Itaalia (sept - okt 2022, Leedu/Poola/Saksamaa)
10. september. Tallinn/Marijampolės
Start 8.30 Kalamajast (küll eirates kaht sissesõidukeelu märki ja neist lihtsalt mööda manööverdades. Ma päris siiralt küsin, kas Eestimaal pole ühtegi paremat paika Tallinna maratoni korraldamiseks kui Kalamaja kitsad tänavad??? ).
8 tagumikutundi ja 635 kilomeetrit hiljem esimene vahefiniš Leedu-Poola piiri lähedal Marijampolės (mitte sassi ajada tule all oleva Mariupoliga).
Noooh... ütleme, et tekib kohe tahtmine umbes 27.korda Eurotripi vaadata, sest siin poleks patt küsida:
"When the next train is leaving?"
"Soon, they are building it now."
Aga meil on siin oma maja, saun ja bassein, pood oli avatud ja sealt sai mehkat kraami. Häda pole mitte vähematki.
Kohasoovitus: Saulkrasti pikk ja ilus liivarand on vähemalt sama hea kui Jurmala. Tipphooajal ilmselt rahulikum, keegi ei nühi otsas, ei räägi liiga lähedal liiga kõvasti ja liiga lolli juttu
11.september. Ostrzeszów
Tänane eesmärk oli läbida järgmine ports, so 641 km ja liikuda Ida-Poolast Varssavi kaudu lõunasse.
Hommik algas mornilt. Oli hall ja jahe. Isegi pikalt magada polnud sellise ilmaga tuju. Varakult autosse ja leegid peale! Poja lisaks veel klassikaks saanud "Lendame valguskiirusel!" aga kuna meil KITTi kasutada ei ole, siis jäägu kiirused siiski reeglite piiresse.
Pole midagi, mis rohkem väsitaks kui auto juhtimine paduvihmas, hallide toonide kõikide varjundite saatel võõral teel ning segaste reeglitega. Päeva esimene pool just nii kulges. Nii et kui teil juhtus täna olema soe päikeseline sügispäev, siis punkt teile.
Enamiku päevast kulgesime Poola aladel, no ja minu Poola-armastus on mu ammustele lugejatele ju teada-tuntud. Olen siia sattunud erinevatel aastaaegadel, erinevatel põhjustel aga ilusad linnad ja soodsad hinnad on mind siin alati külalislahkelt kohelnud.Mäletan lapsepõlvest vanemate inimeste heietusi stiilis "No need Poola teed" + hästi sügav ohe ja silmade pööritamine (Siinkohal tervitused minu onu Raivole, kes arvatavasti tänagi autoroolis Euroopa teedel kilomeetreid kogub). Ju oli see kõik siis nii ammu, et neist ohkama panevatest muttide üles küntud kartulivagusid meenutavatest radadest on saanud siledad ja laiad kiirteed. Lausa lust on sõita. Kuni selle hetkeni kuni jõuame sappa mõnele Eesti numbrimärgiga rekkale , tuiskame mööda, siis ette ja vilgutame sõbralikult teineteisele kohtumise märgiks tulesid. No härdaks teeb. Mis teha kui iga veidigi rõõmsam või pisut kurvem sündmus pisarakraanid lahti keerab ja pillima paneb.
Aga siis Poola. Ilus, veidi künklik nagu Lõuna-Eesti, selline kodune. Hinna järgi valisime tänaseks ööks väikese mõisastiilis hotellikese Kuressaare suuruses väikelinnas nimega Ostrzeszów. Kuressaarega on sel linnal enamatki ühist kui rahvaarv, näiteks see, et pühapäeva pärastlõunal on viimnegi butiik, putka ja pood suletud. Ka inimesi pole näha. On kirik ja linnaväljak, on park ja pargis valju räpi saatel hängivad noored.
Aga ma pean nüüd lõpetama. Lähen aitan härra ajakirjanikul e-kirjadele Out of Office teavituse peale panna, pole ta oma pika karjääri jooksul seda funktsiooni varem veel vajanud. Juba see asjaolu näitab kui väga oli pikemat puhkust tarvis.
12.september. Nürnberg
Millest täna küll alustada? Kas heast või halvast? Kas algusest või lõpust?
Õhtusöök Poola moodi oli lihtsalt suurepärane! Keelga jäime küll mõlemapoolselt hätta, ei tulnud sealt seda inglist ja meilt piisavalt palju Poola keelega sarnaseid vene keelseid väljendeid, et teineteist mõista. Aga pole hullu. Alustuseks lasti printerist välja tutikas inglise keelne menüü, vali, mida tahad. Need haneliha pelmeenid sibulamoosi ja rosinatega viisid lihtsalt keeled otse söögitoru kaudu makku. Ilma irooniata. Kiisu nihverdasime sisse ja hiljem toast välja ilma lisatasuta. Sorry, lihtsalt pisike kokkuhoiunipp vaestelt Ida-Eurooplastelt.
Tänased 616 km viisid meid alustuseks Wroclawist läbi Dresdeni Saksamaale. Selle suure lahmaka riigiga on nii, et polegi seal õigupoolest käinud (lennujaamad ja üks lühike Frankfurdi linna-trip ei lähe ju arvesse?) ja pole ka tundnud, et mingi tükk minust oleks seetõttu puudu. Saksa autod on head, Saksa täpsus - sellest räägitakse küll aga arvan, et minu Võro oma ei jää alla. 400km kiirteid ei anna just head aimu riigist kui sellisest aga mäealged ja kaunid väikesed linnakesed paistsid ka müratõkete tagant kätte. Kiirteed on... kiired. Lubatud sõidukiirus varieerub 120km/h kuni "sky is the limit" ehk anna nii nagu torust tuleb. Meid see vabadus palju ei aita, sest katuseboksiga suurt üle 120 ikka ei kiirusta. Hoidku selle eest, et boksi sisu ühes me maise vara - ihupesu ja säärikutega, mööda ilma laiali lendab. Aga need pikad ja siledad teed on kuradima igavad. Esimesed 100 km liigud põnevusega, vooluga kaasa, põikas reast ritta aga ülejäänud 1000km on ajuhukk - nüri nühkimine.
Lõunaks oli kõht juba nii tühi, et rool keeras vägisi ühte väikesesse Saksa külakesse. No kohe nii väikesesse, et kõik restoranid olid suletud. Kus häda kõige suurem, seal söökla kõige lähem. Liha kartuli ja hapukapsaga kaenlasse haaratud osutus parimaks einelaks pargiservas asuv pingike. Asi see oma lõuna seal ära pole pidada. Nagu üsna pea selgus, polnudki tegemist pargiga vaid hoopis hobuste aedikuga. Tühja kah. Läkski hästi, sest inimsilmale tundus, et minu beebi-Kiisu armus esimest korda ja kohe täiega. Hobusesse, kes värvlit sama karva kui tema. Vaatasid seal teineteist huvitunud pilkudega, kumbki ei kartnud ei plaaninud taganeda. Alles hiljem mõtlesin, et oleksin võinud kassiga üle selle virtsakraavi hüpata ja vastsed armunud teineteisele päris lähedale viia... aga mis tegemata, see tegemata. Tuleb tal elus veel armumisi ja pettumust ja... No nii nagu see elu käib.Nii et tasa ja targu, 6 tunniga Nürnbergi äärelinna, kuhu üleeile õhtul kenakese korteri broneerisime. Siitmaalt hakkab asi aga viltu vedama. Aadress on ja maja nagu ka, kirik, nunnad puha hoovis askeldamas. No kurjam, minusugust patukotti küll keegi pühahoone territooriumile unelema ei luba.Kuna see asi kohe veidi kahtlane tundus jäin segaduses näoga kõnniteele olukorda menetlema. Ei läinud minutitki kui juurde astus meeldiv saksa härra, kes lahkesti abi pakkus. Tema mõte oli küll uks, mille võtit meil polnud, maha lüüa aga kuna ma kohe sellele plaanile õlga alla ei pannud, siis kutsus tüüp meid hoopis oma aeda, et siis rahulikult olukord lahti harutada. Nii me siis olime 2 minutit hiljem võõra mehe tagahoovis, Juku tagus jalkat, Lotte rullis mururibal, Kiisu hindas olukorda turvalisest puurist ja meie otsisime paaniliselt internetti, mida selgus, et kiriku tagaaias siiski ei ole. Naasesin tagasi "kuriteopaika" ja prõmmisin kõik lähedalolevad uksed läbi, saatsin sõnumeid ja helistasin lootusrikkalt numbrile, mis on ajutiselt kättesaamatu. Murdsin sisse tagahoovi, piilusin akendest sisse, kõnetasin tühju avatud aknaid erinevates keeltes, mis parasjagu meelde tulid. Null tulemust. Selleks hetkeks oli ka 3G lootusetult lahkunud. Lahke härra teadis lähedal paari hotelli olema (kontaktnumber küll ei vastanud aga tühja kah, ühe ülelennu juba saime, teine küll enam enesekindlust ei kõiguta). Kraamisime oma mustlaslaagi tagasi autosse ja võtsime suuna näidatud hotelli poole. Paha lugu oli see, et hotelliuks oli lukus... Õigemini see uks, mida kasutati 2. Maailmasõja ajal. Uuemal ajal sisenetakse maja tagant. Mingi õnne läbi juhtus üks peretuba vaba olema, vahet pole, andke see. Mis siis, et poole kallimalt kui kirikuhoovis asunud kahtlast kontingenti sisaldanud uberiku korter väärt oli. Peaasi, et oleks voodi ja saaks pesta. Mõlemad mugavused on olemas.
Nüüd ma siis tean, kuidas väga vanasti asjad käisid. Meie asendushotellis peatus aeg umbes aastal 1983, RTList jooksevad ikka need samad multad, mida mina titena vaatasin. Tore kui mõni asi jääb ajas muutumata.