Maroko (märts 2026)
Kui nüüd kõik algusest peale ja päris puhtast südamest ära rääkida, siis olime mina ja minu isa need, kes selle koletu ning segadust külvava Lähis-Ida konflikti algatasid… Palume väga vabandust.
Isa süüks saab panna sisetunde, mis kuidagi ei sundinud kohvrit pakkima, sest… kas seda ikka läheb vaja?Mina olen alati aamen-kirikus-täpsusega andnud oma jalgadele ja kätele parima väljanägemise, uue värvi just enne väljalennu päeva. Seekord tuli üks asi vahele ja teine ja siis ma olin väsinud ja ei viitsinud ja nii ma muudkui postpone'sin ja postpone'sin kuni oli juba hilja - Piilupart Donalt ja rätipead jõudsid paugutama hakata.
Mõnikord tundun edalegi ebausklikum kui üks korralik keskaegne talupoeg, aga sel korral maksis traditsioonide rikkumine tõesti kätte.
Kuidas meie Sri Lankast sai meie Maroko… oeh… see on nii pikk lugu, et internett saaks täis ja ma parem ei alusta. Kas ma olen vihane? Ei. Ma olen pettunud. Viha ja pettumus on erinevad, nagu sool ja pipar. Aga samas väga sarnased, sest annavad hulgaliselt maitset juurde.
Lisaks annavad siinkandis maitset safran ja kaneel, koriander, ingver ja köömen. Nii me end siia kultuuri- ja füüsilisse ruumi sisse süüa püüame.
Eile õhtul läks väikest viisi sõnaliseks kähmluseks, et kes saab meid oma hommikul kollakaspruuni Daciasse noppida ja Medinasse ära visata, et jõuaksime päevase väljasõidu kogunemiskohta. Võitjaks osutus tuuribussi juht, kes meid, küll siinsele ajaarvamisele omase 20-minutilise hilinemisega, aga siiski me põllu äärsest residentsist peale noppis.
Tegelikult on siinkandis sama tavaline kui hommikune hambapesu see, et mõni "lahke ja hooliv" kodanik tõmbab oma jeeli-jeeli liikuva parsaga tee äärde ning soovib üüratu tasu eest su jalavaeva vähendada või hüppab nagu jumalik käsi nuka tagant välja ja annab tänavate rägastikus varakult märku, et see sinu otsitav koht on tulnukate poolt okupeeritud ja termiitide abiga maatasa näritud ja sinna pole kindlasti mõtet minna. Küll aga on tal kohe asemele pakkuda üks veel palju palju parem koht ja et sa sinna kenasti kohale jõuaksid, hoiab lahke teejuht sul veel käe alt kinni ja kiidab silmavärvi ning sammu nõtkust.
Aga tagasi asja juurde. Tuuribussis me olime ja lumiste mäetippudega Atlase mäestiku poole me suundusime. Väljendid "mäestik" ja "mägiteed" hirmutasid 1/4 meie seltskonnast hoopis teise suunda valima ning päevaks Casablankasse sõitma. Head teed sul minna ja olla!
Teenusepakkuja valisin üsna juhuslikult suuremalt sisse süüvimata, tuhandete positiivsete hinnangute najal. Olles varemgi väljaspool ordnung-riike taolisi väljasõite teinud, siis liiga suurte ootustega peale ei lennanud ja ses osas oli kõik keskmise suurusega ootusi täitev. Välja arvatud ilm (milles giidil igasugune osalus muidugi puudub), mis oli üleval mägedes täna nii kibekülm, et selga lendas kõik, mis selga sai minna ja sellestki jäi pool väheks. Magusmõru traditsioonilist teed läks seetõttu hinge alla õige mitu pitsi.
Aga 1400-meetri kõhedusjahedusest hoolimata olid oranžikaspunased berberite külad, oli traditsiooniline hommikusöök (mis natuke meenutab meie ülepannikooki, mida tükkidena mee ja maapähkli õli sisse saab kasta). Olid laimirohelised värsked mägiaasad ja kümneid lambakarju ning karjuseid nende peal. Oli eesleid, oliivisalusid ja argaaniaõli.
Kui silm puhkab ekraanidest, siis just sellisel vaatepildil on tal seda parim teha.
Tänaseks oli meil kindel plaan jääda merepinna tasandile, et mitte kaotada temperatuuris ja nautida palavat Maroko kevadet.
Algselt soovisin, et elaksime traditsioonilises riaadi tüüpi majas. Riaad on kõikse Marokolikum maja või palee, mille toad on paigutatud ümber avatud sisehoovi, kus on aed ja purskkaev või bassein. Araabiakeelsest sõnast "aed" tuletatud arhitektuuriline paigutus pakub kuumal päeval varju, privaatsust ja rahu kärarikastest medinadest ehk ajaloolistest autovabadest kauplemiskeskustest.
Aga. Pärast Qatar Airways kõnekeskusega peetud lootusetuid läbirääkimisi alustasin uue hooga peaga vastu seina jooksmist Booking.com customer supportiga. Kuna mad minu makseid vastu võtta ei soovinud ega mind muul moel aidata ei suunanud, pidin loobuma riaadi ideest ja leppima millegi muuga. Tõsi, mitte kehvemaga. Ja kui nüüd riaadi mõiste hästi laiaks avardada, siis on meie moodne uusehitisrajoon Marrakeshi äärelinnas ka veidi riaadi moodi - terrassilt avaneb roheline murulapp ja sisehoovi bassein on ainult 10 meetri kaugusel elutoa diivanist. Ütleme siis, et moodsa aja traditsiooniline riaad.
Juba esimesel siin veedetud õhtul kodustasime kassi, koheva karvaga oranži kassipoisi, kellele panime nimeks Karvapall. Kuna ta aga tundus eesti keelt mitte oskavat, siis rahvusvahelistasime selle Fluffy'ks.
Karvapall tunneb end meie juures nagu kodus - magab toolil keras, käib voodis pai norimas ja köögis meelepärast otsimas. Fluffy tundub olevat suure tutvustingkonnaga kõuts, kes võõrustab meie hoovis lahkelt ka kõiki teisi oma sõpru. Neid me siiski tuppa ei luba. Aga kassitoitu jagub meil kõigile.
Pärast hommikusööki, mis koosneb meil kodusest Rakvere peekonist, kohalikust omletist ja magusmagusast apelsinimahlast hääletasime end takso peale, et taaskord medina kitsastele tänavatele silma nuumama minna. Mina oleks läinud kohaliku bussiliiniga, mis eemalt vaadates jumala korraliku sõidukiga läbitav oli, aga isa on mul juba kord selline mees, et jala ei käi ja vett… joob siis kui muud ei ole. Kauplemises tunnen end ka jälle kindlalt ja üle 50 Dirhami (ehk 5€) selle lustisõidu eest ei maksa.
Koutoubia mošee oli meile esimesest päevast juba tuttav paik, kust seda müüriga ümbritsetud linna linnas avastama hakata.
Marrakechi Medina kuulub loomulikult ka UNESCO maailmapärandi nimistusse ja on selle auga välja teeninud, ütlen mina.
Asutatud on see juba ammustel aegadel, 11. sajandil ja on kuulus oma lärmakate turgude, ülikitsaste tänavate ning elava Jemaa el-Fnaa väljaku poolest. Selles labürindilaadses ja jalakäijaterohkes linnaosas on paleed, mošeed, traditsioonilised hamamid ning riaadid, millest enne juba pikalt jahusin.
Ära eksida on siis sama lihtne kui näppu suhu panna, samas saab eksida ainult Medina enda sees, sest seda ajaloolist linnaosa ümbritseb 19 kilomeetrit kaitsevalli, mille tunneb tema punakasoranžika tooni tõttu ilmeksimatult ära.
Elada ma siin ei sooviks, ka puhkusenädalal mitte, sest lärm ei lakka siin iialgi. Igal pool on kitsas ja trügitakse ning hõigeldakse. Sekka veel kaupa vedavad käru moodi asjandused ja loetamatud rohepööret mittetoetavad rollerid, mille 2-taktilised mootorid tossutavad jalakäijatel suud ja silmad vingu täis. Samas on kütus praegu nii kallis, et tegemist puhta luksuse lõhnaga.
Lõunasöögiks tellisime laua looka kohalike retseptide alusel valmistatud veisest, lambast, kanast ja kuskussist. Võõrapärased maitseained ei heiduta, nendega harjub kiiresti. Veini ega muid kraadiga jooke ei serveerita ja sellega juba annab harjuda. Aga on võimalik. Seni kuni kodune külmkapp pakub peenemaid importjooke, mis kodumaalt kaasa said tassitud. Kui see asjaolu välja arvata, siis on Maroko üks euroopalikumaid islamiriike, millest julgen soovitada algajal mosemiusuga tutvust tegeval eestlasel alustada. Dubai sobib sellsk samamoodi hästi.
Kuna vahemaade läbimine Medinas võtab tohutult aega, siis külastasime täna vaid Bahia paleed ning kuulsat Jemaa el-Fnaa'd ehk keskset turuplatsi ja jätsime muud vaatamisväärsused järgmisteks päevadeks, et saaks palavaima osa päevast oma koduse basseini ääres ja sees veeta.
Meie nädal on kulgenud otsimise ja mitteleidmise tähe all. Kui Metsatöll jäi lüüriliselt laulu otsima, siis siin seevastu oma kitse ei leia ma üles. Seda tallekest, kelle berberist karjus mulle kord Agadiri lähedase mäe nõlva peal sünnipäevaks kinkis.
Täpselt 13 aastat tagasi, et rohkem ega vähem. Õigemini otsib teda nähtud pildi järgi taga Juku. Eri liiki kitsekeste eluiga võib küll varieeruda ja parimal juhul ka 20 kanti venitada, aga vaadates siinse kandi eluolu, siis ilmselt on mu kitseke juba ammu tühjaks lüpstud ja mõne maitsva tajin'i sees lõpetanud.
Täna said alguse ka bussiliikluse otsinguid. Katkesid need kui noaga lõigatuna kell 18.38 koos päikese loojumisega ja tagasi enam ei tulnudki. Allah annab ja Allah võtab.
Pärast enam kui tunnikest vaeste sugulaste kombel bussipeatuses oma varvbaotste vahtimist otsustasime rikkaid valgeid mängida ja takso istumise alla viibata.
Silmnähtav areng on toimunud kauplemise ja bluffimise osas, 15-eurosed arved on sulanud kui kevadine lumi 3.50€ peale. Aga bussisõit maksab kamba peale vaid 12 dirhamit ehk umbes euromündi jagu.
Linna, õigemini Medina peaväljakule Jemaa el-Fnaale viis meid soov näha õhtuste ettevalmistuste saginat ning teha veel mõned värvikirevad sisseostud. Päikeseloojangu ajaks olime broneerinud endale laua rooftop'i ehk tänavapinnast paar korrust kõrgemal asuvasse restorani. Sellised kitsaste treppide abil pimedaid madalaid keerdkäike pidi taevalaotusesse avanevad katusetarrassid on siinmail väga populaarsed. Kui kitsad turutänavad nõuavad kannatlikkust, trügimisoskust ning ettevaatlikkust, et mitte mõne rolleri või kaubakäru alla jääda, siis paar korrust sellest sipelgapesa-saginast kõrgemal on atmosfäär hoopis teine. Päikeseloojang lisab niigi oranžikaspunastele majadele tooni juurde ning kõik see on lõpuks nii romantiliselt kipakas ja lohakas, boheemlaslik ent samal ajal nunnu ja justkui patune.
Sõime ja jõime seal meiegi, arvest ma ei räägi, sest sünnipäevalapsel pole rolli selle klaarimises. Ent tänavatasandile laskudes oli selge, et kõhud oleks matsakaks saanud ka lihtrahva kombel ja viis korda odavamalt.
Laupäeva on turupäev, seda nagunii. Aga ramadani ajal omandab päikeseloojang hoopis teise tähenduse kui muul ajal aastast. Mõned minutid enne kuldse kera maandumist klõpsavad müügiputkade luugid lukku, harjavarred kukuvad risti ukse ette, et aplaid ostjaid takistada ning müütajad ise kiirustavad keskväljakule, kuhu on püsti löödud Tivoli tuuri, jõuluetenduse ja jaanipeo ristsugutise moodi möll. Kõik, kes kunagi neljal jalal elasid, on löödud grillile ja lõpetavad pikkade ühissöömingu laadsete laudade taga istet võtnute näljastes kehades. Paljud neist kehadest pole vett ega palakest hamba alla saanud alates hommikusest päikesetõusust.
Kaua see tants, trall, grill ja chill seal üüratul platsil kestis, me ei teagi, sest otsustasime pimeduse saabudes end koduteele asutada. Mis, nagu sa juba tead, võttis Kolgata tee mõõtmed kui bussijuhid kui üks mees kässari peale tõmbasid ja keha kinnitama asusid. Ei tulnud bussi esimesel pooltunnil, ei tulnud ka teisel. Mis siis, et kuulsa Koutoubia mošee esisel, looduskaunil pargipingil, aga kolmas pooltund hakkas juba kaunikesti üksluiseks kiskuma ja midagi koduigatsuse sarnast langes meie peale.
Unistuse sinivalgest arhitektuurist, suuremat sorti kaluriküla vaibist ja ookeani laisast loksumisest lükkasin eile õhtul targu kaamlikarvase vaiba alla peitu, sest selle kamba, kahe ja poole mehe, eest vedamine ning tagant tõukamine on täiskohaga töö aga mul on ometigi puhkus.
Puhkamiseks sobib Maroko tegelikult imehästi. Kaugus-lähedus on suhteline, aga pigem on siia kohale jõudmine selline "supsti" asi kui lõputu tulemine. Miks just siia? Natuke saab aimu kui lugeda seda: https://lp.delfi.ee/artikkel/120441520/lahis-idast-saadi-koju-nuud-hakkavad-kindlustuste-uksi-kulutama-reisist-ilma-jaanud-inimesed
Siin riigis on kindlalt kõigile midagi. On Atlandi ookeanit ja selle kaldal randu ning linnu. On Atlase mäestikku koos serpentiinide, nõlvadele rajatud berberite külade ja lummavate vaadetega. On palju rohelust (kevadel kindlasti, sügise kohta ei julge lubada) ja justkui asustamata paiku, samas linnu, kus üksindust tunda ei ole mahti.
Agadiri meid sel korral ei tõmmanud. See 1960.aastal maavärinas suuri kahjustusi saanud ja seejärel uuena üles ehitatud linn on nagu üks tüüpiline kuurort ikka: luksuslikud hotellid, vilgas ööelu ning pikk liivarand. Kui need märksõnad on sinu jaoks nagu kolm põrsakest oma muinasjutus, siis suund Põhja-Marokosse! Oleme omal ajal nädalakese seal kandis veetnud, aga tagasi miskit ei kutsu. No kui, siis see õnnetu kits…
Casablanca on Maroko suurim linn oma pea 4 miljoni elanikuga. Moodne, asjalik, selle riigi kohta ehk liiga… steriilne? Omaaegse Hollywoodi draamafilmist "Casablanca" ei tehtud tegelikult ühtegi võtet Marokos kohapeal ja neid võttepaiku otsima minna oleks kui püüda leida nõela Agafay kõrbest (kuhu tasub kindlasti minna, meie sel korral ei jõudnud).
Nagu ei jõudnud ka Fes'i, mida peetakse samuti vägagi külastamist väärivaks paigaks suure laia Maroko peal. Järgmisel korral siis.
Marrakech… aga vat Marrakechi ma arrrmastan! ja siia igatsesin tagasi kohe kui mind aastal 2013 siit koju minema sunniti. Pikalt troonis see maagiline linn minu mitteametlikus lahedate linnade edetabelis väga kõrgel kohal. Tänagi tallub ta tihedalt esikolmiku kandadel.
Sellel linnal on oma ilu ja võlu. Tõsi, ta võib olla ka väsitav, sest pidev hirm eesli või hobuse alla jääda, tillist tõmmatud saada või siginas-saginas hulluks minna, on olemas.
Ma ei tulekski siia sääsepininat kuulama ja oma sisemise minaga harmooniat otsima, vaid pigem tõsise sooviga kultuuri endasse ammutada.
See linn on segu rahust ja kaosest. Nagu minu elust maha viksitud. Vaiksed oaasid (riaadid) kõrvuti pealetükkivate kaupmeestega. Laiad lahkelt valgustatud ja rohelusse uppuvad maanteed versus kitsad tänavad, kus kablutavad eeslid ja kihutavad mopeedid.
Medina tänavatel võin ma tunde lonkides mööda saata. Peaväravast sisse tulemine nõuab esmalt küll kusehaisu nautimist või siis ära kannatamist, sest päevast päeva sissesõiduteel järgmisi turiste ootavad hobukaarikud ja nende vedurid peavad neis askeetlikes tingimustes end kuhugi ju kergendama. Hobused selja taga, tuleb süda kõvaks teha ja sirge näoga mööda trügida neist ahviomanikest, kes on oma "lemmikud" keti otsa pannud, nad punastesse satsilistesse flamenkokleitidesse riietanud ja proovivad vaeseid loomakesi raha eest mööduja õlale ja seeläbi pildile sokutada. Kobradest, kes pillimängu saatel oma laiad kaelad õieli ajavad, mul nii kahju ei ole, sest igasugused ussid pole mu lemmikud, aga lõppkokkuvõttes meeldiks ka neile olla hoopis kusagil mujal ja teha hoopis midagi muud. Kui sellest takistusterajast läbi ära tuled, siis edasi on ainult inimloomad ja neid on siin erinevaid liike, kategooriaid, klasse, rasse ja selektsioone. Erinevus rikastab, igatahes!
Et mitte katkestada D-vitamiini pealevoolu, tellime värske mahla pressimiseks apelsinid (kilohinnaga u 90 eurosenti) ja soojad Maroko maitsed Glovo äpi kaudu otse ukse taha. See hispaanlaste poolt loodud platvorm töötab oluliselt lihtsamalt ja on hulga soodsam ning kiirem kui meie kodumaine Bolt, tuleb tunnistada. Nii need kollaste seljakottidega rollerijuhid päevast päeva meie hoovi vahet traavivad.