Montenegro (mai 2025)

13/05/2025

Ma olin tõsise dilemma ees, kas pealkirjastada järgnev tekst kõlavalt "Juku 30" või intrigeerivalt "Montenegro - see pole koht vaestele".Kuna otsustamine osutus keeruliseks, siis tulgu nad mõlemad.
 

"Juku 30"


Et lugu agusihvkalikult täpselt ja muutmata kujul ära rääkida, tuleb minna tagasi möödunud aasta suvesse. Et juhtus see suvi olema taas lühike ja kasinate ilmaoludega, arvasin Jukut ülepeakaela rõõmustavat kui käin lauale kaks plaani sooja kliima puhkusest enne veel kui aastaring täis saab. Selle käiguga valmistasin noorhärrale aga korralikult tuska. Mida asja sinna Taisse ja Hispaaniasse tagasi ronida kui seal juba kordi käidud on? Nähtud, tehtud ju. Tagatipuks ei ühtegi uut riiki tema kogusse, millel ta ise hoolega järge peab. Olles mõistnud enda kui ema taaskordset läbikukkumist ja saanud paraja etteheidetelaviini osaliseks, võtsin seda kui punast rätikut härjale ja väljakutset, mille ma võidan. Nii kõva mutt olen küll, et ühel 5-aastasel ennast hurjutada ei lase. Läbi Egiptuse ja Tuneesia ning mitte kõige otsemat teed maandus see väike maadeavastaja täna hommikul Montenegros ja nii see ümmargune 30 riiki täis saigi. Mida sel puhul paslik soovida oleks? Lotovõitu?

Kuluks marjaks ära küll, sest siit saab alguse teine lugu, mis kannab pealkirja "Montenegro - see pole koht vaestele".


Olles poole päevaga taksojuhtidele, söögikohtadele ning toidupoodi 300 eurot jätnud kipub nutuvõru ümber suu tekkima. Et see tal nii lihtne poleks, tuleb veiniklaasi koguaeg suul hoida. See on õnneks ok hinnaga. Tüüpiline Balkani värk, kus naha üle turisti kõrvade tõmbamine on olümpiaala.Aga muidu… siin Kotori lahe ääres on ikka ilus küll. Anna mulle paremat kätt mäed ja vasakule vesi ning juba ongi super. Pärast kruiisilaeva lahkumist ka väga rahulik. Hooaeg pole veel alanud ja linna valitsevad kirjud-mirjud kassid. Looduslikult heade eelduste tõttu on siinsed lahesopid ajalooliselt tihedasti laevutatud olnud. Kuna kass on hea õnne sümbol ja meremeeste jaoks omamoodi talisman, on neid aastasadade jooksul siia üle suure ilma kokku toodud, sel moel tõugu parandatud, madalatele kaldapealsetele kogunenud rottide-madude hävitamiseks kasutatud ja tänaselgi päeval kõrgelt lugupeetuks kujunenud.

Eurovisioonielevuses oleme koondunud oma rendimaja rõdule. Ma siiski täpsustan, et 1/3 meist ootab seda õhtust palagani, sest Eesti kohvilugu ongi raadiost veel vähe lastud, kuulaks korra uuesti. Arvestades, et öö jäi põhimõtteliselt vahele (paar tundi kügelesime ööbussis, tunnikese lennujaamas kägaras ja mingid hektilised hetked odavlennukis), siis vaevalt see matkasell suurt muusikapidu täna üldse näeb.

14.05


Olles eile end kohaliku taksomaffia poolt vaeseks lasknud pügada, oli tänane väljavaade oma isiklikule autole ja kulude kontrolli alla saamisele lausa hiilgav.

Kokkuhoiu mõttes soetasime veel eile õhtul piletid Omio lähiliinibussile, mis pidanuks meid 3€ ja 12 minutiga Kotorist Tivatisse viima, kus see õnnis rendiauto ja vabadus meid ootasid. Pidanuks… no lõppkokkuvõttes ju viisidki.

3st eurost sai bussijaamas sujuvalt 4.50, sest lisaks veebist ostetud piletile tuli kohapeal soetada üks triipkoodiga füüsiline tšekk, mis lubas bussijaama hoonet ümbritsevad ajutised väravad läbida ja ooteplatvormile jõuda.

"Aga miks?" jõudsin vaid küsida kui luugist kostus "Ma ei tea, mingi bussijaama maks!".

No kui maks, siis maks. Me ju vana maksurahvas. Kui öeldakse, siis tuleb maksta. Riiklikku bussijaama maksu.

Pilet ja maks ei taga siinkandis loomulikult veel pääsu bussi… mis hilineb pidulikud 20 minutit kuigi tablool vilgub ehtsas inglise keeles "on time". Bussi meid pahur juht esimese hooga muidugi ei lubanud. Käskis netist ostetud piletid välja printida. Kusagil… Sammud piletimüüja juurde, kes väidab, et printida pole vaja. Tagasi bussijuhi jutule. Tuleb välja, et ilma printimata ikka kuidagi ei saa, pilet on ju vaja pooleks rebida, et teised seda enam kasutada ei saaks… Eee… Aga piletimüüja just ütles, et pole vaja. Suva. Minge printima! Suva, ei lähe.

Koondasime hoopis kamba briti poisse koos oma online piletitega enda selja taha ja ründasime massiga. Ikka ei saa. Tõstsime häält ja vehkisime kooris oma iPhonega nagu moodsal popkontserdil. Papil viskas sellest trikitamisest üle, pobises midagi segases serbo-horvaadi keeles, rühmas käega ja kamandas bussi. Vaesed poisid, nemad pidid tagasiteel sama jandi läbi tegema.

Aga meie saime istumise alla ühe jumala kabeda mokakohvi värvi Toyota Yarise ja ühegi pahura vanamehega enam loodetavasti maid ega puid ei pea jagama.

Meie tänane päevaplaan oli imeilusale Kotori lahele tiir peale teha. Tivatist alustades sobib selleks kõige paremini praamisõit liinil Lepetani-Kamerani. 5€ auto ja kõigi sees leiduvate eest ning praamil me olimegi. Korraks jõudis isegi mootori seisata ja välja hüpata, aga üle viie minuti see merereis küll ei kestnud ja juba me vastaskaldal sildusimegi. Edasise marsruudi määrasid olemasolevad sõiduteed, mis kulgevad eranditult lahe kaldal, peaaegu veepiiril ja läbivad väikeseid ent hästisäilinud keskaegseid linnu nagu Risan, Perast, Prčanj, Kotor ja Herceg Novi. Ma loodan, et ei tee kellelegi liiga, aga armsaim ja enim külastamist vääriv neist on pisike Perast. Kohalike arvates küll mitte.

Kohe linnapiiril kohtusime teise kohaliku maffialiigi, parkimise, esindajatega. Pargi ja maksa või ära pargi ja ära maksa. 8€. Kui otsustad lahe keskel asuvatele tehislikele saarekestele triivida, kus kõrguvad katolik kirik, muuseum, galerii ja nännipood (loomulikult!), siis parkimine puha tasuta, aga paadipilet kordi kallim ja maksta tuleb kohe. Kui julgesin jääda kogu selle parkimiskorralduse osas kahtlevale seisukohale, sain tunda äärmuslikku slaavi kultuuri ja selle suhtumist naistesse. Ei eita, et porisesin kogu selle tunni, mille imeilusas Perastis veetsime. Millal see sinisilmsus küll lahkub… küsib mu reisikaaslane kui muuseas… Üks madalalaubaline šovinist ei tule veel minu silmavärvi muutma…

Kuidagi läheb nii, et kohe me seda küsitud summat ei maksa ja pärast seda enam nagu ei tahetagi. 8€ nagu maast leitud. Saab järgmises rannabaaris ühe kohvi ja väikese õlu lubada. Sest see kõik on siin kohutavalt kallis. Haarasin uudishimu rahuldamiseks kohalikust Aroma Marketist lausa kliendilehe kaasa, et seal leiduvate toidu- ja esmatarbekaupade hindu kodumaistega võrrelda. Äkki saab südame kergemaks kui järgmine Prisma või Selveri külastus ette tuleb võtta.

Ma nägin tegelikult juba hommikul Google kaardil serpentiine, aga ei kõssanud neist silpigi, sest oleksin muidu sellest lustist tõenäoliselt ilma jäänud. Mäe jalamilt autonina üles poole suunates magas kaardilugeja mu kõrval juba magusat lõunaund. Tagapink ei rõkanud samuti rõõmust, sest ees oli ootamas hõrk oksemaitse kurgus. Kes mind aga vähegi tunneb, siis teab, kuidas mägedes keerutamine ja kaunid loodusvaated mind erutavad. Hingevärinal, ikka paremale ja vasakule, ikka kõrgemale ja ilusamaks. 800 meetri peal tegime peatuse, tellisime mäeserval asuvast kohvikust külmad joogid ja (kui see Eestist kaasa võetud inim-parm poleks koguaeg vadisenud) püüdsime elu ning selle ilusate hetkede üle mõelda ning tänulikud olla.

 

15.05


 Kolmandik sellest Musta Mäe maast on tänase seisuga meie auto rataste alt läbi libisenud. Ja päris ausalt, tegemist ei ole mingi kirjandusliku liialdusega, mis aeg-ajalt minu ülevaadetesse sisse lipsab. Pindalalt Küprosest vaid pisut suurem riik, asi see siis risti-põiki läbi sõita.

Tänane Lõuna-Montenegro ringreis viis asjad jälle tasakaalu, nii nagu need elus olema peakski. Kui eilne Kotori lahe tuur nuumas silma, ilumeelt ja pani elu eest tänu tundma, siis täna poleks pime olemine kõige kurvem puue olnud. No kui teil oma ajaga tõepoolest mitte midagi teha ei ole, siis võite ju Budvasse minna, sealses vanalinnas kiire tiiru teha ja ruttu sääred. Kui kusagil on räämas ja must ja õnnetu ja hall ja kole ja kallis, siis on see Budva.

Pigem viiks oma 4€ parklatasu hoopis naaberlinna Sveti Stefani, mis on küll väike ja unine, aga armsam ja puhtam ja kukkuvat krohvi ning sodi-podi on ka tükk maad vähem. Lisaks paikneb seal selline poolsaare moodi saar, tihedasti 15.sajandil ehitatud punaste katustega kindlusrajatistega kaetud. Seesama saareke, majad nagu seenekesed tihkelt teineteise külje all, ongi paiga peamine tõmbenumber. Jama on ainult selles, et Covidi laine ajal pandi 5-tärni majutusasutusteks kohandatud majakeste luugid lukku, siis mindi linnavalitsusega tülli ja nii see kaunitar seal keset Aadria merd üksinda seisab ja oma printsi ootab, et see ta luugid ja väravad taas töökorda seaks ning elumahlad voolama paneks.

Sulaselge ja põhjani läbipaistev vesi, külm nagu põhjanaba, ei takistanud Jukul trussikute välkudes kiviklibusel punakal rannal auke kaevata ja künkaid kuhjata.

Edasi võtsime suuna sisemaa poole, et ületada Väikese Väina, ptüi!, Skadari järvele ehitatud tamm ja jõuda seda kaudu pealinna Podgoricasse. Jällegi. Aitan teil pool päeva kokku hoida ja soovitan pealinn vahele jätta. Mitte millestki ei jää ilma. Pigem võiks rohkem aega võtta selleks, et läbida maalilised Panoramic 1, 2 ja 3 marsruudid, vähemalt osaliselt. Need teekonnad pole riigi kaardile asjatult joonistatud. Aga see pagana balkani liiklus… halliks ajab.

Kaks meest otsustasid autos teha võistluse, mille sisuks oli kokku lugeda vastutulevad autod ja kelle lõppskoor suurem, see hiiglasliku võidu koju toob. Ainult, et nad istusid samas autos, millele tuli vastu täpselt sama arv autosid… Aga see ajas võistlushimulise noormehe täiega närvi ja kisa jälle kilomeetriteks.

Pärast lõunaund sai alguse teine põnev autosõidumäng, milles vedel ninakoll ja palliks veeretatud ninakoll omavahel võistlevad… Eks te mõelge ise, kes ja kust need võistlejad areenile tõi.

Kuna peamine rahvamasside vool, mis tuntud ka turismihooaja nime all pole siin kandis veel alanud, siis üle ühe söögikoha näevad pigem välja kui DIY projektid - saed ja pintslid ning värvipotid puha laiali. Valmistuvad. Päris nälga õnneks ei jää aga midagi ülivõrdes maitsvat pole ka veel suhu toppinud. Paika peab matemaatiline valem selle kohta, et mida soodsam on lõunasöök, seda maitsvam see on.

Majaproua püüdis seda olukorda omalt poolt parandada ning ilmus õhtul ukse taha kuhja isevalmistatud ülepannikookidega. Ehtne ja hea.

16.05


Pärast seda kui olin päeva esimese kohvi läbi sõela ajanud (sest seda köögikapil seisvat masinat ma oma insenertehniliste oskustega tööle polegi saanud) pugesin tagasi voodisse, koheva teki alla. Kõlab juba nagu puhkus.

Õues möllas tõeline troopiline torm, tahtnuks öelda, aga tegelikult sadas vähetroopilist vihma ja puhus tavaline tugev meretuul. Tuul kolistas kipakat rõduust nagu sooviks muinasjutuhunt sisse pääseda ja kolm majja varjunud põrsakest ära süüa. Muinasjutuliselt vajus siinkirjutav printsess kogu selle möllu keskel taas unne, sest ilmselgelt polnud kahtlase väärtusega kohvipulber oma eesmärki täitnud, häbistades sellega kogu kohvisugukonda.

Yr.no ja seapõrna järgi pidid just keskpäeva paiku pilved laiali triivima ja tekkima võimalus nina toast välja pista. Mul oli üsna selge plaan Durmitori rahvusparki sõita, pidi teie kangesti ilus olema. Miski sabatunde järgi viskasin igaks juhuks pilgu ka sealsele ilmakaardile ja… sain aru, et see plaan tuleb kinnaste ja saabaste puudumisel küll kiirelt ringi mängida. Antud kõrgustel sadas täna nimelt lund. Laps soovis aga vette saada ja sealne jääauk poleks ilmselt olnud see, millest ta hommikul õhates unistas.

Päikest püüdma sõitsime hoopis Kotori lahte Aadria merest eraldavale poolsaarele. Ma ütleks selle nime ka, aga sellel nagu polegi kaardi peal nime. Kusagil Rose kandist leidsime üles vana allveelaevade punkri, kus neid pommitamise eest varjati, remonditi ja varustusega täideti. Mina keeldusin kategooriliselt sinna pimedasse tunnelisse sisenemast, sest täpselt selliseid olen ma kummituslugude sarjas näinud ja neid õudusunenägusid ja voodimärgamist meile küll vaja pole. No mina ei teeks ilmselt alla, aga mõni teine meist küll.

Kuna kant ise oli justkui Jumalast hüljatud, siis sai Juku mägiteedel oma järjekordse sõidutunni teha. Parem ja vasak lähevad nüüd järjest harvem sassi. Kaljuserval on sellest päris palju abi…

Eemalt paistis, et ka Tivati kohal on taevas selge ja nii me sinna kimasimegi. Sõime, jõime ja üks meist sai taaskord aluspesus plääsil lipata ning kivikliburannas auke kaevata. Samal ajal kodustasime ühe koera ja lasime paljastele kõhtudele UV-d ligi.

Päeva lõpetuseks sõitsime viimase jupi Kotori lahe tiirust, mis esimesel päeval tegemata jäi. No on ikka ilus küll. Merelainete meelevallas oleva Our Lady of Angles kiriku vastast võsast võis aimata õrna matkarada, mille meie oma kambaga oluliselt laiemaks trampisime. Pärast kohtumist hunniku suurte ämblikega, kelle võrgud ma toore jõuga läbistasin, aeglaselt meie eest liduva kilpkonna ja kuradi rõveda suure maoga, oli minu jaoks seks korraks loodust rohkem kui vaja ning täpselt õige aeg auto juurde naasta. Pisikeses parklas otse kurvi peal parkis üks Eesti numbrimärgiga auto, vanapapi roolis. Tõmbasime papile kõrvale, lasime akna alla ja küsisime kõlavalt, kuidas tal ka läheb. Mitu korda. Vana vaatas meid mõistmatult ja pobises midagi kohalikus keeles. Kui keegi teab mõnd eestlast, kellelt on varastatud kipakas roostest näritud vana Passat, siis andke talle teada, et see auto sõidab veel. Jumala abiga ilmselt, sest viimati nähti teda parkimas kiriku ees.