Itaalia (sept - okt 2022 Napoli/Pompei)
1. oktoober. Napoli.
Pere jagunemine pidi varem või hiljem juhtuma.Neljajalgsed said täna vaba päeva, nii sõitmisest kui meist. Pereisa kindel plaan oli kohalikku liigajalgpalli näha, mistõttu võtsime suuna Napolisse. Et see sportlik soov eelarvesse suurt auku ei lööks, tõin ohvriks oma armastuse Itaalia jalgpalli ja jalgpallurite vastu ning otsustasin ema-poja päeva kasuks.
Diego Armando Maradona Staadionil peetud Napoli ja Torino vastasseisu hinnaks oli krõbedad 36€ (Paide ja Narva Transi mängu ma sellise raha eest küll vaatama ei lubaks minna, aga Madis ütleb, et see võrdlus pole kaugeltki pädev... natuke ikka on küll...). Pole mitte esimene ega ka teine kord kui välismaalastena eelmüügist pileti ostmine ebaõnnestub. Ega's muud kui kohale sõita ja vanamoeliselt sabas seista. Selle vahega, et saba ei olnud ja kohapeal pileteid ka ei müüdud. Kus häda kōige suurem, seal "abivalmis" kohalik kõige lähemal. Krips-kraps oli kohal mees, kes 50€ eest veebist Madise nimele pileti ostis. Veidi uskumatu aga see pilet pädes ja sellega pääses mängule. Möll staadioni ümber käis juba 2 tundi enne kohtumise algust, just siis kui meie Napolisse sisse sõitsime. Plaaniga loomaaeda minna. Loomaaeda, mis juhtumisi asus staadioni, kuhu triivis ~40 000 fänni, kõrval. Arvake ise, millistesse pimedatesse kehaõõnsustesse ma kaasjuhte ja jalakäijaid saatsin... No mida liikluskultuuri??? Erinevused Põhja- ja Lõuna-Itaalia vahel on suuremad kui ööl ja päeval. Vähe sellest, et lõunas on elu ja olu räpane ja räämas, prügihunnikud põlvini, majad ja autod püsivad vaevu koos, pole liiklusmärkidel ja fooridel siin mittemingisugust praktilist väärtust. Puha posti otsa aetud kasutu risu. Kuidagi õnnestus meil end siiski loomaaia parklasse triivida. Kuna meil parkimiseks vajalikku kolme eurot sularaha polnud, pani "parkimiskontrolör" meie viimased 2€ oma tasku ja hõikas kamraadidele, et nad SELLE auto, millel parkimiskviitungit ei ole, ikkagi läbi laseks. Rohkem loomahuvilisi selles parklas polnud, seal tehti raha kohe-kohe algava mängu fännide autode arvelt.Nii me seal loomaaia väravas perena lahku läksimegi. 15 raha Napoli zoopargi sissepääsu eest on nii ja naa. Park ise on vana ja väsinud, nagu ümbruski. Loomade elutingimused üsna kidurad ja territoorium vägagi piiratud. Vastukaaluks üldmuljele on presenteeritavate loomade valik väga eeskujulik: elevandid, kaamlid, lõvid, gepardid, puma, zebrad, kaelkirjakud ja paljud tavalisemad ja enamkohatud tegelased.
Tunnikese pärast oli meil ala läbi käidud, istusime kohvikusse, et üks kosutav crossaint teha ning plaani pidada. Asukoht äärelinnas ei andnud just palju lootust, aga oma üllatuseks avastasin paarisaja meetri kauguselt lõbustuspargi. Mida veel tahta..? No kui, siis seda, et oleksime sinna u 20 aastat tagasi sattunud, siis kui asi veel enam-vähem uus välja nägi. Lastel on teatavasti suurepärane oskus (mida meiegi endas rohkem arendama peaksime) välisele mitte nii väga rõhku panna. Juku silme ees särasid vaid batuudid, vaateratas, põrkeautod ja rongid, mis territooriumil ringi vurasid. Erinevalt Helsingi Linnanmäki pargist, kus lapsed hoolega üle mõõdetakse ja vastavalt pikkusele erinevatele atraktsioonidele lubatakse või ei lubata, tundus siinsetel töötajatel vanusest-pikkusest täiesti suva olema. Tõsi, 90% neist istus ka ninapidi telefonis, kust üürgas parasjagu staadionil käimasolev mäng ja võis olla, et seepärast neid suurt ei huvitanud. Lõbustuspark ise oli kaunikesti tühi, enamikel lõbustustel olime ainsad. Sobis väga hästi. Keegi ei jäänud ootama, et vaateratta korvikesed või põrkeautode sisud saaks enam-vähem täidetud. Ratas pandi tööle ainult meie pärast, põrkeautoga rallis Juku üksinda platsi peal.
Kuidagi juhtus nii hästi, et pärast 3:1 võidumängu leidsime ka emotsioonide meelevallas pereisa üles ja tunnike hiljem olimegi juba oluliselt puhtamas, kaunimas ja viisakamas kodulinnas Minturnos.
Põhjuseks, miks mereannirisoto nii hästi maitses, ei olnud mitte ainult see, et olime põhimõtteliselt terve päeva söömata, vaid see, et see risotto ongi kuradima hea. Peep Pahv tegi täna Eesti Meistriliigas oma debüüdi, me nii väga soovisime sellele kaasa elada aga jōudsime kahjuks koju alles siis kui napp-napp kaotus oli vormistatud. Järgmine kord läheb paremini! Vaatasime ära Kontaveidi-Kanepi vastasseisu lõpu ja otsustasime selle pealt, et homme tuleb kindlalt rannapäev, et mitte tennise finaali maha magada (loe: sõita).
Natuke hakkab hirm tekkima, sest meie teekond viib veel rohkem lõunasse... Milline что бы ни (ükskõik/suva/pohhui) suhtumine meid seal ees ootab, see selgub umbes nädala pärast.
Ei tea, oleme meie lihtsalt mingid erilised pasamagnetid või on valetamine, khm khm, tõe ilustamine, itaallastele sama normaalne kui hingamine. Piltidel võib päriseluga vähe ühist olla, ärge laske end petta.Tund ja pool sōitu tõi meid pika liivarannaga Minturnost järgmisteks päevadeks Napoli lōunaküljele, Vesuuvi jalamile, ilmakuulsasse Pompeisse. Vesuuv on ainus tegevvulkaan Euroopa mandriosas, mida teatakse peamiselt selle järgi, et tema kõige kurikuulsam purse, 24. augustil aastal 79, mattis vulkaanilise tuha alla Pompei linna ja ümbritsevad alad. Viimati purskas mägi 1944. aastal, loodame, et ta peab nüüd need päevad vastu ja püsib rahulikuna seni kui me siit sääred teeme. Oleks temast kena, sest vastuvõtt siinkandis on täna olnud natuke mitte nii meeldiv.
Aga tagasi meie uue "peakorteri" juurde. Valisime seekord eriti hoolikalt. Olulised olid köök ja aed, kaugus vanalinnast ja tasuta parkimise võimalus. Kõik see oli ju tegelikult kohale jõudes olemas, lisaks ka maailma kōige koledama rohelise tooniga seinad. Öäk! Olgu seinad, mis nad on aga... No aga see polnud ju see sama majagi. Polnud muruga hoovi, terrassi või rõdu, lamamistoole... Oli vaid taaskord üks lahmakas plaaditud elutu hoov ja maitsetu, natuke haisev korter. Tunniga sai selgeks, et siia me küll ei jää. Kuna Jukul oli uneaeg käes, surusime tema tuttu ja hakkasime hostiga võimalike lahenduste osas läbirääkimisi pidama. Samal ajal saatsime kiired päringud lähedalasuvatesse majutuskohtadesse, mis oleks ehk valmis paari tunni jooksul meie kamba vastu võtma. Host, vanaldane elupōline italiano Enrico oli olemuselt meeldiv rahulik mees. Rääkis ausalt ära, kuidas asjad on ja pakkus välja lahendusi (mis paraku siiski loosi ei läinud). Kohe kui olin uues kohas võtmed kätte saanud, vurasin tagasi Enrico aia taha, et leppida kokku ettemaksu tagastamise asjaoludes. Tüüp oli sõnapidaja, tōmbas taskust vajaliku summa sullis välja ja andis veel kümneka pealekauba, et ma talle Airbnb lehele hea tagasiside jätaksin. Eestlase ausõna, et jätan. Vastutasuks kauplesin välja tasuta parkimiskoha kesklinna lähedal (sest meie uus pleiss asub kilomeetri jagu kaugemal). Läksime sõpradena lahku.
Nõme on taaskord tillist saada, isegi kui sul tilli pole...Äärelinn ise näeb välja selline nagu oleks alles eelmisel aastal vulkaanipurske all jäänud - veel rohkem räämas ja räpane. Paneme panused homse vanalinna külastuse peale.Nii hullu liiklust kui siinkandis, pole meie silmad veel kusagil maailmas näinud. Kaugele maha jäävad nii Mehhiko, Tai, Lōuna-Aafrika kui Jordaania. Hakkan vaikselt omandama reegliteta liikluse reegleid, kaine mõistus tuleb koju jätta ja automaadist närve juurde osta. Ainus mure on mul KIA pärast, õigemini selle pärast, mida Kristian ütleb kui ma auto ära lōhun. Nii, et närv on täiega läbi. Inimesed nende autode roolis ja tänavatel liikumas on ühtmoodi sōgedad. Ühed krabasid meie lapse sülle ja sättisid pilte tegema. Meie bambinot näpitakse üleüldse ühe sagedamini. Kiirteemaksu putka tädile meeldis jällegi Kiisu, kes minu kõrvalistmel rahulikult tšillis. Saatis talle ōhumusisid ja puha. Lotte meeldib kōigile, eriti nüüd, kus ta on mereveest ja liivast puhtaks pestud ja sirgeks kammitud. Meie... meie oleme ikka venelased (kes räägivad saksa keelt, mida me tegelikult üldse ei räägi...). Tänaval jalutades aeglustas meie kõrval auto, juht lasi akna alla ja tõstis meile näitamiseks pihku rotisuuruse koera. Ärge küsige, miks. Lisaks sellele tundsin täna taas, et ka 35-aastane pereema vōib olla täitsa pandav, eriti vihase ja higisena, mööda tolmust tänavat rutates ja elatavat elukohta otsides. Sellist vilekoori ja nilbeid hōikeid pole ammu kuulnud.Meie tänaval on lillepood, suur ja küllusliku kaubavalikuga. Kuna ma sellest juba teist korda mööda traavisin, jäin põhjalikumalt vaatama, et kuidas need alpikannid nii plässi roosat värvi on..? Puha kōik kunst. Tundub, et kui ühel riigil on loodust liiga palju, siis vōib lillepoodides vaid kunstlilli müüma hakata.
Kodupood, 1,5km kaugusel, on väike nagu kingakarp aga õnneks leidus seal õhtusöögiks vajalikke fettuccinesid.Telefonilevi siin linnas puudub, 2,3,4 ja 5G samuti ning sōnumid ei lähe läbi. Nagu polekski Euroopas. Enda teada pole veel üle piiri läinud...
5.oktoober. Pompei.
Siin imelises hoovis, basseini ääres lamamistoolil kuuma päikese all hakkab täitsa puhkuse tunne peale tulema. Kui keegi teist on Pompeisse tulemas, otsib suurepärast korterit, mis on ka Põhja-Euroopa standardite järgi perfecto, kus auto pargib kinnises garaazis, hoovis võid ujuda ja grillida, samal ajal või kordamööda ning seda kõike väga normaalse hinna eest, siis Dafne home (Via Nolana 376) on ideaalne valik! Kesklinn on pool tundi jalutada. Tänu varasemale kokkuleppele saame parkida tasuta kesklinnalähedases parklas. Jätame auto sinna ja sammume kümmekond minutit vanalinna. Ideaalne diil.
Kohe hommikul kui päike veel ei kõrvetanud, võtsime Lotte näppu ja sammusime Pompei peamist vaatamisväärsust, sadu aastaid tuha all "hõõgunud" linna vaatama. Täna on kunagisest linnast järel loomulikult vaid varemed aga kohaleminek tasub end igal juhul ära. Väravast saab sisse vaid pärast turvakontrolli ja läbivalgustamist. Seal meie teekond lõppeski. Lotte nimelt olevat maailma kõige armsam koer aga umbes 20kg liiga raske, et reeglitesse mahtuda. Turvanaine oli olukorda selgitades nii armas, rahulik ja inimlik, et kordagi ei tekkinud kehva tunnet kehtestatud normide tõttu. Tegime kiirelt plaani ringi. Päevitasime hoopis hoovis, lasime Kiisul ringi chillida, poisid ujusid ja olla oli parem kui kunagi varem. Lõuna ajal jätsime lemmikud koju ja teekond kesklinna suunal kordus taas. Sōime turistilõksus kehva toitu, mis sellest hoolimata kõhu täitis ning tegime siis iidse Pompei varemetega uue katse. 16€ + 16€ piletitega see ka õnnestus. Ajalugu osutus aga nii igavaks, et üks turistidest jäi kohe pärast kolosseumi läbimist magama. Ta ise ei tea aga see oligi meie plaan. Mitte voodis, vaid süles magatav lõunauni aitab koheselt päeva paar lisatundi võita ja seda me just teha tahtsimegi. Või noh, mis mul tahta, mina ei pidanud keskpäevapäikese ja -palavusega 20 lisakilo tassima.79. aastal (mitte 1979, vaid lihtsalt 79, ühesõnaga väga väga ammu) Vesuuvi vulkaanilise tuha alla jäänud linn konserveerus peaaegu tervena paljudeks sajanditeks. Aastal 1748. hakkas miski mees endale kaevu puurima ja... ilmselt ei ole selles paigas täna seda kaevu, sest oma õnnetuseks sattus ta hoopis 7-9 meetrise tuhakihi all peituva linnakese otsa.Meile määriti väravas pähe terve raamat, mis iidse linna ajaloost räägib. Tänu sellele sai selgeks, et meil on selles varemete rägastikus vaid üks eesmärk - leida omaaegne bordell. Jah, just, lugesite õigesti. Ega vana aja rahvas vaid kivi kopsinud ja muru kasvamist oodanud. Tegid tegusid nemadki. Olgugi, et meil taskus hiigelsuur inglise keelne linnakaart, polnud sellega suurt midagi peale hakata. Olime bordelli otsingutel lõpuks nii eksinud, et pöördusime tagasi itaalia keele peale, mis aitas tänavanurkadel asuvaid tähiseid kaardiga kokku viia. Veidi enne sihtkohta jõudmist, just õigel ajal, ärkas ka Juku. Iidne lõbumaja oli küll kaunikesti kitsas, üksteise kõrval asetsevate kambrikestega (igaühes kivist voodi), seintel temaatilised joonistused. Poja oli väga pinges asjaolust, et vooditest olid kadunud tekid-padjad. Pidime pikalt selgitama magma ja kuuma tuha mõju tekstiilidele. Siis kandus see üle inimestele ja hobustele, kassidele ja tuvidele, kes kõik kindlasti hirmsa looduskatastroofi tõttu hukkusid. Lõpuks, seda lugu korduvalt ja korduvalt jutustades, hakkas endalgi kõhe. Jõudes reaalselt 79.aasta õnnetuses hukkunud inimeste muumiate/säilinud kehadeni, ei läinud tunne paremaks. Surmahetke hirm ja õud on igavesest ajast igavesti nende kehaasenditesse talletunud, see ei ole ilus vaatepilt. Õnneks sai sealmaal meie jaks otsa ja otsustasime tagasi tänapäeva naasta.
Surmast, matmiskommetest ja muust seesugusest pikalt rääkida ei tahaks. Elu osa küll aga neid erinevaid osi on veel oi oi kui palju, millest kirjutada võiks. Aga kuna täna selline kaugesse minevikku, hädasse ja hukku vaatav päev kujunes, panen samas teemas edasi.Lugesin Anneli Treumuthi 2015.aastal Eesti Ekspressis avaldatud lugu itaallaste surma ning matmistega seotud kommetest ja sain pildi üsna selgeks.Itaalias valitseb surnute kultus, sest usutakse sellesse, et on olemas hauatagune elu. Hauaplatside puhul avaldub soov naabrist parem olla ning demonstreerida, et armastus oma kalli kadunukese vastu on nii erakordselt suur, et marmorist auto või lahkunu kuju (tegemas seda, mida ta surma hetkel tegi) püstitamine pole midagi erakordset. Mõnede suuremate linnade kalmistutele rajatud marmorist ja graniidist mausoleumid on nii võimsad, et jutu järgi üritavad kodutud seal aeg-ajalt peavarju leida. Matmine on kallis, koha maamullas või seina sees saab osta vastavalt 10-ks,30-ks või 40-ks aastaks, vabade kohtade olemasolul on võimalik kohta pikendada veel 20-ks aastaks. Ühesōnaga, detailiderohke, toretsev ja samas keerukas toiming see suremine. Kel rohkem huvi, siis reisijuhid soovitavad surnuaedadesse väljasõite teha ning sel moel asjas rohkem selgust saada. Miks ma sellest räägin? Põhjas me seda ei kohanud aga riigi keskosast peale on majade seinad ja teadetetahvlid suuri surmateateid täis. Meie eelmise rendikodu tänavafassaadil "ilutses" A3 formaadis plakatil ühe vanaproua pilt ja informatiivne tekst selle kohta, et ta on oma maise teekonna lõpetanud. Tuldagu teda viimast korda austama sinna ja tänna, sel kuupäeval ja ajal. Kõik sõiduteeäärsed teadetetahvlid on paksult samasuguseid kuulutusi täis, ikka pilt ja tekst juures, mõnel lausa info selle kohta, kuidas vaeseke hinge heitis... Meiesugustele paganatele jäävad väikesed järelhüüded maakonnalehes aga hinges oleme võrdsed. Väline vorm on lihtsalt erinev. Mida kauem ühe rahva sisse vaadata, seda rohkem erinevusi aga ka sarnasusi ujub pinnale.
Antropoloogilised vaatlused jätkuvad homme.
Enne Napoli rongile minekut astusime seega putkast läbi ja soetasime uue laadija. Eks ole näha, kauaks.Rong ise lasi ennast vaid paar minutit kauem oodata ja seda ei saa siin sugugi pahaks panna. Nagu ka rongide kohutavat välimust ja sisu. Aga pilet on odav ja kohale nad viivad. Selles mōttes on Itaalias ühistranspordivõrk imetlusväärselt loodud- põhimõtteliselt saab igale poole kui mitte rongiga, siis bussiga ikka. Otsene vajadus auto rentimise ja hullumeelses liikluskeerises osalemiseks puudub.Suures linnas oli me pisikesel härral vaid üks soov - sõita punase kahekordse bussiga. No kui ühel inimesel on nii tagasihoidlik palve, siis mida saab minul olla selle täitmise vastu. Hop-on-hop-off punane liin, mis läbi vanalinna sõitis, oli täiega igav. Sōitmiseks oli seda muidugi palju nimetada, sest lõpututes ummikutes liikusime tõsimeeli vaid teosammul. Umbes kolmanda peatuse juures jäi kutt lōunaunne ning see sobis meile suurepäraselt. Nautisime seisakuid linnasüdames ja neelasime peotäite kaupa heitgaasi. Jääb mõistetamatuks, miks just pisikese Eesti väike Kalamaja on see, kus maailma rohelisemaks muutmise nimel liiklust piiratakse... Ehk on see vahepeal juba muutunud??Pärast lõunasööki hüppasime sinise liini peale, mis sõitis mööda ilusat rannikut ja kaunist hispaanialikku linnaosa. Ummikutest ja autosignaali koorist polnud sealgi paraku pääsu. Aga üldmulje tänu mere ja mägede kooslusele oli nunnu.
Napoli enda kohta... ei oskagi midagi erilist öelda, mind jättis see linn omas lõunamaises muretus lohakuses külmaks. Turistina kitsastes vanalinna käikudes jalutada ja inimeste pisikestesse pimedatesse kööktubadesse piiluda on ju pōnev, mōnes tänavaäärses kohvikus lõunat süüa ja inimesi jälgida on huvitav aga üldine närviline ja räpane väljavaade kustumatut (head) muljet ei jätnud.
Ma mõtlen, et... Kui sa tahad olla rikkam, õnnelikum, ilusam, paremal järjel ja hâsti elada, siis kurat, liiguta oma tagumikku. Jah, igas asjas tagumik ei aitagi, vaja on rakendada käsi ja pead. Keskmine kuupalk on Itaalias üsna võrdne meie omaga, kusagil 1700€ ümber, aga kuna teada tuntud on fakt, et lōuna elab siin põhja arvelt (Põhja-Itaalia toodab riigile rikkust, elanikud on valdavalt haritud ja edukad, hoolivad ümbritsevast), siis täpseid andmeid mul ei ole, aga raha on lõunapoolsemates vaestes maakondades kindlasti oluliselt vähem. Tõsi, ilmselt esineb põhjas stressist, ületöötamisest või ahelsuitsetamisest tingitud tervisehädasid ja lõunas ollakse ehk õnnelikumad... või mis see õnn täpsemalt on? Vaevalt, et tänaval vedelevad prügihunnikud või kaela kukkuv krohv, aga mine sa tea. Selleks, et tühja Coca pudelit või suitsupakki mitte maha visata, ei ole ka ju sentigi raha vaja. Ja tegelikult ei ole suitsetamise osas riigi eri otstes küll mingit vahet, seda tehakse lakkamatult, nii tänaval, restoranis kui mänguväljakul.
Aga ok, visuaalidel, korrapäral ning värskel õhul on minu elus suur roll, sorry seda rõhutamast ja ebatäiuslikkusele näpuga näitamast.