Omaan (märts 2023)

9. märts

Omaan…? Eeeee.. ääää… mmmm ( ja veel mõned tähestikust tuttavad vokaalid-konsonandid)? Mis koht see veel on? Üsna sage küsimus minu vastusele selle kohta, kuhu tee meid sel korral viib. Tõsi, ega polegi see Araabia mere äärne maalapp eestlaste hulgas veel teab mis populaarne sihtkoht. Meid aga on aastate jooksul Lähis-Idasse korduvalt tõmmanud, küll Iisraeli, siis Jordaaniasse, paar korda ka uhketesse Emiraatidesse. Nii ka seekord. Määravaks said lõpuks muidugi odavad lennupiletid, nii nagu ühele korralikule koile kohane.

See, et ammu ilma soetatud piletitega üks igavene tants ja tagaajamine käis, on köömes selle kõrval kui keeruline oli saada riiki sisenemiseks vajalikku luba. Suures mutiahastuses olles uurisin võhivõõrastelt trip.ee-katelt, kas neil mulle midagi lohutavat on toetuseks öelda. Pärast vastuseid stiilis "ah, see oli lihtne, võttis mõned minutid ja vastus oli poole tunniga käes" ei läinud olemine sugugi paremaks. Olin juba valmis adopteerima süsimusta kassi ja täiskuuööl tema suure varba küüne ohverdama või end mõnele Abdulile/ Sultanile kolmandaks naiseks lubama, et see viisa ikkagi saada.

Mina näiteks soovitan Omaani viisa taotlemiseks võtta töölt vaba päev, sest protsess ise on nii pikk ning vaevaline ja kui jõuad selle hetkeni, kus piltlikult öeldes on vaja arvuti touchpadile tilgutada 3 tilka verd, siis võib tööl olles lihtsalt paha hakata. Teistpidi jällegi, kui vaadata viisa hinda, siis tasuks teha hoopis üks tööpäev lisaks, siis on kindel, et jõuab ära maksta. Aga raha rahaks, närve kulus oluliselt rohkem.

Alaealisele sissesõiduviisa taotlemise eelduseks on vähemalt ühele lapsevanemale juba eelnevalt väljastatud viisa, mis siis taotlusele korrektselt külge tuleb lisada. Kuna minu positiivne vastus oli kõikidest probleemidest hoolimata esimesena saabunud, siis selle ma kuulekalt ka järgmise taotlusega sidusin. Kui kord lükati viisataotlus tagasi, sest ei sobinud nägu, siis sel korral häiris jälle nimi. Pole see mul ju Jukuga ühine ja minu ketserlik plaan Omaani politseid petta ning laps enda omaks valetada ei läinud läbi. Tuli jääda isa viisa saabumist ootama, sest ühine nimi, tuleb välja, on olulisem kui ühine veri.

Tahaks öelda, et ühte nägu ja verd kõik need araabia rahvad, aga pole siin poolsaarel need naabrid nii sõbralikes suhetes midagi. Omaani sisenemiseks ei ole meil, eurooplastel, väga palju eeltingimusi (kui viisa taotlemise protsess välja arvata). Teadlik tuleb olla aga enamike araabia riikide ja Iisraeli vahelistest lahkhelidest. Omaani puhul näiteks tuleb omajagu minevikus sobrada ja vajadusel passi lapata, et meenutada, ega sa pole juhuslikult oma eluajal sattunud sellisesse imelisse paika sattunud. Sest kui sul juhtub passis olema vastavat reisi tõendav tempel, siis sinu lootus näha Omaani loodust, inimesi ja kuuma lõunamaa päikest kustub kiiremini kui pirrutuli paduvihmas. Selliste olukordade puhuks on loomulikult erinevaid tagavarakäike. Oleme ju meiegi omal ajal Iisraelis käinud, mis seal salata, ääretult põnev riik, valmis iga kell tagasi minema. Aga passid on meil pärast seda reisi uuendatud ja märget selle kohta, et meid selle riigi pinnal nähtud on, ei ole kusagil andmebaasides. Kui seda ise nüüd suure häälega kuulutama ei lähe, siis seda teada ka ei saada. Meie pere ajakirjanikul on just taolisteks puhkudeks koguni kaks passi. Kuna käimist on omajagu, naginat ja raginat riikide vahel samuti, siis võib halbade asjaolude kokkulangemisel juhtuda, et ühest passist lihtsalt ei piisa. Või siis on seda vaja liialt tihti uuendada. Kah tüütu ja kulukas. Kahe passi peale annab vastavalt vajadusele mängida ja lubada sinna sisse lüüa templeid, mis omavahel kokku sobivad.

Kohale saamine pole teab mis keerukas. Kaks keskmise pikkusega lendu ja kiire ümberistumine Istanbulis. Turkish Airlinesi filmivalik on hetkel nii värske ja hea, et tegelikult oleks võinud pikemaltki lennata. Kus sa kodus ikka selle aja võtad, et mitu täispikka filmi ära vaadata. Sellest hetkest aga kui me kusagil Kuveidi kohal marulisse äikesetormi sisse sõitsime, kinnitatud turvavöö abilgi oli raskusi istmel püsimisega, soovisin mina maha minna. Ei aidanud enam ka tasuta pakutav vein, mis olenemata lennufirmade hüvede kärpimisest TA kauglendudel jätkuvalt alles on. Omajagu lisaärevust tekitasid paar järgmist turbulentsihoogu ja mõneks ajaks sai mul lennuisu täis. Õnneks polnud sihtkohta enam pikk tee minna.

Lennukiakna taga sähviv välk, pikk teel olemine ja piirivalvurite öine uimamine passikontrollis ununes aga kohe kui lennujaama uksest sooja öhe astusime. Need lõhnad, need hääled, see puhtus ja uhkus, süsimust öö ning tuledesäras magav linn. Tere tulemast koos meiega Muscati!

Omaani pealinn oma traditsionaalsuses on kindlasti üks ehedamaid suurlinnu siinkandis, andes hästi edasi araabia kultuuri olemust. Pika soolikana paikneb linn mere ja mägede ning kõrbe vahel ning mahutab endasse Eesti riigi täie elanikke. Muscat mängib ida ja lääne vahelise olulise kaubasadamana tähtsat rolli juba alates 1. sajandist, alates Qaboos bin Saidi tõusmisest Omaani sultaniks 1970. aastal on Muscat kogenud kiiret infrastruktuuri arengut, mis on viinud elujõulise majanduse ja mitmerahvuselise ühiskonna kasvuni. Rikkust ei ole siin tõepoolest kombeks varjata, teed on siledad nagu klaas, autod ka minusuguse hobi-autop*de jaoks tundmatult uhked, siid ja peenem näputöö katmas kohalikke naisi juuksetutist varbaotsani, hinnalised lõhnapilved… Kohalikust lõhnabuketist räägin mõnel teisel päeval lähemalt, on mida kirjeldada.

Ükskord olla märtsikuus siinkandis õhutemperatuuriks mõõdetud 7 kraadi celciuse järgi, teisel aastal aga jällegi 41,5. Tõele ja mõistusele aru andes ongi märts viimane kevadkuu, mil siiakanti puhkama sättida. Ilm on juba keskmise infrapunasauna temperatuuriga ja lauspäikest tuleb kannatada umbes 273 tundi kuus.

Aga me kannatame ära, oleme ju ikkagi eestlased!

10. märts

International Women's Day ehk rahvusvahelise naistepäeva, mil meie siia maale jõudsime, ette võib Omaanis vabalt panna liite "Not". Häält tõstavad naiste õiguste eest võitlevad organisatsioonid siinmail millalgi oktoobri keskpaigas, sest siis tähistatakse kohalikku naistepäeva. Märtsis pole kalendris ühtegi suuremat tähistamist väärivat päeva.

Igipõlised küsimused, mis mul alati islamiriiki saabudes tekivad, siinseid naisi ja kombeid jälgides üha keerlevad ja keerlevad keelel… Kas te olete rahul? Miks te neid reegleid talute? Mida te päriselt tahaksite? Kui saaksite midagi muuta, siis mis see oleks? Küsida pole justkui kellegi käest. Pool- ega päristuttavaid islamiusulisi mul ei ole, võõrad mehed siin minuga ei räägi, nemad on muidugi ka kallutatud jõud ja ei annaks mulle tõeseid vastuseid. Naisi ei julge jällegi mina nende välimuse tõttu tülitada. Nii istungi juba teab mitmendat korda kevadises araabia öös, koraan süles ja püüan nende võidunud lehtede pealt vastuseid leida. Trükituna näib kõik justkui aus ja õige välja. Aga kuidas päriselt on? Tekib tahtmine "sõdida", aga see ei ole minu "sõda" ja enda mätta otsast hinnangu andmine on üsna lühinägelik teguviis niikuinii.

Naisi näeb tänavapildis vähe. Tõsi, ka mehi ei kohta just massidena, sest kõnniteid kui selliseid, mis võimaldaksid kondiaurul liikuda, on linnas väga piiratud hulk. Kui on, siis kehvas seisus ja lõppevad ootamatult suvalises kohas, näiteks keset 8-realist maanteed ära. Võimalik on minna tuldud teed tagasi või jätkata kõige parempoolsemas sõidureas. Ülekäiguradasid ka pole, üksikud jalgsi liiklejad lippavad "kleidisabade" lehvides üle tee sealt, kus vaja. Nii, et seda ei saa naistele pahaks panna, et nad tänavatel hulkuda ei taha. Ilmselt pole neil aegagi, sest kodu ja keskmiselt 4,8 last vajavad hoidmist. Meie hotellis koosneb toateenindusbrigaad vaid meestest, kohvikutes-restoranides teenindavad mehed, toidupoe kassas on mehed.

EKRE meestele meeldiks siin ilmselt väga. Pool valimisprogrammist saaks kohe maha rookida, sest asjad on juba iseenesest korras: suurem jagu naisi on (vabatahtlikult)pliidi ääres, mitte ei ürita karjääri teha, sünnitavad ja kasvatavad (lapsi siis), mitte ei võta sõna planeedi ülerahvastatuse ning oma keha üle otsustamise teemadel. Imedemaa.

Kirjandusallikatele tuginedes on jää aga ka siinmail sulama hakanud, sest reformide tulemusena on juba peaaegu pooltel naistel keskharidus, nad võivad autot juhtida ja maad omada. Andmed on kaunikesti mitme aasta tagused, nii on võimalus, et asjad on vahepeal veel paremaks läinud. Go girls!

Tõsi, nende abayad ja burkad tekitavad jätkuvalt küsimusi ja kõhklusi kui 32-kraadises palavuses napi seelikuga tänavale keksin. On see siis ok või pole? Esimese asjana lasime end täna hommikul randa sõidutada. Lapse soov oli end liivaga kokku mäkerdada (et siis kogu järgneva päeva saaks "nautida" kōikidest prigudest ja pragudest väljapudisevat peent liiva). Tulenevalt ajavahest ärkasime kohaliku aja järgi alles kell 9, poistel läks oma ilurituaalide peale veel kõva tunnike ja nii me alles ennelõunal kohale jõudsime. Rand oli põhimõtteliselt inimtühi, mida oligi oodata, sest harva tuleb kohalikul inimesel pähe idiootlik mõte end kuumal liival lõõskava päikese käes praadida. Kuna pealtvaatajaid kuigi palju polnud, kraamisin ka ennast paljaks, bikiinitatuks siis. Minu reeglite järgi on see rannaalal ok. Ja reeglid on järgimiseks.

Täna õhtuseks palvuseks oli meid kutsutud Mohammed Al Ameeni mošeesse. Kutse teenisime välja eile õhtul kui kaunilt valgustatud pühakoja ümber lonkisime ja härra Fayed meid kui eksinud jumalasulaseid kõnetas. Kuna härra tundus üsna pro selles usuasjas, siis ei tundunud kuigi hea toon teda täna üle lasta ja nii me kutse vastu võtsimegi. Olgugi, et meiesuguste patuste paganate läheduses võiksid pühad majad iseenesest leekidesse lahvatada…

Õlad-põlved kaetud võtsime täna taaskord teekonna ette. Jonnakalt jala nagu meile kombeks. Kõnnitee lõppes umbes 500 meetrit enne sihtmärki, täpselt kaupluse seina vastas. Edasi sai vaid mööda pimedat kiirteed lonkides või 10 sekundit eksinud näoga tee ääres seistes, sest 101% kindlalt tõmbab mõni takso järsu liigutusega ennast 3.sõidurajast risti esimesele ja peatub kummide vilinal sinu kõrval.

Õnneks keeldus Juku kategooriliselt pühapaika sisenemast, mis tähendas ka mulle automaatset pearäti vabastust, sest lastega tohib majja siseneda vaid ema. Isade palvetamise aeg on liiga püha selleks, et miskid mudilased seda oma kilgetega rikkuda võiks. Niisiis esindas meie peret selles komberituaalis vana Kalvet. Ütleme nii, et hotell, kus me peatume, hoidis täna hunniku vett kokku, sest kogu selles palvusele eelnevas pesuprotseduuris jäid vaid üksikud kohaosad üle loputamata, puhtaks hõõrumata. Jalad, käed, pea, nina, kõrvatagused. Puhtad poisid võisid edasi liikuda peamisesse palvesaali. Olgu vahemärkusena öelda, et naistele mõeldud ruum nägi välja nagu lasteaia ja hauakambri hübriid - pisike akendeta ruum, naised palvetes ja lapsed ringi trallimas. Meeste ruumis toimus imaami juhtimisel traditsiooniline palvetamine, mis koos hügieenitoimingutega võttis aega umbes pool tundi. Juku mängis samal ajal mošee esisel platsil kohalike lastega jalkat ja klassikalist kulli. Lapsed nagu lapsed ikka - ei huvita neid naha- ega juuksevärv, keel ega usk.

Pärast palvuse lõppu nõudis Fayed tungivalt, et võiks meid hotelli sõidutada. Kuna taksosõit on siin omajagu kulukas, siis selle pakkumise peale olime nagu miškad kõpsti autos. Väikese vahelepõikena otsustas isehakanud taksojuht meid oma tuttava nigeerlase jäätisekohvikusse viia, kõigile suured jätsuportsud tellida ja selle nalja veel omast taskust kinni ka maksta. Jumal ütlevat, et kõikide inimeste vastu tuleb lahke ja hea olla. Arvan end ka üsna lahke inimene olevat, aga iga eksleva turisti magustoitu ma küll kinni maksta ei soovi.

Küll aga olen ma maksnud selle katuseterrassi eest, kust kokteiliklaasi ääres imelist tuledes linna saab silmata ja plaanin seda nüüd nautida.

11. päev

Tänaseks meile rendiautot ei jagunud. Tõsi, Nissan Sunnysid ja erinevaid Honda väiksemaid linnaversioone oli saadaval lademetes, aga fakt, et nad olemas olid, rääkis juba ise selle eest, et neid pole siin mägisel liivasel maal mõtet laenuks võtta. Alla neljaveolisega ma sel korral ei lepi, need aga olid kõik juba pühapäeva puhul kohalikele lubatud.

Ei, ma ei aja asju segi ega tõtta ajast ette. Omaanis nagu teisteski araabiamaades on täna nädalavahetuse/töölt vabade päevade teine päev ehk meie mõistes pühapäev. Veel mõned aastad tagasi langes moslemite nädalavahetus meie neljapäeva-reede peale (kodused vabad neljapäev-reede annavad vähemalt ühes osas selgust- araabia ajaruum meil seal Soo tänaval). See aga jättis läänemaailma ja Aasiaga äri ajamiseks vaid kolm ühist päeva ja seda oli ka kohalike heal järjel stressivabade ärimeeste jaoks vähe, mis vähe. Reedet ehk araabia keeles"kogunemise päeva" ära vahetada ei saa, sest keskpäeval kogunevad moslemid mošeesse kõige tähtsamale palvele, et sel viisil uue nädala algust tähistada. Nii võeti vastu otsus nihutada "nädalavahetus" päeva võrra edasi ja meil on siin täna pühapäev, mis on kohalikele pigem nagu püha päev. Tööd ei tehta, ametiasutused ja kohalike juhitavad bisnessid on suletud, võimsamad rendiautod on välja laenutatud ja sõidutanud linnakodanikud oma maamajadesse. Homsest olukord taastub ja nii on meil lootust rattad alla saada.

Selle pealtnäha ebaõnnestumise tõttu ei saa aga lasta ometigi tujul langeda. Selgus, et võitsime just pool päeva basseini ääres. Kuna ilm on palav, vesi soe ja raamatud alles pooleli, siis kõlab see isegi paremini kui liikluses trügimine.

Tulenevalt nädalavahetusest on neil päevil sisserännanutel, peamiselt hindudel, Bangladeshi ja teiste eksootiliste paikade kodanikel kibekiire. Nende putkad ja teenindusasutused on avatud nagu taevaväravad sügisesele vihmale meie kodumaal. Selle tulemusena einestasime lõuna ajal kohaliku kraami asemel nurgataguses Tai restoranis, kus iga viimne kui seinapilt oli mingis suunas viltu ja see korrapäratus segas oluliselt mu sisemisel Monkil toidule keskendumist, aga kui riisid, krevetid, karrid ja kastmed lauda jõudsid, siis jagus silmi vaid neile. Toit oli imemaitsev ja umbes poole soodsam kui kohalike majandatavates einelates.

Ühe asjaga on lood aga väga nirusti. On siinviibimise 3.päev, aga hummust pole ma isegi mitte näinud veel. Kui on aga midagi, mille pärast tulemise tee ette võtta tasub, siis on see justnimelt kohalik hummus. See kikerhernemassist kreemias plöga on kohutavalt maitsev, aga ka väga kaloririkas. Nagu heade asjadega ikka juhtub. Aga kui elasin 2 kuud pitsa ja pasta peal üle ilma suurema kehakaalu tõusuta, siis ei tohiks midagi hullu juhtuda ka hummuse üledoseerimisega.

Hummuse ja muu idamaise järele suundusime päikeseloojangul (mis juhtub umbes kella kuue paiku) Mutrahi turule, mis on üks maailma vanimaid omasuguseid. Müüdavate esemete hulka kuuluvad riided, ehted, maitseained, kodutarbed, kuld ja tuhat muud artiklit aga ka erilisemat kraami nagu Hajari mägedest pärit antiikmandoo (pulmakast), köiega põimitud musketid, mida kasutatid 1970. aastate Dhofari sõdades, nahast sandaalid, mis täiendavad meeste nutikat Omaani kostüümi, alumiiniumist serveerimisnõud traditsioonilise Omaani shuwa (maa-aluses ahjus küpsetatud marineeritud lambaliha) jaoks ja loomulikult palju odavat plastikut ning täiesti tarbetut kola.

Turg on avatud hommikul ja siis pärast lõunast pausi kella 16st 22ni. Kindlasti on tore ka hommikul lettide vahel algavaks päevaks adrenaliini koguda ja viirukiaroomidest ergutust või läikiv süda saada, aga ellu ärkab turg just pimeduses. Päevane kuumus on taandunud, liikvele on läinud ka kohalikud palavuse pelgurid, kes kirevatelt lettidelt nüüd kodukaupu, kašmiirsalle ja maitseainekotikesi kokku shoppavad. Meiegi skoorisime nipetnäpet, tegime kosutava falafeli ampsu ja eksisime selle kõige käigus umbes 29 korda neisse kitsastesse, kaupa täistuubitud ning viirukitest tossustesse kaubatänavatesse ära. Klaustrofoob minus suri paar korda kogu selle pulli jooksul, täpselt nagu elu esimesel ja viimasel IKEA külastusel Tallinnas. Kauplemismängudest, minu lemmikutest, ei tulnud samuti suurt midagi välja, sest Kalvet oli kohe valmis küsitud summa maksma, pääseks ainult minema. Tujurikkuja.

Oma blondi poja pead pesin täna õhtul topelt. Temasugusega on araabia turul kaunikesti silmatorkav ja tähelepanutõmbav liikuda.

Hummust ikka mitte kusagil. Aga hummus on õhtust targem või kuidas see Võrumaa vanasõna kõlaski.

12. märts

Muscat ei ole Omaan, nii nagu Tallinn ei ole Eesti. Ja jaa, ma olen teadlik oma väljaütlemistest viimase võrdluse osas. Nüüd peaksin justkui oma sõnu sööma… Aga pole hullu, krõmpsutan neid tihti lōunasöögiks. Suur suu on mõnikord nuhtluseks, aga ütlemata ka ei jäta.

Selleks, et riigist paremat ülevaadet saada, sõitsime täna 120 kilomeetri jagu linnast välja kagu suunas. Enne seda kordus aga vana hea autorenditrall. Eile sobivat autot ei olnud, täna hommikuks oli see olemas. Aga koristamata. Paluti tunnike hiljem tagasi tulla. Tulimegi. Auto oli ikka koristamata. Töötajate arv selles pisikeses kontoris oli vahepeal duubeldunud, aga ilmselt pole rendist tulnud auto koristamine ühegi neist töö. No problem, need paar tühja pudelit võin ise ka prügikasti visata. Seda ma renditüübile muidugi ei tunnistanud, kauplesin kompensatsiooniks lapse turvatooli tasuta kaasa. 9 riaali kokkuhoidu nagu naksti. Tõsi, esimese hooga seda autot mulle muidugi anda ei tahetud. Kõik jutud räägiti Madisega, ikka mida HE arvab ja mida HE soovib. Pressisin aga load ja passi nina alla ning pärast kolmandat kinnitust, et ma kohe päris kindlasti selle autoga sõita soovin, andis tüüp järgi. Madis loksutas samal ajal turvatooli, trimmis rihmasid ja veendus, et see turva ka päriselt turvaline oleks. Kontorineiud vangutasid vaid pead ja mõtlesid ilmselt endamisi, et kuhu see maailm küll niimoodi jõuab… Keeled suhu ja Euroopasse! oleks tahtnud neile hõigata.

Sõit viis esimese hooga mööda keerutavat serpentiini üle mägede. Erinevalt näiteks Itaaliast, kus teise käiguga vonklemine ajas mōnel mehel südame kangesti pahaks, on siin maal sama teelõik lahendatud kiirtee formaadis. Kihutad ja keerutad sellise hooga, et organism ei saa midagi aru ja paha ka ei hakka. Teekond ise koosnes iga kaljunurga tagant ilmuvatest dejavu momentidest. Selles mõttes pole Jordaania ja Omaani sisemaal küll mittemingisugust erinevust. Pisut rohkem kui tunniga olimegi kohal. Wadi Ash Shab on kindlasti üks TOP 3 kohti, mida Omaanis külastada. Seda pani meile südamele nii meie mošee-sõber, taksojuht, kes päevatööna peab hoopis politseiniku ametit (aga takso pole tal ametlik, sosistas ta pooli hääli) kui ka tüüp restoranis.

Wadi ise tähendab jõesängi või orgu, miljonite aastate jooksul voolava vee poolt uuristatud kitsast käiku kõrgete kaljude vahel. Seda kõrbeoaasi iseloomustavad selge smaragdsinine mageda veega jõgi ja mõlemal pool järsud kivised kaljud. Google ütleb raja pikkuseks 3 kilomeetrit. Ei vaidle vastu, aga läbimisaeg 50 minutit, seda enamjaolt kivilt kivile turnides või järsul kaljuserval tasakaalu hoides, viitab lühemale distantsile. Kuna autorent kulges hommikul rahulikus araabia rütmis, siis jõudsime matka alguspunkti keskpäevases leitsakus. Parkisime oma tanki teiste samasuguste kõrvale ja lippasime paadipoiste poole, kes tasu eest 1 riaal/nägu soovijad teisele poole jõge sõidutavad. Olgu öeldud, et sõidu pikkus on u 10 meetrit. Milleks ehitada sild kui taoline edasi-tagasi diiselmootoriga tossutamise annab tööd lausa kahele mehele- piletimüüjale ja paadijuhile. Kärme "merereis" tehtud määras edasise liikumiskiiruse vaid oma jalgade võimekus. Ähkivaid higiseid vastutulijaid vaadates tekkis ehk väike kahtlus, et kas me ikka… Aga tegelikult on see kaljudevaheline mägimatk jõukohane igale… ma tahtsin kirjutada 3-aastasele… No kui tal on kaasas oma isiklik kaamel, nagu meil, kes suurematest kividest üles ja üle aitab, siis tõesti, ka kolmesed jõuavad sihtpunktini, milleks on imeilus mägijärv, mille vesi paistab põhjani läbi ja on higi ning tolmu mahaleotamiseks ideaalne. Tagasitee kulges sama rada pidi, aga kuna päike oli kella neljaks juba kaljude taha langenud, siis oli see üks sirge seljaga mõnus sammumine. Keegi ei pannud pahaks katmata õlgu ja bikiinides tagumikke. Selline tore usuvaba tsoon.

Kaart näitas ümbritsevate mägede vahele veel mitmeid põnevaid maamärke, mida oleks tahtnud näha, aga kuna päike langeb pärastlõunal halastamatu hooga ning mägede ületamine on ajamahukas tegevus, pinedas pole aga enam mütsigi näha, siis kriipsutasime need toredused kõik maha ja hüppasime tagasiteel läbi Bimmahi külas paljanduvast cenotest. Pärast Mehhikot, mis on kuulus tuhandete eriilmseliste maa-aluste veesilmade poolest, pole neid mujal näinudki. Seda veidram oli leida üks sellistest läbipaistva jaheda veega aukudest keset kivikõrbe. Kuna GPS endas nii kindel oli, siis mõtlesin, et ahh, las eksib ja õpib sellest. Aga võta näpust, seal see auk oligi, täpselt nagu Google maps ütles. Erinevalt mehhiklastest, kes iga taolise augu ääres 5 või 15 eurot nöörisid, võis omaanlaste veeauku kasutada täiesti tasuta.

Olles juba suunaga kodu poole põikasime mere äärde, kõrgele rannikule, mille äärelt all vaadates nägime täiesti juhuslikult suuri kilpkonni laisalt rohekas merevees hulpimas. Samast hargnes ka hulgaliselt kivikõrbe teid, aga kuna off-road meist kedagi ei eruta, siis keerasime aga kiirelt tagasi peegelsiledale asfaldile, et pilkases pimeduses mäehari ületada ja ööseks Hiltonisse kotile saada.

13. märts
Hommikut alustasime hiljuti oma maise tee lõpetanud Qaboos bin Said Al Said'i suursuguses mošees. Kuna usuga leigelt ümber käijaid võtab see hiiglaslik pühakoda vastu vaid hommikupoolikul, siis tegime päevaplaanis väikesed muudatused ja kimasime pärast hommikust hummuse ampsu esmalt seda ilmaimet kaema.

Patused ja paljad pannakse sissepääsu juures 2.5 riaali eest sündsalt riidesse. Mulle antud abaya tundus pestud ja puhas, ei haisenud. Tagastatud rüü kohta seda enam paraku öelda ei saa, 32 soojakraadi teeb oma töö. Nii et tasub hommikul varakult kohale minna, kasvõi puhta pesu pärast.

Mošee ise on muidugi vaatamist väärt. Üleni marmorplaatidega kaetud kompleksi pindala on 40 000 m2, ütleme nii, et rahva rahaga pole koonerdatud. Uhke, 5 minaretiga hoone mahutab tipptunnil palvetama 25000 jüngrit. Interjööri kroonijuveeliks on palvevaip, mis katab palvesaali põrandat. See sisaldab 1 700 000 000 sõlme ning kaalub 21 tonni. Meile oli jalutamiseks kitsas riba sellest vaibast katteriidega kinni kaetud. Olgugi, et siseruumides kehtis paljajalu nõue (oh õudu, milline jalaseene kasvulava), siis kes neid jalgu iga päev ikka pesta viitsib. Kogu selle kupatuse kinkis kunn endale valitsemise 30.aastapäeva tähistamiseks. Ja mis mina muidu homme kingiks saan..?

Vanal sultanil lapsi ei olnud (naised saunas rääkisid, et vanamees oli hoopis liberaalsem ja moodsama maailmavaatega kui tema suguvennad). Eesti mehe vaade asjale on selline: ise on miljonär, seadus lubab mitut naist pidada ja tüübile ikka ei sobi. On raiskamine.

Uus sultan, Haitham bin Tariq Al Said, on Qaboosi lähisugulane (see sugulusside nende kahe mehe vahel on nii segane, et ma täpsemalt ei suuda seda sõnastada), aga tema pole jõudnud veel laristama ja püstitama hakata, nii et temast pole suurt midagi rääkida.

Jõudsin ma vaid eile mainida, et ei eruta see va off-road kui täna Little Snake Canyoni poole sõites tuli juba maanteelt maha keerates 4-vedu sisse lülitada. Seega sain täna omi sōnu juba lõunaooteks süüa. Neid ussikanjoneid on tegelikult 2 (väike ja suur), kuna väiksem asus lähemal, siis otsustasime sealt pihta hakata. Kõrgete kaljude vaheline prigu oli eilsega võrreldes oluliselt kitsam ja suursugusem. Kes on kord astunud Petra kaljulinnani, siis see kujutab enam-vähem ette. Esimese veesilmani polnudki vaja pikalt jalutada, vaevu paarsada meetrit. Juku oleks tahtnud muidugi kohe smaragdrohelisse vette karata, aga hoidsime teda jõuga eemal. Samas kohas mõtiskles elu ja edasise trajektoori üle üks itaallastest koosnev matkagrupp. Võtsime neile sappa, õigupoolest trügisime ette, ikkagi lapsega, eksole, ja ületasime omajagu akrobaatilisi elemente nõudva suurtest rahnudest koosneva takistusraja. Kuna sellel ronimisel aga lõppu ei paistnud, rada muutus järjest keerulisemaks, siis võtsime vastu kollektiivse otsuse tagasi pöördud ning katsetada Big Snake Canyoniga uuesti.

Ma klaariks nüüd ja kohe ära ka ühe väärarusaama. Eilsete piltide pōhjal võis lugejale jääda mulje, et on selles Omaanis ikka lopsakust ja loodust. Tõde on aga selline, et 95% ajast liigume mööda kivi-, liiva- ja kiviliivakõrbe, saatjateks pruunikaspunased elutud mäed ja kuivast halliks tõmbunud kidur taimestik nagu allolevatelt piltidelt nähtub. Loomi pole samuti näha (kui üle tee loivavad kitsed ja eeslid ning tee ääres nõtkelt liikuvad kaamlid välja arvata). Omaan on küll araabia poolsaare kõige rohelisem riik, aga rohelust kohtab siin ikkagi vaid oaasides või valgusfooride rohelistes tuledes. Kunagi on siin tõesti ka sadanud, tundub, et päris hooga, sest mägede vahel oli veevool mõnel pool osa teest ära viinud, vee ja voolavate kivide mass teepiirded puruks pressinud ja lahtiseid kive teele tassinud. Millal see juhtus, ei tea, kohalikud pole kuigi kärmed puudusi likvideerima.

Omaani üks vähestest hädadest on see, et ta on liiga suur, umbes täpselt 10 korda lahmakam kui pisike Eesti. See tähendab, et ühest kohast teise jõudmine vōtab palju aega. No võtame või seesama 6-kilomeetrine mägedevaheline tee Väikese Ussi kanjonist Suure Ussi kanjonisse, mis Google mapsi uskudes võtab aega umbes 50 minutit. Lisaks ajale muidugi ka tohutult kütust. Meie X-Terra imeb ikka korralikult, kahe pooliku sõidupäevaga oleme suutnud paagi tühjaks sõita. Õnneks on kütus odav, nii umbes 60 eurosenti liitri eest. Aga siiski. See suur ja tossav jalajälg, mille siin maal ökoloogilisse liivaranda oleme jätnud, eeldab nüüd kodus küll vähemalt kuu aega jala käimist. Kuna aga Kalamajas on autosõit nagunii komplitseeritud, siis võib isegi õnneks minna.

Ühel hetkel, kusagil väikese ja suure ussi vahel sai minu julgus ja autoga ronimise kogemus otsa ning me pöördusime tuldud teed tagasi. Selle loksutamise ja hüplemise peale oli väikene mees juba unne suikunud ja oodata 34-kraadises palavuses, kuidas ilus veel ilusamaks saab, olekski ehk liig olnud.

Lõuna eest hoolitsesid seekord hindud, seda väikeses mägedevahelises Nakhl külas ja olematu hinna eest. Nakhlis oli meil plaanis veel üht lossi külastada, aga kuna me seda üles ei leidnud, siis las see jääda teiseks korraks.

Juku kindel soov oli randa minna ja liivaga möllata. Kuna käsk on noorem kui meie, vähemalt selles peres, siis googeldasin söögi kõrvale kümneid rannikule jäävaid randu, üks pilditum kui teine. Al-Manumah'i ranna kohta oli keegi rahulolev külastaja kirjutanud umbes nii "Best beach ever. Nice place for taking calm." Maitse üle ei vaielda, aga see tuules viltu vajunud paadikuurilobudikega liivariba, kus prügi muretult merebriisiga rannajoonel võidujooksu tegid… Samas, selle sündmuse jälgimine oli omast kummalisest küljest täitsa rahustav tõesti. Kõik on subjektiivne ja sõltub sellest, millega võrrelda.

Täna õhtul on pōhjust möödunud aastat kõigi eelmistega võrrelda. Homme algab uus.

14. märts
Otsustasin täna hommikul meie matkajuhile lühendatud tööpäeva kinkida. On teine jube aktivist, kelle taktikepi all algavad kõik puhkusehommikud äratuskellaga, jätkuvad organiseeritud tegevustega ja lõppevad alles siis kui ta ise väsimusest jala pealt voodisse kukub. Selles mõttes soovitan reisikorraldajat valides hoolikalt tema tausta kontrollida.

Et vaba õhtu välja teenida, tuli tal esmalt leida rand, mis täidaks kolme olulist kriteeriumit: asuks lähedal (mitte rohkem kui 40 minutit sõitu), paikneks idarannikul ja oleks liivane. Pole palju palutud. Google lahti, best beaches in Oman otsingusse ja go! Kümne parima ranna hulgast polnud keeruline valikut teha. Missitiitli võitis Yenkit beach, mis vabalt saadaolevate piltide järgi vastas kõikidele nõudmistele. Välja arvatud liiv, see selgus kohapeal. Kiviklibust juba lossi ei ehita. Pole hullu, teine koht on ju peaaegu sama hea kui esimene. Pealekauba näitab kaart sellesse kohta pikka kollast liivariba. Koordinaatideks Yitti beach ja leegid. Ühe kurvi taga, nii 5-6 kilomeetrit enne randa peatab meie lustliku reisiseltskonna tõkkepuu ja valvuriputka. Asume asja uurima. Tuleb välja, et avalik tee ning ühtlasi ainus ligipääs randa on blokeeritud ühe very important international project'i poolt. Volksutan silmi, mis ma volksutan, krutin juukseid ümber sõrme, riietus ka üsna napp, ei midagi, mees ei anna järgi. Tuleb välja, et härra Trump isiklikult on algatanud sellele kuivale mägisele maalapile golfiväljaku rajamise ja lihtrahva rannarõõmud on talle tühi tähi. OK, mis siis ikka, ole vähemalt mees ja ütle, kus teil need ilusad rannad siis on. Yenkit beach pidi väga hea olema. Nojah, seal olime me täna juba olnud. Sõna liiv läheb tõlkes kaduma ja väga palju targemaks ei saa. Korraga viirastub valvurile üks variant veel, see võiks meile sobida. Kaotada pole ju enam midagi, ringi sähmides ja sobivat otsides oleme nagunii juba 2 tundi sisustanud, asi see paarkümmend kilomeetrit veel sõita. Ots ringi ja tuldud teed tagasi.

Vahepeal märkab silm kaardil üht punkti, kust hea õnne korral (no juhul kui selle koha üles leiad) võib näha kauneid vaateid. Keerame asfaldilt maha ja lülitume neliveole üle, sest see, mis ees ootab, ei ole enam lihtsalt jalutuskäik aasal. Variant on ka auto mägitee algusesse parkida ja jala edasi minna, pakuks, et u 4 kilomeetrit. Koha nimi on kaardil kättesaadav vaid araabia keeles, kirjapilt on selline خور ينكت. Tõlkes saan aru, et tegemist on nn Muscati fjordidega. Võrdlus Norraga on tegelikult üsna tabav ja mitte väga palju üle mängitud. Selle märksõnaga otsides leiad koha kaardilt kindlasti üles. Ja minemine tasub end igati ära. Tõmbame aga totakad sünnipäevatorbikud pähe ja jäädvustame hetke.

Stardist hotelli parklast on möödunud 3 tundi kui lõpuks Al-Sifah liivarannal ennast laiali laotame. Mitme kilomeetri pikkune kollase liivaga rand on inimtühi. Selles mõttes on Omaanis lihtne, et mingeid salajasi, teiste poolt avastamata veeäärseid paiku ei pea paaniliselt taga otsima. Leiad ranna, oledki seal ainus. Vale. Al-Sifah oli öise tõusu tulemusel ühtlase joonena kalalaipadega kaetud. Ma tahaks öelda, et need ogaliku ja varblase ristsugutist meenutavad olendid on kalad. Aga kindel pole. Kahest joogipudelist välja lõigatud kühvlite abil lennutasime laibad kauge kaarega eemale ja tekitasime sel viisil paarikümne ruutmeetrise puhta platsi, kuhu reisikorrdaja päikest nautima viskus. Mehed suundusid rajama otseteed Hiina.

Kui keegi teab midagi veel ebamugavamat kui liivased käed ja küünealused, siis rääkigu nüüd või vaikigu igavesti.

Meie mõistes kauneid liivarandu, lamamistoolide, päikesevarjude ja rannabaariga siin maal vist naljalt ei leia. Kui, siis ehk mõne luksu hotelli privaatsest mereäärsest tsoonist, aga sealgi jagatakse baaris rohkem värskelt pressitud kui käärima läinud mahla.

Ma räägin siis selle alkoholiteema lahti, sest mine tea, on teist mõni ehk kaalumas eile välja tulnud sooduspakkumist, mis soovijad Helsingist 320 raha eest siia sultaniriiki lennutab. Usk, koraan ja pühad mehed isiklikult keelavad lodevad elukombed, sealhulgas alkoholi tarvitamise. Sama patune on restoranis ühe rasvase seaprae küsimine. Aga siga seaks, erinevat liha väga mitmetes variatsioonides saab siin erinevate riikide retseptide järgi, elab sea puudumise üle. Alkoholi üheski supermarketis loomulikult ei müüda, ka restoranide menüüs pole veel ühtki kraadiga jooki silma jäänud. Mulle teadaoleva info kohaselt on alkoholi ostmiseks vaja luba, mille väljastamise kriteeriumid pole päris üheselt selged. Välismaalane seda loomulikult taodelda ei saa. Meiesugused janused võivad pooli hääli hotellibaarist uurida, et mis oleks kui valaks ühe klaasi. Meie mõistes mitme pudeli hinnaga. Nutikam mõtleb mitu sammu ette ja pistab lemmikjoogid kohvrisse. Sellel lõbul on kehtestatud küll mingid piirid, aga tundub, et meie kohvri sisu jäi lubatud raamidesse ja keegi meid alkoholipoe asutamise plaani pärast piiril kõrvale ei tõmmanud.

Teie, aga peamiselt siiski enda rõõmuks proovisime tänase piduliku päeva puhul õhtustada hotelli lähedases spordibaaris, mis retseptsiooni poisi sõnul on parim lähedal asuv variant õlu, veini ja muu patu nautimiseks. Baar asus keset Hotel Muscat Holiday'd. Välisuksest kaugemale me ühise perena paraku ei pääsenud, kurjajuureks see va väike blondu. Kuna uudishimu pole patt, tõttas ontlik pereisa siiski menüüd ja hinnakirja lappama. Palju tema vanasse pähe ei talletunud, aga üks pudel 33cl-i Carlsbergi oli tähistatud hinnaga 4 riaali + tax (1 riaal = u 2,5€, tax on 100%) ehk siis see õnnetu õllekene maksab ei rohkem ega vähem kui ümmarguselt 20 eurot. Veiniklaasiga sama lugu. Meil igatahes eriti ei januta.
EDIT: hilisema eksperimendi käigus selgus, et see tax võib mõnes kohas juba hinna sees olla ehk et on täiesti võimalik purk õlut ka 10 euroga skoorida.

Spordibaari asemel õhtustasime hindude restoranis, kust saime tõsise toidukooma kõigest 10 euro eest. Soodsaim sünnipäev ever!

Sumedad õhtud (eriti tänane) hotelli katuseterrassil kohe meelitavad lubamatuid tegusid tegema, aga jamade vältimiseks tasub lähtuda põhimõttest, et tee, aga ära vahele jää. Toas ümbervillitud Prosecco tundub veepudelis ehk veidike liiga kollane, aga eeldades, et turvakaamerad salvestavad mustvalget pilti, käib see lahendus küll.

Vähemalt sama nutikaid lahendusi võiks jaguda ka järgmisesse eluaastasse. Teie saadetud heade soovide, õnnede, rõõmude ja uute reiside vajalik kogus on eesootavaks aastaks igatahes koos. Aitäh!

15. märts
Kaalusin täna pikalt, peaaegu terve minuti, et kas kirjutada mitte millestki oma tavapärane paar tuhat tähemärki või mitte kirjutada. Mul on ju aastatepikkuse kogemusega proff kõrval, kui tema sellega igapäevaselt hakkama saab, siis saan ka mina.

Tänase päeva vaieldamatult kõige ärevam hetk leidis aset keskpäeval basseini ääres, kus ma põrandalaudisel oma jalatalla ära põletasin. Basseinivesi on aga nii soe, et sellest polnud esmaabi mõttes kasu. Ja kalendris ilutseb alles märts. Kesksuveks tõusevad temperatuurid veel kümne-kahekümne kraadi võrra ulatudes kuni 50ni. Kui see pole maapealne põrgu, siis kus see veel asuda võiks? Õnneks on õhuniiskus madal ja laseb elada.

Saite juba mu point'ist aru? Kui eestlane jahub ilmast, siis ei ole tal mitte millestki olulisest rääkida. Et mida me siin siis teeme päevad läbi? Üks väike mees on näiteks vähemalt pool puhkusest vee all veetnud. Kuigi ta selles assisteerimist enam ei vaja, siis turvalisuse ja seltskonna mõttes vedeleme seal samas katusel meiegi. Laskume alla vaid söömiseks ja magamiseks. Ei rohkemat.

Aaaa, ei, mis ma ajan. Hommikul, see tundub praegu tagasi mõeldes juba nii ammu nagu oleks eile olnud, viisin Speedy autorenti tagasi meie valge tanki. Ühegi lisakriipsu-kraapsuta loomulikult, kuigi nende kontollimine tundus juba mõned päevad tagasigi rohkem minu eralõbu olevat. Tankima ei hakanud, sest mulle tundus näidik ainult veerandpaagi võrra madalamal Kui see kättesaamise hetkel oli. Pealegi kulutaks siin linnas bensukasse jõudmine sellest veerandist paagist omakorda veerandi ja üleüldse vaatas tankijana töötav poiss mind eile nagu napakat kui palusin ainult 30-liitrit juurde panna. Et kas soovin ainult äärelinna sõita või mis. Siin manageeritakse ikka oluliselt suuremate numbritega.

Rahvusvahelist juhiluba, mida seadus välismaalastelt nõuab… no võite ise arvata, kas keegi seda näha soovis. Selles mõttes olen tänulik varasemale kogemusele, mille abil seekord bürokraatia pealt lisa 25 euroraha kokku hoidsin. Mitte, et mul seda luba poleks ja kindlasti ei saa ma soovitada jätta see paberike vormistamata, aga vahel tasub nõudmistesse loominguliselt suhtuda.

Selle kokkuhoitud summa sain aga duubeldada ja ikkagi ära anda, sest mingil üsna idiootsel kombel on enamikel rendiautodel siin maal päevane läbisõidu piirang, mis on… paramparaa, 200 km! Riigis, kus vahemaid mõõdetakse tuhandetes kilomeetrites, ainuüksi Muscati linna ühest otsast teise on u 50km. Korrutad siis aga need liigsed kilomeetrid lepingujärgse koefitsendi ehk 0,09-ga läbi (kurss on u 2,5) ja maksad ära.

On seda vähe või palju? Odav või kallis? Eks see ole vaataja, vaatenurga ja võrdlusmaterjali küsimus.

Sellest ma juba kirjutasin, et kütus on naeruväärselt odav ja alkohol jaburalt kallis. Kõik muu jääb sinna vahele, ma ütleks. Ei väsi kordamast, et nii rikkast riigist nagu seda on Eesti, selliste ellujääjate maalt tulles tundub enamik maailma paiku täiesti keskmise hinnatasemega olevat.

Hotell, olgugi, et Hilton, on oluliselt odavam kui tema Tallinnas Politseipargi ääres kõrguv sugulane. Hotellile oli meil üldse ainult 3 nõudmist: asuks linnas (poed, restoranid jalutuskäigu kaugusel), kindlasti bassein ja et randa oleks võimalik jala minna. Nende soovide rahuldamise nimel võistlesid Booking.com-is kolm hotelli, millest Hilton oli soodsaim. Peretoa öö hind jääb alla 100 euro. Näidake mulle Eestis samaväärset vastet.

Selle jala randa minemisega on muidugi omaette lugu. Meie hotellile lähim rand asub linnulennult 1,5km kaugusel, selline mõnus jalutuskäik, saab naha soojaks. Allah naerab praegu. See linn lihtsalt pole mõeldud jala käimiseks. Nimetet randa saamiseks on jalgsi vaja läbida 4,3-kilomeetrine teekond, sest esimene ülekäigurada, mis võimaldab 8-realist kiirteed ületada, asub ise juba meie juurest minema hakates 1,6km kaugusel ja venitab jalutusringi seega ebamõistlikult pikaks. Jala käivad siin tõesti ainult… tegelikult mitte keegi. Ka meie oleme loobunud.

Kuna ühistranspordivõrgustik linnas praktiliselt puudub, siis aitavad taksod hädast välja. Taksosõit aga, arvestades üliodavat kütusehinda, on pigem kallis. Taksomeetrit autodes loomulikult pole, tasumine käib näo järgi ja eranditult sulas.

Söönud oleme erinevate riikide toidukohtades, kõige odavamalt hindude juures (u 10€ terve pere) ja kõige kallimalt kohalike juures (u 50€ pere peale), tai ja india toit jääb kuhugi nende kahe vahele. Kui ma õigesti mäletan, siis ületas viimati ühe keskmise pasta hind kodumaal juba 14€ piiri, nii et väljas söömine on pigem ok.

Kaup toidupoes on ka ostetav, hindude juures ikka poole odavam kui araablaste juhitavas supermarketis, aga ka viimases ei ületa hinnad Eesti omi. Puuviljad on üldiselt kallim kraam, arvestades, et neid siinkandis tegelikult kasvatatakse, aga see-eest on nad maitsega.

Joogivesi ja coca-cola sama hinnaga nagu meil
6-ne munapakk 2.50€
Kondoomid 13€
Suitsud 3.50-5.75€ + tax (mis peaks sarnaselt alkoholile olema 100%, aga samas võib juba ka hinnas olla, meie ei tea, sest ei ostnud seda kraami)
Meeste juukselõikus barbersalongis 6.25€
Kohv kohvikus 2€

Üksikud riidehilbud, mida oleme olude sunnil pidanud soetama, samuti jalanõud, ei maksa üldse midagi. Ometi on keegi Bangladeshis nende valmistamise eest raha saanud. Ei kujuta isegi ette kui vähe.

Nii ta läkski, et tulin ütlema, et mul pole täna midagi öelda.

16. märts
Ma kartsin juba eos seda päeva. Päeva, mida ühel hetkel lihtsalt ei saa enam edasi lükata. Otsa saavad viimasedki vastuargumendid ja annan neile pruunidele küsivatele kutsikasilmadele järgi. See on päev ostukeskuses.

Uuemad lugejad ehk veel ei tea, aga lisaks erinevatele foobiatele on mul (põhimõtteliselt meditsiiniliselt) diagnoositud raskekujuline allergia kaubanduskeskuste vastu. Minu abikaasal aga on arstlikust komisjonist otse vastupidine paber ette näidata- ta kohe peab poodi saama, et elada. Ajal, mil mina ostukeskuse välisukse juures viimast värske õhu sõõmu sisse tõmban ja endale rahustavat mantrat kordan, on tema suure tõenäosusega poolpaljalt juba mõnes riietuskabiinis.

Kahjuks on Muscatis suuri ja veel suuremaid marmorist ostukeskuseid peaaegu igal ristmikul, sõltlasel on peaaegu võimatu neid vältida.Riigi suurimas, härra poolt ihaldatuimas Oman Mall'is on lugematutel korrustel kokku 350 kauplust. Kui arvestada iga poe peale keskmiselt minut (enamikest saab sisse astumata mööduda, aga mõnes teises võib härra prooviruumis vabalt veerandtunni veeta), siis kuluks kogu keskuse läbi traavimiseks 6 tundi (pissi- ja söögipeatused juurde). Oh ōudu! Seepärast läksime kompromissile ja valisime pärastlõunaseks "meeldivaks" ajaviiteks kodule lähemal asuva, vaid 225 poodi hõlmava Oman Avenues Mall'i. Saime kolme tunniga hakkama, mees õnnelik ja mina ei pidanud ühtegi eset proovima. Nüüd on see tehtud. 

Edasi läks elu härra jaoks aga ainult paremaks. Nimelt olime otsustanud ajakirjandusliku eksperimendi tarvis täna läbi viia ühe antropoloogilise vaatluse ja ühe osaluseksperimendi.
Alustame siis esimesest. Sellal kui meie pere meespool toapimeduses õndsalt lõunaund magasid otsustasin mina siseneda kiivalt varjatud, nurga taha peidetud ja hoiatussiltidega varustatud naiste basseinialale. Noh, et näha, mis seal toimub.

Naistealal on nagu väiksemat sorti laulupidu, lamamistoolid puha kõik hõivatud, aga tanude ja villaste Muhu mustris seelikute asemel on siin moes ülinapid ja überluksuslikud bikiinid. Sõlgede asemel klõbisevad pisikeste kuldsete ridikülide õlaketid ja pastlaid asendavad kivide ning kristallidega kaunistatud poolkõrge kontsaga kingakesed. Ei mingit higi ega pisaraid, on vaid päevitusõli ja minu kui eemal istuva piilurini kanduvad parfüümipilved kui mõni neiudest end liigutab. Sügavmustad (mismoodi need ära ei pleegi?) abayad on hoolikalt lamamistoolide kõrvale asetatud, suitsupakid nende peal. Nagu koolitunnis, kõigil ühtemoodi. Parem on, et kohalikud naised tänavapildis juukseid katma peavad, nii pikad ja paksud on need loomulikud lained, et teeb siinkõneleja kangesti kadedaks. Aga see on tegelikult ka kõik. Kimuvad suitsu, teevad basseinis mõne tiiru ja sätivad end jälle mugavalt lamamistooli juttu vadistama. Ei mingit Sex and the City-likku melu, tantsu, keelatud tegevusi, millest hiljem rääkides võiks silma pilgutada ja… mitte rääkida. Erinevalt unisex alast ei mängi siin seinakōlarist plaadimuusikat. Ei tea, Kas sel on ka mingi põhjus või lihtsalt ununes. Vette ma igaks juhuks ei lähe, mine tea, vahivad mind veel salamisi silmanurgast… nii nagu mina viimase tunnikese tegin. Läksin kontrollimise mõttes õhtul veel tagasi ja veendusin, et naistealal valvekaameraid ei ole, see detail jäi esimesel korral fikseerimata. Tundub igati aus asi.

Kalveti kanda jäi keerukam osaluseksperiment, kus tal oli ka tegevuslik roll. Tema saatsin (kohalike)meestega baari õlut jooma. Ohverdus pere eelarvest, aga kui ajakirjandus seda nõuab, siis kes olen mina keelama. Aus olles oleks ma selle missiooni hea meelega enda peale võtnud, pole ta meil teab mis sotsiaalne isend, aga teda vaatluseks naiste basseinialale smuugeldada oleks olnud kaunikesti keeruline.Meie hüpotees oli, et vaatamata keelule istuvad ka araabia mehed reede õhtul (araabia kultuuriruumis lõppes tänasega taas üks töönädal)baaris, libistavad õlut ja vahivad jalgpalli. Võib-olla midagi veel, see saab siis boonuseks olema. Pimedasse urkabaari (Madise sõnad) sisenes vaatleja kella 8 paiku õhtul. Selleks hetkeks oli hämaras, peaaegu pimedas, vana ja võidunud mööbliga ruumis hõivatud umbes pooled lauad. Naised-mehed läbisegi, välimuse ja keele järgi kusagilt Euroopast. Nemad aga ei kuulunud meie vaatlusgruppi. Huvipakkuvad traditsioonilistes dishdashades isendid, kokku neli meest, kõksisid baarileti äärses lauas piljardit ning rüüpasid õlut. Mida oligi tarvis tõestada! Eksperimendi usaldusväärsuse mõttes tellis ajakirjanik veel teisegi õlle ja mugis kahe suupoolega tasuta pähkleid peale. Ju siis nii tehakse, tema on ju professionaal. Kas oli asi varajases kellaajas või joogi kõrges hinnas, aga kõik jäi viisakuse piiresse, keegi nurgas ei maganud ega kaaslasele peksa ei andnud.

Ehk siis üks päev, kus tegelikult mitte midagi ei toimunud. Tänan tähelepanu eest ja vabandan sinu aja raiskamise pärast, hea lugeja.

17. märts
Omaaniga (aga Araabia poolsaare riikidega üldisemalt) seoses tekib ühe tavalise/keskmise/normaalse (misiganes sõna, mis iseloomustab lihtsalt eestlast) peas kaks küsimust. Õigemini üks neist on küsimus ja teine on hirm. See peamine küsimärk seisneb usus ja selles, mida too üleelusuurune võim teha lubab või ei luba. Meil, uskmatutel, on sel samal põhjusel peaaegu igas maailma punktis veidi ebakindel - kõik teised usuvad meist rohkem. Islamiusul on omad kiiksud (ja see on minu subjektiivne arvamus), aga see ei tohiks saada takistuseks islamimaade külastamisel. Riietumisest, toidueripäradest, alkoholist jms olen juba rääkinud. Tõsi, mõnikord kipun nende kõigi osas veidi liialdama… liiderdama… liitma… Ah, las igaüks teeb, mis tahab, peaasi, et õnnelik on.

Ja see teine, hirm. Hirm seisneb võrrandis moslem = terrorist. Minu põhikooli matemaatikaõpetaja oli terro… ühesõnaga, ta terroriseeris, aga polnud moslem. Ja see fakt ei puutu tegelikult üldse asjasse, aga millegipärast ta kirja sai.

Et siis hirm turvalisuse osas. Mina oma heledate juuste ja veel heledama nahaga pole end kusagil mujal planeedi punktis (kui kodu välja arvata) nii turvaliselt tundnud kui araabiamaades. Mitte keegi mitte kunagi ei ole mind ebaviisakalt kõnetanud või kommenteerinud, vastikult vahtinud või järele vilistanud, pole liiga lähedalt möödunud, pole ōieti silmagi vaadanud. Ammugi pole keegi himustanud minu maist vara. Eks ka kõige magusamasse meepurki võib mingi sodi sattuda ja maitseelamust veidi rikkuda, aga väikesel ebamugavusel ei saa lasta üldist maiustamist segada.

Alles eelmisel nädalal avaldati värske edetabel maailma kõige turvalisematest linnadest. Suurem osa tabeli tipus troonivatest paikadest asuvad just Lähis-Idas Araabia Ühendemiraatides ja Omaanis (1.koht Abu Dhabi, 4.koht Ajman, 5.koht Sharjah, 7.koht Dubai).
14.koha selles pingereas on endale napsanud meie praegune "kodulinn" Muscat. Ja sellega edestab ta täpselt ühe koha võrra vaimupealinna Tartut. Nii, et kui ülikoolilinnas ilma hirmust püksi tegemata olla julged, siis… Tere tulemast araabiamaadesse!

Omaanil ja Eestil on lisaks kõrvuti kohtadele turvaliste linnade edetabelis veel vähemalt üks ühisosa, mis kohe meelde tuleb. Omaani rannikul sõidavad ja veepiiri kaitsevad nimelt meie oma Saaremaa külje all, Nasval projekteeritud ja valmistatud laevad. Seetõttu on Kalvetite jalad ennegi Omaani pinnal astunud. Aga vat laevasõidu jaoks meil vist siin olles mahti ei jäägi… Või no tühja sest ajast, seda ikka leiaks. Aga meil on ju kambas kunagiste meresõitjate järeltulija, Saaremaa oma mees, kes väiksematki laine loksutamist ei kannata. Nii et kõiksugu merel aset leidvad toredused jäävad meil tavaliselt nautimata.

Veel jäi seekord kogemata öö kõrbes, mõnes beduiini-laagri tüüpi paigas. Mitte telkimise kui sellise pärast, sest noh, mina ja telk - enam kaugemal ei saa kaks asja teineteisest asuda. Aga pilkasest pimedusest, miljonitest tähtedest taevas, öö häältest ja unest põhimõtteliselt lageda taeva all räägitakse lummavaid lugusid. Tahaks meiegi lummatud saada. Siin maal on see lõbu aga kaugelt liiga kallis ning jääb ootama soodsamaid aegu. Ka Omaani lõunapoolsesse ossa otsustasime mitte lennata, selleks tundus aega väheks jäävat ja programm liiga tihedaks muutuvat.

Kuna kuival maal, olgugi, et mere läheduses, kannatab saarlase sagedasti läikiv süda olla, siis seadsime lõõskavas hommikukuumuses sammud taas randa. Tōepoolest, otsustasime taksost loobuda ja ära kasutada tekkinud vilumust vales kohas teed ületada ning jala mere äärde minna. Aega võttis, aga asja sai. Privaatrand sai, taaskord. Enam see ei üllata. Rannal, mis eraldab merd uhketest valitsushoonetest ja välisesindustest, on kaardil taaskord vaid araabia keelne nimi. Copyn ta igaks juhuks siia ära شاطئ الخوير. Nii kaugele kui minu lühinägelikud silmad, millele ühe teise mehe silmad vaadet juurde andsid, polnud peale meie ühtki rannarõõmude nautijat. Heleda peene liivaga rand oli puhas, väikeste lainete ja väga sooja mereveega. Hoonetest eraldas seda lai palmiallee. Ühel pool oli pikk muul, kui keegi Pärnut igatseb, siis võib selle lõppu tippida. Üks koertega jalutanud Suurbritannia kutt soovitas rannaäärsest traataiast sisse piiluda, et näha põtrasid, paabulinde ja muid loomi.?! Meie nägime vaid üht lonkivat kitse ja ei saanudki teada, mille pagana pärast see põder on kodustatud. Paabulinde kohtasime tagasiteel, traavisid teised pikkade sulgede lehvides meie eest läbi nii, et järgi lohisevad sabad liiva üles keerutasid. Kole kiired jalad teistel. Püüdsin tuvastada, mis asutusega on tegemist, et põdrad hoovis ja paabulinnud vabakäigul, aga ühelgi kättesaadaval kaardil seda suurt aiaga piiratud roheala üldse ei asugi. Salapärane.

Keegi salapärane otsustas öösel kell veerand viis oma toas suitsu teha, mis tõi kaasa selle, et kõikide mittesuitsetajate tubade lagedes hakkas keset kõige kangemat kottpimedust sähvima silmipimestav ühevärviline diskovalgus. Nagu hakkaks UFO tuppa maanduma. Kahju hakkas inimesest, ei lase pahe vaesekesel ööundki magada.

Sellest ööst on saamas uus, nii et panen siia punkti.

18. märts
Mis te sinna Omaani ära kaotasite?

Kaotada pole siin midagi, küll aga leidmisrõõmu. Elu nagu tuhande ühe öö muinasjutus.

Päikesest ja soojusest ei saa siin iial puudust olema, lennupileti ostuga võidad automaatselt päikeseloosi jackpot'i. Öötaevas on must ning pilvitu, vaata tähti ja unista, püüa langevaid ja soovi.

Loodusel on üllatusi ja need võivad sind oodata sõna otseses mõttes nurga taga. Ja kui nurga taha jõuad, siis ära karda, sest paar sõbralikku kitse või kiitsakat kassi on "halvim", mis ees oodata võib. On merd, on mägesid, on kõrbe ja lopsakat loodust, on kõigile midagi. Loodus on inimese vastu leebe, keegi ei taha nõelata või hambaid pehmesse inimnahka suruda.

Elegantselt minimalistlik arhitektuur, kus käsikäes ja külg külje kõrval seisavad liiva- ning paekivi ja marmor, pärsia kujundusega kaared, siseõued ja mosaiigid. Ühtlane stiil, madalad pastellsetes toonides majad, valge ja palmirohelise koosmäng on ühtaegu rahustav ja romantiline.

Head toitu on ümberringi rohkem kui jõuad süüa. Kapsast-kaalist ära niivõrd unista, aga kui oled kõigile uutele maitsetele valla, võid keele kaotada.

Kaubanduses on unikaasust ja on kohalikku. Riaalil on väärtust ja selle eest saab palju.

On lahked inimesi ja on ka täiesti inimhingedeta paiku. Turistidehordid pole Omaani veel avastanud, pole järjekordi ega trügimist.
- - -

On aeg kohvrid pakkida ja ennast minekule asutada. Järgmisel nädalal algab moslemitel kuu aega kestev ramadan ja see pole mitte teps selline aeg, mil üks normaalselt funktsioneeriv inimene naudiks siin olemist.

Pühakiri seab paastuperioodiks päris ranged piirangud, mis kehtivad päikesetōusust (u kell 6) kuni loojanguni (umbes täpselt 18.15):

Toitu ja vett ära näpi. Neist unistada võib, aga siis ka ainult salaja. Ära vahi ebasündsaid ja mittereligioosseid pilte ega kuula samasse kategooriasse kuuluvat muusikat. Loe läbi terve koraan (õnneks pole see paks nagu Tõe ja õiguse köited), aga seda või ükskõik, mida muud tehes hoia näpud sigaretist eemal.

Ühesõnaga - palveta päeval, söö ja armasta õhtupimeduses.

Reeglite järgimist eeldatakse ka turistidelt, mitteusklikelt ja kõigilt teistelt.

No ja loomulikult vōib igasse loetelu punkti teha loomingulise ERANDI, sest erand kinnitab reeglit.

Selle kõige peale hellitaks end koju jõudes kohe ühe portsu koorese pastaga, rüüpaks aplalt veini kõrvale, lappaks läbi Kroonika, kuulaks taustaks törtsu Termikat ja vahiks seejärel netist tuima näoga arutut jura. Lihtsalt sellepärast, et võib.

Kuniks elu!