Taani, Billund (september 2025)

Hommikul lennujaama poole sõites jäin taksos mõtisklema, et mida mina võisin 6.sünnipäevaks soovinautimas. Ja minu jonnakusele kindluse pitserit vajutamas, sest jonni ma naljalt ei jäta. Mis halvasti, see uuesti.

Korra me ju hakkasime Legolandi minema, suure hurraa ja veel suurema kambaga. Millises riigis, linnas ja maa-aluses angaaris kogu see seiklus lõppes, seda te juba teate. Kes pole kuulnudki, saab lugeda siit: https://www.minureisipere.com/l/berliin-mai-2023-1-paev/

Juku ujumistreenerilt sain täna juba kirjaliku noomituse hooaja esimese tunni ülelaskmise kohta. Ups. Isikliku tutvuse ja alandliku palumise kaudu kätte võideldud trennikoha tõttu topelt-ups. Aga elu kord juba on selline. Tõsise spordi asemel kerglane tilu-lilu.

Tiludega lilutamist ehk kolme väikese poisiga Billundi külas ringi trampimist ja mänguväljakute vallutamist jagus terveks pikaks päevaks. See linn on loodud lastele ja lapsemeelsetele. Ilma ühe või teise eelmainituta ei tundu olevat küll mitte ühtegi põhjust täpselt sellesse kohta saabuda.

Homme avanevad meile selle maagilise klotsimaa väravad ja mis siis kõik saama hakkab…

Kell 6.51 sain otse teki alla sõnumi:

"Hei! Me plaanime ujuma minna. Kui keegi tahab ka tulla või lapse kaasa anda"

Kell 6.51. Kell 6.51 pühapäeva hommikul.

5 minuti pärast õrn koputus ukse ja juba oligi ujukates Juku lippamas koos sõpradega hommikusele basseinitiirule. Aja parajaks tegemise mõttes suurepärane plaan, sest Legode maale enne kümmet nagunii asja pole.

Kui see maagiline kellaaeg lõpuks saabus, olid meie kolmikud nagu üks mees sirge seljaga loode suunas liikumas.

Iselgelt polnud me seal esimesed, võib-olla nii viie tuhandendad, aga hea kodutöö pealt ühed kavalamad, kapates sabad sirged esmalt pargi kaugemasse otsa, kus oli nii inimtühi, et hakkas natuke kõhegi. Aga nipiks ja soovituseks kõigile järgnevatele tulijatele.

Olgugi, et pargi näol pole tegemist mingi eelmise aasta uustulnukaga, vaid 57 aastat sama koha peal seisnud lustimaaga, teeb külastajate arv iga aastaga uusi rekorded küündides juba kahe ja poole miljoni külastajani ühes aastas.

LEGO nimetus ja tänaseks globaalseks muutunud brand ise on tuletatud taanikeelsest väljendist leg godt ehk 'mängi hästi'.

Selle taga, et keset Billundi linnakest üks maailma tuntumaid teemaparke asub, on pikk ja värvikas lugu, mille võib lühidalt kokku võtta nii:

1930ndatel hakkasid Taani noormehel Ole Kirk Christiansenil asjad pisut viltu vedama.

Nimelt põles tema edukas mööblit tootnud puussepatöökoda ühel õnnetul päeval maani maha. Tundub, et sellest polnud hullu, sest pärast ehmatusest taastumist püstitas poiss uue ja veel uhkema. Siis aga hiilis ookeani tagant ligi ülemaailmne majanduskriis ehk suur depressioon, mis võttis rahvalt raha, Ole bisnessi käive langes ja asi näis halb. Polegi päris täpselt teada, kas töömahu langusest tingitud igavusest või mingist praktilisest vajadusest ajendatult hakkas Kirk nokitsema oma tootevaliku väikeseid puidust mudeleid: trepid, triikimislauad ja mis kõik veel. Tüübile tundusid need pisikesed mööblitükid nii nunnud, et ta otsustas hakata hoopis mänguasju tootma. Aga ka see ei viinud tublit taanlast veel piimajõgede äärde puhkama ja edu nautima.

Noil mustvalgetel aegadel nähti ikka vett ja vilet, mis kõik pekki sai minna, see ka läks. Kirsiks tordil oli Teine Maailmasõda. Kui sellest sõjast üldse midagi head sündis, siis oli see justnimelt LEGO, mille tekkele pani aluse sõjajärgselt suur vedeleva plastiku hulk. Siinkohal jään hetkeks nuputama, et miks just seda materjali nii kangesti palju üle jäi, aga samas, mis vahet seal on.

Hea, et jäi, sest mida me, pereemad, muidu järjepidevalt tolmuimejasse tõmbaks…

Päevale tagasi mõeldes pole ma sugugi kindel, kummad rohkem lustisid - lapsed või täiskasvanud. Aga Legopargi slogan: Kõige õnnelikum paik kõige õnnelikumas riigis kogu maal, peab täiega paika.

Meil oli pagana lõbus, ilm oli täiega ilus, tuju on kosmose piiril ja… Elämä on laiffii!