Helsingi (juuli 2026)

29.juuli

Varahommikune Tallinn-Helsingi laev mõjub kehvasti unereziimile ning rahakotile. Kuigi kõik on pardal kohutavalt kallis, on meie lapsed veel kallimad, ja lõpeks on nemad põhjuseks, miks äratuskell juba poole kuuest helises ja hunnik uniseid eestlasi MyStari pardale kobistasid. Lasteaia vahetumist kooli vastu tuleb ikkagi korralikult tähistada, juhtub seda ju vaid kord elus. Nii korraldasidki kamp lapsemeelseid vanemaid oma pisikestele bestikatele unistuste reisi põhjanaabrite juurde.

Kuigi Helsingis jäime maha põhimõtteliselt kõigist vajalikest sõiduvahenditest, mille doominorea lükkas käima hilinenud tramm, leidsime buss+rong kombinatsioonist sihtkohta, Serena veeparki jõudmiseks lõpuks suurepärase lahenduse. Ka ilm soosis meie plaane ning oli vilu ja jaheduse vahetanud päikesepaiste ja kõrgemate temperatuuride vastu.

Ma olen alati veendunud olnud, et lapsed unustavad küll detailid, aga emotsioonid säilivad. Eelmisel sajandil, täpsemalt aastal 1999 lustisin mina varateismelisena samas veepargis. Muud ma sellest ei mäleta kui, et oli väga lahe! Täna neile väsinud riietusruumidele, ligadi-logadi torudele ja kooruvale krohvile peale vaadates just eredaimat emotsiooni ei teki, aga laste kilkeid ja lusti vaadates tabab mind omamoodi deja vu. Nende jaoks on vesi soe, liumäed värvilised, adrenaliin kõhus ja suunurgad kõrvadeni. Ei saa salata, et sai ka ise kiljutud ja kala moodi ujutud. Esteetilised puudujäägid sellesse päeva ei mahu ja kõrgendatud emotsioone ei tuhmista.

Tükk maad tuhmimaks muutus olukord tagasiteel Helsingisse kui rongi bussi vastu vahetades Jukukesest jalgrattaga lihtsalt üle sõideti. Kõnniteel, rattasõiduks täiesti mittesobival alal ja suurel kiirusel. Kokkupõrkest lahkus hulk nahka tema kehalt, rebenes pluus, ja veri vajas peatamist. Hullemast, kokkupuutest asfaltiga ja peapõrutusest ta siiski pääses. Valu viisid Coca Cola pudeli jahutavad omadused ja mentoolikommidest imenduv suhkur.

Pika bussisõidu lõpuks oli valu peaaegu kadunud ja tahe pisikeste kaaslastega jalkaplatsil palli taga ajada tõstis taas pead. Enne veel soovisime kasina lõuna – friikad + viinerid, alla loputada maitsvate restoraniampsudega, mistõttu suundusime lahe äärde peenemasse einelasse ja nautisime toitu ning veini, ajasime juttu, kiitsime ning tänasime üksteist vahva päeva eest.
Laste energiavarud polnud veel ammendunud, mistõttu jäid nad isadega Tokoinranta parki palli taguma, emad aga suundusid linade vahele, pikast päevast hinge tõmbama.