Itaalia (sept-okt 2022 - Austria/Tsehhi/Poola)

22. oktoober. Itaalia - Parma / Austria - Innsbruck
Ohohooo...Kust ma siis täna minema hakkan?
Päev oma pikkuselt nagu iga teinegi, aga sisse mahtus palju. Ärkamise ajaks oli Parma hallitama läinud. Ses mõttes, et eile soetatud juustuhunnikuga oli kõik korras, lihtsalt linnale laskunud udu oli veel tihedam ja romantilisem kui eile. Uut sihtkohta me teadsime, põnevusega ootasime, aga hotellist ära kiirustama ei kippunud. On ikka luksus elada parketi peal, suured maast laeni aknad tuba valgustamas, toalõhnad nauditavalt neutraalsed, keegi teine on ärganud vara, et meile hommikusööki valmistada...Juba hommikul ärkasime Euroopa-, mitte enam Itaalia-tundega. Ometigi jäi naaberriigi piirini veel umbes 350 kilomeetrit. Aga õhk ja ümbrus ning meie sisemine tunne oli juba otsapidi Kesk-Euroopas. Hommikune vaade paksule valgele udule tõi tiheda pettumuseudu ka minu meeleolu kohale. On Alpide ületamise päev, kas tõesti jään kauaigatsetud mäevaadetest ilma?

Ilma on Itaalia meile igasugust pakkunud, 9-st soojakraadist 27-ni välja, kõrvetavast päikesest tugevate sadudeni. Ennustused panevad valdavalt puusse, muutused on kiired ja tunni pärast eesootavat pole hetkel mõtet ennustada. Sihitult kaarti skrollides ja päevast teekonda paika pannes avastasin midagi, mis andis tänasele päevale selle kõige-kõige erilisema momendi. Kuna paberil kirjutatu või kodulehele trükitu vastab siinmaal harva tõele, siis enne kui pileteid taskus pole, ei maksa ka hõisata. Madis ütleb, et tema vaimse tervise edu on see, et tal pole kõrgeid ootusi, siis pole ka pettumused suured... No ma ei tea, kuidagi masendav elufilosoofia tundub. Aga kui aitab elada, siis las käia.

Parco Natura Vivasse jõudes oleksime me vana-Kalveti pessimistliku ellusuhtumisega kohe järjekorrarivvi jõudes ümber pööranud ja minema sõitnud. Mitte minu maailmas. Oma õiguste (ja kodulehel seisva info) eest tuleb võidelda, viimse võimaluseni. Nii kaua kuni öeldakse selge sõnaga "Ei!". Aga täna ei öeldud, müüdi hoopis 25 eurone pilet ja sooviti kena päeva, safari piletikassas nimelt. Kui olime pühalikult vandunud, et Kiisu ja Lotte püsivad kogu safari aja oma puurides, lubati meid loomade vahele tiirutama, täpselt nagu kodulehel kirjas. Loomulikult ei ole see ei Serengeti ega Krueger, oh ei, väga kaugel suurtest rahvusparkidest. AGA. Eelnimetatutesse, nagu ka enamikesse loomaaedadesse, oma lemmikutega siseneda teatavasti ei lubata. Meie isiklik loomaaed sai täna aga eheda safarimatka kogemuse, koos tugeva sõnnikuhaisu ja auto kõrvalt mööda loivavate elukatega. Nagu kui lahe saab veel olla? Kiisu vaatab läbi lahtise autoakna meetri kaugusel muru näksivaid antiloope ning laisalt sammuvat ninasarvikut (kelle tülikaid kärbseid me veel mitu kilomeetrit hiljemgi autost välja ajasime). Lotte väljavaated pagasnikus asuvast puurist polnud just viis tärni aga sellest hoolimata vahtis ta silmad suured ringi nagu punnitaks kõhukinnisuse kiuste. Ala ise on väike, loomi piiratud hulk, autode liikumine meenutab matuserongkäiku, aga sellest hoolimata soovitan see pisike seiklus ette võtta kõigil, kes Garda järve idakaldale satuvad. Kui endal autot ei ole, saab kohapeal laenutada. Kes tuleb neljajalgseteta, saab sama piletiga ka territooriumil asuvasse loomaaeda. Meie ei saanud, aga sellest polnud sugugi lugu, emotsioon oli juba niigi laekõrgune.

Innsbrucki tunnevad spordisõbrad eelkõige taliolümpiamängude toimumispaigana. On aasta 1964, meie mees, Ants Antson, uisutab kiiremini kui teised mehed sel päeval ja saab kaela kuldse medali, Eesti esimese.
Nii me siin siis nüüd oleme, imeilusas Innsbruckis, jälle päevakese ja 400 kilomeetrit kodule lähemal. Hotelli katusekorruse saunast avaneb ilus vaade tuledes vanalinnale, kedagi peale meie seda nautimas ei ole. Näidake mulle itaallast, kes mõistab seda, et kamp paljaid inimesi ronib tulipalavasse pimedasse ruumi kannikas kannika kõrval puupingile istuma ja higi kehast välja pressima. Pole olemas. Vat seda nimetatakse kultuuride erinevuseks. Jõudsime tagasi omasuguste hulka.

Jubedalt kahju ja hästi tore on.

23. oktoober. Austria - Innsbruck / Tsehhi - Pilsen

Austriast lahkumiseks on iseenesest mitu võimalust. Tahtsime kangesti Saksamaad vältida, aga see oleks tähendanud käänulisi teid ja aeglast edasi liikumist. Esimene ei sobi Madisele, teine mulle.Kuna Innsbrucki ümbritsevate mägede kohale kogus pilvi, siis lükkus selle konkreetse küsimuse lahendamine veidi edasi, mida sealt tornist madalate pilvede ja uduvihmaga ikka paistab.

Aga just Innsbrucki suusahüppemäele me minna soovisime. Mägi paistis kenasti kätte nii meie hotellitoast kui saunalavalt, polnud teine sugugi kaugel. Päris hüppetorni üles läksid vaid poisid. Küsimus polegi niivõrd minu tohutus kõrgusekartuses kui selles, et oleme tagasi Euroopas, tagasi seal, kus igal majanurgal, putkal ja puutüvel "ilutseb" koertekeelu märk. Et aru saada, kuhu, millele ja millisel määral märk mõjub, on vaja osata puhast saksa keelt. Inglise keelse "dog" peale hakati pantomiimi kaudu ratastooliga väntama, sest just nii meist piletiputkas aru saadi. Ah, las olla, mulle sobibki jalad maa peal olemine paremini, hõljub ju mõte koguaeg kusagil pilvedes.Kuna spordiringkondades kurikuulus Seefeld oli vaid 10 sõiduminuti kaugusel ja suusameka Garmisch-Partenkirchen sealt veel omakorda pool tundi sõitu, siis tegime seekord sportlikud valikud ning võtsime suuna ikkagi Saksamaa poole.

Seefeld, Seefeld... No kas on üldse eestlast, kes selle külakese nime pole kuulnud? Seefeldis pannakse ju dopingut. No täna ilmselt mitte, aga ükskord pandi, kohe korralikult. Garmisch-Partenkirchenis harrastavad suusasporti nii need, kes just verevahetuse läbi teinud kui ka need, kes usuvad puhtasse sporti ning oma võimete proovilepanekusse. Irooniline, et nende kahe spordiküla vahe on vaid mõnikümmend kilomeetrit. Täpselt nii pikk on distants käsi kullas seisust p*rse mullas olukorda. Vaba maa ja vaba valik, aga nii puhtas mägiõhus nagu seda Alpide oma on, võiks ka süda puhas olla.

Garmischist edasi... algas üks lõputu saksa õudus. Ei tea, mis kana meil kitkuda on (mitte, et ma kunagi ühtegi kana sulgedest puhastanud oleks või seda plaaniks, aga nii öeldakse), ei saanud me tulles läbi, ei saa ka nüüd. Esiteks keerab ilma pekki, hallil asfaldil ja hallil taeval pole enam mingit vahet. Ei, tegelikult on, sinna vahele mahub meeletu vihm. Ja siis see saksa ordnung. Sa oled ju siis ka korralik kui 90 alal 90-ga sõidad? Või näitab see 60-ga munemine mingit erilist austust ja täpsust. Johhaidii... vaatan aga gepsu ja näen, kuidas kohalejõudmise aeg muudkui pikeneb ja pikeneb. Hakka või itaallaslikku liikluskaost taga igatsema. Nagu ka pastat, sest siitmaalt domineerib menüüs sealiha, vorst ja šnitsel. Kartul ja kurk. Vahelduseks on täitsa mõnusad maitsed.

Pärast Tšehhi piiri ületamist lakkas ka vihm ja tõusis tuju. Kuni selle hetkeni kui selgus, et ööbimiskoha ees on vaid tasuline parkimine. Maksmine käib automaadis, sularahaga, loomulikult. Tšehhiga, vaadake, on selline lugu nimelt, et nemad armastasid oma Koidulat, Tammsaaret ja Hurta niivõrd palju, et ei vahetanud rahatähti eurode vastu. See omakorda tähendab, et pimeduse hakul on vaja kusagilt ATM leida ning kohalikke korunasid välja imeda.

Nii, et tere tulemast Pilsenisse! Koha valis Madis, õlle pärast loomulikult. Hele laagriõlu ehk pilsen ehk pilsner töötati välja juba 19. sajandil, esimene partii sai koobastest, kus seda kääritati, välja juba aastal 1842. Odavaim kohalik poole liitrine pilsner maksab 29 eurosenti... Ka maiaste pereisade jõulukalender on juba saadaval. Oleks siin soe, sooviks härra ehk pikemaks peatuma jääda.

24. oktoober. Tsehhi - Pilsen

Äratus kell 6.05, start kell 8.00. Kena puhkus küll.

Ühesōnaga, paljalt käia ei sobi ja pole tervislik. Selleks puhuks on KIA istmete alla just parajalt vaba ruumi jäetud, paar teist pilu ja Kiisu puuri pealne ka veel kõik vaba maa. Eile õhtul ööbimist valima asudes tabas meid aga halb üllatus. Nimelt on Wroclawis vahepealsetel aastatel kaubandust omajagu koomale tõmmatud ja minu lemmikpoode... seal enam ei olegi. Eino tore lugu küll. Lähim sobilike poekestega asula on... Varssavi, +350 kilomeetrit algsele teekonnale juurde. Pekki küll. See teeb ju 9 tundi sõiduaega ja söögi-, pissi- ning jalutamispeatused lisaks. Korralik rekkajuhi tööpäev.

Iseenesest oli meil Pilsenisse hommikuks õlletootja juures tuur planeeritud, Madisel neelud juba käisid. Ühtlasi ainus nö muuseumikülastus kogu pika reisi peale. Oleks kultuursuse punktid kirja saanud. Kui meie aga päikesetõusul startisime, polnud giid veel uksi avanud ja hommikune stardiõlu jäi ära. Mööda Pilseni peateed liikudes ja tootja tehase ees ummikus istudes sai kalendrisse märgitud aasta 2070, mil tootja lubas, et õlut saab ka kosmoses juua. Võib-olla proovin siis isegi selle elu esimese ära.Praha ringteed läbides sattusime hommikusse ummikusse ja just nagu sätitult sattus see olema Kiisu kõige kangema kakahäda aeg (sest hommikul ei andnud me talle ju piisavalt privaatset aega oma kastis tuhnimiseks). Nii s*ttus ta keset ummikut oma puuri täis. Mõnna. Kuna olime keskmises sõidureas, mis tiguaeglaselt liikus ja kust pääsu polnud kuhugi, tuli käepäraste vahenditega olukord lahendada. Hais oli küll hingemattev, aga paar kilomeetrit lahtiste akendega sōitmist ja enam ei jooksnudki silmist vett ega tikkunud okse kurku.

Kiirtee, mida mööda me Varssavisse plaanisime sõita... No seda alles ehitati. Kopad olid ja liivahunnikud ja teerullid. Järgmisel aastal samal ajal võib see kiirelt liikumine teemas olla, aga täna, täna nautisime Lõuna-Poola väikekülasid, kohe kõiki neid kahtekümmend, mis teele jäid. Hästi rahulikult, 40-ga, et saaks ikka korraliku ülevaate. Mitu korda lubasin autost välja astuda, ühte slovakki lubasin kurikaga lüüa ja ka teiste liiklejate suhtes näitasin üles liigset agressiivsust. Minevik. Minevik on see, mis mind varjutab. Itaalia. Ma ei saa aru, kas nad pole siis Lõuna-Itaalia sõidustiiliga harjunud või milles probleem???

Ainus soov oli enne Tallinnat kiirteele jõuda. Wroclawi eeslinnas see õnnestuski, kiirtee ja värki. Ja ummik. Üks vaene rekka oli rehvi kaotanud ja juht üritas seda siis palehigis tagasi alla kruvida. Tulemuseks blokeeritud sōidurada ja kilomeetrite pikkune ummik. Säh sulle kiirteed. Vähemalt ei võta poolakad selle pulli eest raha. Tšehhid aga jällegi arvasid, et 20€ on paras kogus eurosid, et võiks nende üsna keskmise kvaliteediga teedel liikuda.

Tahaks draamat? Tahaks, et juhtuks midagi ja saaks siis selle olukorra lahendamisele kaasa elada? No mina lugejana tahaks ka. Tahaks kuulda, mis juhtus ja kuidas olukord lahenes. Siis kui tegelasteks poleks minu tsirkusegrupp, lapsed ja loomad läbisegi. Paraku, eilse kange vihmasaju ajal hakkasid auto armatuuril põlema kõik tuled ja viled, mis ABSi rikkele viitavad. Tore. Üks minu suurimaid hirme sel reisil... Ah, ma räägin neist küsimuste-vastuste voorus, järgmises postituses. Ühesõnaga. ABS, ei maksa närvi minna, vanasti sõitsid kõik autod ABSita, saan ka mina hakkama. Õhtul Tsehhis võtsin siiski kõne asjatundjast sõbrale. No nii igaks juhuks. Ta küll vandus, et ei vasta mu kõnedele, sest ma lubasin helistada vaid juhul kui autoga mingi jama on. Aga no vana mees, mälu pole ka enam kõige parem, tõstiski pahaaimamatult toru. Saanud kinnitust, et pane rahulikult edasi, mäed nagunii juba seljataga, kadus viimnegi muremõte nende kirkalt plingivate tulede osas. Täna hommikul, pärast mõnda kilomeetrit kuival teel päikesepaistes sōitmist oli ka kogu värviline tuledemeri armatuurilt kadunud. Loeme selle olukorra hetkel lõppenuks ja küll Automaailma poisid kodus kōik uuesti korda teevad.

Pärast 10,5 tundi teel olemist jõudsime lõpuks Varssavisse. Oh, Poola, minu salaarmastus.

Ostuhullu pihtimused. Not.

Mulle absoluutselt ei meeldi shopata. Kõige hullem on see külma ilmaga, kus riietekiht seljas on paks, selleks, et midagi proovida, tuleb kõik seljast harutada. Siis on selg higine ja juuksed peas püsti nagu oleks voolu saanud. Ja kui lõpuks tuleb kogu selle pulli eest veel palju raha välja käia, siis lihtsam on üldse mitte poodi minna.

Tavaline olukord näeb välja selline, et mina istun kannatamatult proovikabiinis ja ootan, mida sobivat või ebasobivat härra mulle proovimiseks toob. Üldiselt ostan enamiku valitud kraamist ära, et pääseda järgmisest poest.

Härra see-eest on meil kuldostleja, iga rõivamüüja unistus. Pole vähimatki probleemi tunde stangede ja riidepuude vahel veeta, peegli ees keerutada ja ennast imetleda. Margid ja märgid on talle olulised, seepärast tuhnas ta täna peaasjalikult Tk Maxxis. Lihtsalt lempar pood ja nii ongi.

Juku kannab sel talvel, tuleval kevadel ning ka suvel peaasjalikult Primarki ja Cool Club'i. Selles vanuses kukutakse ju kōik püksid katki ja läkerdatakse-pläkerdatakse varrukad ning rinnaesised, järgi ei jää midagi taaskasutamist väärivat. Olgu need asjad siis odavad, et mitte iga pleki pärast närvivapustust saada.

Hinnad on Poolas meie omadega võrreldes oluliselt väiksemad, hetkel on käimas suurenumbrilised allahindlused, nii et mõne toote puhul tekib kahtlus, et äkki on hinnasildil trükiviga. Kes otsib, see leiab ilmselt ka kallist kraami. Kui omal ajal sai lennukile mindud pooltühjade kohvritega, et hulganisti moekat välismaist kraami tagasi tuua, siis nüüd skoorib peamiselt Juku. Nii sai talle varutud kahe järgmise suurusnumbri jagu trussikuid ja kampsuneid, t-särke ja pusasid, pükse ja sokke, tuulekaid ja tossusid, talvesaabasteni välja.

Poolas on überhea ostelda. Kaubandusvõrk on täis nii meilgi olemasolevaid kui meile tundmatuid brände aga kaup nendes poodides on kvaliteetne ja ilus. kõik hinnad jaga laias laastus viiega (sest sarnaselt tšehhidele pole ka poolakad eurousku) ja mõtle pikalt ette, sest iial ei tea, millal jälle Poola saab.