Itaalia (sept - okt 2022 Minturno)

Olime esialgu küll plaaninud Toskaanas pikemalt peatuda aga kuna vihmapilved sel nädalal maakonna kohalt lõplikult lahkuda ei plaani, siis otsustasime rändlindude kombel edasi lõuna poole liikuda.

A1 kiirtee, mis kulgeb Milanost läbi Firenze ja Rooma Napolisse välja, on selles mõttes issanda õnnistus ja taevamanna, sest varasema 48 tunni asemel on see teekond võimalik nüüd läbida umbes 6 tunniga (kui peatusi mitte teha). Oleme oma teekonnal läbinud selle põhimaantee umbes 90% ulatuses ja see on meid edukalt ning kiirelt edasi aidanud. Tänased 355 kilomeetrit olid küll üsna igavad, vaadata polnud suurt midagi, kaela saime kolm suurt paduvihma ja rahe. Lõunapaus teeäärses rekkaparklas oli nii halb, et politsei peaks selle koha toidu rüvetamise pärast sulgema. Kui mõtled, et hullemaks enam palju minna ei anna, siis... ikka saab.

Kuna Napoli külje all meie vajadustele vastavaid majutuskohti põhimõtteliselt ei ole, siis otsustasime esimest ja ilmselt ka viimast korda anda võimaluse Booking.com uustulnukale. Kohale, millel ühtegi hinnangut veel polnud aga mis piltide ja kirjelduste järgi täiesti arvestatava variandina tundus. Toskaana maakonnast läbi Lazio sõites jõudsime lõpuks Campania maakonda, pisikesse Põlva suurusesse linna nimega Francolise. Selle hetkeni oli kõik ok, kui sai selgeks, et me oleme ennast neljaks ööks... mahajäätud lossi elama sättinud. Ja see ei ole nali või kui on, siis kuradi halb nali.

See 9. sajandi teisel poolel normannide poolt ehitatud ja tänaseks suletud loss võiks olla hädapärast vaatamisväärsus, mida külastada kui linnal muud pakkuda pole aga elupaigaks..? Koos aegade jooksul siin elanud parunite, krahvide ja paavstide maiste hingejäänustega, silmad seintel põrnitsemas? Seintesse talletunud piinamise ning (tõenäoliselt) surma energiat "nautida"? Kummalised kriginad ja tuuletõmbus, ootamatud hääled, mispeale Madis peaaegu (või isegi natuke) hirmust püksi tegi... Lisaks sellele kohutav tolmu ja kopituse hais. Variant ekstreemsuse otsijatele, paranormaalsete nähtuste uurijatele aga kindlasti mitte väikelapse ja loomadega perele.

Pärast seda kui olime kõik oma kodinad lossi sisse tassinud, 10 minutit kahe valge surivoodiga (ja siinkohal ei ole tegemist minu tavapäraste kirjanduslike liialdustega) sisustatud elutoas istunud, sai selgeks, et enne magame oma tsirkusega autos, kobaras koos, kui selles kohutavas kohas.
Külarahval topelt lõbu kui me keset ajaloo suurimat paduvihma ja äikest oma kodinate ja kompsudega rasked rauast väravad lahti lükkasime ja tagurpidi autosse tagasi kolisime. Nagu oleks tonti näinud.
Võõrustaja, lahke lakutud sell, ei tea meie lahkumisest veel midagi, eks ta homme, kui meil suurem hirm on mööda läinud, kuuleb, et vaimud ja viirastused selle öö siiski omapäi said veeta.
Kuna meie peatumine Francolises nii lühidaks jäi ja enamik sellest loetud ajast peamiselt hirmu ja õuduse all möödus, siis pilte klõpsida suurt ei jõudnud. Ega see pilt tegelikku olukorda edasi anda suudakski. Kui siis vaid allolevad fotod, kus on näha elutoa ja magamistoa vahel olev palveruum, vastava aseme, küünalde, talaari jm hirmususkliku tavaariga, judinaid tekitavad seinamaalid ning antiikne mööbel.

Nüüd on nii, et jõudsime lõpuks Vahemere äärde, väikesesse rahulikku rannikulinna Minturnosse. Varem kui plaanitud. Aga mõnikord teeb elu (või juba elust lahkunud) oma plaane.   

30.september. Minturno

Oli hirm ja reaalne võimalus, et pärast eilset tondilossi-intsidenti ei maga öösel meist kumbki. Nii ka läks. Põhjuseks küll mitte parunite ning von'ide judinaid tekitavad seinamaalid ning surivoodid vaid hoopis äike. Selline sähvimine ja välgutamine keset pimedat ööd, et jätaks varju nii mõnegi suurlinna aastavahetuse saluudid. Kui on midagi, mida Lotte veel rohkem kardab kui seda, et me ta söögikorra unustame (on juhtunud), siis on need justnimelt ilutulestik ja äike. Tema tagajalgade värin ja ärev lõõtsutamine on kuulda ka läbi sügava une. Olukorra rahustamiseks kolisin lapse madalasse voodisse, et soovi tekkides saaks tulla minult tuge ja rahustust otsima. Ega ma täpselt teagi kaua see äike kestis, paar tundi kindlasti aga kuna osa aega möödus poolunes, siis päris stopperi täpsusega seda mõõta ei saa. Päevaseid äikesehooge on lihtsam üle elada - valgus ei sähvi ja müra on võimalik summutada muusika ning tubaste häälekate tegevustega. Homsega peaksid selle kandi vihmahood läbi saama, mis tähendab omakorda, et... Vahemeri, here we come!

Kuna meil olid täna õhtuks suurejoonelised gastronoomilised plaanid, tuli päeval ette võtta suurem poetuur. Oleme selle lühikese ajaga omajagu kohalikke kombeid ja seaduspärasusi omandanud. Ûks, mis nõuab pikemat praktikat, on kannatada ära see, et itaallastel on kohutavalt palju aega, et teha ära Iseenesest kiired ja lihtsad toimingud. Nii sai poeskäik lõunaune peale ajastatud, peaks olema paar tundi, et supermarketis hullu panna. Ilma täpse retsepti ja Google translate'ta pole mõtet poodi minna. Oreganot, tüümiani, vahukoort ja teisi olulisi koostisosi selleta ei tuvasta. Itaalia toidule pühendan eraldi pika ja maitsenüansside rohke peatüki aga seda mōne aja pärast kui on "karu nahka", mida jagada ja omajagu "munetud", et võiks kaagutada.
Aga tagasi kohalikku KONADisse, kus kaubavalik võtab silme eest kirjuks. Iseteeninduskassad pole lõunaosariikidesse veel jõudnud, seista saab järjekorras ning arvestades ostlejate ja kassiiride omavahelist suhtlemisvajadust, siis viiakse kärsitu eestlase kannatus sageli viimasele piirile ja veidi ülegi. See, et kõikidest kassadest töötab vaid üks, on normaalne, ju on tööjōukriis ka siinmail võimust võtmas. See, et kassajärjekord, kus sinu ees seisab vaid 2 ostjat, jõuab sinu maksmiskorrani alles pool tundi pärast sabasse seismist, ei ole OK. Üks asi on see lõputu laterdamine, mida introvertne eestlane ei mõista aga hoopis teine asi on miskite kohalike ostu/sooduskupongidega müramine. Vahetatakse paberilipikuid, toksitakse neid kassasüsteemi, midagi augustatakse ja midagi klammerdatakse, vahepeal on vaja helistada ja nõu küsida ning niisama lihtsalt ongi pool tundi möödunud.
Aga mida muud oleks selle ajaga teha olnudki..? 

2.oktoober

Siin Napoli lähistel on rannahooaeg ammuilma lõppenud. Vähe sellest, et kadunud on kõik päikesevarjud ja lamamistoolid, viimased paar päeva on usinalt tegeletud ka vette viivate tänavakivide eemaldamise ning rannaputkade lahtimonteerimisega. Meie, külma maa rahva, jaoks on see muidugi sulaselge rannailma raiskamine. 22/25 soojakraadi, millele päike veelgi kuumust lisab, jahutamiseks soe Vahemeri, mille isegi mina ujutavaks saan kuulutada. Mitmekilomeetrise rannariba peale, mis pärast mööbli ja atraktsioonide eemaldamist näeb kohati üsna rõve ja räpane välja, leiab silm mõned suvitajad veel.
Eile alustatud põhja ja lõuna võrdlust jätkates võime järeldada, et lõunapoolsemad rannad on küll laiad ja liivased (vs kivised ja kitsad) aga põhjas valitsevale puhtusele ja silmailule need kindlasti vastu ei saa.
Vaade rannalinalt mere poole on suurepärane aga selja taha, promenaadi äärde, jäävad hingetud, suletud luukidega vanaldased ja väsinud hooned: krohv seintelt lahkumas, värv pleekinud, ümbrus sodine. Elu naaseb sinna ehk alles uue suve hakul ja see teeb nukraks. Peale meie ei näi see inetu asjaolu küll kedagi häirivat, isegi selle sama kinnisvara omanikku mitte. Kohalikke on veepiiril jalutamas näha küll aga nemad on juba kampsunites-jopedes ja ei lähe rannalistena arvesse. Vulkaaniline beebipepu pehme mustjaskollane liiv on rannas erakordselt mõnus, kodus seda aga kehalt ja riietelt eemaldades kuradi tüütu. Tolmuimejat meie siinses kodus ei ole, tiirutame sageli miniatuurse harja ja kühvlikesega toas ringi, et oleks võimalik üldse kuidagi palja jalaga põrandale astuda. Kivipõrandale loomulikult.
Kohta valides sai üheks väga määravaks valikuargumendiks just piltidelt paistev puitparkett. Lollakad. See on vaid puiduimitatsiooniga põrandaplaat! Enam me põranda osas panuseid ei pane, nad kõik elavad siin vastikutel külmadel kivipõrandatel.
Vähe sellest, ka imeväikeste kruntide hoovid on kõik plaaditud, rohelust näeb vaid suurtes lillepottides. Ja sidrunipuudes, milliseid igas hoovis üks ikka leidub. Nii on Lotte õppinud ajaga kahhelplaadile ja asfaldile s*ttuma. Aga mis sa hädaga teed. Kiisule rannas ei meeldi, ei usu et väline keskpärasus selles süüdi on. Tegime kaks eraldiseisvat proovi kahel järjestikusel päeval aga rahustav lainete kohin näib talle hoopis mürana tunduvat ning kuna lagedal rannal pole puid ega põõsaid, mille varju passima sättida, siis soovis ta üsna kiiresti päikeselise ranna päikeselise koduse rõdu vastu vahetada. Ja see on täitsa ok, kõik ei olegi sellised rannalõvid nagu meie Lotte, kes tänu kohalike suvitushooaja lõpule ilma piirangute ja rihmata rannal lippab ning lainetes möllab, sekka suutäite kaupa liiva ja mingit sodi närib. Nüüd on kõht lahti ja algab veedieet.

Info kauge kandi külalistest, mingitest eestlastest, kes räägivad vist saksa keeles, levis unises ja igavavõitu Minturnos kiiresti. Nii teadis itaalia-saksa segapaar, kes oma beebiga meie tänaval jalutasid, täpselt, et need oleme MEIE, kes väravast välja astusid. Sakslanna aitas abikaasat inglise keelsete tõlgetega (kuigi kõik itaallased õpivad koolis inglise keelt, räägivad seda vaid vähesed, ka noored mitte) ja niimoodi me üle mitme setme päeva jälle võõrastega suhelda saimegi. Omavahel on meil vist enam-vähem kōik räägitud, sestap, nōme küll aga on tore vahelduseks selgitada näiteks eluolu Venemaa naabrina käimasoleva sõja kontekstis. Ja muidugi seda, miks me just siia linnakesse otsustasime peatuma jääda. Ei hakanud rääkima sellest kohutavast lossi-intsidendist, mis meid kellelegi sõna lausumata põgenema sundis ja selgitama, et valik sai langetatud kahe minutiga kõigi lähedal asuvate linnade-külakeste vahel, kus meile sobilikku majutust pakuti. Põhimõtteliselt pole meil ju vahet, kus "peakorter" asub, auto vōimaldab olla liikumistes vaba ning teha spontaanseid põikeid, kuhu iganes soovime.
Anett kaotas, laps magab, mees jookseb, vein maitseb, ilm on suurepärane, tõrvatilk meepotis on asjaolu, et toidupoed on suletud ja meie õhtune gurmaanlus on ohtu sattumas.
No ja koduühistus on ikka veel osaline ummistus, mis minu sekkumist nõuab. Aga küllap õnnestub needki mured lahendada...
Homme juba uus päev.

3.oktoober

Tegelikult tulin ma täna meie argisest päevaplaanist kirjutama aga sain juba esimeste ridadega aru, et mis pagana plaan? Pole koduses Eestiski selles mingit loogikat, mida on sest siis veel siin ülepeakaela rääkida. Nii palju sõltub kohast ja meeleolust, hinnast, viitsimisest. Ja juhusest.

6.30/7.00 - loomulik äratus (üldiselt kannaga neerudesse või põlvega makku). Noormees Juku pole kunagi suure magamisoskusega hiilanud, tunnike ajavahet kodusest maha ja nii need hommikud meil vara algavadki. Suunurgad tõusevad neil, kes kujutasid ette, et me siin iga päev (veinist uimastena) poole lõunani magame.

7.00-8.30/9.00 - vaba aeg, mis kulub neile samadele kodustele tegevustele nagu teilgi. Hommikusöögiks ilmuvad lauale võileivad ja jogurtid, juustud ja tomatid, paremates ööbimispaikades ka maitsev kuum hommikukohv (kehvemates, kus selle valmistamiseks igasugused tingimused puuduvad, on esimeseks peatuseks pärast kodust väljumist mõni mõnus kohvik). Veini pole veel hommikusöögi kõrvale joonud... pole ilmselt veel selles puhkusefaasis. Mangudes Jukut, et ta mängimise kōrvalt ka midagi sööks, saavad esimesed hääbuvad närvirakud ka voodist püsti, veri keeb ja päev võib alata.

8.30/9.00 (mida rohkem lõuna suunas, seda enam aeg hilisemaks nihkub) - peaks kogu see kamp olema pestud-kustud-kammitud, et Kiisuga päeva esimesele jalutustiirule minna. Jalutamine temaga võib muidugi tähendada ka seda, et ta passib pool tundi põõsa all ja teha pole midagi. Tema aeg.

9.30/10.00 - suundub Kiisu tuppa oma meeletut hommikust seiklust seedima ja määrdunud käppasid puhastama. Meid viib tee edasi üldjuhul vee äärde, sest vastasel juhul vaatame ülejäänud päeva Lotte ahastusest kurba nägu. Kui vett läheduses ei ole, siis jalutama või väljasõidule (vee äärde).

12.00 ... -Ujumis-/jalutamis-/jooksutiirult tagasipöördumise aeg sõltub sellest, kas oleme otsustanud kodus lõunat valmistada või hakkame mõnd mōnusat restorani jahtima. Esimesel puhul minul rolli pole, ootan toidu valmimist. Teisel juhul lehitsen vilunult tänavaäärsete söögikohtade menüüsid, et selgitada välja, kus kõige vähem nööritakse.Hiljemalt 14.00 võtab maad vaikus ja rahu. Kes on väsinud, see magab. Paremat õigustust keset päeva süüdimatult magada kui lapse lõunauni, on raske välja mõelda. Selle vabanduse varjus on mõnus näiteks lugeda ja veini juua.

16.00/16.30 - läheb jälle ringitrampimiseks: linna, randa, lossi, mänguväljakule, loodusesse või kuhu iganes mujale jalad viivad. Ühtlasi on see aeg, mil elu ärkab, töö- ja koolipäevad lõppevad, poed ja meelelahutus avatakse pärast pikka lõunapausi taas, pargid, tänavad, mänguväljakud on lõbusaid üksikuitajaid, paare, perekondi ja lausa suuri suguvõsasid täis. Valgust ja soojust jagub ju veel mitmeks tunniks, miks siis minna oma hämarasse, jahedasse kivipõrandaga pelgupaika (mida meie oleme soojuse, valguse ja hubasuse tõttu "koduks" harjunud kutsuma). Suud käivad - nii söömiseks, sest koguaeg süüakse kusagil midagi, kui ka lihtsalt laterdamiseks (mis oma häälevolüümi ja teatraalsuse mõttes näeb tihti välja nagu väiksem kodutüli).

19.00/19.30 - sõltub plaanidest, õhtu sumedusest ja näljastaadiumist aga algavad ettevalmistused õhtusöögiks, mis 95% ajast leiavad aset kodus, et saaks olla kohe nii, kuidas tahad. Sirge selja võib küüru lasta, küünarnukid soovi korral lauale asetada ja laua ääres... põhimõtteliselt ka püksata istuda. Õhtusöögid kestavad kohalikus kultuuris pikalt, ei saa meiegi kehvemad olla, mistõttu matsub suu põhimõtteliselt uinumiseni välja.

Ja järgmisel päeval laias laastus samamoodi kui ei juhtu just sõidupäev olema. Ei mingit pidu ja möllu hommikuni, ei lõputuid ekskursioone, ei lõbustuspargist veeparki ja sealt loomaaeda. Rahulikult.