Mauritius (märts 2022)

11.märts - Pereybere

Aga erinevalt Meie Muhust, kuhu mõni kangem mees või naine tõepoolest laulusõnade järgi ujub või sõuab, on siia saarele saamiseks siiski õhusõiduki abi vaja. Esimene enam-vähem asustatud paik, Madagascar, on rohkem kui tuhande kilomeetri kaugusel läänes, päris maismaa ehk must manner lausa kahe tuhande kilomeetri taga. Niimoodi me siin keset suurt ja helesinist ookeani oleme. Asukohalt meiega enam-vähem sama ajavöönd on saare suureks plussiks, mure öisel ajal üleval passiva ja päeval haigutava lapsega jääb igal juhul ära. Suuruselt Saaremaa, rahvaarvult Eesti mõõtu. Esiti pole me veel aru saanud, kus need 1,3 miljonit inimest täpselt elavad, sest nii kaugele kui silm seletab laiuvad lopsakad suhkruroopõllud, kus taimed vohavad nagu nõgesed Nukitsamehe filmis ning mis kaugemal põrkuvad kõrgete mägedega.

Teekonnal lennujaamast oma rendimajja läbitud väiksemad linnad ja asuladki olid pigem meie alevite mõõtu. Ju aja jooksul leiame need kohalikud ka üles.

Araabia meresõitjad tundsid Mauritiuse saart nimega Dina Arubi (hüljatud saar - kui tabav), selle sama nime all kanti saar ka 1502. maakaardile.

No ja kui juba saarele minek, siis on ka ehtsad saarlased kohe platsis. Nii see viisik teele asus, kaua ja pühalikult ette valmistunud, testitud ja terved, väsinud ja kahvatud. Ei saanudki pikalt minna, sest kulus vaid napid 13 lennutundi ja kohal olimegi. Nii (füüsiliselt) lihtne pole see minek ammu olnudki. Vaimse poolega on aga oluliselt keerulisem, sest plaanid võivad sul olla, lennupiletid ja katus pea kohal samuti, aga lõpliku loa annab ametlik PCR testi negatiivne tulemus. Ja ka pärast seda ei ole veel asi kindel, sest esimese asjana pärast paradiisisaarel maandumist tuleb siinsete medtöötajate valvsa pilgu ja hoolsa käe läbi sama testi korrata. Kõigil, ka rinnalastel. Fingers crossed, et see tulemus oleks ka negatiivne, sest sel juhul võib seiklus alata.

Teisel juhul... ootab karantiinihotell ehk nö vabatahtlik vangla, mille eest saab loomulikult omadest finantsilistest vahenditest tasuda. Kuna meile pole lubatud tulemusi veel ka 35 tundi hiljem laekunud, siis tõlgendame seda kui teavet negatiivsest testist ja positiivsest puhkusest. Lisaks meile on positiivsed ka kohalikud, positiivne on ilm ning basseini- ja ookeanivesi, positiivsed on hinnad ja sel korral on positiivne isegi rendiauto (ilmselt seetõttu, et minu pikad küüned selle valimisel kaasa ei löönud).

Kuniks elu!

12.märts - Les 7 Cascades

Kohanimed on saare eri piirkondades kas inglise või prantsuse keelsed, ka meie naabermaja pensionärid räägivad vaid seda viimast, lisaks ka värvikat kehakeelt. Kuna meie tigudemaa keeles ainsatki arusaadavat väljendit ei oma, siis pole me hakanud naabritega ka basseini äärest ärandatud rannatoolide pärast maid jagama, samal põhjusel jäi ka esimese hommikuse omleti peale sool ja pipar küsimata. Keeli võiks oluliselt rohkem osata... mõtlen ma iga kord kui Itaalias, Hispaanias või mujal suhtlemisvaeguses häälepaelte trimmis vormi kaotan. Aga kui ei oska, siis ei oska. Ehk on kusagil varjus mõned teised peidetud plussid.

Näiteks skaudirühma juhiks sobiksin ma hästi nagu pannkoogid sobivad pühapäeva hommikusse. Õhtusel poetiirul megahüpersuper suurde U Marketisse skoorisime hunniku liha-köögiviljavardaid ning lambasooles grillvorstide laadseid produkte, lisaks kohalikku kartulit, värskeid ande ja kihisevat keelekastet. Jalutuskäigul tassisime teeäärsest võsast kuivanud palmioksi koju, mille siis koos munakarpidega UFO-grillis põlema panime. Suure söekoti sisu oli hiiglasliku grilli kohta küll häbematult vähe aga kui need söed veel ka poolteist tundi hiljem perfektselt hõõgusid, sai selgeks, et siinkohal võidab kvaliteet kvantiteeti. Lõkkelõhnalised riided, vardas liha ja mõnus külm jook tekitasid üsnagi Eesti jaanipäeva aegse tunde. Tõsi, õhutemperatuur oli meie keskmise võidupüha omast küll paarkümmend kraadi kõrgem.

Eilsel Grand Baie tuuril avastasin megaägedate rõivabrändidega varustatud kaubanduskeskuse. Kvaliteet ja sortiment kipuvad mu senise vaieldamatu lemmiku, Poola troonilt tõukama. Vaid hind on konkurentsist väljas. Aga see on siin saarel nagunii rikaste kasuks nihkes. Sel samal põhjusel ei ela me puhkuse esimesel poolel melu ja elu keskel Grand Baies vaid selle väikeses eeslinnas Pereyberes. Aga siin pole ka häda mitte midagist. Rikkad keskeurooplased on oma maksejõuga hinnad üles löönud ja seepärast tuleb meil esialgu veidi rotitada. Seepärast teemegi esimesel nädalal ise süüa või riskime ja einestame peatänava äärsetes restoranides ehk bistroodes ehk sööklates ehk kohtades, kus on võimalik mõistliku raha eest kõht täis süüa.

Täna olin valmistunud selleks, et hommikul silmi avades on kogu meie külake ja ülejäänud saar mattunud punasinikollarohelistesse ehk Mauritiuse lipuvärvidesse. 12.märtsil tähistab siinne rahvas iseseisvuspäeva. Nagu me täna teame, siis on iseseisvus ja vabadus kallimad kui miski muu. Piirkonna temperamenti arvesse võttes plaanisin juba hommikul fanfaaride hüüete peale ärgata. Selle asemel vajutasin ühel hetkel juba mitu närvilist minutit värisenud äratuskella kinni ja sain aru, et pidu pole (veel) alanud. Ka elu meie majakeses polnud veel alanud, hoolimata sellest, et õhtul läksime magama kindla teadmisega, et pestud, kustud ja kammitud tuleb olla kella 8ks, mil me valge Suzuki hääled sisse paneb ja saaretuurile põrutab. Kella poole kaheksaks olin ma jätkuvalt üksi peekoni ja muna seltsis. Kui kallid kaaslased ülakorruselt laskusid, sai vaikimisi kokku lepitud start hoopis Eesti aja järgi kell 8 ja see andis koheselt 2 tundi armuaega, mida meil tegelikult vaja ei läinudki, sest õige pea keerasime autonina Tamarind Falls suunas ehk et meil oli kange himu näha, kuidas vesi kõrgelt alla langeb.

Kuna meie rendika GPS ei näita isegi mitte aiateibaid vaid pigem teivaste sees olevaid kruviauke, siis on iga vaatamisväärsuse leidmine selline savijalgadel koba peale ekslemine. Mõnikord läheb hästi ja eksime õigesse kohta, mõnikord lõpetame võserikus, tupikus või saab tee lihtsalt otsa. Aga vaated, kui sa mõne juurde jõuad, on tõepoolest hingematvalt ilusad. Vulkaanilised mäed ümbritsetud lokkava rohelisusega, voolav vesi ja taustal ookean. Maanteel ja jalgrajal pole meie kaardil mitte mingit vahet, kinnistel territooriumitel ja ligipääsmatutel aladel samuti. Pole siis imestada kui ühel hetkel erupolitseinik meie loksuvale autole ligi lippas ja meie kindla plaani otse kose jalamile rühkida, peatas. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.

Nagu kõpsti oli paigas väike tume mees, Vikash. Tema esivanemad toodi 1862.aastal Indiast Mauritiusele orjatööd tegema. Usun, et täna on ta isegi õnnelik, et see asi kunagi selliselt kujunes ja ta täna Indias kaablitest metalli välja ei koori. Ühesõnaga oli Vikash platsis nagu oleks maa alt ilmunud, matkakott seljas ja kaustikutäis tõendeid selle kohta, et ta ikkagi päris giid on, kaenlas. Kuidagi suutis ta veenda, ei plaani meid järgmise põõsastiku taga paljaks varastada või maha nottida ja nii me temaga kaasa läksimegi. Tüüp sai ilmselt kohe aru, et selle kambaga pikka pidu pole: üks on allameetri mees, üks lehviva suvekleidiga ja eranditult kõik see mees varbavaheplätudega, mis on ju ammu teada tuntud matkajalanõud. Aga kõva mees, kes selle väljakutse vastu võttis. Kuna meie eesmärk oli oma silmaga kuulsaid Les 7 Cascades üksteisele järgnevaid jugasid näha, siis nii me teele asusime. Läbi tiheda vihmametsa, mõõtmatult langusmeetreid, viimane ots libe nagu vette kastetud vihmauss. Muud ju polnudki kui et üks väike mees pidi selle tee suure mehe süles läbima. Või on õigem öelda, et suur mees pidi elu hinnaga riskides selle väikese inimese ohutult nii kose peale kui alla transfeerima. Aega läks aga asja sai 2400 ruupia eest. Täpselt selline oli tasu meie tublile giidile, kes poole peal meelt ei heitnud ja meid elusana tagasi autoni tõi. Mõni meist oli tagasi jõudes mudane ja mõni oli nii porine, et oma autosse poleks ma sellist lubanudki. Aga see ei takistanud meil Vikash'i elektrirollerile järgnemast ning maitsvat kohalikku toitu pakkuvasse restorani kihutamast. Välja meid sealt ei aetud, vastupidi, tänu giidi tutvustele koheldi meid kui VVIP-sis ehk very very important persons'eid.Vikash'i WhatsAppi number on +23057749914 nii et kes iganes järgmisena siia saarele satub, võtke just tema endale matkajuhiks, paadijuhiks või rentige temalt mäe otsa ookeanivaatega villa.

Kui miski on spooky, siis on need hiiglaslikud kilpkonnad. Mõte aeglasest ja rahulikust hiidvanast loomast kõlab teoorias hoopis teisi kui praktikas. Kui see mürakas ikka kiirel sammul, kurjal pilgul ja punnis silmadega sinu poole kihutab... ma ei imesta, et Juku nutta kriiskas. Ometigi oli nende loomade vahel jalutamine, nende paitamine ja toitmine juba mitu päeva kinnisideeks. Nii see pikk sõit saare loodeosast lõunasse ette võetud sai. La Vanille looduspark laiub kolme ja poole hektarilisel maalapil. Natuke Tallinna loomaaia vibe, sest paljud selle pargi loomad tallasid oma kapjade, käppade ja sõrgadega kahjuks kõval betoonil. Aga üldiselt tundus nende eluolu ok olevat. La Vanille's püütakse säilitada haruldasi krokodille ja kilpkonni, kes inkubaatorites ilmavalgust näevad. Esimesed neist on ikka koledad ja hirmuäratavad. Teisi oli pargis sadu, ma ütleks tuhandeid. Ühes aedikus 1-aastased, teises 2-aastased, siis 3-aastased ja nii edasi kuni 100-aastasteni välja. Nende viimaste jurakate vahel me jalutasimegi, toitsime 25-ruupialiste maltsadega ja põgenesime kui mõni krapsakam kiiremaid samme tegi. Krokodillide toitmine... oli ühtpidi nõme narrimine, et meiesugused turistid ikka ahhetaksid ja ohhetaksid. Aga teistpidi... see lõugade plagin ja kolin, see rüselemine, ikka koledasti hirmutav ja reaalne.Mauritiuse rahvuslinnu dodo pehme kujutis oli meil olemas juba Juku sünnihetkel, seda suuresti tänu armsale Siirile, kes pool saart läbi tuuritas, et minu beebile see pehme kingitus tuua. Siiralt tänulik tänaseni. Selle lelu võrra on meie kohver nüüd kergem. Dodosid leidus maailmas paarsada aastat tagasi ainult Mauritiusel. Oma chilli elustiili ja kohmaka oleku tõttu nottisid hollandlased nad lühikese aja jooksul söögiks ja jumal teab, milleks veel, ja otsa nad saidki.

Loomapargist tagasi sõites tabas meid tõeline troopiline vihmavalang. Plaan Trou Aux Bitches rannas päikeseline pärastlõuna veeta lendas uppi kui ookeanist tulev vihm meid jälitas ja lõunasöögi ajal kätte sai. Autonina kodu poole, hüpermarketist läbi ja koju. Selle vahega, et pühapäeviti pannakse poed hiljemalt kell 16 kinni ja 24/7 avatud Prismades harjunud rahvas jäi lolli näo ja tühja kõhuga. Õnneks on meil külmkapp kanamune ja Coca Colat täis, elame esmaspäevani.

Hommik oli liiga ilus ja armas ja mõnus, et sundida end sellesse küpsekuuma autosse ja kuhugi sõita. Meeste meeled tuksusid küll juba mitu päeva vaid rummitehase külastamise mõtte rütmis aga sünnipäevalapsena sain siiski ise meie päevakava üle otsustada. Kui nüüd täpne olla, siis mina otsustangi põhimõtteliselt kõik selle, kuhu me läheme, kuidas me läheme, millal me läheme ja mida teeme. Kambale sobivad kõik otsused. Ja olen selle suure vabaduse (ning mõnikord päris peavalu tekitava privileegi) eest oma ekskursioonigrupile väga tänulik. Jube tüütu oleks väärtuslikku aega vaidlemisele kulutada või excelis näpuga järge ajada ja kellegi teise plaani täita.

Nii võttiski see (peaaegu) kaine grupijuht vastu otsuse, et päeva alustame tagaaia basseinis koos 90'ndate Eesti muusikaparemikuga (minu valik, offcourse). Ilmateate lubatud sombusest troopikailmast olid taevas järele vaid üksikud pilveriismed, nii et juba päris mitmendat korda elus tõden, et taolistel laiuskraadidel võib ilmaäpid ja muu eestlasele omase kliimainfo sajaga seina sisse müürida. Olles kord elus oma pulmapäeva ilma tõttu nihutanud (mitte et ma mingi sariabielluja oleks), mis on teatavasti üks hullemaid asju, mis niigi närveldava pruudiga juhtuda saab, siis sealt maalt on puhkuse ilm täpselt see, mis ta õue astudes on, näidaku norrakad või kohalikud meteoroloogid mida tahes. Mõnel meist pole see põhjamaine muretsemise geen veel domineerimist lõpetanud, ega see polegi kerge. Aga puhkusepäevi on veel piisavalt ees.

Küll aga võib igasuguse trilli ja tralli lõpetada tühi kõht ja kestev janu, mistõttu keskpäevaks end siiski triksi traksi sättisime ja Chateau de labourdonnais mõisasse põrutasime. Või noh, mida sa siin ikka nii väga põrutad, saar on ju väike ja üks koht asub teisest kolme vōi seitsme või üheteistkümne ringtee kaugusel, sest miskipärast on kohalikele teemeistritele meeldinud neid ringe iga tänava otsa ja keset kiirteid meisterdada. Mõis ise, koloniaalarhitektuur oma algses hiilguses, ei olnud ei parem ega halvem kui meie Sagadi, Palmse või kasvõi kodune Kadrioru loss. Kolasime veidi kunagise pererahva eluruumides ja trampisime mööda ajaloolisi viljapuuaedu. Lisaks paljudele endeemilistele liikidele, mida me loomulikult tuvastada ei suutnud, kasvas seal ka sajandivanuseid mangopuid ning mitmeid eksootilisi puuvilju (jällegi, ei tea, kus või mis, sest kohalik kõnekaart on senini ostmata ja seepärast pole meil väljaspool koduaeda taevakanalitele ning lõputule internetisisule ligipääsu). Ei teagi, kas maksime liiga vähe või polnud ette nähtudki, aga lugusid suhkrutootmise ajaloost, suhkrukaubandusest ja rummi tootmisest me ei kuulnudki. Imetlesime aga mõisaõue pügatud muru ja kujutasime vaimusilmas orje lõõmava päikese all kanget ning magusat rummi vaaritamas. Kuidas me teame, et see kange ja magus on? Loomulikult oli kohapeal võimalik mõisatoodangut ka proovida. Mehed oskaks ilmselt detailsemalt toimunut kirjeldada, aga kuna ma neile sõna ei anna, siis uskuge, et paar sorti neist maitses nagu kangem arstirohi, mõne pitsi puhul ei jõudnud ma lõhnast kaugemale, mõni kleepis oma magususega keele suulakke ja kõigi puhul oli puudu oluline komponent - jääkülm Coca Cola.

Pidulikuks juubeliõhtuks oleme kolinud suure söögilaua õue, grillinud ribi, valmistanud eelroogasid ja varunud tordi. Tordiküünlad, sädelevad 3 ja 5 sulasid suure toidutegemise käigus pliidi peal kogemata ära. Seepärast on mul võimalus vanust vabalt valida ja olla taas 25. Kuna suures pakkimistuhinas unustasin lauamängud kohvrisse visata, siis läbi õnne leidsin kotipõhjast jõulukingiks saadud "Black Stories 50 süsimusta mõistatust" ehk viimased pool tundi püüame välja selgitada, miks keegi selles kaardimängus suri... täpselt paras mäng sünnipäevaõhtusse.Basseini otsaseina taga krooksuvad umbes tuhat konna. Seda on võimatu sõnadega seletada, aga meie maja kõrval, kõrge seina taga on ehitusplats, mis pärast eilset troopilist vihma on sõna otseses mõttes porimülgas ja seal krooksub kooris ei rohkem ega vähem kui 1000+ konna. Sellist ühiskoorilt kostuvat õnnitluslaulu pole mul sel tähtsal päeval iialgi olnud. Unustamatu kogemus.

See, et meie maja vundamendi all elab hiir, kes naglalt talle sobival ajal üle terrassi lippab, basseini ääres muru sees siblimas ja ehmatamas käib, tagatippu veel eileõhtuse grillribi kondi endale uru uksest pooleldi sisse tirinud on, on tekitanud olukorra, kus ma üksinda terrassil olla ei julgegi. Olen küll suur loomasõber, aga see troopilisi haigusi kandev (kanda võiv) näriline pole teps mitte minu argiellu oodatud. Ta pole isegi normaalse hiire nägu, pigem nagu miniatuurne opossum oma eluimeliku pika ninaga. Kuna aga toas on palav, siis just siinsamas hiiretrajektooril ma hetkel istun. Üksinda. Jalad tagumiku alla keritud. Minu mehed näevad ülakorrusel magusaid lõunaunenägusid. Teine osa kambast jäi aga elu meeletutesse lainetesse (loe paradiisiranda) triivima.

Päike krutib täna eriti teravalt ja hirm väikese inimese nahavärvi olulise muutuse ees sundis meid sõpru hülgama. Ärge saage valesti aru, ma ei ole kindlasti mitte rassist, tumeda lapse üle oleksin sama rõõmus kui heleda üle. Aga vat punased mulle ei meeldi. Lapsed siis. Mulle usaldatud ülisalajane missioon nägi tänaseks ette leida mõnus rand, mis ilmtingimata pidi olema varustatud rannatoolide ja päikesevarjudega. Kõlab nagu eriti lihtne ülesanne aga pole seda tegelikult teps mitte. Esiti võtsime suuna põhja, sest olime seal paar päeva tagasi inimesi sel viisil lamamas näinud. Kohapeal selgus aga, et Marili kokku valetatud hotellikülastaja staatus, peatumine olematus toas number 203 ajas tooli- ja päikesevarjumehe vaid naerma ning asja sest asjast ei saanud. Meie Pereybere rannas on toolid vaid neil, kes need ise kaasa võtavad, Grand Baies samamoodi. Seepärast võtsime ette 20-minutilise autosõidu hoopis vastupidises suunas ja lootsime õnne leida lõunapool asuvast Mont Choisy rannast. Kui oskaks, siis kõnniks suurest rõõmust käte peal, sest nii imeilusat pikka rannajoont, lopsakat loodust, sooja sinist vett, puhtust, tasuta tualetti, taskukohast sööki ja jooki olen elus vaid korra kohanud - aastaid tagasi Langkawi saarel.

Mont Choisy on ideaalne paik rannapuhkuseks nii üksi kui perega nii noortele kui vanadele. Sodivaba valge pehme liiv, vähe inimesi, kõik vajalikud teenused ja veeatraktsioonid, lisaks veel supervaated eemal kõrguvatele mägedele ja ookeani poole kaarduvatele palmidele. Kõik see aga kahvatub kui värviline jäätiseauto entusiastliku laulu saatel eemalt lähenemas on. Käsi püsti, kes arrrrrmastas omaaegset Pingviini jäätist, mida neist vabaõhu jätsuputkadest osta sai? Mina ei tea, kuidas see võimalik on aga 25 aasta tagused mälu- ja maitsepildid taaselustusid täna just Mont Choisys. Seekord leidis pime kana küll imelise tera.

Homme pakime kohvrid ja anname maja koos ülbik-hiirega tagasi omanik Nicolasele ning suundume seejärel saare edelaossa, Le Morne piirkonda, et seiklus saaks jätkuda. Jään igatsema meie siinseid omletihommikuid (kuigi maja ainus pann on kumeralt kummis nagu õllesõbra kõht). Jään igatsema grilliõhtuid, mille järel riided ja juuksed ning küünealusedki lõkkelõhna järele haisevad. Igatsema hakkan ka meie üliilusat neoonrohelist sisalikku (kuigi usun, et tema suguvendi leidub ka teistes saare nurkades). Aga hotellitärnid, rikkalikud hommiku- ja õhtubuffeed ootavad, las nad siis tulevad ja rõõmustavad kui.Nii on see asi seatud.

Mitte, et taburetil üldse üle kolme jala oleks, aga minu loos võin ise väljendeid valida ja jääb nii. Viiest sai kolm. Kuna mägede- ja matkakunn Vikash oli meile hinge (ja Kristiani WhatsApp'i, kuhu ta päevas mitmeid pilte ja videosid saadab) pugenud, siis otsustasime just temaga koos ühe paaditripi ette võtta. Meie Black River'i kodust oli sõit Flic en Flac randa, kust taolised paadid väljuvad, oluliselt lühem sõit kui põhjast, kus senini resideerusime. Hoolimata hiljaks jäämisest olime siiski lõunariikide mõistes õigel ajal kohal. Lubatud uhkest katamaraanist oli üleöö saanud küll väike kiirpaat aga kuna paremat polnud võtta, siis ronisime pardale koos kamba keskea ammuilma ületanud prantslastega.

Päevaplaan oli vinge, peamiselt sisaldas see märksõna "many many more" ehk siis juhtuma võis hakata mida iganes. Ohohohooo, ja juhtuski. Peatus nr 1 - ujumine delfiinidega. Nii kui rifilt välja saime, kihutasime täiskäigul sinna, kus toimetas juba hulk teisi sarnaseid aluseid. Neile kõigile oli müüdud samad lubadused. Esmapilgul tundus nagu oleks nad merehädas, siplevad siia ja rapsivad sinna suunda. Hiljem selgus, et seda suunatut visklemist nimetataksegi delfiinivaatluseks.

Nii me seal paadiserval kõlkusime, snorgeldamisprillid ja -mask peas, lestad mööda vett lohisemas ning ootasime märguannet, et vette hüpata. Kord väljus parv halle uimesid vöörist ja paat törtsutas veidi edasi, siis olid nad aga juba ahtris ja vaja oli täristada pisut tagasi. Selle aja peale oli kari juba edasi liikunud ja märguannet ei tulnud ega tulnud. Prillid olid ootamisest juba sedavõrd uduseks muutunud, et ka parema tahtmise juures poleks endale otsa ujuvat veeimetajat näinud. Räige diislipilv käis üle pea ja mattis hinge. Nõrgemad vaimud murdusid ja niipea kui delfiiniparv taas meie kaatri juurest mööda ujus lendasid matsakad prantslased umbropsu üle ääre vette. Hea et mõni vaest delfiini laiaks ei hüpanud. Üldiselt meenutas vaatepilt rohkem komöödiat kui loodusfilmi. Nii kui uimed veepinnale tõusid sööstis punt torusid-lestasid paaniliselt nende suunas. Nagu näljased šaakalid õhtust einet püüdma. Tegime meiegi paar tiiru vees, aga kuna vesi oli selles kohas väga sogane, prillid lasid vett läbi ja selle hingamistoruga oleks võinud kõike muud teha kui hingata, siis pärast paari tiiru ronisime alusele tagasi. Õnneks olid ka delfiinid piisavalt nutikad, ujusid eemale ja lõpetasid selle pulli kiiresti. Vaevalt veidi sõitnud, tekkis taas võimalus kellegi teise äralutsutatud hingamistoru hammaste vahele suruda ja snorgeldades ookeanipõhjas kalu vaadata. Hea, et Vikash kodust veidi samosasid kaasa oli võtnud, neid vette pudistades õnnestus kohale meelitada hulk pisikesi sinivalge triibulisi kalakesi, keda siis tagumikud punnis püsti vee all jälgisime.

Enne pikemat peatust Ile Aux Benitiers saarel hiilisime ligi veel ilmakuulsale Crystal Rock'ile, mis on suur looduslik kivimoodustis, võib-olla läks tõlkes miskit kaduma, aga sõnapaar maailma ainulaadseim korall kõlas paadijuhi jutust läbi. Laguun on koht, kus toimub karbonaatsete mineraalide ladestumine ja moodustumine, et tekiks kihiline kivim, mis toetab riffidel elavaid organisme. Mauritius on vulkaaniline saar, mis aeglaselt vajub. Seetõttu nõuab see kuulus looduslik kivimoodustis kohustuslikku külastust, enne kui see merepinnast allapoole langeb ja kaob. Paadiretke viimane peatus viis meid rannikust vaevu kilomeetri kaugusel asuva asustamata saareni, mis päris vaikust, rahu ja romantilist enesessevaatamist siiski ei võimaldanud. Kui midagi saab müüa, siis tuleb seda müüa: ehted, vidinad, mereelukad, kookosekokteilid. Meelelahtust kui sellist ei tulnud sugugi kaua oodata, selle eest hoolitsesid meie kaaslased prantslased, kelle käivitamiseks läks vaja vaid väikest kogust alkoholi. Väikest meil polnud, oli palju, ja nii nad seal külmakasti juures noolimas käisid. Kohe oli lahti ka vali laulujoru, väike tants ja rõkkav naer. Ei tea, millise põõsa tagant, aga õige pea saabus miskit laadi seltsidaam - laia kübara ja lillelise kleidiga, viisipidamisoskuse ja ülima entusiasmiga. Sealt maalt tantsis-laulis iga mees ja naine meie lauas. Välja arvatud eestlased muidugi. Kana ja kala ja vorstidega läks oma mitu tundi, mille siis vees vedeledes ja lōunamaalasi Eesti osas harides veetsime.

Mina ei tea, kust imbus seltskonda info, et olin just paar päeva tagasi oma vananemise tähtpäeva pidanud, aga pudel roosat shampat toodi lauda ning õnnitluslaulud maailma erinevates keeltes ei tahtnud enam lõppeda.

Võrreldes 14.märtsiga, mil ma tegelikult basseinipidu soovisin (no nagu ägedates lääne muusikavideotes) aga poiste suutmatuse tõttu tibisid kohale sebida (mis video see ilma poolpaljaste näkkideta on) pidin leppima rahumeelse grilliõhtuga, oli tänane täitsa möllu moodi.

Õige pea valmib ka Vikashi ametlik kodulehekülg, siis teen siia postitusse väikese editi ja lisan lehekülje aadressi. Temaga julgeks luurele minna küll.

18.märts - Seven Coloured Earth

Le Domaine de Saint Aubin rummi- ja teemõisasse jõudes olid pooltel reisijatel südamed pahad, kahel olid siiski ka selles olukorras head südamed. Üks magas lõunaund. Vaikuseminutid autos algasid juba oluliselt varem kui pikk, kitsas ja käänuline tee meid Chamarel viewpointi poole sõites ebameeldivalt üllatas. 3 kilomeetrine tee sihtpunkti oli umbes poole pealt üles kaevatud, see sundis meid ümber pöörama ja alternatiivi otsima. Tõsi, ega neid teisi valikuid siin mägisel maal väga ei ole. Paar suunda ja soovitust kohalikelt ning oli selge, et 40-kilomeetrisest ümbersõidust pole pääsu. Kaugusi ei maksa siin saarel tegelikult üldse kilomeetrites mõõta, oluline on sõidule kuluv aeg, mis pole ohtrate ringteede, lõppematute asulate ja kiiruspiirangute tõttu kindlasti sama, mis kodumaal. Pärast Chamareli kose külastamist oleme temasarnaseid siin nüüd omajagu näinud, ilmselt oleks neid 10+ tükki võimalik veel välja otsida aga selleks korraks aitab küll.

Seven Coloured Earth oli seevastu ilmaime, mida kindlasti näha tahtsin. Selle eripärase värvilise maa on loonud vulkaanilised protsessid ja vihmavesi, mis on paljaks uhtunud 7500 ruutmeetrit lainja pinnasega maalapikest keset metsa. Kuna erinevad pinnased jahtusid tol purskejärgsel ajal erineva kiirusega ja erinevate temperatuuride juures, siis moodustus selle käigus neis erinevate metallide oksiidid, tänu millele see vikerkaarevärvides ala tekkis. Soodne sissepääs, põnev loodus, kilpkonnad, endeemilised taimed - vaatamist ja olemist pikaks ajaks.Nii nagu seasoolte moodi keerdus teed meid sinna kõrgele mäe otsa viisid, tuli sama "soolt" pidi ka alla tulla. See need reisijad nii vaikseks tegigi.

Le Domaine de Saint Aubini jõudes polnud suurt rummiisu kellelgi, seepärast alustasime tiiru mõisas hoopis kitsede ja kanade ning muude pudulojuste vaatamisest. Sealt edasi väike filmike ja lisainfo vaniljekasvatuse kohta, läbi kasvuhoone ja aiakese, ümber nurga ning siis polnud rummimaitsmisest enam pääsu. Giid kruttis kaks suhkuroo vart masina vahele, pressis meile maitsmiseks magusat jooki, tagumises toas toimetasid töölised pudelite ning etikettidega, eesmisesse tuppa olid degusteerimiseks laiali laotatud kogu mõisatoodangu paremik. Mekutasid, mis nad mekutasid, aga lahkusime ikka tühjade kätega. Pole seda va varanatukest nii palju, et teda neisse paigusse maha jätta. Toit oli vanas mõisamajas hoolimata kergest kopituslõhnast imeline.

Baie du Cap Maconde view pointi kaudu jõudsime tagasi Le Morne Brabant'i poolsaarele, mis oli omal ajal varjupaigaks põgenenud orjadele. Sealtkaudu viib tee meid siinsesse pelgupaika. Le Morne Brabant on Mauritiuse edelaosas asuv ja India ookeani poolt uhutav poolsaar, kus edasi ei ole enam mitte midagi. Järgmine asustatud punkt lõuna pool on Antarktika. Poolsaart kroonib samanimeline basaltmonoliidist mägi, mille tipp asub 556 meetrit üle merepinna. Ilma väikelapseta oleksime juba mitu päeva varem üht või teist pidi tippu roninud aga jäägu see siis mõneks järgmiseks korraks. 

19.märts
Ole rahul või ära ole, lõpuks ikka oled.

Klišee, et asjad ei tee õnnelikuks... on tegelikult just see põhimõte mille järgi hea meelega elan. Ostan vähe asju, uusi asju veel vähem kui asju üleüldiselt. Minu suureks üllatuseks on Mauritiusel väga head võimalused shoppamiseks. Lisaks traditsioonilistele ja kohalikku käsitööd aus hoidvatele ehete, kottide, kübarate müüjatele on siin kümnete viisi suuri kaubanduskeskusi, kus on väga, kohe väga hea rõiva- ja jalanõuvalik. Imeks pole miskit tegelikult panna, sest Mauritiuse üks peamisi tootmisharusid ja ekspordiartikleid on justnimelt tekstiil. Suhkruroost ehk suhkru- ja rummitootmisest ei saa muidugi üle ega ümber. Ja viimane on nii odav, et patt oleks mitte tarbida. Meie külakese lähedal, Tamarini soolaväljadel kuivatatakse ja pakendatakse soola. Eesti kontekstis hetkel kuum kaup nagu ma aru saan, aga kohvrisse pressima seda siiski ei hakka. Seal on ruumi hoopis kohalikele teesaadustele, mida hea kliima ja viljakas muld aasta läbi kasvatada võimaldab. Üleüldse on kohalikud osavad ja töökad, nutikad ja mitmekülgsed, et eluga siin, olgu ajad, millised tahes, hästi hakkama saada.
Öö saabub siin nagu mujalgi ekvaatori lähedal vara ja järsku. Ja siis on pime. On nii mõnusalt mustjas pime, et tähti vaadata on lausa lust. Suur ja Väike vanker, Lõvi ja Orion - kõik nad on ju siin samamoodi olemas nagu kodus. Aga koduses Tallinnas me neid ei näe, sest hoolimata kallist elektrist säravad nii reklaamtahvlid kui tänavavalgustus kirkalt ja sellest valgusreostusest piisab, et muuta tähtedevaatlemine erakordseks ja romantiliseks tegevuseks.On palav, väga palav. Lõunapoolkeral on algamas talv, troopilistel aladel oleks õigem nimetada seda kuivaks aastaajaks. Temperatuurid langevad ehk pisut, tavapärasest 29st saab 28 kraadi, tajutav temperatuur jääb siiski enamiku ööpäevast kõrgemale 30st pügalast. Päike on põletav ja peaaegu seniidis, vihmapilvedest pole enam jälgegi. Tubasid jahutab kliimat soojendav konditsioneer, seal kannatab olla. Aga ei raatsi. Higi voolab, juuksed on sorakil, lemmikutest lemmik mineraalpuuder on peale kolmandat basseini-ookeani tiiru nagunii näolt kadunud. Aga kadunud pole muie, see heaolutunde muie. Sest konstantne kodune situatsioon, kus päikest näeb põhiliselt vaid telekast, ei ole küll mitte kuidagi mulle mokka mööda. Pessimist ütleks, et kahest halvast oleks mõistlik valida parem. Mina ütlen, et Mauritius on mõnus.
Meie valge mahukas Suzuki seisab täna jõude, sest pärast üheksat päeva ringituuritamist oleme välja teeninud rahulikud hetked paradiisisaarel. Higist niiskeid sõrmi saavad tunda nii kaasavõetud raamatud kui iPhoned. Kuigi Wifiga on siingi nii nagu tavaliselt kaugel on, teda praktiliselt pole või siis kasuta allatuult. Nii vähe (sotsiaal)meediat kui sel korral, pole ma nutitelefonide hiilgeaja algusest saati jälginudki. Ja see on pagana mõnus. Ma väga vabandan, armsad sõbrad, kui olen unustanud teid hällipäeval õnnitleda. Tavaliselt tuletab neid ilusaid päevi meelde Facebook, sel korral pole mul võimalust, aega ja soovigi sinna piiluda. Seni kuni covid ja Ukraina on jätkuvalt valusalt esiletungivad märksõnad, kasutan võimalust neist mitte midagi teada. Mõni ütleks, et pistab pea liiva alla, teine mõistab, et see on alalhoiuinstinkt.
Ka siinsetel inimestel on raske. Uskuge või ärge uskuge, aga nende 1-eurone kütuseliiter on kallis, alles veidi aega tagasi olid hinnad oluliselt soodsamad. Elektrihind on teinud läbi teivashüppe ja kohalike nutikalt soetatud elektrirollerid ei olegi enam nii nutikas valik kui esialgu tundus. Valitsus on rohepöördele hinnalipiku külge pannud ja need ei ole teps mitte soodushinnad. Aga see on kõik reisijuht Vikashi jutud, sest rohkemate kohalikega pole meil õnnestunud elust ja olust pikemalt rääkida. Turiste on vähe, väga vähe, seda näeme ise oma kahe silmaga, ühtedel andmetel umbes kuus korda tavapärasest vähem. Põhjuseid pole vaja kaugelt otsida - ikka seesama viirus ja seesama sõda. Riiki, mis paljuski toitub just turismist, mõjutavad sellised ülemaailmsed asjaolud palju.
Mina ei saaks kurta, sest iga vähegi vaadatava väärtuse juures trügimine ja järjekordades seismine ei ole just mu tugevaim külg. Aga kohalikud on rõõmsad ja viisakad, prantsusepärane "Bonjour" ja "Pardon" lipsavad lausete ette ja järele. Keegi ei tülita asjata, keegi ei proovigi midagi müüa või kuhugi kutsuda. Blondid kiharad ei pane siin maal peadki pöörama, lõpuks ometi rahu ja vaikus, võimalik olla või mitte olla, kuidas ise tahad.

20.märts. Le Morne.

Traditsioonidega on nii, et mõni on määratud ajas muutuma aga teine jääb. Peamiselt minu enda jupsiva mälu tarbeks panen kirja pika lühikokkuvõtte, nii nagu ikka. Traditsiooniline on ka see, et lugu algab algusest ja lõpeb päris kirjatüki lõpus ilma ajaliste nihete ja ilukirjanduslike liialdusteta. Mauritius ei ole ses mõttes eksootika, et ega see pole miski Iraan, Põhja-Korea või Kiribati saar, kus keegi õigupoolest nagu käinudki pole ja küsimus "Kuidas oli?" on esimene, mis pähe kargab. Isegi kui sa esimese hooga ei oska saarele täpset asukohta määrata, siis ilmuvad ikkagi silme ette päike, vesi ja palmid. Kusagil soojas ja kaugel on ta.

Kliima - põhimõtteliselt on Mauritius aastaringi mõnus paik argimurede ja kehalise väsimuse unustamiseks. Asukoht India ookeanis, saatjaks troopiline kliima, mis tähendab 12 kuud kõrgeid temperatuure ja suurt õhuniiskust, lausa kutsub kaamost ja lörtsi seljatama ning paika lendama, just nii nagu seda teevad prantslased, itaallased, britid ja sakslased, kes on põhilised saare külastajad. Ei, mu emaplaat pole katki läinud. Ei, mul pole Alzheimer, aga seda, et ekvaatorilähedaste alade ilmaennustusi ei tasu meil, eestlastel, kelle lemmikteemaks ilm just ongi, üleüldse jälgida, kordan ma ikka ja jälle üle. Paar päeva enne väljalendu kirjutas mulle üks murelik ema, kes oli koos oma perega samale lennule tulemas, et jagada suurt hingemuret, mis puudutas justnimelt ilma. Ilmaäpid näitavad terveks märtsikuuks konstantselt ainult vihmapilvi koos äikesevõimalusega. Hakkab tuju rikkuma küll kui oled hunniku rahalisi numbreid oma pangakontolt erinevatele reisi- ja majutusettevõtetele ära kandnud, lööd siis ilmaennustuse lahti ja saad aru, et kummikud ja vihmavari saavad ilmselt olema sinu järgmise kahe nädala parimad kaaslased. Nii nagu tol hetkel sama pereema rahustasin, rahustan ka kõiki saarele sõidu mõtete mõlgutajaid - troopilised vihmad on kiired, intensiivsed aga väga soojad ja mõnusad. Nende 12 reisipäeval jooksul oleme saanud ühe korra seda mõnusat sadu omal nahal ja paar korda Suzuki katusel-tuuleklaasil tunda. Viimast pigem mägedes või neid ületades. Idakaldal on meie silme all sadanud tõesti vaid korra, ja ausalt, see on hetkeks hea vaheldus kuumale päikesele. Aga kellegi jaoks on alati liiga palav, liiga külm, liiga kuiv, liiga niiske, liiga... Nii, et ilmaäpp kinni ja pileteid bookima.Hindeks 9/10st

Kaubandus - eelarvamused on pahad, need kipuvad asjaolud paika panema juba enne kui asi üldse alata saab. Miks küll arvasin ma, et osta siin peale odava Hiina sodi miskit ei ole? Rumal mina, et kohvrid triiki koduseid riideid täis toppisin (enamike neist ei ole loomulikult kordagi vaja läinud), sest juurde osta ei kannata nüüd enam midagi. Iseenesest pole ju tarviski, kodukontor eeldab nagunii vaid viisakat ülemist osa, vormirõivad on vormirõivad ja neid jaekaubanduse abiga ei asenda. Aga (maailma)kuulsaid kaubamärke leiab Siit peaaegu igal sammul, suured Super U marketid on triiki kvaliteetset riidekaupa ja jalanōusid täis. Rummi, teed, suhkrut, käsitööd... Kui on ostlemisisu, siis tule pooltühja kohvriga.Hindeks 9/10st

Loodus - ega Mark Twain asjata ei kirjutanud, et Jumal lõi paradiisi Mauritiuse järgi. Taevalikkusel on erinevate silmade läbi muidugi väga palju tõlgendusi aga kuna klaviatuur on minu käes, siis läheb kirja arusaam paradiisist minu mõistes. Mauritiusel on kõike - helesinine ookean, helekollased rannad, rikkalikult mägesid ja ülimalt lopsakas loodus. Ookean on soe. Ei, kohati on see isegi kuum. Mõõtnud ei ole, aga 27-29 kraadi kindlasti. Liivarannad on pikad pikad pikad, kokku 330 kilomeetrit rannajoont, mis meie tagasihoidliku ristirästi kulgemise hinnangul on enamasti rannaala. Mäed pole kõrged, võitjaks on Piton de la Petite Rivière Noire oma 828 meetriga üle merepinna, aga neid on üle saare laiali ja jagub kõikjale, kuhu liigud. On mägijõgesid ja kümneid väiksemaid või suuremaid koskesid. Rohelus lummab ja lämmatab samaaegaelt. Silmale fantastiline vaadata, nii kaugele kui pilk ulatub, ikka roheline ja kõrge ja ilus. Metsaalad on seetõttu raskesti läbitavad ja väga niisked. Mida kõike ja kui palju selles kliimas annab kasvatada...Hindeks 10/10st

Loomad - alustame meie isiklikust Pereybere hiirest ja neoonrohelistest ornažitäpilistest sisalikest. Esimene tõmbab hinnangut alla, teine jällegi tõstab. Linnud on kireva sulestikuga ja valju lauluhäälega. Kilpkonnad on siin hiiglaslikud ja väga vanad. Muist kohalikud ja teised sissetoodud. Krokodille on omajagu, õnneks ainult loomapargis, mitte vabas looduses. Haisid ja muid surmavaid mereelukaid ei ole tänu saart ümbritsevale rifile vaja karta. Seevastu ookean annab ande külluslikult, maitsvatest kaladest kummaliste limaste molluskiteni. Koeri on palju, kohe väga palju. Kodusid neil ilmselt ei ole. Ja sellega tuleb leppida, sest paari vorstipala või lihatüki laua alla poetamisega me seda maailma siin ei päästa.Dodosid enam füüsilisel kujul ei ole aga legend neist püsib ilmselt veel sajandeid.Hindeks 5/10st

Toit - Mauritiuse köök on mõjutatud nii saare troopilisest asukohast kui ka siinsest kultuurilisest mitmekesisusest. See on üks suur maitsete segu Aafrika, Hiina, Euroopa (peamiselt Prantsuse) ja India mõjudest Mauritiuse ajaloos. Riis tundub kuuluvat 90% roogade juurde, palju kohtab karrit ja kastmeid, meie mõistes liha-pajaroogasid. Pärismaine on süüa banaanilehelt, aga taldrikud ja muu portselan on neil samuti täiesti olemas, ei maksa muretseda. Kõhud olid meil alatasa pigem täis kui tühjad, toidud maitsvad aga ühtegi teistest erilisemat või kõige kõiget ei oskagi välja tuua.Hindeks 6/10st

Inimesed - kohalikud on äärmiselt sõbralikud ja abivalmis. Ilmselt räägiksid nad meiega pigem prantsuse kui inglise keeles aga selle viimasega saavad nad ka väga hästi hakkama. Mõningaid misunderstanding'uid on olnud aga need on põhjustatud pigem suud varjavast näomaskist, mida ametnikud, töötajad, teenindav personal kandma peab, mitte keeleoskamatusest. Maskidega on üleüldse selline lugu, et neid peaks kohalike reeglite järgi kandma kõik inimesed aga turisti näkku see kummidega lapp ikkagi väga kergesti ei maandu. Kuumuse ja niiskuse tõttu on nagunii hapnikku raskem kätte saada, mask on liig mis liig. Tõsi on, et üksinda reisides saab sihtkoha ja selle inimeste kohta oluliselt rohkem teada, sest suhtleja loom nagu inimene on, tahad ikka ka kellegi teise kui oma peas ringlevate häältega nõu pidada. Kambakesi koos jõuavad vastused küsimustele ja lahendused olukordadele kohale üldiselt ilma kõrvalise abita. Ja Nii me polegi peale elementaarsete viisakuste muid teadmisi siinse rahvaga vahetanud. Välja arvatud muidugi meie uus sõber Vikash, kelle elulooga me nüüd detailideni kursis oleme. Lahe tüüp. Hindeks 10/10st

Kas ma soovitan meie jälgedes käia! Absoluutselt! Ma soovitan igale poole minna. Kohe esimesel vōimalusel, mitte kunagi kauges tulevikus, sest nagu viimased aastad on näidanud, siis hiljem vōib hilja olla ja võib-olla peab siis veel kauem ootama.

Mauritiusesse võib meiega koos rännata ka leheveergudel: https://epl.delfi.ee/artikkel/96320109/kauge-troopiline-saar-suuruselt-saaremaa-rahvaarvult-eesti-mootu-hea-reisisihtkoht-ka-lapsele