Itaalia (sept - okt 2022 Vivo D`Orcia/Cascate de Mulino)
Kuna plaan "Parma" eile siiski ära kukkus, me singist-juustust ilma jäime, olime selle linnaga täna lihtsalt moodsate sidevahendite abil ühenduses ja reaalse suuna võtsime sootuks Firenze peale. Paksult kultuurilugu, kirikuid ja kloostreid, vana ja hästi vana kraami täis linnakesest läbisõit koos lühema peatusega mõne kuulsama katedraali juures kuulus meie plaani B. Aga poolel teel võis kella nii- või naapidi vaadelda, Firenze vanalinna oleksime sisenenud täpselt Juku orienteeruval uneajal. Eriline väljavaade teda poolteist tundi magava süldina süles tassida just pole. Seega otsustasime jooksvalt plaan C kasuks, ehk tegime tükk maad enne suurlinna kiirteelt mahapöörde, sattusime sööma mingisse udupeenesse restoranti ja pühkisime pärast seda Firenzest mööda nii, et linna ei näinud isegi kaugelt mitte. Mägise piirkonna tõttu veetsime pool teel oldud ajast nagunii pimedates tunnelites aga teise poole... ouuuu... vivavauuu... Toskaana it is!
Need filmidest nähtud lummavad vaated kaalusid üles ka kohutavalt auklikud kurvilised mägiteed. Vahet ei ole, väike kiirus annabki võimaluse rahulikult ringi vahtida. Nii kaugele kui mu lühinägelikud silmad seletavad jooksevad viinamarjapõõsaste sirged read, sekka oliivisalud, valduste kõrgeimate küngaste otsas ilutsevad mõisad, üks uhkem kui kolmas ning nendeni viib eranditult teravatipuliste küpresside allee... Vabandan juba ette kohalike maaomanike ees, et kavatsen järgneva nädala jooksul nende värava taha, valdustesse ja põldudele "eksida". Eks siis ole näha, Kas sellest ilust võib villand saada.
Kui homme virgume ja oma pärapõrgusse sattumisest päriselt aru saame, hakkame plaani pidama, kuhu kõikjale võiks siit põrutada.Olge hoiatatud, et vastikult palju väga vastikult ilusaid pilte on tulemas.
24.september
Väljasõit päikesepaistesse
Oma kohaliku väikese Everesti otsas ärgates ja aknast välja vaadates… tekkis nii päriskodu tunne - hall ja jahe, vihmaeelne, keerutava tuulega.
Pärast edukat mokka pot'i katsetust oli aga mott nii laes, et suva see ilm, tsirkus riidesse ja õue. Kohe meie majakese kõrvalt algab jalgrada, mis viib metsatukka, vanade varemete ja pühakoja masti ehitiseni. Kuna nii auto-kui jala liikumist on seal põhimõtteliselt null, siis on see hea matkarada Kiisule. Tema juba kehva ilma ei tunnista. Küll aga meie, kes koukisime välja kõik kõige soojemad kehakatted, mida pärast Poolat pole enam vaja läinudki.
Pärast väikest metsatiiru ronisin aga kõrvalistuja uksest juhiistmele (sest tänavad on nii kitsad, et auto tuleb vastu majaseina parkida) ja suundusime mägedest alla, Toskaanat avastama. Tõsiasi, et mägistel aladel on väga muutlik ja eriilmeline kliima, oli geograafia pedagoogi-niisama loodushuvilise duol ununenud, mistõttu me kubujussidena esimeses sihtkohas autost välja vaarusime ja kohe higistama kukkusime. Päike siras ja tuult polnud enam tundagi. Mingi väike lootus oli, et kohe saame ujuda. Ujumiskott selga ning kand ja varvas otse Bagno Vignoni keskväljaku suunas, mis eriskummaline seetõttu, et pole mitte klassikaline avar plats vaid hoopis kuumaveeallika ümber ehitatud bassein. Keelumärgid olid küll vaid kohalikus keeles aga ütlesid selgelt: "Hullukesed, ärge siia küll sisse ronige!" Nii palju siis sellest.
Veerandtunnise sõidu järel parkisime järgmise pisikese linnakese, San Quirico d'Orcia serva ning vantsisime mäe otsas paistva vanalinna suunas plaaniga toituda. Mitte vaid kultuurist ja arhitektuurist aga ka päristoidust. Viga, kohe jälle üks rammus viga, mis näitab, et vähe veel on seda kogemust. Enne kella 12.00 mõnest toitlistusasutusest sooja einet saada on põhimõtteliselt võimatu, kella tiksumist ootama jääda on aga mõttetu, sest iga järgmine armas linnake asub kuni poole tunni sõidu kaugusel. Ei läinudki miskit aega mööda (sellel maastikul sõites lihtsalt ei märka aja möödumist) ja Pienza linnake oma kümnete restoranivalikutega oligi platsis. Kell täpselt parasjagu, kõht kergelt hele, nii me tiirutasime ja tiirutasime ja tiirutasime (x10), et vaba parkimiskohta leida aga kui mingit asja lihtsalt pole olemas, siis seda ei ole. Täna ei olnud Pienzas seda vaba teeäärt ega kohta parklas. Kuna selle tiirutamise peale oli väike reisija juba sügavasse lõunaunne vajunud, siis tuli leppida kaotuse ja tühja kõhuga ning oma vihmase mäe otsa tagasi kobida.
Kuigi meile see ehk nii väga ei meeldi, siis vihma on siiakanti hädasti vaja. Itaaliat on nimelt tabanud aastakümnete suurim põud, mis ähvardab hävitada kolmandiku põllumajandustoodangust. Lisaks sellele on madala veetaseme tõttu ka Itaalia hüdroelektrijaamade reservuaarid ajalooliselt madalal tasemel ja voolukatkestuste tõenäosus tõuseb. Üks häda ja viletsus selle elektriga nii siin kui seal. Ja mitte ainult elekter ei tee muret, hiiglasuure gaasitarbijana on ka selles osas püksirihm kenasti koomale tõmmatud, hea kui toiduports sealt veel läbi mahub. Enne 8.novembrit ei saa ükski kohalik koduomanik oma kõledat pesa kütma hakata (kui soojus sõltub justnimelt gaasist), selline on valitsuse määrus. Saapaninas elajaid see korraldus ehk eriti ei puudutagi aga põhja pool ja mägedes on juba praegu, septembri lōpus, kole jahe ja niiske. Mu meelest ei aita siin enam vein ka, vahest ehk vaid viinamarjapõõsaid toetavate kepikeste põletamine külmal kivipõrandal…
25.september
Täna me mägedest alla ei saanudki, täpsem oleks öelda muidugi, et teed kulgevadki siin vaid alla ja üles ja jälle alla. Kõrguste vahed on suured, tagumise pingi tundlikele kõrvadele tähendab see palju neelatamist, söömist-joomist. Ega nad väga kurda. Üles-alla liikumisele lisaks veel tihe kurvetamine ja te võite ise päevitunud Kalveti näonaha tooni ette kujutada. Aga muudmoodi liigelda pole võimalik.
Paar viimast päeva on meie kujutluspilte ja arusaama Toskaana maakonnast väga palju muutnud. Need 100+ esimest pilti, mis Google search vasteks annab, on see kujutlus, mida oleme näinud filmidest ja totakalt õndsate nägudega fotodelt passinud. Meie Toskaana on lisaks lõppematule kuppelmaastikule ka väga mägine, lisaks kuldsetele põldudele ja sirgetele viinamarjapõõsaste rividele ka väga roheline ja lopsaka metsaga kaetud. Lisaks kuumale päikesele ka kohati pilvine ning sombune. Usu aga kontrolli võiks siinkohal olla see õppimise moment.
Kord Santorini saarele jõudes poleks saanudki rohkem pettunud olla kui sinise kupliga valgete majade asemel vaatasid vastu tavalised: pruunid, kollakad ja hallid. Valgeid erksinise katusega maju oli ka, ühes linnas, 7-8 tükki kobaras koos. Hiljem Google pilte täpsemalt uurides sai oma rumalus muidugi selgeks. Mulje lumivalgest-taevasinisest arhitektuurist on loodud turistile justnimelt nende ühes paigas kõrvuti asetsevate majade abil. Iga fotograaf on pildi veidi teise nurga alt üles võtnud aga majad on ikka need samad. Miks ma seda räägin? Sellepärast, et kui sina oled kord Toskaana piirkonda tulemas, siis ära lase end petta, hoia silmad lahti ja ole valmis nägema ja nautima ka hoopis teistsugust vaatepilti.
Rahvast on Itaalias rohkem kui inimesi, 201 tükki ühel ruutkilomeetril (Eestis on see näitaja umbes 30 hingelise juures). Kuna maa on mägine, siis julgelt pool kambast ongi sunnitud (või vabatahtlikult) elama mägistes piirkondades. Seetõttu ei lõppegi siin üleval justkui asustus otsa, vaevu saad ühest külast välja kui sisened linnakesse, mis lõppeb varsti otsa ja hakkab jälle uus külake. Välisilmelt, kolmandal päeval võin juba julgelt öelda, on need pisilinnad ja muud väikesed asumid üsna sarnased. Üldmulje romantiline ja vana, lähemalt vaadates vana ja natuke lagunenud. Aga oma betooni- ja klaasivaba romantika on selleski. Just katkematu asulate jada on põhjuseks, miks siin üleval pole mõtet kaugusi kilomeetrites mõõta, oluline on hoopis teada kui kaua mingi vahemaa läbimiseks aega kulub. Kiirused vahetuvad laulutaktis 30-50-60, mõnel üksikul sirgemal lõigul on lubatud liikuda ka 70km/h aga sellisel kiirendamisel pole mõtet, kohe järgneb 2.käigu kurv, 90-kraadise nurgaga ja kiirusel 20km/h. Mina võitlen siin üleval iga päev vapralt ühe oma suurima hirmuga - seda järsul kaljuserval kurvilisel teel sõitmist saab siin ikka kohe mehiselt oma kõrgusekartusele eksponeerida.
Hommikul, kui olime kirikuhoovist (või oli see lasteaed) kõik öise tormiga maha kukkunud kastanimunad kokku korjanud ja külarahva meele lahutanud (natuke on tunne nagu habemega naisel ja lilliputil, kes oma rääkiva papagoi ja taktis puuksutava jõehobuga ringi jalutavad ), pakkisime end taas autosse, sest kes see täpselt teab, palju meil seda Toskaanat veel jäänud on, tahaks ikka kõike näha.
Santa Fiorasse jõudnud, oleksime äärepealt kohe selle linnaga ka tülli läinud ja sealt ära sõitnud. Kõige keerukam nimelt on neis mikrolinnades parkimiskoha leidmine . Mini Cooperid lükkavad end jah igasugustesse prigudesse-pragudesse aga minu autost jääb ju samas praos vähemalt pool välja turritama. Hiljem on see pool ilmselt veidi kompaktsemaks kokku mõlgitud ja seda nagu ei tahaks. Kui olime 4 tiiru vanalinnale peale teinud ja mitte ühtegi normaalsuuruses vaba parkimiskohta näinud, otsustasime edasi liikuda. Just linna ääres, viimase bensuka kõrval juhtus aga olema maas valged triibud, mille vahel ei parkinud mitte keegi. See väikestviisi lotovõit andis siiski võimaluse linnas mõned tiirud teha. Olenemata sellest, et me ei laskunud kõrguste mõttes kuigi palju allapoole, oli õhk mõnusalt soe ja päikegi piilus pilve tagant (fotode põhjal on seda ehk raske uskuda). Kuna mägedes asuvad linnad on, ma rõhutan veelkord, et oleks ikka arusaadav, sigaväikesed ja nende läbivaatamine kiire, siis vähem kui tunnike hiljem sai jälle mõnusalt oma lohku istutud juhitooli naasta.
Sealsamas "mudalompide" ääres kooriti end paljaks ja nõnda meiegi. Tuleb tõdeda, et täiesti läbipaistmatus sogases soojas vees koos kamba võhivõõrastega oli... jumala mõnus olla. Hais oli kadunud (või olime meie sellega juba harjunud) ja vedeleda oleks võinud kohe pikalt kui armas Lotteke, nagu vaene sugulane, seal lombi ääre peal poleks passinud. Tõsi, ka kell pressis peale, kõhud olid tühjad ja lõunane iluuni lähenemas. Süüa oleks põhimõtteliselt saanud ka sealsamas, mõned sammud soojadest porilompidest eemal aga mulle poleks selle mädaneva muna haisu sees küll midagi sisse läinud, pigem ehk välja tulnud.
Kuna GPS näitas kojusõidu ajaks vaid 13 minutit, siis otsustasime kiirelt koduse pasta carbonara kasuks ning rallisime hoopis koju. Kuna toit ilma veinita on nagu kirik ilma aamen-ita, siis pärast lōunaund ei tõsta me oma pilvepiiri külakesest jalgagi välja, võib-olla vaid kohalikku baari külameestega "sumisema"
Ilma kohapealt klaariks ma kohe mõned väärarusaamad ja pettekujutlused ära. Kuigi on neid, kellele Itaalia = aastaringi päike, plääs ja kokteilid, siis tegelikkuses on riik nii suur, ilma ja inimesi jagub servast serva ning sellist asja nagu kindlapeale minek, kuigi palju ei eksisteeri. Ilmaolusid on suure ja pika riigi peale nii palavaid päikeselisi kui jahedaid ja tuuliseid, sekka ka vihma. Täpselt nagu eluski. Sombused pärastlõunad, mil päikselises orus on tiirud tehtud ja ümberringi muutub hallimaks ning niiskemaks, on sobivad sellisteks veidi sügavamateks sisekaemusteks, mis ju otsapidi ka pikema eemaloleku ühe põhjusena sai õhku visatud. Usinatele küsijatele oli meil alles kodumaal hoogu kogudes vastuseid mitmeid varnast võtta - igaühes veidi tõtt, veidi õhku vahel. Iseenda eest pagulusse minek on muidugi selline üsna lühikese efektiga teguviis aga sundolukorras, väikeses ruumis, pead-tagumikud koos, võivad vaenlastestki sõbrad saada. Nii me siin siis oleme ja "sōbruneme". Homme saab ehk tagasi tsivilisatsiooni. Päris kindel veel ei ole, sest Booking.com lükkas juba teist korda meie homse kodu broneeringu tagasi. Selles mõttes on Luminor super pank. Nad ei lase mul ka Eestis olles raha kulutada: netipanka logimine on põhimõtteliselt võimatu ja ülekande tegemine õnnestub umbes ühel korral kümnest. Nii, et kui pilt laiaks tõmmata, siis võib Luminori isegi meie seekordse ärakäimise suurimaks toetajaks lugeda.
Vist sellest, et öelda oleks palju ja lõpuni lugemine pole kohustuslik...
Ma proovin homme konkreetsem olla.