Malta (oktoober 2025)
Pühapäeva hommikul kirikukellade meloodia peale ärgata on minusuguse patuse jaoks korralik õudusunenägu. Aga ise ma selle jama oma rumalusega tekitasin. Tõmmanud siis öösel kell 2 väsinu ja lennuunisena see pimendav vakstu akna ette… Ei tõmmanud.
Siis on nii, et puhkus alaku juba kell 6.50 (mingil hetkel keerdus lennukis kell tunni jagu tahapoole ja öösel vist veel korra… jumal sest enam aru saab, mis see aeg üldse on).
Aga selles pole ka ajanäitajad süüdi.
Kas te teate seda tunnet, kus mingi asi juhtub päev või nädal või lausa kuu aega hiljem kui oleksite soovinud või olite planeerinud?
Näiteks õhtune lend, mis oleks võinud soodsates oludes uneajaks kohal olla. Ja Bolt'i takso, mida öises lennujaamas lihtsalt ei leidu. Ja puhkus… mille järele karjus keha ja hing juba mitu nädalat tagasi. Aga kust või vaene Jukuke varakevadel oma emmele sünnipäevakinki valides teada, et viimane juba esimeste lehtede langedes vedru välja viskab?
Ühte ma teile ütlen:
a) Lapsed treenige tugevaks valdkondades, kus ise olete saamatud.
b) Mida varem nad mõistavad, mis teid õnnelikuks teeb, seda toredam elu kõigile.
Ehk siis gurmeeroogasid valmistav Juku, kes emmele igal tähtpäeval matsuvate muside saatel mõne lennupileti üle annab - ma olen ikka kuradi head tööd teinud 😁
Lämbes öös ihu ja hingega hangitud taksosse istudes olen rohkem kui kindel, et järgmised päevad elame Valleta vanalinnas. Kui meid ööpimeduses läbi pidutsevat Sliemat sõidutatakse ja ühes tupiktänavas autost välja kamandatakse, on selge, et ma kas:
a) olin teinud näpuka
b) mäletasin asju teisi kui nad päriselt on
See viimane on oluliselt reaalsem, sest kätte saabunud väsimustaseme juures on üldse hea, et tuli meelde lennukilegi kobida.
Hotell on… noh, on. Olemas. Maja. Veekahjustustele laes ja värviparandustele seinas ei pööra ma enam ammu tähelepanu. Lift sõidab ainult 2 korda päevas alla ja üles, aga pole hullu, trepid teevadki kanni kenamaks.
Hommikusöögil näen vaid kuldses keskeas ja selle ammu ületanud kodanikke. Tuleb tunnistada, et ka mina saan vanemaks, mitte päevagi nooremaks. Kohanen tuleviku-mina seltskonnaga ja lepin, et pole majutusele sel korral küll kuigi palju rõhku pannud. Aga toit on hea. Kohvi seevastu sülitan välja, sest kes kurat on hapukurgivedeliku soojaks lasknud ja sellele piimavahtu peale kallanud??
Pärast lühikest tiiru Spinola Bay ümber tunnistame palavuse võitu ja kobime basseini äärde, et ujumistrennist koduõppele jäänud Juku saaks paar tundi treeningutega tegeleda.
Lõuna-/õhtusöögiks otsustasime kaugemaid kante kombata. Enne veel oli kõht vaja tühjaks kõndida. Suund ikooniliste Malta rõdutänavate suunas. Teiq Leone kant on selleks igati sobilik valik. Vaata paremale või vaata vasakule, kõikjal pakuvad silmailu kitsad tänavad, kaunis arhitektuur ja loomulikult nikerdatud ning erivärvilised rõdud, mida tuntakse ka nime all gallariji ehk galeriid.
See Araabia kultuurist ülevõetud traditsioon alustas siinkandis õitsengut 18. sajandi keskel. Toona oli rõdu üks funktsioonidest pakkuda naistele võimalust nautida linnaelu, ent jääda samal ajal võõraste pilkude eest tagasihoidlikult varjatuks.
Lõunasöök oli… söök. Lihtsalt. Ei midagi erilist. Nii eriline kui eriline üks suvaline teele jääv restoran saab olla. Aga kõhu sai kenasti ja taskukohaselt täis. Üldse on treeninglaager Eestis andnud hea ettevalmistuse, sest kuidas muudmoodi seletada soodsaid restoraniarveid. Küll on ikka hea olla rikas eestlane.
Et mitte selle rikkusega siin uhkeldada, siis kodurajooni naasmiseks otsustasime linnaliini bussi kasutada.
Mööda Tower Roadi, otse merekaldal vuravad bussid on muidugi sügavkülmutavad nagu ühele palavale paigale iseloomulik. Aga 2€ versus takso on igal juhul võit, isegi kui ülejäänud nädala oma raha apteeki viin.
Kuna seda kella on siin nüüd omajagu krutitud, siis on päev juba parajalt pikk olnud ning soosib igati rõdul päikesepaistes raamatulugemist.
Pimendavad kardinad venitasid öö lausa poole tunni võrra pikemaks. Kuradi kellakeeramine ja vananemine!
Kohe pärast hommikusööki pakkisime koti ja asutasime end päevaks saare kaguosa avastama. Esiti avastasime küll Starbucks'i, sest teist päeva enam kohvita alustada ei olnud minu südamesoov. Tänavale astudes sai esimesest hetkest selgeks, et eilne põrgupalavus oli asendunud tormimõõtu tuulega, mistõttu tänasin õnne, et olin uksest väljunud pesuta. Sellest võinuks kerge vaevaga kihtsalt ilma jääda ja edaspidi oma ihupesu mõne kiriku tornitipus imetleda. Neid siin jagub, lausa 360.
Sliema tuulte käest põgenemine näis hea mõttena. Marsaxlokkis autost väljudes selgus, et sellest saare nurgast hoidis tuul end targu eemale ja asendus hoopis mõnusa palavusega. Sattusime otsejoones kaunist käsitööd ja Hiina sodi müüvale mereäärsele turuplatsile. Aga see värvidemäng kahvatus smaragdrohelise, põhjani läbi paistva merevee ja traditsiooniliste värviliste Malta kalapaatide kõrval, mis laisal lainel loksusid.
Üritasime juba teist päeva kala püüda, seekord promenaadi äärses pisikeses paadikeses loksuva vanahärra seltsis, aga kohalike komme seda va kalapüüki lötsutatud saiatükiga teha on nii väheproduktiivne, et lootus kedagi kätte saada hakkab kaduma.
Pärast turgu ja promenaadi ja kalastamist ja kirikut orgunnisime takso ette ja valisime järgmiseks peatuseks St.Peters Pool'i ehk loodusliku basseini, kus sügavused võimaldavad teha ka kõrgemaid kaljuhüppeid ja kaladerohkus annab võimaluse snorgeldades veealust maailma imetleda.
St. Peteri basseini tegi kuulsaks sukeldumiskoer Titti, kes kord vette hüppamast tabati, see temp videole püüti ning julgustükk loomulikult ka interneedusesse postitati.
Pärast veebis jagatud videot on hakanud külastajaid üle kogu maailma sellesse lahesoppi kokku voorima. Aga ega see saareke siin kaunite rannaribadega just ei uhkusta, nii et haarata tuleb igast õlekõrrest kui seda vähegi pakutakse.
Ujusime ja "kalastasime" seal augus meiegi.
Järele kutsutud taksojuht pidas aga konkreetset supeluspaika liiga mainstream'iks ja otsustas tellitud marsruudilt kõrvale pöörata ning meile hoopis ägedamat ja salajasemat ujumisauku näidata. Kuna see sõiduarvele sentigi ei lisanud, siis meiegi poolest. Võttis teine veel lubaduse, et ma sellest kellelegi ei iitsata. Ei kavatsegi. Ainult kirjutan. Ta' Kalanka Sea Cave.
Pärast ülisalajast vahelepõiget olime tagasi õigel teel ja liikusime edasi minu Krissukese kodulinna Marsaskalasse (tõsi, endisesse, aga siiski. Malta on ikkagi Malta). Kui inimene vahetab Pärnu Malta vastu (ok, osaliselt ja armastuse pärast), siis tahan mina kui töökeskkonnavolinik veenduda oma parema käe heades elu- ja töötingimustes. Siin võib täitsa töötada küll, nendin lõpuks.
Kohalike traditsioonide järgi valmistatud küülikuhautisega (fenek stuffat) maiustamise järel liikusime taksojuhilt saadud näpunäidete järgi Hidden Beachi suunas. No see rand on tõesti hidden ja kui sa üritad sinna peesitama minna, siis oled ilmselt ka sina hidden, puruks kulutud peaga vee all. Aga teekond Munxar Window'ni on selline mõnus jalutuskäik looduses. Kui seda nüüd looduseks annab nimetada.
Üks Malta suuri eeliseid ongi tema kompaktsus – pindalalt Muhu suurune ja kõik on käe-jala ulatuses, taksotatav või ühistranspordiga läbitav. Viimane viis meidki napi poole tunniga kodukanti tagasi, et korralikule puhkusele kohaselt õhtul mitte midagi teha.
Kes ja mis põhjusel on Vallettat minu eest nii kaua varjanud? See on lausa kriminaalne!
Pole välistatud, et kodumaale jõudes pöördun võimuorganite poole ja annan sisse mingit sorti kaebava avalduse.
See linn on ju mega! Nagu Itaalia. Nagu mõni araabia linnake. Nagu… lihtsalt eriti nunnu. See nunnusus peitub kõrgete kolemajade puudumises, betooni ja klaasi vahelise sõja olematuses.
Et kus me käisime ja mida nägime? Pigem kus me ei käinud ja mida me ei näinud! Need imelised kitsad tänavad, kaunid värvilised rõdud, aastasadade jooksul libedaks lihvitud trepiastmed. Isegi arhitektuurilises lohakuses, kohatises lagunemises, ajahamba puretud ehituskultuuris on selle linna puhul midagi romantilist, sooja ning lummavat.
Valletta ajalooline barokkstiilis kesklinn on ju lausa silma nuumav. Nüüd ma räägin juba nagu mingi üldehituse 3.kursuse tudeng, aga mis parata, näiteks lokkavast loodusest pole siinkandis kahjuks suurt midagi rääkida.
2016. aastal nimetati linn lisaks lihtsalt ilus olemisele ka Euroopa päikesepaistelisemaks linnaks ja selle tiitli õigsuses ei maksa minu lühikese kogemuse põhjal küll hetkegi kahelda. Seda mõnusamad on vanalinna kitsad tänavad, mis vähemalt ühel tänavapoolel alati vilu pakuvad. Nii ei ole ka sadade või tuhandete trepiastmete võtmine mingi probleem ka ühele naksakale 6-aastasele.
Kohale saamine oli muidugi naljanumber, milles humoorikamat osa kandis poole tunnine sabatamine piletijärjekorras, teine poolik tund praamipeatuses ja siis see hiilgav 5-minutiline merereis. Ma nagu ootasin midagi enamat. Hiljem oma rumalusest aru saades jäin muidugi kukalt kratsima, et mida hiilgavat mina siis lootsin… Aga neile, kes igal aastal oma kümmekond korda Saaremaale/Hiiumaale ei praamita, teile soovitan siiski see Sliema-Valletta liinireis ette võtta.
Maltahõngulisi toidukohti jagus pisikesse linna tihedamalt kui rohelisi täppe tuulerõugelisele kehale, nii et nälga jääda poleks olnud ka parima tahtmise korral võimalik. Aperol Spritz või kohalikum variant, Maltese Spritz, ainult 5€ iga nurga peal.
Olgugi, et on teisipäev ja turismihooaeg ammu lõppenud, pidi peatänavatel järjekorda võtma, et edasi liikuda. Selle eest pakkusid põiktänavad tunnet nagu oleks just maailma lõpp saabunud ja kogu inimkond maamunalt haihtunud. Milline sürreaalne kontrast.
Ma olen pärast tänast rohkem kui veendunud, et Valletta kui suurepärane kombo kultuurist, päikesest ja Vahemerelikust feelingust on just paras sügis-talvine põgenemispaik.
On see nüüd indiviidile omane rahutus, mõni 3-täheline diagnoos või midagi sootuks kolmandat, aga minuga kohe on nii, et pikalt ühe koha peal ei püsi. Mitmes mõttes.
3 päeva paigal olla on piisav, et tänavad muutuksid tuttavaks, lähimate toidupoodide valik ammendab ja üldse on kõik nagu juba kord olnud.
Rahutuse leevendamiseks pakkisime Jukuga oma kohvrid ja kompsud ning tarisime need keskpäevases kuumuses mäest alla bussipeatusesse. Justament, õigesti lugesid. Mina ja ühistransport oleme siin saarel täitsa sõpradeks saanud. Üheks põhjuseks on kindlasti 2-eurone ja 2 tundi erinevatel liinidel kehtiv pilet, mis kõrvutades Bolti 10€, 14€, 8€ jne summadega on pangakaardile vägagi kiipi mööda. Teine põhjus on see, et need bussid lihtsalt tulevad ja lähevad koguaeg, põhimõtteliselt iga minuti tagant. Tõsi, sellel mündil on ka teine pool. Seni veel selgumata asjaoludel asetsevad siin peatused iga, ja nüüd ma ei liialda, 300 meetri tagant, mis võib sõidumõnu veidi vähendada. Seevastu ülekäiguradasid kohtab iga 3 kilomeetri takka. Arusaamatu, kuidas kurjam peaks üldse siin see ohutu teeületamine toimuma. Kohati on tunne nagu Aasias, kus kari inimesi äkitselt karja liikuvate autode vahele kargab ja miski ime läbi jõuavad elavad elusana teisele poole ja sõidukid suudavad peatumata oma teekonda jätkata. Kirsiks tordil veel vasakpoolne liiklus.
Ei läinud poolt päevagi kui juba oma kohvriratastega St Pauls Bay tänavatel kõristasime. Kõnniteed on siin küll kohati meie äärekivide mõõtu, aga kuna liiklus ses linnas on rohkem kui rahulik, siis polnud ka sõiduteelt lisa näpistamine sugugi ohtlik.
Hobuste kombel higist leemendavate ja suunurgast kergelt vahtu välja ajavatena viimaks hotelli jõudes kaapisime ennast otsejoones katusele, basseini. Isegi need kõrgelt avanevad lummavad vaated valgele linnaarhitektuurile sümbioosis helesinise merega ei suutnud vaigistada valu, mida tekitas jääkülm basseinivesi. Kuna mul tõesti polnud plaani sel nädalal talisuplustraditsiooniga algust teha, siis lükkasin vette ainult Juku. Neil noortel on kas nahk paksem või retseptorid tuksis, igatahes vee kutsele nad vastu panna ei suuda.
Sellega seoses meenub mulle hiljutine Tai puhkus, kus kõik kolm väikest poissi ujumiskordade järel kotivalu kurtsid. Hiljem selgus, et floora- ja faunatõrje käigus oldi keemiaga vähe liiale mindud… Nii et tegelikult, pigem olgu külm kui söövitav.
Sügavkülm number 222, tuntud ka kui buss, viis meid tänaseks saare põhjaossa, kuhu oli mul meie jaoks kaardile märgitud tegelikult ainult üks sihtpunkt.
Esmalt oli muidugi tükk tegu, et üldse bussile saada, sest kaardimakse bussis ei töötanud ja sularaha meil polnud. Päris ausalt ei olnud. Kuidagi saime kaks erinevat bussijuhti ära veenda, et väike jänesepere nende bussis ei ole kõige kriminaalsem asi, mis juhtuda võiks.
Ma ise olin küll rohkem kui kindel selles, et suundume Troonide Sõja või mõne teise viimatise aja kassahiti võttepaigale, aga… Tulem ilmestab elavalt minu teadmisi filmimaailmast, mis piirnevad üldiselt seletusega sellest ühest kuulsast filmist, kus mängis see ilus kuulus mees ja siis see blond kuulus naine, no tead küll.
Popeye küla on nimelt 1980. aasta muusikali "Popeye" filmivõtteplats, mida tänapäeval tuntakse ka kui Popeye küla ja see on üks Malta peamisi turismiatraktsioone. Filmivõtteplatsi ehitus sai alguse 1979. aastal ja film ise püüti purki aasta hiljem.
Kuna Maltal ühtegi puu mõõtu puud ei kasva, siis tariti autentse puidust küla ehitamiseks palgid kohale Hollandist, katusematerjal lausa Kanadast.
Ma selle originaalteosega paraku kursis pole, aga juhtus seal umbes selline seebiseriaalilik lugu, et kaua kadunud isa otsinguil saabunud meremees Popeye rannikulinna, kus ta armunud kellessegi neiu Olivesse, kes abiellus aga segastel asjaoludel hoopis kellegi kapten Blutoga… Ja mis edasi sai, seda tuleb filmist vaadata.
Minu põlvakonnale on meremees Popeyest vändatud multa hoopis tuttavam. Miskit erilist ta polnud, aga parema puudumisel sai seda RTL-i pealt ikka vaadatud.
Krõbe piletihind (18 raha täiskasvanu, 14 laps) on tegelikult oma hinda väärt. Mastaabid on erinevad, aga muidu võib paralleele tõmmata Lottemaaga.
Kella pealt algasid näidisfilmivõtted, kus oli võimalik kõigil külastajatel kaasa lüüa. Juku kesise keeleoskuse tõttu jäime sel korral küll pealtvaatajateks, aga ka selles rollis oli küllalt põnevust.
Tagasiteel tegime lühikese peatuse Mellieħa nimelises külakeses, et imetleda mäe otsas ilutsevat ja kaugele paistvat punasekuplilist kirikut ja kõrval asuvat elutoa mõõtu surnuaeda, kus Jukule seina sisse matmise põhimõtteid sain tutvustada. Loomulikult ei puudu igast linnast ka sobiva peldiku leidmise aktsioon, sest ühel mehel puuduvad siin tihendid ja läbikäik on suhteliselt regulaarne.
Koju jõudmise sooviga istusime bussile esmalt valel pool teed ja kimasime paar peatust veel rohkem põhja. Hoolimata sellest väikesest möödalaskmisest olime juba paarkümmend minutit hiljem oma kodulinna ühes täiesti suvalises Liibanoni restoranis istet võtnud ning tellimuse sisse andnud. Sellest tulenevalt möödub õhtu basseini ääres ägisedes.
Eile õhtul läksime magama kindla teadmisega, et tänane viib meid Malta naabersaarele Gozole. Pärast öist unenägu, millel pole antud looga küll mitte mingisugust seost, ärkasin teadmisega, et veedame päeva hoopis rannas. Gozol oleks kindlasti lahe olnud, aga saar vajaks tervet päeva, mida meil talle täna paraku anda ei olnud.
Miks, küsite te? Kui teil on kodus vähemalt üks alla 10-aastane, siis te teate, mis päev täna on. Te olete selleks pikalt valmistunud, umbes nagu jaanideks või munapühadeks.
Kuna ka meid ootas ees pikk valmistumine ja veel pikem õhtu, siis tundus kiirustamine Gozole ja tagasi täiesti arulage.
Selle asemel istutasime end liini nr 225 bussi ja sõitsime teada tuntud liivarandade suunas. Jah, Maltal siiski eksisteerib ka mõni mittekivine rand.
Esimene sihtpunkt, Riviera Beach, oli täna filmivõtete tõttu suletud. Koos juhuslikult kohatud saksa tüdrukuga õnnestus meil oma šarm liita ja esimene turvamees ära rääkida, et ta meid piirangutest hoolimata mägiteele lubaks, mis võimaldaks meil kerge matka järel kaunite vaadete poolest kuulsasse viewpointi jõuda. Teine turvamees andis meelitustest hoolimata kõhkleva ent kindla eitava vastuse, mis sundis meid pikemale ent lõppkokkuvõttes oluliselt lahedamale rajale. Mis meil, kahel plätudes turistil, need tõusud-langused sellel tolmkuival kujutletaval rajal siis ära pole võtta. Vastutasuks saime fantastilised vaated kahele lahesopile ning neid eraldavale poolsaare moodi poolsaarele. Järsu ja kohati tagumikul läbitud laskumise preemiaks jõudsime inimtühja Qarraba Bay liivaranda, mis mõnekümne meetri pikkuse ribana ja paari meetri laiusena rohekassinise vee ja kaljuseina vahel paari vaikuse, looduse ja rannamõnude nautijat ootas. Mis sa hing veel tahad…
Lastega peredele (kõlab nagu ma oleks Juku olemasolu sootuks unustanud… Aga tema on mul selline väike vanainimene) sobiks paremini ehk Golden Bay rand, aga meie jaoks oli see hirmus koht, kus toolil, varjul ja rannalinal ei olnud teiste omasugustega meetritki vahet. Tohutult palju rahvast, kisa ja kära. Vueh!
Halloween'i kommipommimiseks suundusime täismeigis ja kostümeeritult tagasi Sliemasse, sest nii palju kui mina suutsin kohalikest gruppidest infot hankida, siis olevat suurim nännilootus just sealsetel tänavatel. Koba peale sattusin mingi organiseeritud rühmituse otsa, mille korraldatud üritusele meid ära regasin. Kogunemisele jäime muidugi akadeemiliselt 15 minutit hiljaks. Kiitsin mis ma kiitsin seda kohalikku bussiliiklust, aga lõpuks tuleb siiski tõdeda, et ühistransport on kõige aeglasem liikumisviis. Aga sellest viisakast hilinemisest polnudki miskit lugu.
Kohaliku algkooli ees ootas meid umbes 100-pealine varbaotsast juuksetutini teemasse sätitud kamp. Rinnalastest raukadeni välja. Soovijatele jagati joonistatud kaart, millele oli tänavanimed käsitsi peale kirjutanud ilmselt mõni tunnustatud arst. No mitte midagi ei saanud aru. Stardipaugu peale panime Jukuga saba selgas ühte kitsasse tänavahesse plagama ja kõmpisime sel viisil uste taga kolistades kogu linnaosa ristipõiki läbi. Mõne ukse taha sattusime korduvalt, ups!
Saak on külluslik ja istub turvatult omaniku süles, kõrvitsavärvi ämbris ning loksub bussis kodu poole.
Tuleb tunnistada, et oli väga lahe kogemus, kultuuride ja kommete segunemine ning füüsiline aktiviteet.Kui nüüd ka Aasta Ema tiitlit ei tule, siis seda polegi olemas.