnesid erinevate osapooltega, riikidevahelised asjaajamised, kinnitused kindlustuselt ja tarnijatelt… Kõigil on kohutavalt oluline teada, kus täpselt ma X päeval asun. Nagu ma ise teaksin seda. Aga sellest sõltub, kuhu uus klaas tellida. Et mitte igavesti Hispaania mañana-sse lõksu jääda, alustasime nüüd protsessi uuesti ja püüame klaasi hoopis Prantsumaale tellida, et see seal siis hoo pealt ära vahetada. Elame, näeme
Läbi suurlinnade ja mittekusagil asuvate metsamajakeste, sekka uusarendus ja hipilaager, oleme nüüd oma järjega jõudnud kuurortisse. Nii võib Peñíscola kohta vist öelda küll. Valencia piirkonda. Hispaanias on see meie mõistes nagu maakond. Täpsem asukoht Castellóni provints, see on siis nagu vald või… tegelikult ei olegi siin head vastet. Kõlab igatahes väga peenelt. Aga on nagu on. Geograafiliselt asetseme Vahemere ääres, Hispaania idarannikul, kusagil Barcelona ja Valencia vahel.
Eile avastasin, et olin meie üle-eelmiselt hostilt kehva tagasiside saanud. Minu juuksekarvad olevat massiliselt vedelenud, täpsustatult voodis ja vannitoas. Aus olles… eks neid ikka kukub ja lendleb, sinna ning tänna, aga päris kiilaks ma jäänud pole, vast see asi ikka nii dramaatiline ei olnud. Pealegi lehvisin enne äraminekut harjaga toast üle. Kui nüüd sellel ajal tutid tagantselga maha langesid… No siis on tal õigus. Ma kahtlustan, et see pahameel tuleb pigem saamata jäänud 10st eurost, mida ta ausa näoga voodipesu eest meilt nöörida üritas. Või sellepärast, et ma tundide viisi tema elutoas tööd tegin, sest lubatud WiFi levis ainult seal… Ju saab üle, eks need venelased ongi sellised, mõistab ta peagi.
Siin pole kedagi meid tervitamas, pidevalt vestlemas või mu karvu kokku lugemas. Täna, paar nädalat enne hooaja algust on siin üldse hirmus vaikne. Kõikjal ruulivad kinnised aknaluugid, tühjad parkimiskohad ja teosammul kulgevad pensionärid.
Hakkama saab jälle samahästi inglise kui hispaania keeles, mistõttu lappasin telefoni kolmandalt lehelt taas Duolingo app'i lahti ja tegin mõned keeleharjutused. Ja tundub, et harjutada oleks vaja, sest oma nappide teadmistega lugesin piletiaparaadilt välja, et enne 1.juunit pole maksmise pärast vaja muretseda. Kui ma nüüd selle kojamehe vahele pistetud parkimistrahvi otsustan ära maksta, siis on mul kuni juuni lõpuni kopsakas ettemaks selle koha pealt…
Kuigi autosõidust on kõigil juba natuke villand, siis otsustasime pärast paari paigal oldud päeva ikkagi natuke sõita. Kaardil jäi silma mingi poolsaare moodi saar. Kas seal ka midagi teha või näha on, sellest polnud mul õrna aimugi. Nagu te juba aru olete saanud, puudub mul seekordse väljasõidu osas igasugune ettevalmistus. Ma ei teagi, kas see on parem või halvem variant kui enne ärasõitu nädalate kaupa Googeldada… Mul selleks aega polnud ja sellepärast on hea meel, et keegi mõtles välja ütluse selle kohta, kuidas pime kana leiab ka tera (kuigi ma ei tea kui paljud kanad pimedad on või mis põhjustel nad üleüldse nägemise kaotada võiksid). Pimeduses kobades leidsime flamingod ning riisipõllud. Ja mitte paar õnnetut lindu või ühe mudalombi, kus alles istutatud riisitutid välja turritasid. Ikka sadu linde ja kilomeetrite kaupa poriseid põlde. Linnud nägid küll kaunikesti lubjakad välja, ju siis on siinkandis nende molluskite, koorikloomade ja sinivetikatega kehvasti ja roosa pole peale hakanud. Üleujutatud riisipõllud tulid aga täieliku üllatusena nagu pärastlõunane soe vihmasabin selgest taevast. Tundub, et külv oli alles hiljaaegu toimunud, sest teradest oli asi veel kaugel. Tuleb välja, et Valencia piirkonnas süüakse aastas rohkem riisi kui kogu ülejäänud Hispaania alal kokku, paella on iga siinse restorani menüüs. Et tegelikult täiesti loogiline kohtumine.
Tagasiteel Toree de Sant Joan'ist Peniscolasse sõitsime läbi lopsakate apelsinisalude ja mõtted läksid nagu iseenesest paha peale. Keerasime suvalisest teeotsast sisse ja pakkusime oma lapsele elu esimese raksu-kogemuse. Kuna seljataga oli eksprompt korras juhtunud rannamöll ja riided trussikuteni märjad, siis mindi raksu palja pee-ga, tilu-lilu tuules lehvimas. Aga saak oli külluslik, magus ja mahlane, võib nüüd kodurõdul värsket mahla luristades tõdeda.
Eile saime Prantsusmaalt häid uudiseid - nimelt leiti Lyon'ist minu autole sobiv küljeklaas. Juhhuuuu!
Meie maja on Peniscola linnakese viimane, edasi kuni mägedeni laiub tühermaa. Mingil ajahetkel on selle põõsalise alaga suured plaanid olnud, sest kõnniteed on valmis ehitatud ja tänavavalgustus paigas. Aga see millalgi oli vist väga ammu, sest rajatud teedest kasvavad läbi Juku kõrgused põõsad ja suurtel igavushetkedel on mingid jõumees junnid lambikuplitega huligaanitsenud. Miiniväli on see ka. Hea varjuline koht kohalike koerte s*itutamiseks, rohepöörde huvides ongi kasulikum need hunnikud päikese kätte kuivama jätta, mitte kilekotiga prügikasti lennutada (nagu meie harjumusest seda teeme). Liiklusmärk meie maja ees viitab sellele, et mingitel hetkedel võib näha lehmi mägedest alla randa liikumas. Kaljuserv on siin üsna järsk, jumal teab, mis suitsiidne tõug see siin elab ja on.
Ehitusbuumi ebaõnnestumine tähendab meie jaoks vaikust ja rahu. Nii palju kui räuskavatest lindudest ja lehepuhuriga töömehest hetki üle jääb. Olgu öeldud, et lehtpuid siin ei kasva ja okaste puhuriga taga ajamine tundub veel raskem, aeganõudvam ja napakam tegevus kui see muidu niigi on.
Aga päike on sel laiuskraadil palav ja merevesi väikestes lahesoppides soe ning soosiv. Jahutav jäätis maksab rohkem kui vein, nii et ennetame dehüdratsiooni ja tarbime ohtralt vedelikku.
Kell oli kolmveerand kaheksa hommikul kui maailma suurima padjanäo ja kammimata peaga meie Barcelona äärelinna öömajast välja astusin, et öö otsa kahtlasel tänaval (mis kella 8st tasuliseks muutub) seisnud auto veel kahtlasemasse tasuta parklasse ümber parkida.
Rihma otsas keksiva Lottega tagasi "kodu" poole lonkides sain aru, et ma kohe üldse ei sobi siia nende inimeste keskele, kes on varahommikul valmis igale võõrale vastutulijale reipaid tervitusi hüüdma, selle asemel, et lasta vaikselt nina maas mossitada.
Vähemalt täna öösel polnud keegi soovinud seda niigi kipakat plastikust akent eest kangutada, et vaadata, mida head ka vaeste põhjamaalaste sõiduvahendis leiduda võiks.
Selle positiivse noodi saatel kobisin teki alla tagasi, et enne uut päeva ja uusi võimalusi veidi päikeselist päeva maha magada.
Pärastlõunaks planeerisime rongisõidu Barcelonasse. Noh, et mis halvasti, see uuesti. Rongid on siin enam-vähem. Väljast hullemad kui seest, mitte liiga odavad (12.80€ üks ots), aga mitte ka üleliia kallid. Viimast ei saa öelda Barcelona loomaaia kohta, mille pilet oli kallis (21.50€) ja vaadata pigem vähem kui rohkem. Veebist ostetud piletite QR-koodid sissepääsuna ei toiminud. Vaja oli saata piletiostu kinnitav meil infotöötaja meilile, kes selle siis välja printis ja piletiteks formeeris. Fantastiline! Kahe poole tunniga käib loomapargi läbi ja jõuab ühe hästi ebatervisliku frititud lõuna ka veel ära süüa. Seda tuleb jagada näljaste paabulindudega, kes aplalt suutäisi lugedes ümber laudade jalutavad, sabasuled tolmu üles keerutamas.
Mööda mereäärset Ronda Litorali jalutades jõudsime uuesti La Ramblale, mis meil nädal tagasi väsimuse tõttu pooleli jäi. Täna oli see veel rahvarohkem ja väsitavam kui siis. Päästev metroopeatus andis võimaluse maa alla vajuda ja üks kosutav sõit mägede suunas teha. Mäe otsa viis meid park Güell, kuhu me eelmisel korral sisse ei pääsenud, sest ei tulnud selle pealegi, et üks park võib nii popp olla, et piletid on juba mitu päeva ette välja müüdud.
Kui päris aus olla, siis jääb täiesti mõistetamatuks, mis neid kümneid tuhandeid inimesi iga päev seda arhitekt Antoni Gaudí vaimusünnitist vaatama (mida, nagu tuleb allikaid lugedes välja, ta ikkagi ise ei disaininudki) toob. Kas ma tohin öleda mõttetu? Tohin ikka, minu tekst ju. Isiklikult kulutaksin selle 10€ sissepääsupileti raha kannule külmale ja puuviljasele sangriale mõnes mõnusas välikohvikus.
Sagrada Família pileteid oleks pidanud krahmama nädal varem, neljapäeval sellega tegelema hakates oli lootusetult hilja. Nii, et kirik ja isa ja poeg ja püha vaim jäid täna ära.
Mingit kustumatut muljet see kunagine tööstuslinn, mis alles 1992.aasta olümpiamängude järel turismikaardile kanti, ei jätnud. Suurlinn nagu suurlinn ikka. Duellis Pariisiga võidab vist siiski Pariis. Ja mitte armastuse pärast. Lihtsalt.
Rongisõit tagasi Pineda de Mar'i kestis tsipa üle tunni ja kulges valdavalt peaaegu meres ehk täiesti rannikul, liivaranna kõrval. Ilus. Hea, et läätsed maha jätsin, see aitas udustada nähtavat nudismi, mille osas puhkavad härras- ja vanamehed väga tolerantsed on…
Ööseks tahtsin auto taas sellest põllupealsest kahtlasest parklast natuke vähem kahtlastele tänavatele tuua. Täpselt meie trepikoja ukse ees leiduski vaba koht. Jätsin mehed keset parkimiskohta seisma ja lippasin ise auto järele. Tagasi jõudes nägin vaid eesti ja hispaania mehe sõnasõda ning mingit Citröeni punni minu koha peal parkimas. Kasu polnud ka lapse uhiuuest oranzist labidast, millega ta hoogsalt vehkis. Seekord võitis kohalik parkimismaffia.