London (juuni 2026)

Hommikused croissantid näpus võtsime Victoria jaamast suuna Buckinghami palee juurde, kus kogemata kombel just täna vahtkonnavahetus uhke Pühapäeva paraadi näol toimuma pidi. Meie smuugeldasime selle info välja rongis. Ja hea on, et smuugeldasime, sest sellist uhket karusnahkmütside vahetust ei toimu siin palee eesõuel teps mitte iga päev. Hea õnn viis meid otse esiritta, kust me siis nina väravate vahelt läbi pressituna kogu seda kuninglikku tseremooniat jälgisime. Sai puusa nõksutada, sai võõraste vastu nühkida, sai piiiiikalt oodata, aga sai ka vahva kogemuse.

Kui viimane hobune ja pasunapuhuja olid kuhugi paraadallee kaugemasse otsa jõudnud, avati väravad ja lasti lihtrahvas oma argitoimetuste juurde tagasi. Meie hüppasime Victoria jaamas nr 36 bussile, mille ülemine korrus puha tühi oli, ja nautisime suurepäraseid vaateid suunaga Väikese Veneetsia poole. 

Little Venice on päris veneetsiast muidugi kaugel kui kõige kaugemad asjad üksteisest, aga selle ühe kanali ääres jalutades sai siiski osa Londoni paadielanike igapäevast. Paljud kanalipaadid ei ole nimelt teps mitte turistiatraktsioonid, vaid päris kodud, 24/7.

Kanal lõppes sujuvalt Hyde Parki külje all, kus me seekord peatume. Hotell nagu need Londoni viktoriaanlikud hotellideks kujundatud majad ikka. Kitsad koridorid ja veel kitsamad toad. Aga paljukest meil siin vaja on? Valida lasti 1. ja 4. korruse toa vahel, Juku otsustas, et kõrgemal on ägedam. Ja kannitrenni saab ka tehtud nende kaheksa kitsa trepiga, mis meie katusekambrisse viivad.

Reisiranitsad nurka visatud, suundusime Hyde Parki endaga tutvust sobitama. Esimese hooga küll Printsess Diana mänguväljakule, mis suurim ja uhkem pidavat olema. Kõmbitud sai kilomeeter, kõmbitud sai kaks, kuni selgus, et kuninglik mänguväljak sootuks remondis on. Sellest kurvast fakti konstanteerimisest polnudki suures plaanis häda, sest see park on muidu ka lihtsalt megasuperäge. 

Motivatsiooni hoidmiseks jutustasin Jukule legendi, mida kuulnud olin. Lugu sellest, kuidas miskit filmivõtete ajal mõned rohelise sulestikuga papagoid vabadusse rabelenud ja parki elama ning sigima sättinud. Soovisin seeläbi väikest rännumeest looduse suhtes tähelepanelikumaks meelitada. Aga kae imet - park on tõepoolest rohelisi eksootilisi linnukesi täis, tõdesin napid pool tundi hiljem kui üks säherdune isend pargipingil minu päevinäinud maniküüri nokaga naksas. Lisaks sõbralikele papagoidele on park täis hanesid, parte, luiki ja oravaid.

Ah, et miks just London? Ütleme nii, et mõnikord, küll väga harva, aga siiski, on AirBalticu kirsimüük tõesti asjalik asi, kus hinnad ongi väikesed nagu kirsid, mitte meloni suurused. Ja millalgi eelmise aasta lõpus selline imede ime juhtus ja paar kirssi ma sealt ära napsasin.

Pärast hommikusööki, mida pakuti meie maja keldris, aga mis oli muuseas väga külluslik ja maitsev, keerasime paar korda ümber nurga, et jõuda ühe maamärgini, mida me Londonis olles kindlasti külastada plaanisime. Kes lugejaist ei ole mitte kui midagi kuulnud ühest mõmmikust, Kes segastel asjaoludel Peruust Londonisse sattus, siis teist on mul isegi natuke kahju. Samasugune kaotus nagu poleks iialgi Pipit lugenud või Leiutajateküla Lottega kursis. Meie peres teatakse Paddingtoni igatahes une pealt. Enne veel kui selle päris õigeni jõudsime, lustisime erinevaid kujukesi ja jaama hiilgust imetledes. Kuna jaam on suur ja rahvast palju, palusime turvamehel end otsejoones õigesse paika juhatada, noh et seda ekslemist vähem oleks. 20 000 kõnnisammu saame päeva peale täis ka ilma umbkaudu kooserdamata.

Ja seal ta siis oligi. Otse 1.perrooni kõrval. Unejutt on täna teadagi, lisandiks linade vahel üks uhiuus punase kaabuga karu.

Kuna meil oli eesmärgiks teispoole linna jõuda, siis otsustasime Paddingtoni jaamast metroole minna. Liinidega oli veidi sahmimist, pilet ka ei töötanud, aga sõidule meid lasti. Seal maa all on muidugi see jama, et tuhkagi ei näe. Aga saab kiiresti edasi. Ja nii me oma 20 minutit hiljem nägema hakkasimegi. Maailmakuulsat Tower Bridget. Avanema see sild küll meie külastuse ajal kahjuks ei hakanud, aga lugude ja legendide jutustamist see ei takistanud. Erakordselt hästi läksid peale minu kummituslood hukkunud ehitajatest.

Endisaegne kuninglik loomaaed ehk Tower of London asub kohe sealsamas kõrval, aga sisse me suursugusesse ehitisse ei läinud. Jalutasime hoopis Thamesi ääres ja hüppasime siis hoopis jõepaati ning lasi end Tower Pierilt Westminster Pierile sõuda. Esmalt muidugi tegelesin suuremat sorti pettuse ja kuningriigi lüpsmisega kui Juku 5-aastaseks valetasin. Aga kuna kõik on siin nii kallis, siis see 9 naelane kokkuhoid mind kahjuks siiski jõukaks ei tee. Sõit oli kosutav ja vaated nauditavad. Kuna kõikjale Euroopasse, Eestist läänes, on saabunud korralik kuumalaine, siis oli jõel puhuvad tuuleiilid igati tänuväärt lisand.

Faktile, et London sündis tänu jõele, sest kui Thamesi poleks, poleks tõenäoliselt ka Londonit, sekundeerisid taaskord kummituslood. Seekord udus ilmuvast salapärasest paadist. Kui keegi meist täna öösel karjudes ja hirmuhigis ärkab, eks siis jõuan end maapõhja needa. Või Thamesi põhja, see oleks vähemalt tulus. Nagu selgub on Thamesist sajandite jooksul välja tulnud uskumatuid leide: roomaaegseid münte, keskaegseid relvi, inimluid ja isegi iidseid rituaalseid esemeid. Seetõttu leidsime ka meie end ühel hetkel tagumikud upakil kivisodi ja kuivanud muda vahel sonkimas. Mina ja mu Sherlock.

Laisa lonkimise tulemusena leidsime ühel hetkel end kusagilt… Kuna pärast lõunasööki lahkus minu telefonist igasugune data roaming ja ka avalikud wifi võrgud enam ei ühildunud, siis alustasime netipaastu ja liikusime tähtede järgi. Jajah, mina kui maailma vildakaim sisemine GPS. Õnneks paistis hiiglaslik London Eye kaugele ära ja kuna me sellele lustisõidule paari piletit omasime, siis väikeste kaardimängupeatustega me kettani jõudsimegi. Oh, mina ja kõrgused - me oleme teineteise jaoks nagu loodud, kumbki teineteist ei salli. Või kuidas seletada seda, et see ilmaratas veidi enne tippu jõudmist seisma jäi ja mingi segase teate peale sootuks tagurpidi liikuma pandi. Veidi paigseisu veel ja uue hooga uuele ringile. Fantastiline!

Vedas, et meie kupkis olnud ameeriklased Eiffeli torni kaugelt ära tundsid, muidu oleks see meil nägemata jäänudki… Ühtegi abieluettepanekut meie kapslis samuti ei tehtud, kuigi sellesamuse Pariisis asuva torni järel on Londoni Silm populaarsuselt järgmine koht, kus põlvitada.

Rattalt maas, kõndisime üle Westminsteri silla otse jõe kaldal uhkustavate Westminster Abbey ja Big Peni suunas. Tahtes siiski täpne olla, panen kirja, et maailmakuulsa torni nimi on ikkagi Elizabeth Tower, suure mündi nime kannab kell selle sees. Nimi omakorda pärineb vajadusest muuta kella käiku vanade pennide lisamisega pendlile. Üksainus münt võis omal ajal muuta kellanäitu murdosa sekundi võrra päevas.

Veidi väsinute ja higistena istusime bussi, et võtta suund hotelli poole. Metrooga saaks kiiremini, aga kahekordse bussi esiistmel istumine on nagu (peaaegu) tasuta linnaekskursioon. Lõpp-peatust ära ootamata hüppasime hoopis poole peal maha ja jalutasime läbi Hyde Parki. Ja see oli taaskord päeva nael, oih!, päeva orav, sest oravaid oli täna tõesti palju ja nende jälgimisele kuluvat aega ei arvestanud küll kumbki meist.

 Mõnikord on kasulik olla laisk. Näiteks täna kui laiskus oli juba hommikust saati tasemel, mida võiks nimetada "kes kannaks mu kotikest".

Nii otsustasime, ja hea on, et otsustasime, seljakotid hotelli jätta ning ilma maise varata linna minna. See tähendas küll hilisemat tagasipöördumist ja ajakadu, aga see on igal juhul väiksem probleem kui higistada seljanahad maha.

Meie toauksest Oxford Streetile oli vaid mõnisada meetrit jalutada. Kella 6.35-ne ärkamine tähendas, et kohal olime juba enne kaubanduse avamist, mis tegi selle tänava talutavaks. Keset päeva on soovitatav eemale hoida kui võõraste inimeste hordid pole just ainus asi, mida pikalt oma ellu igatsenud oled.

Üsna tänava lõpust keerasime Trafalgar Square poole, aga lõvisid ja purskaevusid, kuhu suurte südamesoovide täitumiseks münte visata, me täna ei näinudki. Tõsi, tara tagant andis neid piiluda, aga paarikümnest meetrist lähemale ei pääsenud.

Läbi Hiinalinna me põhimõtteliselt jooksime, sest üks pissi tahtis nii kangesti vabadusse pääseda. Teele jäi veel ka Outernet, mis kõige lühemalt seletades kujutab endast lahedaid videoinstallatsioone seintel ja laes. Londonlikult võiks selle kohta lausa Piccadilly Circuse 21. sajandi versioon öelda.

Kui Piccadilly Circus sümboliseeris kunagi Londoni neoonreklaamide maailma, siis Outernet esindab digitaalset Londoni tulevikku – hiiglaslikud LED-ekraanid loovad ruume, mis mõjuvad peaaegu nagu kunstinäitused. Miski 15 minutit vahtisime, kaelad kanged, seejärel tüütasid kunsti vahele lastavad reklaamid ära ja lahkusime.

Lahkusime, et hüpata Hampston Heati suunduvale bussile taasavastamaks Camden Towni eklektikat. Kui ma ei elaks Kalamajas, siis võiks see kõik tunduda kui ootamatult erinev alternatiivsete subkultuuride ja tänavatoidu keskus, mida suu ammuli vaadata, aga kui Telliskivi veidigi pungimaks kujutada, siis teeb peaaegu sama välja. Tõsi, nii rajut Soome punkti pole ma Telliskivi tänavavahedes kuulnud kui täna Camden Townis. Täiendava erinevusena maksavad pikad ja lühikesed joogid ning tänavatoit oluliselt taskukohasemaid hindu ning Regendi paaditatav kanal pakub võimalust silm kaugusesse suunata ja tuultel majadevahel jahutavalt liikuda.

Viimane on vajalik, sest siin linnas on põrgukatlale tuli alla pandud. Kui muidu soovitan bussi teist korrust linnaekskursiooni egiidi all kasutada, siis seda vaid ajani, mis celsiused 30 lähedale tõusevad. Sealt edasi on sõitvas saunas vihata viibimine ebamõistlik.

Aga pole hullu, Eestis jahtub maha, jaanid ju tulekul…