Madeira (november 2026)
Enamik minu puhkusi algab umbes täpselt nii: "Hommikul kell 4 taksot oodata on koledasti unine ja külm." Erand polnud seegi kord.
Kell veerand viis pagasi turvakontrollis olin enam kui kindel, et meie kokkukäivad matkakepid konfiskeeritakse käsipagasist kui Enamik minu puhkusi algab umbes täpselt nii: "Hommikul kell 4 taksot oodata on koledasti unine ja külm." Erand polnud seegi kord.
Kell veerand viis pagasi turvakontrollis olin enam kui kindel, et meie kokkukäivad matkakepid konfiskeeritakse käsipagasist kui potentsiaalsed mõrvarelvad ja ilma me neist olemegi. Aga proovida tasus. Pealegi oleks need meist kaljunukil enam-vähem poolprofessionaalsete mägimatkajate mulje jätnud ja see oleks ju lausvale päise päeva ajal. Aga kepid jäid alles. Oh sa pergele, nüüd tulebki minna…
Nipa-napa 7 tundi hiljem maandusime Igavese Kevade saarel - nii Madeirat tema pehme ja subtroopilise kliima tõttu kutsutakse. Tõsi, lennukist väljudes tabas meid esmalt siiski suvi, hiljem keeras aastaaegade ketas vastupäeva ja jõudsime ka kevadesse.
Kevad valitseb meie häärberis, siin 700 meetri kõrgusel mäejalamil, panoraamvaatega Funchali lahele ja Atlandi ookeanile. Enne hotelliks saamist oli see ajalooline hoone kasutusel Madeira aadlike ja eliidi suvise maamõisana (quinta). Sobib meile saksapreilidele-poistele suurepäraselt.
Pool päeva nälgimist kannatanud kehad täitsime kohe siin samas mäe otsas, enne veel kui saime aru Madeiral jala liikumise keerukusest. Pärast kosutavat einet olime nii härga täis, et otsustasime jala alla, ookeani kaldale laskuda. Löntsida. Veereda. Koperdada. Kakerdada. Nimeta, kuidas tahad seda, mil moel need 4 turisti äärmusliku kaldega tänavaid mööda liikusid. Kokku 3 kilomeetrit ilma ainsagi lamedat maad mööda astumist võimaldava sammuta. Poolel teel katsetasime tagurpidi kõndimist, mis kitsaste tänavate tõttu siiski ohtlikuks osutus. Seejäärel jätkus liikumine külg ees, et niigi kriuksuvatele põlvekedradele natukenegi puhkust anda.
Et sammumisel, ja tegelikult ka kogu reisil, oleks ka mingi eesmärk, on oluline lugejale teada anda jalgpalli-iidoli, Cristiano Ronaldo, pärinemisest sellelt saarelt. Eks see meid paljuski siia tõi. Ei, tegelikult tõi see siia väikesed poisid, emad tulid pigem loodust nautima.
Jalkastaari pronkskuju leidsime vaevata üles. Otse kruiisisadama kõrval asuva CR7 muuseumi eest. Kui Maradonal oli kuldne käsi, siis turistide näpitud kuju kehaosade põhjal ütleksin, et sellel portugaallasel on neid käsi lausa kaks. Lisaks munad. Viimaseid näppis tulevikuõnne nimel ka minu väike jalkapoiss.
Hoolimata soojast suvisest vihmahoost sammusime edasi, et jõuda ühe Funchali moodsa maamärgini - jalgpallikuninga kodumajani. Ma ei ole küll suurem asi arhidektuurispetsilist, aga see klaas-betoonkolakas küll mingi suur silmailu pole. Kuid mõistlik on raamatut kaante asemel sisu poolest hinnata. Ja sisu ses 7-korruselises minimalistliku disainiga hoones juba on: kaks olümpiamõõtmetes ujumisbasseini (millest üks asub katuseterassil ja pakub vaadet Atlandi ookeanile), kaks privaatset spordisaali ning väike jalgpalliväljak. Lisaks 5-kohaline garaaž kuldsete munadega mehe luksusautodele.
Vihma vaibumise ootuses istusime ookeaniäärsesse hubasesse kohvikusse ning jätkasime traditsioonilise toidu-joogi degusteerimisega. Lõunalauas pakutud veiseliha espetadale järgnes kohalik poncha, mis on salakavalalt magus Madeira "ravim", mis segatakse kokku kangest suhkruroorummist, meest ja värskest mahlast spetsiaalse puidust nuiaga. Esmapilgul maitseb see nagu süütu puuviljakokteil, aga üsna kiiresti hakkavad Madeira järsud mäeküljed tasaseks muutuma.
Vähe jõime vist, sest tagasi mäe otsa ei jaksanud meist küll keegi omal jalal minna. Kus häda kõige suurem, seal buss nr 20 kõige lähem.
Ja nii me nüüd siin oma tagasihoidlikus 3-korruselises ja pisikese basseiniga, luksusautota hotellikeses puhkame.