London (juuni 2026)
Hommikused croissantid näpus võtsime Victoria jaamast suuna Buckinghami palee juurde, kus kogemata kombel just täna vahtkonnavahetus uhke Pühapäeva paraadi näol toimuma pidi. Meie smuugeldasime selle info välja rongis. Ja hea on, et smuugeldasime, sest sellist uhket karusnahkmütside vahetust ei toimu siin palee eesõuel teps mitte iga päev. Hea õnn viis meid otse esiritta, kust me siis nina väravate vahelt läbi pressituna kogu seda kuninglikku tseremooniat jälgisime. Sai puusa nõksutada, sai võõraste vastu nühkida, sai piiiiikalt oodata, aga sai ka vahva kogemuse.
Kui viimane hobune ja pasunapuhuja olid kuhugi paraadallee kaugemasse otsa jõudnud, avati väravad ja lasti lihtrahvas oma argitoimetuste juurde tagasi. Meie hüppasime Victoria jaamas nr 36 bussile, mille ülemine korrus puha tühi oli, ja nautisime suurepäraseid vaateid suunaga Väikese Veneetsia poole.
Little Venice on päris veneetsiast muidugi kaugel kui kõige kaugemad asjad üksteisest, aga selle ühe kanali ääres jalutades sai siiski osa Londoni paadielanike igapäevast. Paljud kanalipaadid ei ole nimelt teps mitte turistiatraktsioonid, vaid päris kodud, 24/7.
Kanal lõppes sujuvalt Hyde Parki külje all, kus me seekord peatume. Hotell nagu need Londoni viktoriaanlikud hotellideks kujundatud majad ikka. Kitsad koridorid ja veel kitsamad toad. Aga paljukest meil siin vaja on? Valida lasti 1. ja 4. korruse toa vahel, Juku otsustas, et kõrgemal on ägedam. Ja kannitrenni saab ka tehtud nende kaheksa kitsa trepiga, mis meie katusekambrisse viivad.
Reisiranitsad nurka visatud, suundusime Hyde Parki endaga tutvust sobitama. Esimese hooga küll Printsess Diana mänguväljakule, mis suurim ja uhkem pidavat olema. Kõmbitud sai kilomeeter, kõmbitud sai kaks, kuni selgus, et kuninglik mänguväljak sootuks remondis on. Sellest kurvast fakti konstanteerimisest polnudki suures plaanis häda, sest see park on muidu ka lihtsalt megasuperäge.
Motivatsiooni hoidmiseks jutustasin Jukule legendi, mida kuulnud olin. Lugu sellest, kuidas miskit filmivõtete ajal mõned rohelise sulestikuga papagoid vabadusse rabelenud ja parki elama ning sigima sättinud. Soovisin seeläbi väikest rännumeest looduse suhtes tähelepanelikumaks meelitada. Aga kae imet - park on tõepoolest rohelisi eksootilisi linnukesi täis, tõdesin napid pool tundi hiljem kui üks säherdune isend pargipingil minu päevinäinud maniküüri nokaga naksas. Lisaks sõbralikele papagoidele on park täis hanesid, parte, luiki ja oravaid.
Ah, et miks just London? Ütleme nii, et mõnikord, küll väga harva, aga siiski, on AirBalticu kirsimüük tõesti asjalik asi, kus hinnad ongi väikesed nagu kirsid, mitte meloni suurused. Ja millalgi eelmise aasta lõpus selline imede ime juhtus ja paar kirssi ma sealt ära napsasin.