Fuerteventura (detsember 2021)

02/12/2021

1.detsember

Kuidas võõras mees meile pulma-aastapäeva korraldas.

Tegelikult ei olegi see mees nii võõras ja tegelikult ei aimanud ta ühegi lihasega, et küllakutsutud kohemaid romantilisi pühi hakkavad pidama. Novembri lõpp-detsembri algus on nimelt aeg, mil me igal aastal seiklusi ja sooja otsime. Nii sai tookord paaripaneku hetkel lubatud. Kui see poolvõõras mees justnimelt detsembri alguses meediat enda kõrvale soovis, siis ei teadnud ta veel, et meedia tuleb koos kogu vahmiiliga. Tõsi, kõige karvasemad tuli lumisesse Eestisse jätta. Ta lihtsalt ei tunne mind, ei tea, et mind ei pea pikalt poolmuidu saadud reisi osas veenma. Kuna me polnud tolleks hetkeks nagunii pulma-aastapäeva sihtkohta veel välja valinud ja pakkumine tundus omamoodi ahvatlev, siis nii ta saigi olema, et jälle otsaga Kanaaridele jõudsime. Seekord siis saarestiku suuruselt teisele "plekile" keset Atlandi ookeani, Fuerteventurale.

7 aastat. Oleme jõudnud villapulmani (pulm villas kõlaks ka muidugi suurepäraselt!).
Villa pole siin küll kusagilt võtta, aga kuna meie üle on täna kõvasti villast visatud, siis teeme nii, et see loeb.
Koos nii heas kui halvas, nii villas kui s(v)iidis! 


2.detsember

See Aafrika rannikust 100km kaugusel asuv saar ei ole eestlaste hulgas just ülearu tuntud. Otselende siia ei korraldata ja see fakt juba iseenesest vähendab kaasmaalaste kohtamise võimalust siinkandis. Meie neid siiski siin omajagu trehvame, sest ega see poolvõõras mees pole kade, kutsus suurema kamba sõpru, tuttavaid ja niisama toredaid saarele kaasa. Ainult, et neil on kohustused. Mul ja Jukul on puhkus.
Saari on ilmas palju ja erinevaid, väikeseid ja suuri. See siin jääb oma suuruselt Saaremaa ja Hiiumaa vahele, aga hoolimata oma väiksusest omab lausa 150 km jagu liivarandu. Oma toa rõdult üle golfiradade vaadates ei erine nähtav aga kuigi palju teistest saarestiku saartest. Nii kaugele kui silm seletab, paistavad pruunid madalad mäekühmud, mis ei vaeva end liigse taimestikuga. Lopsaka looduse sõbrad võiksid lendu jätkata ja alles kusagil Kariibide kandis väljuda. Matkahuvilised, teie võite siin aga oma ketsid läbi kulutada, sest sajad matkarajad looklevad mööda mäekünkaid nagu veenilaiendid vanaproua säärtel.
Fuerteventura nimi tähendab läbi tõlke ja suupärase kohandamise tugevaid tuuli. Tuult on siin tõesti omajagu. See aga meelitab siia igal aastaajal hulgaliselt veespordiharrastajaid. Meiegi lennukis oli erisuuruses surfi- või lainelaudu päris mitu, kuldsete lokkidega skandinaavia poisid neid õlgadel kandmas. Täna oli tuul erakordselt tugev, mistõttu lõpetasime oma tagasihoidliku mägimatka poole mäe peal, sest oht oli kõigele muule lisaks ka aluspesust ilma jääda.
Kuna Härra Meedia suundus sportlasega jooksurajale (jalgratta või tõuksiga, ma ei teagi, hästi kiiresti ja hästi pikalt jooksvat meest saatma - saab see vast naljakas vaatepilt olema. Kuna aga teiste üle pole kuigi sünnis kõva häälega naerda, siis me seda pulli piiluma ei lähe) vaid siirdusime maakonnabussile, mis meid pojaga lähedalasuvasse linnakesse viis, kus... ei olnud mitte midagi. Ma ei hakkagi sellest mittemillegist midagi kirjutama ja valmistun homseks, sest see saab olema...


3.detsember
Kui õudusunenägu saab tõeks...... ja leian end taas spordilaagrist.

Laagrist, kus peale läikivate liibukate ja higilõhna, peale ülima entusiasmi ja ekstratervislike eluviiside muud ei olegi. Ok, omal ajal oli ka kiusamine. Kiusati mind ja sai ise kiusatud, see oli kindlasti igapäevastest topelttrennidest veel hullem. Aga need kõikjal rippuvad niisked riided, treeningtossude lõpmatu rivi, veidi juustuhaisu... toob mälestusi meelde.Hommikul kui meie end alles voodis sirutame, on rõdu all juba valju tossutaldade plaginat kuulda. Matid kaenlas tormatakse joogatama, kepid näpus mäkke ronima. Kõik on nii päevitunud ja fit'id, moodsad treeningriided seljas, säärte järgi ei saa arugi, kas mehed või naised - žiletid välguvad vist lausa mitu korda päevas. Mitte et mul oma säärtega mingi kana kitkuda oleks, aga siiski.
Sellest https://sport.delfi.ee/.../delfi-fuerteventural-euroopa... ei räägitud mulle küll enne väljalendu midagi. Oleks keskaaegsed kekatossudki kaasa võtnud. Noh, nii sobitumise huvides.
Fakt on see, et 1000st hotelliasukast 90% on siin eesmärgiga palju või veel rohkem trenni teha. Iga päev. Võimalusi selleks ju on: olümpiamõõdus välibassein, golfirajad, kossusaal, tennise- ja volleplatsid, jõusaalid, rühmatreeningud, padel, jooga, boksiareen, mägironimine, jalgrattarajad + sisehall neile, kes edasi liikuda ei taha, staadionikattega jooksurajad. Kindlasti jäi umbes 30 ala ja võimalust nimetamata, aga laias laastus on F1 vist ainus ala, mida siin kõrgtasemel harrastada ei saa.
Laisalt veiniklaasi tõstes ja selle peegelduselt iseennast vaadates tunnen end kui madal tüse poni läikivate kõrgejalgsete võistlushobuste seas. Aga issanda loomaaed ongi ju kirju. Kogu seda supertervislikku ja trimmitud eluolu siin jälgides tekkis vastupandamatu huvi iseenda vormi olemasolu või õigemini selle kunagiste riismete taseme vastu. Ometigi. See, et sind huvitab, mis on pistikupesa sees, ei tähenda veel, et sa seda mingi oraga torkima lähed. Ehk siis... ma ei kavatse teha ühtegi liigutust, et seda huvi rahuldada ja vastuseid saada. Treeninglaagri hirmuunest veel 100 korda hullem oleks teadmine, et pean tegema seda, mida tegi Rait Ratasepp viimased 60 päeva. Kui see ei ole sõge, siis öelge, mis veel on? Ellujäämisekspeditsioonile läheksin ma ilmselgelt, sorry, Madis, selle mehega, sest no kui 60 päeva järjest sportida, 228 km ujuda, 10 800 km rattaga sõita ja 2532 km joosta ning selle kõige juures veel ka ellu jääda, siis on mürgine anakonda või ründav tiine tiiger kukepea alistada. Minu ainus küsimus õhtuses meediapaneelis oli... miks? Mis sunnib üht pereisa hüppama kell 7 hommikul basseini, 60 päeva järjest, et umbes 10 tunni pärast rattasõidust ja jooksust sossina päev lõpetada ja siis otsast peale alustada? Enda piinamiseks on kindlasti ka lihtsamaid viise. Aga inimvõimete piirid lükkas antud katsumus küll oluliselt kaugemale kui need enne olid.
Pidutseme koos Raini ja tema tiimiga, oleme uhked, et just meie maal on sirgunud selline mees. Millegipärast öeldakse "tehke järgi või makske kinni". Valik on sinu!

4.detsember
Loomad ja kriminaalid.


Täna on üle paari päeva jälle tuulevaiksem ilm, mis ei sunni mütsi pähe panema ja aluspükse trippidega kinnitama. Ja ma ei tee nalja, sellist tuult ei saanud me ka tornaadode-hooaja Miamis. Seda on isegi keeruline seletada kui kõvasti ja vastikult võib üks tuul puhuda.
Ehk siis lõpuks jälle soe päike ja enam-vähem sirgelt seisvad palmid. Selline mõnusalt palav puhkusepäev. Kuna see spordihullude kompleks on meil risti ja põiki läbi käidud ning suuremat põnevust enam ei paku, siis otsustasime tänast mõnusat ilma nautida loomapargis. Autorent ei tundunud taolise töise reisi puhul kuigi mõistlik. Kuhu ja kas ja millal me siin üldse sõidame, kes seda teab. Siis maksa tema eest, et ta saaks siin parklas seista ja lenduva liiva alla mattuda. Seepärast võtsime ette väiksemat sorti tunne-Fuerteventurat bussireisi kohalike liinidega. Olgu öeldud, et bussid on siin moodsad, puhtad ja kiired, liinid loogilised, pilet odav ja graafikud mugavad. Väike suts Gran Tarajali, sealt järgmise bussiga saare põhjaossa. Kui bussi ootamine välja arvata, siis üle 40-minuti see seiklus aega ei võtnudki. Peatus täpselt loomapargi väravas, mida veel tahta.
Kuidagi on nii, et kodune Tallinna loomaaed tekitab seda külastades pigem kurbi tundeid. Ikka veel peab liiga palju loomi kitsastes puurides betoonpõrandal elama. Külastajad pikki maid kuumaval asfaldil sinka-vonkatama. Viini loomaaiast ei hakka rääkimagi, see on vaieldamatult minu lemmik, aga ka siinne Oasis Park on selline mõnus mitte-üle-mõistuse suur ala, kus kohtuda paljude tuttavamate ning vähemnähtud isenditega. Liivased-kruusased rajad looklevad looduse keskel, kõrged puud kaitsevad päikese eest ning tekitavad mõnusa metsas viibimise tunde. Sissepääs maksab muidugi vähemalt pool neeru, loomadele antav toit ja järelveetav lapsekäru teise poole, aga kui juba tuldud sai, siis tühja sest neerust.
Vaieldamatult hitt-hetked olid kaamlite ja kaelkirjakute toitmisega seotud. Piletikassast müüdi meile kaasa pisike kotike heina ja teine, kus sees oli pooleks lõigatud õun, ning juppideks hakitud porgand. Üsna hinnaline amps. Õnneks olime kavalate eestlaste antud vihje peale kohalikust supermarketist porgandeid kaasa ostnud. Tegelikult neid loomapargi alale tuua ei tohi, aga kuna me oleme juba teada tuntud smuugeldajad (kannata, see osa tuleb kohe), siis oli see üks kilo porgandeid meie jaoks kukepea. Suured loomad küll aga nii viisakad. Nillisid oma pikkade keeltega paremad palad mokkade vahele ja ragistasid terviseks. Üks kaamlitest küll puristas, nii et mokad lehvisid kahte lehte, aga tatti ei pritsinud keegi ja näkku sülitamisest pääsesime ka. Kahjuks jäime hommikustest merelõvide ja lindude šhow-st ilma ning järgmisi ei saanud ootama jääda, lõunauni trügis vägisi peale. Aastaid tagasi naabersaarel külastatud Loro Parque kogemusest julgeks selliseid etteasteid soovitada küll, lastele raudselt meeldib. Hommikul, umbes samal ajal kui meie end loomaparki minema asutasime, startis mandri-Hispaania suunas, lõpp-punktiks Tartu, auto, mille pardal ka meie Juku väike armas tõukeratas. Kahjuks ei saanud ta viimaseid puhkusepäevi meiega rannapromenaadil või basseinialal tiirutades veeta. Ah, et miks, te küsite?
Las ma räägin teile loo ühest üsna kahtlase taustaga smuugeldajate perekonnast. Oma ebaseaduslikke tegusid alustasid nad juba Tallinna lennujaamas. Monteerisid lapse plastikust tõukeratta algosadeks, jagasid osad mugavalt mahtuvuse järgi kohvrite-kottide vahel ära ja plaanisid niimoodi lihtsasti lapsele soojal maal rattad alla saada. Sellel kui 2 äraantavat pagasit juba Tallinna lennujaama pagasilintide labürindis lennuki poole sõitsid, peatas selle kriminaalide kamba usin turvatöötaja, kes tegi olulise avastuse pereisa seljakotis - tõukeratta astmeplaat. BINGO!
"See ei ole lubatud! Tõukerattad ei ole käsipagasis lubatud!"
"See ei olegi tõukeratas, ainult astmelaud, muud osad - käepide ja astmelauda ning käepidet ühendav lüli, on pagasina kohvritega ära antud."
"Kahju küll. Tõukeratas ei ole käsipagasis lubatud."
"See ei ole tõukeratas. Aga OK, miks TÕUKERATTA ÜKS VÄIKE OSA siis lubatud ei ole?"
"Sest te võite sellega kellelegi viga teha!"
"Nagu lüüa või?"
"Jah!"
Ma olen küll elu jooksul sadu kordi lennanud ja päevi või nädalaid lennujaamas veetnud, aga kõik need "peksan-sind-tõuksiga-vaeseomaks" intsidendid on minust kuidagi mööda läinud. Ju on vedanud.
Kui ei tohi, siis ei tohi. Mida need va pätid siis ette võtsid? See sama kriminaalist pereisa lonkis tõuksi astmelaud kaenlas turvakontrollist tagasi check-in laudade juurde, et leida võimalus 1/3 lapse tõuksist ikkagi Hispaaniasse lennutada. Paremat pilti kui see pissipotiga kahasse pilt (pott reisib samuti meiega käsipagasis, tundub täitsa seaduslik), mul pole. Sedasi see astmelaud siis üksipäini lennukini, lennukis ja hiljem pagasilindil reisis. Sildid peal ja puha.
Kuna tagasilennud on kiire ümberistumisega, ei õnnestu meil pagasit ära anda, mis omakorda tähendab, et tõuksile tuli koju jõudmiseks mingi mittekriminaalne lahendus leida. Õnneks oli ultramees Rait nii hea säga, et viskas tõuksi oma autosse ning transpordib selle täiesti legaalselt tagas Eestisse. Jõuluks saame kätte. Aga kuna kodumaal olevat hetkel paks lumi maas, siis pole meil selle tagasisaamisega kiiret ka. Õppige meie vigadest ja mõelge enne hoolega järele kui miskit kahtlast kraami üle piiri plaanite vedama hakata.
Turvalist ja pahandustevaba õhtut teile!


6.detsember
Ok. Täna võttis Fuerteventura ennast kokku ja lunastas meie silmis.

Kuum päike ja pilvitu taevas, raugenud tuuled ja basseinimõnud, 40 kodumaa õhust soojemat kraadi... Läheme sõpradena lahku, kuigi meil on olnud erimeelsusi. Saareke saab andeks need kohutavad tuuled, sest ega tema süüdi pole, et Golfi hoovus tema külgi nühib. Ta saab andeks üsna ilmetu looduse, sest ega tema süüdi pole, et sel vulkaanilisel pinnal miski eriti kasvada ei taha. Saab andeks ka hõreda asustuse, sest valida on veel kuue saare vahel (La Palmale praegu siiski minna ei soovita, see vulkaan purskab ikka veel). Lõuna-Eestlase jaoks koosneb saar küngastest, saarlase jaoks mägedest. Kui neist vaimustud, siis go ahead!
Kanaarid on selles mõttes sarnased, et nad on pruunid nagu afroameeriklased, pikkade (mustade või kuldsete) liivarandadega, hispaania kultuuriga sa neil suurt ei põrku, kõik on euroopalik, inglise keelne, lihtne, loogiline ja arusaadav. Palavust naudid märtsist oktoobri lõpuni, talvekuudel on mõnus talutav kliima, päike ei kõrveta, higi ei voola aga samas ka meri ei kutsu. Hispaaniasse on alati hea tulla, kuidagi kodune ja külalislahke, sõbralik ja rõõmus.
Playitas Resort sobib sulle 110% kui armastad sporti TEHA, mitte lihtsalt vaadata. Võid siin avastada uued lemmikud ja saada vanadel aladel oluliselt paremaks. Treeningud on hingehinnaga, aga osalejate arvu ja treenerite entusiasmi vaadates, ilgelt heal tasemel. Süüa saab nii külluslikult, et kahe toidukorra vahel nälga ei teki. Paksuks või paksemaks ei saa ka minna, sest toit on tervislik, no ikka väga tervislik (ütlen mina, kes ma seisan pitsa järjekorras, sest salati soovijate rivi on nii pikk, et kõngeksin nälga).
Mida Fuerteventura turistile veel pakub, ma tegelikult ei teagi. Diplomaadi, oih, sorry, ajakirjaniku kaasana, ma sel korral suurt ringi tuuseldada ei jõudnudki. No ja mis ekspert mina ka olen. Neil saartel olen veetnud vaid 5, 6, ma ei teagi, võib-olla 7 nädalat oma lühikesest elust ja Minu Tenerife vastu ei saa siin piirkonnas keegi.
Aga aitab lobast, riigist väljumise ja uutesse sisenemise ankeedid vajavad täitmist, oma liikumisest tuleb Suurele Isale jälg maha jätta, sest muidu on oht, et ei saagi koju lumelabidat lükkama.
Te veo pronto!