Maroko (märts 2026)

Kui nüüd kõik algusest peale ja päris puhtast südamest ära rääkida, siis olime mina ja minu isa need, kes selle koletu ning segadust külvava Lähis-Ida konflikti algatasid… Palume väga vabandust.

Isa süüks saab panna sisetunde, mis kuidagi ei sundinud kohvrit pakkima, sest… kas seda ikka läheb vaja?Mina olen alati aamen-kirikus-täpsusega andnud oma jalgadele ja kätele parima väljanägemise, uue värvi just enne väljalennu päeva. Seekord tuli üks asi vahele ja teine ja siis ma olin väsinud ja ei viitsinud ja nii ma muudkui postpone'sin ja postpone'sin kuni oli juba hilja - Piilupart Donalt ja rätipead jõudsid paugutama hakata.

Mõnikord tundun edalegi ebausklikum kui üks korralik keskaegne talupoeg, aga sel korral maksis traditsioonide rikkumine tõesti kätte.

Kuidas meie Sri Lankast sai meie Maroko… oeh… see on nii pikk lugu, et internett saaks täis ja ma parem ei alusta. Kas ma olen vihane? Ei. Ma olen pettunud. Viha ja pettumus on erinevad, nagu sool ja pipar. Aga samas väga sarnased, sest annavad hulgaliselt maitset juurde.

Lisaks annavad siinkandis maitset safran ja kaneel, koriander, ingver ja köömen. Nii me end siia kultuuri- ja füüsilisse ruumi sisse süüa püüame.

 Eile õhtul läks väikest viisi sõnaliseks kähmluseks, et kes saab meid oma hommikul kollakaspruuni Daciasse noppida ja Medinasse ära visata, et jõuaksime päevase väljasõidu kogunemiskohta. Võitjaks osutus tuuribussi juht, kes meid, küll siinsele ajaarvamisele omase 20-minutilise hilinemisega, aga siiski me põllu äärsest residentsist peale noppis.

Tegelikult on siinkandis sama tavaline kui hommikune hambapesu see, et mõni "lahke ja hooliv" kodanik tõmbab oma jeeli-jeeli liikuva parsaga tee äärde ning soovib üüratu tasu eest su jalavaeva vähendada või hüppab nagu jumalik käsi nuka tagant välja ja annab tänavate rägastikus varakult märku, et see sinu otsitav koht on tulnukate poolt okupeeritud ja termiitide abiga maatasa näritud ja sinna pole kindlasti mõtet minna. Küll aga on tal kohe asemele pakkuda üks veel palju palju parem koht ja et sa sinna kenasti kohale jõuaksid, hoiab lahke teejuht sul veel käe alt kinni ja kiidab silmavärvi ning sammu nõtkust.

Aga tagasi asja juurde. Tuuribussis me olime ja lumiste mäetippudega Atlase mäestiku poole me suundusime. Väljendid "mäestik" ja "mägiteed" hirmutasid 1/4 meie seltskonnast hoopis teise suunda valima ning päevaks Casablankasse sõitma. Head teed sul minna ja olla!

Teenusepakkuja valisin üsna juhuslikult suuremalt sisse süüvimata, tuhandete positiivsete hinnangute najal. Olles varemgi väljaspool ordnung-riike taolisi väljasõite teinud, siis liiga suurte ootustega peale ei lennanud ja ses osas oli kõik keskmise suurusega ootusi täitev. Välja arvatud ilm (milles giidil igasugune osalus muidugi puudub), mis oli üleval mägedes täna nii kibekülm, et selga lendas kõik, mis selga sai minna ja sellestki jäi pool väheks. Magusmõru traditsioonilist teed läks seetõttu hinge alla õige mitu pitsi.

Aga 1400-meetri kõhedusjahedusest hoolimata olid oranžikaspunased berberite külad, oli traditsiooniline hommikusöök (mis natuke meenutab meie ülepannikooki, mida tükkidena mee ja maapähkli õli sisse saab kasta). Olid laimirohelised värsked mägiaasad ja kümneid lambakarju ning karjuseid nende peal. Oli eesleid, oliivisalusid ja argaaniaõli.

Kui silm puhkab ekraanidest, siis just sellisel vaatepildil on tal seda parim teha.

 Tänaseks oli meil kindel plaan jääda merepinna tasandile, et mitte kaotada temperatuuris ja nautida palavat Maroko kevadet.

Algselt soovisin, et elaksime traditsioonilises riaadi tüüpi majas. Riaad on kõikse Marokolikum maja või palee, mille toad on paigutatud ümber avatud sisehoovi, kus on aed ja purskkaev või bassein. Araabiakeelsest sõnast "aed" tuletatud arhitektuuriline paigutus pakub kuumal päeval varju, privaatsust ja rahu kärarikastest medinadest ehk ajaloolistest autovabadest kauplemiskeskustest.

Aga. Pärast Qatar Airways kõnekeskusega peetud lootusetuid läbirääkimisi alustasin uue hooga peaga vastu seina jooksmist Booking.com customer supportiga. Kuna mad minu makseid vastu võtta ei soovinud ega mind muul moel aidata ei suunanud, pidin loobuma riaadi ideest ja leppima millegi muuga. Tõsi, mitte kehvemaga. Ja kui nüüd riaadi mõiste hästi laiaks avardada, siis on meie moodne uusehitisrajoon Marrakeshi äärelinnas ka veidi riaadi moodi - terrassilt avaneb roheline murulapp ja sisehoovi bassein on ainult 10 meetri kaugusel elutoa diivanist. Ütleme siis, et moodsa aja traditsiooniline riaad.

Juba esimesel siin veedetud õhtul kodustasime kassi, koheva karvaga oranži kassipoisi, kellele panime nimeks Karvapall. Kuna ta aga tundus eesti keelt mitte oskavat, siis rahvusvahelistasime selle Fluffy'ks.

Karvapall tunneb end meie juures nagu kodus - magab toolil keras, käib voodis pai norimas ja köögis meelepärast otsimas. Fluffy tundub olevat suure tutvustingkonnaga kõuts, kes võõrustab meie hoovis lahkelt ka kõiki teisi oma sõpru. Neid me siiski tuppa ei luba. Aga kassitoitu jagub meil kõigile.

Pärast hommikusööki, mis koosneb meil kodusest Rakvere peekonist, kohalikust omletist ja magusmagusast apelsinimahlast hääletasime end takso peale, et taaskord medina kitsastele tänavatele silma nuumama minna. Mina oleks läinud kohaliku bussiliiniga, mis eemalt vaadates jumala korraliku sõidukiga läbitav oli, aga isa on mul juba kord selline mees, et jala ei käi ja vett… joob siis kui muud ei ole. Kauplemises tunnen end ka jälle kindlalt ja üle 50 Dirhami (ehk 5€) selle lustisõidu eest ei maksa.

Koutoubia mošee oli meile esimesest päevast juba tuttav paik, kust seda müüriga ümbritsetud linna linnas avastama hakata.

Marrakechi Medina kuulub loomulikult ka UNESCO maailmapärandi nimistusse ja on selle auga välja teeninud, ütlen mina.

Asutatud on see juba ammustel aegadel, 11. sajandil ja on kuulus oma lärmakate turgude, ülikitsaste tänavate ning elava Jemaa el-Fnaa väljaku poolest. Selles labürindilaadses ja jalakäijaterohkes linnaosas on paleed, mošeed, traditsioonilised hamamid ning riaadid, millest enne juba pikalt jahusin.

Ära eksida on siis sama lihtne kui näppu suhu panna, samas saab eksida ainult Medina enda sees, sest seda ajaloolist linnaosa ümbritseb 19 kilomeetrit kaitsevalli, mille tunneb tema punakasoranžika tooni tõttu ilmeksimatult ära.

Elada ma siin ei sooviks, ka puhkusenädalal mitte, sest lärm ei lakka siin iialgi. Igal pool on kitsas ja trügitakse ning hõigeldakse. Sekka veel kaupa vedavad käru moodi asjandused ja loetamatud rohepööret mittetoetavad rollerid, mille 2-taktilised mootorid tossutavad jalakäijatel suud ja silmad vingu täis. Samas on kütus praegu nii kallis, et tegemist puhta luksuse lõhnaga.

Lõunasöögiks tellisime laua looka kohalike retseptide alusel valmistatud veisest, lambast, kanast ja kuskussist. Võõrapärased maitseained ei heiduta, nendega harjub kiiresti. Veini ega muid kraadiga jooke ei serveerita ja sellega juba annab harjuda. Aga on võimalik. Seni kuni kodune külmkapp pakub peenemaid importjooke, mis kodumaalt kaasa said tassitud.

Kuna vahemaade läbimine Medinas võtab tohutult aega, siis külastasime täna vaid Bahia paleed ning kuulsat Jemaa el-Fnaa'd ehk keskset turuplatsi ja jätsime muud vaatamisväärsused järgmisteks päevadeks, et saaks palavaima osa päevast oma koduse basseini ääres ja sees veeta.