Mehhiko (märts 2019)

Skandaalne sari "Puhkus Mehhikos" jätkab uue hooajaga! Uuel hooajal kohtuvad Mehhiko kuuma päikese all värvikad osalejad: Kristi, Martin, Anne ja Madis.Meeskondlikke ja individuaalseid katsumusi tuleb võistlejatel läbida iga päev. Oodata on suuri julgustükke, reetmisi, kaklusi, vägevaid pidusid ja palju üllatusi.
(Kui te nüüd küsite, et mis sel tripil perereisiga pistmist on, ikkagi Minu reisipere, siis... see minu veidi punnis kõht, mis 4.raseduskuu kohta külgvaates fotodelt liiga teravalt esile tungib, peidab endas väikest Jukut)

10.märts - Playa del Carmen
Carmen, Carmen, mida sa teed?
Eile hilisõhtul Playa del Carmeni kuurortlinna oma rendiapartement'i juurde jõudes selgus, et oleme end elama asutanud miski ööklubi kõrvale. Popid YouTube hitid karjusid nii, et praktiliselt võimatu oli end kurdistumise eest kaitsta. Siiski, siiski. Veidi hiljem sai selgeks, et raju muusika taktis toimub naabermaja garaaži sarnases ruumis hoopis mehine musklite pumpamine. 24/7 fitnessklubisid siin maal vist veel ei tunnistata, mistõttu vaikis kisa juba veidi enne südaööd kui viimane higipiisk langenud oli. Vedas.105 ruutmeetrit, 2 magamistuba, 3 vannituba, 2 suurt rõdu, siseõu ja bassein - siia me jääme!
Playa del Carmen ise on pika rannaribaga kuurortlinn Kariibi mere ääres. Oma olemuselt meenutab see veidi Tenerifel asuvat Playa de Las America'st, aga selle vahega, et Tenerife kuulub siiski Euroopa koosseisu, Carmeni rand aga on Ladina-Ameerika mis Ladina-Ameerika. Ja see vahe on hiiglaslik. 2005. aastal pühkis linnast üle orkaan Wilma. Jumal teab, kas enne seda oli linnas prügikaste ja märgistatud ülekäiguradasid rohkem... Tundub, et DJ David Guetta't need pisiasjad ei häiri, sest muidu poleks ta end ilmselt siia elama asutanud. Enne teda aga, no nii umbes 4000 aastat tagasi, kultiveerisid iidsed maiad siinsetel aladel närimiskummi.
Et meilgi midagi närida oleks, otsustasime oma sisehoovi rõdul väikese grillpeo korraldada. Siinmail on nimelt jumalast OK kortermaja rõdul lahtise leegiga süüa küpsetada. Lohistasime majapidamisruumis oleva suure UFO-grilli rõdule, panime popid ladinarütmid meeleolu looma ja asusime liha-kala-mereande marineerima. Ei jäänud palju puudu, et oleksime need sama targalt ja sama toorelt külmikusse tagasi pannud. Ei hakanud see süsi põlema ei paberi, ei toiduõli abil. Põletasime hunniku värvilisi brošüüre, sulatasime üles Igori tutika välgumihkli, katsime kogu kvartali paksu musta suitsuguga, aga mida pole, seda pole. Tuld nimelt. Agarad noorskaudid ei jätnud aga asja sinnapaika, vaid haarasid paar rulli kvaliteetset pehmet wc-paberit ja tunni pärast särtsusid söed nii, et ka naabrid võisid sest tulemängust osa saada.
Eestlane on visa, mis siis, et järgmisel hommikul oli kuulda naabrite kisa...
11.märts - Chichen-Itza
Kui kivi taga ka on kivi.
Ajavahe tõttu pole varahommikul 5-st ärkamine kuigi keeruline (teeme kõike teie seinakellast 7 tundi hiljem). Kui on kindel soov midagi näha, kuhugi sõita, tuleks startida veel enne päikesetõusu (mis juhtub täpselt kell 7), et vältida põrgukuumust maanteedel. Tubli turisti teejuhtki ütleb, et kiftimate vaatamisväärsuste juurde jõua pigem varem kui hiljem. Hiljem ei trügi sa enam mitte tuhande, vaid kümnete tuhandete omasugustega võidu.
Punkt kell 6 panime oma Chevrolet'ile hääled sisse ja võtsime suuna Chichen-Itzá [tšitšen-itsa] poole.
NB! Autorendi nipp nr 107: autot vastu võttes kontrolli, kas sel ka kojamehed on. Väikesed vidinad, aga võivad vajalikuks osutuda. Meil ei olnud.
Ja täpselt kell 8 olime värava taga, mis... oleks pidanud juba paar minutit avatud olema..? Koos meiega väljendasid asjaolu üle hämmastust veel 5 autotäit ajaloohuvilisi. Me nimelt polnud arvesse võtnud asjaolu, et väikese Yucatani poolsaare kirdetipus on üks ajavöönd - Miamiga samas suunas asuvad seierid. Ülejäänud suur Mehhiko elab aga tund või paar veel rohkem tagapool. Paarsada kilomeetrit sõitu ja olime võitnud terve tunni vaba aega. Värava taga.
Liigne agarus pidavat ogarus olema...Mida sel varajasel hommikutunnil seal siis ka kaeda on?Mäletad veel neid maia-tüüpe, nätsukummi mehi? Ah, jõuad sa siis ka igat ühte meeles pidada. Need on need maiad. Maiad (on kasutatud ka nimetust maajad) on indiaani rahvad, kes elavad Lõuna-Mehhikos ja Kesk-Ameerika põhjaosas.
Oleks nad siis mingid niisama kamp, aga ei. Nende tsivilisatsioon saavutas silmapaistvaid tulemusi hieroglüüfe meenutava kirja, matemaatika, arhitektuuri, astronoomia ja kalendrite loomise vallas. Olid, mis nad olid, tegid, mis nad tegid siin tihedas läbimatus võserikus, aga meie, Vana Maailma tolleaesele kambale tegid nad igal juhul silmad ette!
Nagu egiptlased (kelle olemasolust neil aimugu polnud, sest Ameerika oli veel avastamata) otsustasid nemadki ühel hetkel vähe tublimate meeste auks kohutavalt suuri püramiidi-laadseid kolakaid püstitama hakata. Kurb on asjaolu, et rängalt nuputanud ja ehitada rüganud maiad ei teadnud, et kusagil kaugel, teisel pool suurt ookeani olid teised tüübid juba tuhandeid aastaid varem sarnase asjaga hakkama saanud... Aga iga uus pidavatki olema ammu unustatud vana. Meeletu maa-ala, mis ühe maiade püsti pandud püramiidi all jäi, lugematu arv töötunde, üsna ebapraktiline sisekujundus - efektiivse aja- ja materjalikasutusega nad just ei hiilanud. Aga. Tänapäeval vahivad miljonid silmapaarid aastas neid kivimürakaid ja mõtlevad, et olid ikka vinged sellid küll... Nii ka meie.
Vaieldamatult kuulsaim nende loodud kivilinn kannab nimetust Chichen-Itzá ehk maiade keeles "Itzade kaevusuue". Arvatakse, et nimi tuleneb suurest cenotest (veega täidetud koobas), mis asub kunagise linna territooriumil. Chichen-Itzá pole mitte ainult üks UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvatest objektidest, vaid ka üks seitsmest maailma imest, mida võimalusel oma silmaga üle vaadata võiks.
Eeskujuliku nõukogude taustaga nagu me oleme, sabatasime oma piletisaba ära ja pääsesime üüratu, 480 peesose (u 25€) lunamaksu vastu "linna" territooriumile.Paarsada meetrit mööda "peatänavat" (mitte unustada, et asume keset kõige ehtsamat võserikku) ja jõuabki koheselt Chichen-Itzá kõige kuulsama maamärgi ehk Kukulkani püramiidi juurde. Ilus küll. Hunnik kivi (mõtle, mida sellest oleks saanud ehitada...). Või siiski mitte. Selle astmikpüramiidi igal küljel on trepp. Püramiid ise asub võrdsete, 55,5 meetriste külgedega ristkülikul. Igal trepil on 91 astet ning koos tipus asuva platvormiga teeb see kokku 365 astet ehk 1 aste iga päeva kohta. Need trepid jaotavad ka püramiidi astmed 18-ks terrassiks, mis vastavad 18 maiakalendri kuule. Nonii, nutikad eesti arhitektid, mis teil vastu on panna?
Lisaks kesksele püramiidile asus linnas veel hulgaliselt erinevaid hooneid: templid, tseremooniapaigad, aurukamber? (põhimõtteliselt nagu meie spa), suur palliväljak, elumajad jms.
Kahju, et see kamp omavahel kangesti tülli pööras, kodusõtta sattus ja halbade asjaolude tõttu linn 12.sajandil põhimõtteliselt hävis.2,5 tundi jalutamist kunagise hiigellinna territooriumil, päike lagipähe paistmas, oli piisav, et meist kõigist jalgadel keedumakaronid teha.
Mida nende al dente'ks "keenud" turist-makaronidega ikka muud peale hakata kui jaheda veega üle kasta, et keemisprotsessi peatada. Chichén Itza territooriumilt välja vaarudes tärganud ideed koduteel mõnd kuulsat cenote't külastada võib pidada viimaste päevade geniaalsemaks mõtteks.
Cenoteks nimetatakse sisuliselt maa-alust järve või meteoriidikaatri sarnast veekogu. Yucatani poolsaarel maapealseid mageda veega jõgesid ei olegi, on vaid suur maa-aluste jõgede süsteem, millest saab aimu erinevaid auke (cenotes) külastades. Koobastes on kift sinise tooniga vesi ja enamjaolt suurepärane nähtavus, mistõttu on snorgeldamisvarustust mõistlik kaasas kanda. Cenotesid on Yucatanil ja Kariibi mere saartel palju, erinevate andmete järgi kümneid tuhandeid. Vanade uskumuste kohaselt on tegemist otseteega hauatagusesse maailma. Tegelikult on see ju lihtsalt veesilm, looduslik karstilehter, ei pea kohe surmaga ähvardama. Vesi on enamikes cenotedes ülipuhas aga ka üsna jahe. 30-kraadisest maapinnal valitsevast kuumusest maa sisse, jahedasse koopasse laskuda ja seejärel vette hüpata on aga lausa lust.
Teekonnal Chichén-Itza'st Playa del Carmenisse jõudsime külastada vaid 5 erinevat cenotet. Neli neist olid ujumisvõimalusega, viiendas olime oma kambaga aga ainsad külastajad. Päris spuuki.Kõige ägedamaks senikülastatutest osutus kindlasti Ik Kil. See fantastilise välimusega 60 meetrit sügav ja taevale avatud 40-meetrise diameetriga cenote on midagi nii ilusat ja erilist, et selle kirjdamiseks jääb kaunis emakeeles sõnu puudu. Oleks, et pilt annaks tõelisust edasi... aga kahjuks teeb ta seda vaid osaliselt.
Kuna cenotede paradiis Tulum'i ümbrus ootab meil veel avastamist, siis loodetavasti saan teid paari päeva jooksul veel mõne kadedaks tegeva fotoga kostitada.
Hädavaevu jõudsime paagitäie kütusega oma päevase tiiru, kokku umbes 400km, ära teha ja õnnelikult koju tagasi.
Õhtu lõpuks valgus pool meie kambast laiali, kusagil pidavat nimelt häid praetud rohutirtse pakutama. Rahu, ainult rahu! Raha meil veel jagub, nälga pole ka tundma pidanud, aga miskipärast on nii, et juba titest peale kipume kõike suhu toppima ja hambaga proovima. Tea, kas on tingimata vaja... (käsi püsti, kes pole kunagi mündi sisse hambajälgi üritanud vajutada! Ja kas on miskit rahast veel räpasemat?).
Tõsi, elu on siin üsna kallis. Aasia riikide või Balkanimaadega võrrelda ei maksa. Seltskonnas viibivad tekiila-akadeemikud ütlevad, et pudel mehhiklaste rahvusjooki maksab pea et sama palju kui meie Ossinovski viinavaba(s)riigis. Kohv ja restoraniports on ehk 5-10% soodsam. Tegevused, meelelahutus, pääsmed on pigem kallid kui soodsad. Külalistelt küsida nad oskavad. Kahtlustan, et kohalike 500€-se keskmise kuupalga juures kehtivad neile mingid alternatiivsed hinnakirjad, mida jagatakse kõigile 160-sentimeetristele tõmmudele kohalikele leti alt.
Puuviljad seevastu on odavad ja KOHUTAVALT, ÕUDSALT, LUBAMATULT (ilus keel see eesti keel) maitsvad! Kuigi erinevaid hõrgutisi pakutakse rahvusköögis igale maitsele, peamiselt küll vürtsi armastajatele, on minu vaieldamatuks mehhikopäraseks lemmiksöögiks... arbuus! Pole probleemi hommikusöögiks 2 kilo mahlaks pressida ja teist nii palju lihtsalt ära süüa. Ja siis õhtul seda gurmeeprogrammi korrata. Üks väike miinus asja juures siiski on. Olen uurinud kaasas olevalt arstitudengilt võimaluse kohta ööseks kateeter paigaldada. No et uni rahulikum oleks. Lisaks ananassid, mis koosnevad siin vist ainult suhkrust, ja siis mangod ja virsikud ja teised. Vääna suud ja limpsa keelt, sest enchiladasid, quesadillasid, fajitasid, burritosid, takosid, nachosid ja muud mehhiko pärast müüakse igal sammul.
Teie valmistage endale samuti maitsev õhtueine ja pange Seitsmesed uudised mängima, sest võimuladvikus näikse toimuvat grupeeritud lolliks minemine. Tea, kas julgebki tagasi tulla. Ehk oleme liiga päevitunud või liiga vabameelsed või niisama kasutud ja riiki koormavad eelkeskealised lastetud naised-mehed.
14.märts - Tulum
Lõunatamiseks valisime taaskord kohaliku itaalia restorani, mis meid juba päev varem oli kahvliharude vahesid ja sõrmi lakkuma pannud. Deliziosa! Itaalia toidust ja veinist midagi paremat lihtsalt ei ole. Maod maani välja venitatud otsustasime siestat pidada omaenda sisehoovis basseinile piisavalt lähedal, et ei peaks üle paari sammu tegema, aga et jumala eest Wifi ei katkeks. Suure vaevaga soetatud kohalik kõnekaart võimaldab veel vaid helistada, 3G lahkus sellelt teisel päeval pärast kolmandat kasutusminutit.
Džunglistaarid jõudsid tsivilisatsiooni tagasi alles südaöö paiku kui meie, pikast mitte midagi tegemise päevast rampväsinutena juba voodis teist külge keerasime. Hommikul otsustasime taasühinemise tähistamiseks veel ühe cenotede tiiru teha. Olime plaaninud selle tarbeks küll moekad korviga ereliukased rentida, aga kuna Chevrolet'i-pann seisis kurvalt maja ees, siis otsustasime talle viimase õnneliku tööpäeva kinkida.
Tulumi linnapiirist vaevu paari kilomeetri kauguselt leidsime Canavera nimelise veesilma. Kuna olime kodust lahkumisega jälle hilja peale jäänud (sest no sa katsu ühte aeglast Kalvetit taltsutada. Ja kujuta nüüd ette kahe üliaeglase Kalveti karjatamist...), siis ei olnud me selle erakordse augu ääres sugugi mitte ainsad. Aga hüppe- ja ujumisjärjekorras ootamine tasus end kuhjaga ära. Oli ikka ilus auk küll. Õigemini mitu auku, millest julgemad end sügavale koopa sisemusse kukutasid.Olete näinud horror-movie't "The Ring"? Seda stseeni, kus see pikkade sorgus juustega ja hirmuäratava näoga tüdruk kaevusuust välja ukerdab? Cenote Canavera ääres tegutseb oma Samara. Veidi kõhedust tekitav kriitvalge naha ja pikkade juustega tüüp, kes prussaka kombel ülikiirelt iga minuti tagant koopa sisemusest pika puidust redeli abil maapinnale ronis. Kuidas ta nii kiiresti jälle alla sai, ei jõudnud keegi meist jälgida. Mingil hetkel tundus, et äkki on tegu kaksikutega, aga kuna tüübi ujumispükste taskud olid konstantselt ühtmoodi tagurpidi, siis langes see seletus sama kiirelt põrmu kui tüüp ise koopa sisemusse. Esimesel korral, mõned päevad tagasi, meil kuulsat Grand Cenote't külastada ei õnnestunud. Nende imekspandavate veesilmade kasutamiseks on ette nähtud nimelt kindlad ajavahemikud. Neist määratud aegadest varem või hiljem igasugune ligipääs puudub. Seetõttu jäime meiegi tol korral värava taha. Täna olime aga igati õigel ajal platsis. Ooo jaaa! Kui Yucatani poolsaare looduses üldse midagi ilusat on, siis on need vaieldamatult cenoted. Keegi ei tea vist päris täpselt, palju neid maa-aluseid järvi siinkandis on, igal juhul loendatakse neid tuhandetes. Ja kuigi vōib tunduda, et mis saab ühes mageveega täidetud lombis teisest nii erinevat olla, siis ON! Meie kogemustepagasis on tänaseks 8 erinevat cenotet - igaüks ainulaadne ja meeldejääv.Igal juhul kuulub Grand Cenote minu koostatud edetabeli tugevasse esikolmikusse. Grand tähendas siinkohal tõesti suurt. Pime tunnelilaadne koobas ühendas kahte avatud veekogu, milles mõlemas vesi sinisemast sinisem ja kohati väga mitme meetri sügavune põhi selgesti näha. Omaette julgustükk oli hämarasse madalasse koopasse ujuda. Mitte ujumine pole riski võtmine, vaid oht mõne nahkhiirega vastu pead saada. Neid elas ja lendas selles veega täidetud koopasuus hulgaliselt. Oma väikesed pesad laest langevatesse stalaktiitidesse olid meisterdanud ka miskid pisikesed linnulised. Nemad nii hirmsad ei tundunud. Küll oli oht nende kõhulahtisusega vastu pead saada. Lisaks sulistasid jahedas koopavees ringi väikesed kilpkonnad, palju palju pisemad kui Akumal Beach'il kohatud. Raske mõista, miks nad ikka veel oma kompse kokku pakkinud ja minema kolinud pole. See mass, kes seal igapäevaselt nende areaali vett vahtu keerutavad, on ikka märkimisväärne.
Kuna passiivne puhkamine koos aktiivse raamatulugemisega basseini ääres meie noortele kamraadidele lausa allergia peale ajab, siis ei saanud me otseloomulikult autonina kodu poole keerata, vaid märkisime Google kaardile järgmise sihtpunkti ja voilaaa! Coba asula varemetes me olimegi. Kui nüüd üdini aus olla, siis ega see maiade arhitektuur olulise mitmekülgsusega ei hiilga. Ikka kivid, ikka püramiidid, ikka sügavas võserikus. Nende kivikuhilate auks sai ikka omajagu kilomeetreid maha kõmbitud. Aga et 2000 aasta pärast tuleviku-inimesed meie asula vahel sama hoogsalt kaloreid kulutaks ja pehkinud puidus miskit ahhetama panevat näeksid!
Õhtul lehvitasin mõttes rõõmsalt meie tolmusele maanteröövlile, kes laenutusse uusi rumalukesi ootama viidi.
19.märts - Tulum
Olles äsja maha astunud udupeenelt tutikalt Tulum-Cancun liinibussilt, mis meie LuxExpressilegi kõva konkurentsi pakub, tekib tsivilisatsiooni naasmise õrn joovastus. Veel 2 tundi tagasi arvasime sinisilmselt, et kui miski siin riigis üldse aja peale ja täpselt toimib, siis on see bussi-, rongi- ja/vōi lennuliiklus. Rumalad gringod! See, et bussipiletil on sihtkohaks märgitud Cancún ja väljumisajaks 10.25 ei tähenda veel, et buss, millel ilutseb kiri "Cancún" ja mis seisab punkt kell 10.20 peatuses, vōiks meie jaoks ōige olla. Kust te üldse sellise asja peale vōisite tulla? Asjaoludest veidi segaduses, aga kannatlikult oma sōiduvahendit oodates saame "bussijaama bossilt" (vaevu meeter viiekümnene umbkeelne mehhiklane) korduvalt valjus hispaania keeles noomida (liigse agaruse ja ebanormaalse täpsuse eest vist). Taas kamandatakse meid mingi nööri taha, kus lamba kombel kuulekalt ootame. Vot sulle saksa täpsust. Kōik asjad juhtuvad omal ajal vōi veidi hiljem. Poole tunnise hilinemisega lubab boss meidki nööri tagant välja, et oma kompsud bussi vedida. Härra suundub aga tagasi oma postile, ooteplatvormile, kus ta kuke kombel tähtsa näoga patseerimist ja järgmiste rumalukeste peale karjumist jätkab. Paljud tahavad saada ülemuseks, temal see ōnnestuski.Tulum oli soovituste põhjal parim valik pikemaks peatumiseks selles piirkonnas. Olen täitsa nõus. Cancun on ikkagi suurlinn, mida vabalt mõned päevad avastada võiks. Playa del Carmen on kuurort. Selle sõna kõige tavalisemas tähenduses.Tulum oli veel paar aastat tagasi väikelinn oma umbes 15 000 elanikuga. Tänasel päeval kasvab linn sellise kiirusega, et Ülemiste vanake saaks seda nähes südamerabanduse, langeks liikumatult maha ja sel samal hetkel leiaks legend oma lōpu.Meie elame nädalakese nö uues luksuslikus elamupiirkonnas Aldea Zama's. Piirkond on kōrge aiaga ümbritsetud ja meenutab hetkel veidi Tšernobõli vms mahajäätud paika. Selle erinevusega, et siit pole mitte ummisjalu pōgenetud, vaid siia hakatakse varsti alles hordidena kolima. Iga umbes 3. maja on valmis, igas 5. elab keegi (kas siis kohalik vōi turist), üle ühe kinnistu ehitatakse järgmist hotelli vōi rendiapartmente sisaldavat maja. Nende juba olemasolevate ehitiste vahele jäävad veel rämpsu, risu ja ehitusprahiga täidetud tühermaad. Tänavad on laiad (ja inimtühjad) nagu lennurajad. Kohvikuid, poode ega meelelahutusasutusi veel ei ole. Kunagi saab see olema ilus "linnake".Selle "linna" värava tagant, esimestest majadest nii umbes 20 meetri kauguselt algab nö pilpaküla (slumm oleks selle asumi kohta väga paha kōlaga sōna, mida kasutada). Hütid on siin viltu vajunud ja hōredate seintega, kolahunnikuid hoovitäis. Miskit sest tränist võib-olla põletatakse, muist kogutakse igaks juhuks ja osa läheb ehk käiku majakese kõpitsemisel. Tänavad nende majakeste vahel põhimõtteliselt puuduvad, vee ja kanalisatsiooni kohta info puudub. Aga elekter on neil olemas, sest satipannid on peaaegu igal majal, pimedal ajal pōlevad valgustid. Ja puhas pesu ripub igas hoovis. Lapsed, näost murid, lippavad paljajalu kilgates ringi. Mängivad puuokste ja kividega. Nende lapsepōlv tundub ōnnelik. Kuna tee meie uhkest uusasumist kesklinna viib otse läbi pilpaküla, siis jalutame seda konarlikku ja veidi hirmutavat "tänavat" korduvalt. Pimedas igaks juhuks küll mitte. Inimesed, keda teel kohtame, vaatavad pigem häbelikult maha, kui aga pilgu tōstavad, siis naeratavad. Nagu meiegi neile. Siiralt ja heatahtlikult. Tundub nagu poleks nad ise seda valikut teinud, see on tehtud nende eest. Loodan, et arenev turismisektor, rohkem külalisi ja uusi töökohti parandab kord nendegi elujärge.Kui keegi jälle kodumaa ajakirjanduses südantlõhestavalt väidab, et meil Eestis on rikkad ja on vaesed, on suur lõhestatus ja ebavõrdsus, siis... siis ei ole see inimene tōelist rikkust ja lōputut vaesust, meeletut kõrvuti asetsevat ebavõrdsust näinud. Meie inimesed, olgu nad noored või vanad, elagu linnas või maal, on maailma mastaabis enam-vähem vōrdsed. On suur kiusatus mōne vildaka värava taga peatuda, pererahvale miskit maitsvat pakkuda ja nendega juttu ajada, aga meie puuduliku keeleoskuse pärast me seda ka parema tahtmise juures teha ei saa. Polegi siis muud kui sammume aga edasi, kohvikute ja poodide tänavale meelt lahutama. Sest meie meel on tunduvalt nōudlikum kui nende inimeste oma, kes meist seljataha, oma onnikestesse maha jäävad.
Meil on 100 ruutmeetrit privaatset pinda, 3 vannituba, terrass ja bassein. Konditsioneeritud õhk, hiiglaslik külmik ja tasuta WiFi. On nii palju moodsat ja mugavat, mida meie naaberküla rahval ilmselt kunagi olema ei saa.Ometigi jagub meil oma ajutise elukoha kohta lisaks headele sōnadele ka hulga nurinat. Tubane õhuniiskuse protsent ulatus meie Tulumi korterisse sissekolimise hetkel 89%-ni. Palju polnud puudu, et laest oleks sadama hakanud. Õhukuivataja abil saime õhtuks magamistuppa umbes 64%, millega on juba täitsa OK magada. Ülejäänud päevadel huugas kuivataja elu eest, aga alla 60% näitu ei saanudki. Sellest ja muustki tingituna veetsime kõik vabad hetked, ka hommiku-ja õhtusöögid hoovis terrassil. Viimased hommikud ja ōhtud küll eranditega. Nimelt on tugevad soojad ookeanituuled viimastel päevadel asendunud vaiksete briisidega. See aga omakorda tähendab, et kōikide lōkete, mida "pilpaküla" elanikud elus püsimiseks vahet pidamata süütavad, suits kandub vängehaisulisena meie asumisse. See aga sunnib aknaid-uksi sulgema vōi sootuks "kodust" põgenema.Lisaks sellele toimub ka meie maja taga aktiivne ehitustegevus, olenemata asjaolust, et siia nagu hästi enam ei mahuks. Samas, kitsas kōrge maja on ka maja. Töö iseenesest kulgeb kaunikesti kena graafiku alusel: enne 8 keegi relakale häält sisse ei pane, 5st ōhtul on aga tööriistad kukkunud ja vaikus maa peal. Mul meenub Pätu lastesaatest legendaarse laulu sōnad, mida omavoliliselt modifitseerisin: "Maja ees ka on maja, me elame Aldea Zama-s..."
Kui kohvrid-kotid pakitud ja viimast korda korteris ringkäiku teeme, avastab Madis meie magamistoa põrandal transportimist ootavast lahtisest kohvrist hiiglasliku, täismehe kämbla suuruse musta karvase ämbliku... Hea, et lukku lihtsalt kinni ei tõmmanud, et see siis Eestis lahti teha... Bookingus see va peen majutusasutus ilmselgelt üle keskmise review'd ei saa.
(Nüüd, aastaid hiljem, saan öelda, et see oli kõigest üks hästi sepitsetud nali keset kõige hullemat valimisteperioodi. Aga see töötas pagana hästi :) )

