Klaipeda, Nida, Gdansk (juuli 2023)

See mõne päeva tagune dialoog maakodu tagaias sulgpalli mängides võis kõlada umbes nii:

Mis teeme?
Mai tea.
Läheks kuhugi?
Võiks minna küll.
Lõuna poole?
Ilmselt.
Ok, ma panen mingi koha kinni.
Tehtud, mõeldud. Seejärel oli vaja kiirelt pealinnas ära käia, aegkriitilised lubadused täita ja veidi kraami kaasa haarata. Ning kiiresti sügisesed plaanid ringi mängida. Sellest gloobuse ees kabetamisest kaotas enim Kiisu, kes mägede ja looduse asendumisel pigem ranna ning linnaga pidi oma tuusikust loobuma. Nii, et temast seekord juttu ei tule.
Mina kauplesin seevastu kasudega, sest sain Tatrate asemele ühed teised mäed ja Kesk-Euroopa looduse vastu… Aga "mägesid imetle sügisel, autosse istu kohe" võiks kõlada see vanasõna, mille tulemusel 9 ja pool tundi hiljem oma rustikaalse Klaipeda kodu välisustest sisse murdsime. Paiknemine vanalinna äärel pakkus suurepärase võimaluse sõidujärgset õhtut Dange jõe äärsel promenaadil ning linna südames lonkides veeta. Suvel on Klaipeda pigem nagu suvitusmeka Palanga eeslinn - inimestest tühjaks voolanud, mitmete pimedate vaateakende ja suletud asutustega. Ülejäänud osa aastast on jõujooned muidugi vastupidi.

Klaipeda kesklinnas asub Leedu ainuke välismaaga ühendust pidav reisisadam. Ja selle kõrval pisike sadam, kust väikesed alused, täpne nimetus võiks olla pargas?pargased? nagu sipelgad Nida poolsaare vahet siblivad. Sadamasse suundusime täna hommikul meiegi. Segase tõkkepuude ja foorisüsteemi tõttu põhjustasin küll kollastes vestides regullipoistele veidi peavalu, aga pole hullu, ilmselt ei ole nad meie Virtsu või Heltermaa sadamas tutvumispraktikal käinud ega teagi kui loogiliselt saab seda asja ajada. Seda, kas alused mingi kindla graafiku järgi rallivad või vahet pidamata voorivad, ei jõudnudki välja selgitada, sest paari minutiga olime alusel ja juba me liikusimegi.
Ressurssidest rääkides, siis 20 eurot ja 50 senti ning umbes 4 minutit ülesõidu kohta. Vägev merereis!
Õigupoolest oleme me ka korra varem proovinud seda kitsast maariba läbida, siis küll plaaniga kasutada poolsaart kiireks jõudmiseks naaberriiki, Venemaa jupikesele siin Baltimaade taga. Toona läksid asjad hoopis teisiti, Kaliningradi me pärast sekeldusi siiski jõudsime, aga esialgsest plaanist jäid siis järgi vaid räbalad. Aga see on taaskord üks neist paljudest lugudest sarjast "Hakkasime tegema ja siis hakkas juhtuma" ning nõuab pikemat lõkkeõhtut vms.

Nida poolsaar (tuntud ka kui Kura säär) ise on aga väga lahe ja unikaalne paik. Need kuni 60-meetrised tuules liikuvad liivadüünid tekitavad kohati üsna reaalse kõrbe tunde. No kui silmaklappidega vaadata, sest pilk kõrvale ja juba varjab tihe männi- või lopsakas lehtpuumets vaate veele. Seesama unikaalsus ja kuulumine UNESCO maailmapärandi nimistusse tähendavad aga seda, et isetegevust siinkandis ei austata. Jalg astugu etteantud rajal ja mitte mujal, niisama metsa vahel uitamine võib kalliks maksma minna. Kallis on nagunii. Praamipiletist juba kirjutasin, poolsaarele sisenemiseks on veel ekstrataks - 30€ auto pealt, hinnad söögikohtades on Tallinna vanalinna mõõtu. Aga sööma ju peab. Ettenägelikud võivad ka pikniku korraldada, võimalused selleks on suurepärased. Väike eelarvamus oli hordide koha pealt, noh et rahvast on ses ilusas paigas rohkem kui inimesi. Turismihooaja tipus. Aga võta näpust või kust mujalt tahad, ei mingit trügimist ega rahvaste rännet.
Nida poolsaar on kindlasti külastamist ja läbi matkamist väärt. Nida suvituslinn oma kauni sinipunase puitarhitektuuriga, mis osalt on saksapärane, osalt bullerbylik, on kogu seda praamiga kohale sirtsutamist ja kõrgeid hindu väärt. Kiire reis korraga nii Skandinaaviasse kui Lähis-Idasse, nii Haapsallu kui Narva-Jõesuusse. Sõidutee kvaliteedi mõttes ka LAVi, aga no teed on kõikjal Leedus kahjuks kohutavad, pole Nidagi erand. Kui Kariibidele minna pole võimalik, siis Beach of Nida's võiks puhata küll. Mõnisada meetrit lõunas asuvas Nida Public Beach'is olid ka rannatoolid ning kohvikud, veel suts edasi oleks saanud legaalselt päris paljalt ringi lipata. Sildi järgi polnud koerad meie valitud rannas lubatud, aga kuna me leedu keelt ei oska, siis teeme nii, et see info meieni ei jõudnud. Jukul oli igatahes meri põlvini ja liiv kõrvuni. Lotte ületas üsna arvestatavaid laineid nagu Mitch Buchannon oma parimates episoodides. Ja siis toimus veel see, et Juku lüpsis Lottet. Plekist ämbriga ja puha. Ärge täpsustust küsige. Mina jõudsin peaaegu raamatut lugema hakata kui mitte-midagi-tegemise-tung võimust võttis. Poolsaare lõunatipus asuv kuulus Delfinaarium on esmaspäeviti suletud. Ausalt öeldes oli see meile väga hea uudis, sest on neid kinnipidamisasutuses kalu-loomi nähtud ju küll ja ühe imehea suveilma arvelt kompromissi teha poleks üldse soovinud. Õnneks polnud vajagi.
Meid üllatas Nida igatahes korralikult. Nüüd on aeg ampsud otse voodisse katta ja lasta HBO tasuta sisul end üllatada.

Päev, mil me sõitsime ümber Hong-Kongi.

Päeva algatuseks näitas GPS 588km ja 8 tundi sõitu. Suurema enamiku inimkonna jaoks ei võrdu need numbrid küll kuidagi puhkepäevaga. Meile sõita meeldib - kui palju sedasi ilma ja inimesi näeb. Mulle meeldib pikkade autosõitude ajal mõtteid läbi ja selgeks mõelda. Kuna seal kupli all valitseb hetkel korralik kaos, siis mida pikem sõit, seda rohkem võimalust korrastada.
See, kuidas me täna liigume, otsustati meie eest ära juba peaaegu 80 aastat tagasi. Seltsimees Stalini kindel nägemus nimelt oli, et Baltikum vōiks olla läänest võimalikult eraldatud ja see idee sai haugi käsul ning Potsdami konverentsi soovil ka nii korraldatud. See on põhjuseks, miks valge inimene peab täna Klaipedast Gdanski saamiseks 4 tunni asemel 8 sõitma. Sellise hästi suure poognaga. Google maps muutis vähemalt 6 korda minu sisestatud marsruuti ning soovitas kangekaelselt läbi "sõbraliku" naabri territooriumi sõita, mina olin veel kangem ja läksin ikka Kaunase kaudu.
90-ndatel tuli venelastel geniaalne idee - teeme Kaliningradist uue Hong Kongi (madalate maksudega erimajaduspiirkonna). Naljamehed. Mingit Hong-Kongi seal loomulikult ei ole, kui siis king-kong, paras loomaaed. Pealkirjas välja hõigatud "ring ümber" on muidugi pisut eksitav, sest tegime vaid pauna, poolringi. Noh ja see Hong-Kongi teema… see on ka tegelikult vaid kellegi märg unenägu.
Suwałkis, kus me pärast nelja sõidutundi pikema söögi-, ujumis-, sirutuspausi plaanisime teha, sadas vihma. Mis siis ikka, paneme edasi. Suwałki nimi kõlab sulle tuttavana? Üldhariduslikul eesmärgil panen siis kahe lausega kirja, et samanimeline koridor ühendab Balti riike Lääne-Euroopaga. Käimasoleva sõja kontekstis on nii mõnigi mees ähvardanud selle pääsutee sulgeda ja meid kui lambaid lõksu püüda. NATO kaitseplaanides on tegemist samuti tähelepanu vääriva punktiga, loodetavasti vōidab mõistus toore jõu. Täna oli koridor vaba ja loodetavasti jääb see niimoodi igavesest ajast igavesti.
Suwałkist edasi algas üks lõputu kolgata tee… nagu Jeesusel seal Jeruusalemma väravate taga, rist turjal loperdamas. Nagu Leevilt Mikitamäele. Või Kõljalast Valjalasse. Ühel hetkel tabasime end laulmast postipoisist, kelle tee viis külast külla, linnast linna. Ilma naljata. S = V x T võib olla või mitte olla, 70-ga sõites 4 tundi ja 42 minutit. Täpselt. Peale ühe vahejuhtumi, kus ma järjekordses külas kulgedes kohaliku kana peaaegu alla ajasin, muud ei juhtunudki. Jumal tänatud Eesti autokoolidele (ja ekspeikadele, kes normaalselt sõitma on õpetanud), nende filiaale võiks Poola väikekülades üksteise järel avada. Saaks kohalik mees ka 4.käigu selgeks.
Aga teate, see kõik on köha (kui irooniline, mul on ka päriselt vastik häiriv köha), sest Gdansk on lihtsalt vapustavalt ilus linn! Mari ülistas, Kerly laulis kiidulaulu, Evelin mainis… no ja mina olen ju see emotsiooniostleja, kel kohe vaja tarbida.

19. juuli
Mida siis Gdanskis õigupoolest ka teha? WIFI't otsida, näiteks. Pärast pikka ja segast kirjavahetust võõrustajaga leidsime end veerandtunnise "aardejahi" tulemusel upakil tagumikkudega peadpidi koridorikapist, kus see õnnetu ruuter ennast elektrikapis juhtmepuntra taga peitis. Ja te ju teate kui nõme on sealt alt seda väike- ja suurtähtede ning numbrite segapudru telefoni toksida. See on vist ka ainus mitte nii külalislahke tegu sellel maal.
Aga kohe selle järel… Parim soovitus on JALUTADA. Jalutada kogu ajalooline linnasüda risti ja põiki läbi. Selleks tasub varuda tunde. Ei, pigem päevi. Lossid, kirikud, kindlused, kitsad värvilised elumajad, munakivisillutised - seda kõike on ja on palju. Aga meil Tallinnas on ju ka!? Njaah… see on teistmoodi.
Ajaloolisesse kaubasadamasse suubuvad vanalinna läbivad kanalid, mille vahele tekivad omakorda justkui saarekesed. Jõgede ja neid ületavate sildade olemasolu liigendab kogu kesklinna eriti mōnusasti. Vesi paneb rattad käima ja toob jõeäärsetesse kohvikutesse kokku tuhandeid ja tuhandeid. Aga see ei häiri. Kontingent on viisakas, läbu ja lällamist ei torka küll kusagil silma. Saksapärane täpsus, sirged seljad, väljapeetus (see sõna kõlab pahasti, nagu uriinipidamatus… või tekib ainult minul selline assotsiatsioon..?). Kanalitel käib elu, väikesed ja suured, lihtsamad ja üüberkallid alused liiguvad edasi-tagasi. Suuremate ja uhkemate meresõidukite tarbeks avatakse teatava regulaarsusega muidu madalad jalakäijatesillad ning see on kõik vaatemäng omaette. Nii kanaliteäärne kui kogu vanalinna hõlmav arhitektuur on erakordselt kaunis - veidi amsterdamlik, tugevate saksa mõjutustega ja sealjuures nii poolalik. Läbiv ühtne stiil seob imeliselt nii vana kui uue. Ōigupoolest on minevikul ja olevikul ehituslikku tausta omamata raske vahet teha. Kuigi külg külje kõrval, õhuvahet omamata seisvad insenerteosed näevad välja nagu oleks nende esistel tänavatel kõnnitud juba sajandeid, siis nii see päris ei ole. Teise maailmasõja ajal jäi Gdansk toonase Saksamaa osana liitlaste tugeva pommirahe alla ning sai suuri kahjustusi. See viha oli ikka nii suur, et kõik ilus, mis oli ajaga loodud, rapiti silmagi pilgutamata kiviklibuks. Sõjajärgselt on linn taastatud võimalikult audentselt, käsi on suudetud ette panna tihti liiga lennukaid ideid omavate arhitektide klaasi- ja betoonikasutusele. Aplaus meelekindluse eest! Tänu sellele näeb laial maa-alal paiknev vanalinn välja erakordselt lahe.
Mariacka tänavast sai nende päevadega minu lemmik. Merevaik kui selline ei eruta mind küll karvavōrd, aga kui sulle see silmailu ja kandmisrõõmu pakub, siis suundu kindlasti just sellele tänavale. Alustab (või lõpetab) seda tänavat uhke St.Mary basiilika, mille ees tee pööre vasakule ja vaid mõne meetri pärast leiad ennast Long Market'ilt, mis kujutab endast mõlemas suunas lõputuna näivat kitsaste kõrgete ja värviküllaste majade ning nende ees paiknevate kohvikute rivi. Kui minu juhatuse järgi kohale jõudsid, siis jää täistunnini paigale ja kuula Main Town Hall kellatornist kostuvat Feliks Nowowiejski Rota't. Need kellad on kaugel roostetamisest.
Teise maailmasõja muuseum osutus täna nii populaarseks, et poisid sealt piletisabast edasi ei pääsenudki. Asenduseks trügisid nad Meremuuseumisse, mis oli eranditult poolakeelne ja see võis olla põhjus, miks neid sinna tasuta sisse lubati. Vaaterattal tegime ka 4 püksi-tegema-panevat ringi. Tegelikult sai sealt kõrgelt päris hea ülevaate linnast. Restoranist saab kōike Hiinast Argentiinani ja Poolast Keeniani. Meie eelistasime kodumaist ja sõime pierogisid ehk labaselt öeldes pelmeene ning suppe, mille valmistamisel ollakse tõesti tasemel. Madis jõi kohalikku õlut, mina tarbisin ravimeid ja ei tea sellest osast midagi.
Kui muidu olen ma kangesti Viini usku olnud, siis ootamatult leidsin selle Lääne-Poola linna näol endale uue lemmiku. Miks teda küll varem minu radarile ei saadetud?

Hommikukohvi planeeris elupõline romantik Kalvet hubase saialõhnalise vanalinna kohviku asemel Westerplattesse. Kohta, kust 1939.aasta 1.septembri varahommikul Teine maailmasõda alguse sai. Tõsi, see käik oli pere-eelarvele oluliselt sõbralikum (tasuta) kui oleks olnud värske hommikune moonirull.
Noil ammustel aegadel kuulus Gdansk (Danzig) sakslastele, kellele mitte hinge ei mahtunud, et see poolsaare kujuline ala veel poolakatele mitte neile kuulub. Sooviga oma "eluruumi" laiendada lennati sel tarkusepäeva hommikul kallale nii maalt merelt kui õhust ja pärast ulatuslikke kaotusi kirjutati see Gdanski mereäärses osas asetsev kunagine suvitusala oma riigi koosseisu. Ikka kole küll kui sõda on ametlik poliitika tegemise viis ja langenud vaid numbrid statistikas. Kohv maitses miskipärast samuti kehvasti, mõtted läksid kurbadele radadele ja nii see päeva algus "Parim puhkusehommik 2023" konkurentsist pudeneski. Aga mees oli rahul. Tehtud!

Öeldakse, et lapsed saavad mingid teadmised või tugevused juba emapiimaga kaasa. Juku lutsis aplalt õige pikka aega ja teab tänu sellele une pealt, et kui shopata tahad, siis tee seda justament Poolas, kus hinnad tõesti veel ostelda kannatavad. Tema pealekäimisel läks päev edasi ainult paremaks (taba irooniat). Sihtpunktiks Forum Gdansk nimeline keskus. Ei teagi, kas oli muidu ägeda olekuga keskus kohalikele brändidele boikoti kuulutanud või mis, aga kangesti tuli Viru Keskuse tunne peale, kaubamärgid puha samad ja eripäratud. Rammus emapiim juhtis Juku otse mänguasjapoodi, kus küll spetsiifilisele maitsele vastavat manti ei leidunud, aga peamine soov sai siiski täidetud. Tehtud!

Järgmiseks oli kord koera unistusteni jõudnud. Kuna eilne piisavalt pilvine ja keskmiste temperatuuridega koera ilm (mitte segi ajada eestimaise halli ning vihmase koerailmaga) oli taandunud ja päike taaskord kõrvetas, siis oli juba Westerplattes seda lõõtsutavat ja vilu otsivat printsessi jälgides selge, et täna jõuame ka randa. Rannarõõmude nautimiseks valisime Gdanski naaberlinna Sopoti, mis rannikut mööda järgneva Gdynia linnaga moodustab siinses kõnepruugis tuttava tri-city ehk nö kolmiklinna.
(parajalt vanadele) muusikagurmaanidele esineb Sopot'i nimi samas võrrandis koos igihalja Anne Veskiga, kes siinsel kuulsal idabloki riikide lauluvõistlusel kõrgelt lennanud on. Oma olemuselt on Sopot nagu Eestis on Pärnu, Lätis Jurmala ning Leedus Palanga ehk kuurortiturismile orienteeritud väike 33000 elanikuga linn, mis ametlikult kannab ka Poola suvepealinna tiitlit. Nii, et kui kolmest lähimast peesitamise linnast saab sul ükskord küllalt, siis võta suund veel rohkem lõunasse.
Muidu kuurort nagu kuurort ikka: lõpmatult pikk liivarand, paralleelselt kulgev promenaad, kõik on tasuline, parkimisest rannatoolideni. Ka muulile pääs (meile perepilet 21 zloti eest). "Mina muulil" on ju legendaarne nali, vähemalt meie seltskonnas, aga sama legendaarne on ka Sopoti puitmuul, mis oma 650 meetriga on Euroopa pikim. Lonkisime lõppu välja, lõpus tekkis pisimal loomulikult taaskord väljakannatamatu pissihäda, mille tarbeks meil loomulikult zlotte polnud (lase või üle ääre vette). Seejärel paar maitsvat ent ülehinnatud jäätist ja randa tagasi. Ametlikku rannavalvet ei näinud kusagil, seevastu oli märkidest hoolimata koeri päris tihedalt ja Lotte unistuste päev sai teoks. Tehtud!

Pereema unistus… Selleks ajaks oli õhtu juba käes ning aeg Gdanskisse tagasi pöörduda. Ehk mõnel teisel päeval… Näiteks homme kui saab taas tundide viisi sõita.  

Kompaktset kokkuvõtet suvisest autoreisist saab lugeda siit:  https://epl.delfi.ee/artikkel/120224557/autoreis-gdanskisse-pilk-linna-ajalukku-ja-imelisse-arhitektuuri</p>