Itaalia (sept - okt 2022 Austria/Šveits/ Liechtenstein/Bellano/Lake Como)

13/09/2022

13.september (Austria, šveits, Liechtenstein)
Ei ole meil Saksamaa ja sakslastega seda ühist hingamist ega sooja sõprust, ka kanged oleme rahvustena erinevalt. Jahedust suhetesse toob ilmselt ka seik, et meid eile ööseks lageda taeva alla prooviti jätta (ok, viimases hädas pakkus lahke härra oma aianurgakeses telkimise võimalust). Õhtu jooksul sain Bookingust pika vabanduskirja, asenduspindade pakkumised ja raha tagasi. Customer support töötab neil tõesti kiiresti ja kvaliteetselt (nagu meilgi GWBs). Päev ise algas nii nagu eelmine lõppes - kiirteel.


Tänaseks oli jäänud kõige lühem distants, vaid 510 km. Kilomeetrid on siinkohal petlikud, sest pärast poolt maad Saksa kiirteedel, kus parem käsi unustab, mida käigukangiga teha on vaja, sisenesime Austria pinnale. Teed muutusid rahulikumaks, rohkem tähelepanu nõudvaks. Siitmaalt ununes aga kiirteede põrgulik igavus nagu sünnitusvalugi, sest taamalt hakkasid paistma Alpid. Esmalt madalamad, siis juba järsemad, mõni lausa valge lumemütsiga. Hing hüppas sees, suu venis vägisi kõrva taha ja sõita oli lausa lust. Piiriäärsest tanklast ostetud 3.16€ jäätis lapsele ja 4.60€ kohv endale polnud veel otsagi lõppenud kui kulutatud summadest silmanurka tekkinud pisar juba kuivanud oli (need olid siis nüüd Katrin Lusti reisisaate minutid. Kes sarja ennast pole vaadanud, siis põhimõtteliselt oli tegemist saatega, mis näitas kui kallilt on võimalik 10 päeva Euroopas veeta). 40€ väärtuslikku raha kulus ka Šveitsi teemaksukleepsule, vaatasime kaarti küll nii ja naapidi aga ümbersõit oleks olnud pikk ja samas vääringus kütust nõudev (ahhjaa, Lust ütleks ka, et diisel maksab Saksamaal 2.17€ liitri eest. Nüüd päriselt aitab rahast).


Kuna kumbki meist polnud oma eksistentsi käigus veel Liechtensteini õhku hinganud ja maad puutunud, siis otsustasime Austriast esmalt Šveitsi ning seejärel juba kääbusriiki siseneda. Pisike Vaduzi linn, mis nimetatud uhkeldavalt pealinnaks, on oma 5600 elanikuga muude numbrite poolest oluliselt silmapaistvam kui seda on pindala ja rahvaarv. Tegime tiiru siia ja teise sinnapoole ning võtsime uuesti suuna Šveitsi peale.

Põhimõtteliselt silmapilgu pärast sai seekordne kiirteeralli lõpu ja algas piiiiiikk piiiiiikk ronimine. Esialgu oli lihtsalt tore, kaunid vaated, mäed ja mägijõed. Ootamatult sai rahulikust Tartu-Põlva sarnasest teelõigust soolikana keerutav serpentiin. Kõik ümberringi läks veel ilusamaks aga ka kuradi ohtlikuks. See puupulkade vahele tõmmatud pundinöör, mis kuristiku serva märkis, poleks vääratuse korral suutnud põrsapoegagi kinni hoida, mis veel autost rääkida. Kõrgus on teatavasti minu üks suurimaid hirme, seetõttu keelasin endale kõik lummavad vaated ja keskendusin teise käigu piinamisele ning järskude püstloodis kurvide võtmisele. Ühel hetkel sai hullem mööda, nii vähemalt tundus, ning tekkis soov peatus teha, mägede karastavat (27-kraadist) õhku hingata ning vaateid nautida. Aga seda me teha ei tohtinud, sest mitteEU riigina on loomadega Šveitsi sisenemine tiba komplitseeritum ja ettevalmistustnõudvam kui meie teha... viitsisime.


Täpselt mäeharjal asus piiripunkt Šveitsi ja Itaalia vahel. Olles jõudnud turvaliselt tagasi Euroopa Liidu rüppe, parkisime auto ja lippasime Alpiaasadele kuivanud lehmakookide vahele. Päris ausalt, polnud lonksugi võtnud aga puhas õhk ja vaated tekitasid paraja promilli. Mida on veel õnneks vaja? Poole tunniga sai selgeks, et... kiirteid. Sest laskumine mööda mägiteed sisaldas endas ei rohkem ega vähem kui 48 kaskaadis kurvi, millest esimese kolmandiku lahendasin telefoni teel korteriühistu toruummistuse probleemi ja kolmandal kolmandikul oleks peaaegu pidanud lahendama ühe teise umbes (söögi)toru probleemi. Põhjuseks loomulikult lamedal maal kasvanud Kalveti paha süda, mis ikka kohe väga pahaks oli läinud. Õnneks kulges viimane ots teekonnast jälle kiirteel, siis rahulikel külateedel ja lõppes... imeilusa Como järve ääres, pisikeses linnakeses nimega Bellano, mis saab meie koduks järgneva nädala jooksul.


Kus ja kuidas ning kellega me siin elame, sellest juba homme. Aurav pasta on juba serveeritud ja külm vein klaasi voolamas, on aeg end premeerida ja puhkuserežiimile häälestada.
Buona serata!

14.september (Itaalia, Como järv)


2430 km ja 28 tundi autosõitu hiljem seisab tubli KIA rahulikult hoovis ja minu käed hetkel tema rooli järele enam ei sügele. Armastan teda väga aga ka armastust võib mõnikord liiga suures konsentratsioonis olla ja see pole hea. Ka lakkamatult kedranud plaadimuusikast sai lõpuks villand (sõidukilomeetrite taustaks mõmisesid artistid Nublust Terminaatori, The Sun'ist Jaan Tätteni. Siinkohal tervitan oma põhikooli klassivenda Kaarel Kaine't, kes mälu järgi nii umbes 7-8. klassis mulle mu esimesed CD plaadid kõrvetas. Tänu talle mängivad veel tänagi autos Nexus või Dynamit, Cascada või Vengaboys).


Esimene sõiduvaba hommik oli ekstreemne slow down - mitte kuhugi polnud vaja minna, mitte midagi polnud tarvis teha. Vajuta aga kohvimasina nuppu ja ole. Rütm siin 3000 elanikuga järveäärses linnas on ülirahulik, kuhu õigupoolest rutt peakski olema. Saarlase paha süda pole majast lahkunud, pigem on olukord kehvem kui eile. Tema võtab puhkuse algust ikka kohe eriti tõsiselt, peamiselt teki all horisontaalasendis. Kohalikust poest saab küll paljut, ka näiteks lugemisprille osta aga Coca Cola originaali, mis enamikke haigusi hästi ravib, mitte. Õnneks avastasin kohaliku maaelu- kaldkriips loomapoe ja seal oli Coca kenasti olemas.
Aga first thing first ehk kui laval on relv, peab see ka pauku tegema. Mitte et me nüüd kedagi sihtima ja laskma oleks hakanud aga kui on järv, millel jääd enam/veel peal ei ole, peab koer ujuda saama ehk esimese asjana keerasimegi sandaalininad vee äärde. Minna pole palju, veidi laskumist mööda mäekülge ja juba võibki varbad puhtasse sooja Como vette pista.Como järv ise on nagu tagurpidi Y, kuju mõttes siis. Meie peatume enam-vähem y-i haarade liitumiskohas. Siia sōites läbisime mitmeid järve äärde jäävad linnu/külakesi, üks kaunim kui teine. Põhimõtteliselt on kogu järve kallas ääristatud väikeste külade ja linnadega. Linnade vahel liikumiseks sobib hästi rong, mis mööda kaldaäärt sõidab. Autoga liikumine on ka variant aga kui sul just Twingot, Pandat või mõnd teist pisikest neljarattalist pole, on kitsastel tänavatel liikumine ja parkimine päris keeruline. Bellano linnake, kus meie veel mõned päevad peatume, on üks kümnetest omasugustest.
Miks siis just tema? Kodusel diivanil läppar süles sihtkoha valikut teha on ülikeeruline. Iga linnakese kohta võib lugeda pikki kiidulaule ja vaadata maalilisi pilte. Meie valiku tegi oluliselt lihtsamaks list randadest , kuhu lisaks inimestele on oodatud ka koerad. Rand omakorda ei tohiks asuda suures linnas ja majutuse hind ei nõuaks vähemalt poole neeru ohverdamist. Niisama huupi sündis otsus just Bellanost oma puhkust alustada.

15.september


Meie ajutine kodu siin Comos on hirmvana mäeküljel paiknev villa Larissa. Miks selline nimi, kes siin varem elasid või mis tegusid siin tehti, seda pole ma jõudnud host Silvialt veel pärida, laterdame aga koertest ja meie blondipäisest haruldusest.Silvia on tegus ja nägus naine, kes ilmselt puhtalt hostimisest ei elatu, sest meile tundub, et ta läheb hommikul pärast oma koerte ujutamist ikkagi tööle. Kas siin suures majas keegi peale Silvia ja tema mehe veel elab, me ei teagi. Õhtuti on uhked suured järvele avanevad aknad pimedad, puidust päikesekatteid pole neilt meie siinoleku ajal veel eemaldatud. Korter maja kõrgeimal katusekorrusel on väga kodune ja meile täpselt paras. Suuri aknaid pole meile jagunud aga nendest väikestest, mis saada on, avaneb imeilus vaade Comole. Elu kulgeb meil siin maainimeste rütmis: vara üles, hilja voodi ja päev otsa palju pingutamist ning kõva rassimine selle nimel, et ei teeks mitte midagi. Nagu iga asi, vajab ka see harjutamist. Et võõrutus liiga järsk ja organismile kahjulik ei oleks, jalutasime täna linnakese ainsa vaatamisväärsuse Orrido di Bellano juurde. Ei nõudnud suurt pingutust, sest kõik siin linnakeses asub meile lähemal kui 800 meetrit. Siis saab linn lihtsalt otsa. Ma ei tea, kas see on nüüd kohalike uhkustamine või sulatõsi aga väidetavalt on Orrido di Bellano linna peamine turismimagnet ja Como järve üks tähtsamaid vaatamisväärsusi. See looduslik kuru tekkis 15 miljonit aastat tagasi Pioverna jõe ja liustiku erosiooni tõttu, mis on sajandite jooksul kujundanud kalju hiiglaslikeks aukudeks, tumedateks kuristikeks ja koobasteks. Kitsast kanjonit saab külastada tänu kõrgetele veevaatega seintele ankurdatud jalgsildade süsteemile. Hullult kõrge ja kohutavalt hirmutav aga no kurja, teine on 15 miljonit aastat pingutanud, et selliseks saada ja siis ei lähe minusugused argpüksid vaatama. Kui juba viiekas näo eest makstud, siis tagasi ka enam ei pööra.


Kuna Lotte polnud hommikusest ujumisest ikka veel ära kuivanud, tuli päikese ja tuule käes tiirutada, et ta enam rohkem kasutatud põrandalapi järele haisema ei hakkaks. Seadsime sammud tuttava mänguväljaku poole, kus Jukule kohalike rosinasilmsete bellade ja bellodega mängida meeldib. Veits närvi ajab teda see, et keegi tema korraldustele ja mängujuhistele ei allu aga ju on lihtsalt kehv tiim ja seda ei annagi normaalselt juhtida. Meie üllatuseks oli järve äärsele promenaadile laiali laotatud miskit sorti väliturg, nii väikeses kohas tekitas see korralikku elevust, ostunäljas inimesed sumisesid peenemat Itaalia näputööd ja moekaupa vaadates nagu kärbsed värske s*tahunniku ümber. Kõik maksis vähe aga polnud ehk niivõrd minu vajadustele vastav (voodipesu, laudlinade, põrandamoppide ning deflonpannidega pole meil siin tõesti puudust tulnud kannatada). Pikal 700-meetrisel teekonnal koju läheb iseenesest mõistetavalt kõht tühjaks, ka neil, kes eelmisest päevast pool on tualettpoti kaisus veetnud. On see olustikust, toorainest või oskustest tingitud aga kōige tavalisem, kolmest komponendist koosnev pitsa viib lihtsalt keele alla. Pole vaja extraid nagu näiteks ananass (sorry, keda nüüd närvi ajasin. Pliis, ärge itaallastele öelge, et me nii ropusti nende rahvustoiduga ümber käime). Esimest korda elus oli ka noorhärra valmis pakutavat sööma, olukorra eripärasusest lummatud vanematel jäi toibudes üle vaid nentida, et tegemist oli suure veaga- meile jäi närida pisku sest pitsast.
Saatsin mehed kõige krõbedama palavuse (täna-homme vaevleme veel 27-kraadise kuumuse käes, edasi peaks ilm sügisele omasemaks ja talutavamaks muutuma) eest katusekambrisse tuttu, et külm vein saaks päikeselisel terrassil teha seda, milleks ta loodud on.

17.september


Mis on ühist vilgastel siidiussidel, diktaator Benito Mussolinil ja meie reisiperel? Esmapilgul kolm täiesti seosetut tegevusliini jooksevad sujuvalt kokku ühes pisikeses Itaalia linnakeses, väikeses mäepealses häärberis. Villa Larissa põnevast minevikust ja oleviku kodusest atmosfäärist on isegi veidi kahju lahkuda aga on aeg edasi liikuda. Kuivõrd paigalseis võrdub minu jaoks tagasiminekuga, ja milleks minna tagasi kui saab edasi, siis pakkimisest ja tassimisest pääsu ei ole. Esimeses hiilgan mina, teises kaamel-Kalvet.
Nii pikaks eemalolekuks pakkimine on omaette ooper. Neile, kes soovitasid hambaharja ja trussikud kotti visata ning START!, teile... soovitangi seda teha.
Meie valmistumine algas paar nädalal enne väljasõitu kui esmasesse pakkimisnimekirja lisandus iga päev hunnikute viisi igapäevaeluks vajalikke esemeid. List sai niipalju pikk, et kuni stardipäeva hommikuni polnud täpselt teada, Kas see kõik ka autosse ära mahub või tuleb hakata ohverdusi tegema. Selleks, et kogu mandist, mis sai 3 kohvrisse , 3 suurde seljakotti, 5 väiksemasse seljakotti, spordikotti ja muudesse prigudesse-pragudesse mahutatud, on valminud dokument, mis lisaks eseme enda nimetusele sisaldab ka infot tema täpse asukoha kohta, hiilgav logistiline projekt. Nii, et kui sa soovid täpselt teada, kus asuvad näiteks depilatsioonipaberid või ristpeaga kruvikeeraja, siis aja vaid listisnäpuga järge, ava õige kott või kohver ja kasuta (ning jumala eest, ole inimene ja pane pärast samasse kohta tagasi). On varusid, mis aja möödudes vähenema hakkavad (nt kassi- ja koeratoit) ning neid, mis asemele tulevad (nt veinid ja limoncellod) sest loodus tühja kohta ei salli ning kui autorehvid on juba maksimumraskust kandma pumbatud, siis ärgu nad vähemaga leppigu.
Tänased tuuled siin Como idarannikul võtavad tormimõõte (kuigi googeldatud tuulekiiruse selgitus ütleb, et tegemist on mõõduka tuulega), mispärast otsustasime pärast hommikust ujumist tagasi oma mäepealsesse pelgupaika varjuda, ehk on õhtu seekord hommikust targem.Lugemisega on nii, et soodsatel tingimustel võin neelata kaks raamatutpäevas, siis aga jagub nädalate viisi tegemisi ja mitte ridagi peale jooksvate päevauudiste silme alt läbi ei liigu. Täna, ütlemata tuulisel hommikupoolikul kui sokitrippide praktiline funktsioon oleks tõestust saanud, avasime lapsele eestikeelse Go3-e taevaväravad ühes plejaadi multikavalikuga, Madis keris end diivanisse, mina kiiktooli ja korraks tekkis õnnis hetk (sa viibi veel). Haarasin kätte paljukiidetud ja äsja kinolinale jõudnud "Kus laulavad langustid" paberversiooni ning olin juba mõni minut hiljem segaduses, kas visata see käes ja pöörduda tagasi oma lemmiku, reisikirjanduse juurde või anda veel üks võimalus, sest äkki läheb paremaks... Kui on midagi, mida ma silmaotsaski, eriti veel kinolinal või raamatukaante vahel, ei kannata, on see ikk ja hala, raskus, muserdavad tingimused ja räämas inimhinged. Seda on igapäevaeluski piisavalt palju (see, et Võsareporter on igaveseks ekraanidelt lahkunud, ei tähenda, et sarja kangelased, päriselu sisuloojad ja tegevuspaigad oleksid meie kõrvalt, vahelt ja ümbert kadunud). Ilma googeldamata poleks teadnudki, mida teose pealkiri tähendab, kes on need salapärased langustid, kes laulavad..?
Wikipedia: Langust (Palinurus) on kümnejalaliste seltsi langustlaste sugukonda kuuluv vähiliste perekond.
Kuulge, sõbrad. Vähid?? Ok, võib-olla on kõigel sellel lõpuks loogiline seletus. Annan veel asjale aega, sest aega mul on.

Share