Itaalia (sept - okt 2022 Dezensano del Garda)

18/09/2022

18.september Tere tulemast Desenzanosse!
Et rahulik maaelu meeldima ei hakkaks, inimhulgad ja shoppamise võlu/valu ei ununeks, kolisime täna ümber umbes täpselt 10 korda suuremasse linnakesse kui seda oli armas Bellano. Ooo big city life!

Teekond ühe järve juurest teise äärde ei olnud pikk, tühised 140 km aga üldine pilt ja eluolu on hakanud muutuma. Kaugele siit on jäänud Švetsi puhtus ja Saksa korrektsus, autoaknast välja vaadates on selge, et maad võtab lõunamaine stiil ja muretus. Muretuse musternäidis on meie siinne kodu. Oeh! Kuidas saab olla, et itaallased, olgu 8- või 88-aastased, näevad nii stiilsed, sätitud, mukitud ja lakitud välja nagu oleks just Vogue pildistamiselt saabunud . Oma garderoobi pärast tunnen juba ammu piinlikkust, pole ime, et meid venelasteks peetakse aga no nende kodud... Itaallaste sisustusmaitse on... pehmelt öeldes maitsetu. Või no tegelikult ei, ka 90'ndate Mustamäe paneelika korteris oli ju mingi maitse. Ja selle üle teatavasti ei vaielda.

Millise nurga alt, missuguseid imeprogramme kasutades saadi meie siinse villa korterist Airbnb's ilutsevad pildid..? Igatahes au forograafile. Pärast tunnikest Tuhkatriinu kombel küürimist, tubade tuulutamist ja väikest visuaalset tuuningut kannatab siin lühiajaliselt ju ollagi. Tuubi pahtlit ja tuututäie silikooni oleks võinud küll kodust kaasa haarata, sellega saaks siin imesid teha aga no kui need logisevad romantilised kreeka stiilis aknad päris eest ei kuku ja vannitoalaes olev pilliroomatt kaela ei lange, siis praod, augud, kriimud, vildakad kapiuksed ning maailma koledaima kivipõranda võib tegelikult ära kannatada.

Hoov maja ümber on see-eest mõnus, granaatõunad kasvavad otse KIA kohal parkimisplatsil, bassein on sukeldumisvalmis ja magamistoa aknast avaneb imeilus vaade Garda järvele.

19.september

Desenzano on Garda järve äärsetest linnadest suurim, 30 000 elanikku ja ilmselt teist sama palju külalisi. Miks me just selle linna valisime? A kust mina tean? Juhuslikult, tundus jäävat tee peale, kusagil mainiti, et koerad on rannas lubatud, hingehinda ei maksnud (tänaseks me muidugi teame, miks). Vahelduseks on hea ostelda toidupoes, mis on suurem kui R-Kiosk ja jalutada promenaadil, mis on pikem kui 700 meetrit. Lummavaid mägesid on siin vähem, õigem oleks öelda, et nad on kaugemal aga see-eest on kaunis vanalinn, on elu ja melu.

Kui valida saab vaid ühe järve, puhkus on lihtsalt selline lühemat sorti, siis kumba eelistada?Mõlemad järved asuvad looduslikult kaunite mägede rüpes, Como küll igast küljest, Garda pigem põhjast ja läänest. Järvede allikatest ja lumesulamisest pärinev vesi on sügavale läbipaistev. Kui Katrin Lust oma überhinnalises reisisaates nimetas Gardat aastaringi külma veega järveks, muutusime pisut murelikuks - on see Lotte liigestele ikka ok, saab laps üldse rannas mängida ja minusugune külmavares kordki end vette kasta? Jumal teab, kus kuradis ta kooserdas või kui külm on tema külm aga veetemperatuuril Como järve omaga tuntavat erinevust ei ole. Tõsi, üks mure on Gardaga küll. Nimelt hoiatavad järveäärsed sildid (just vanalinnast paremale jääva promenaadi ääres), et ujumine neil aladel vaid omal vastutusel, sest madalal kaldavees elutsevad linnud eritavad... miskit asja, mis võib nahaärritust tekitada. No ma ei tea, ju see tavaline pardis*tt on, mis muud. Vaevalt see miskit halba saab teha meile, kes me sogase ja räpase Läänemere ääres elama oleme sunnitud. Need pardid tunduvad olevat itaallaste aeglase ja muretu elustiili endalegi normiks seadnud, miks muidu nad koerale külje alla ujuvad, vaevu meetri kaugusele hulbivad?

Linnakesed järvede ääres on sama kunstniku lõuendile maalitud akvarellid, väikesed, vanad ja värvilised. Järvi ümbritsevad ohtlikud käänulised mägiteed ja lugematud matkarajad.

Öeldakse, Garda järv on Como maalähedasem ja looduslikult metsikum sugulane, tuntud oma meelelahutuslike lõbustusparkide, Rooma ajaloo ja väljakujunenud kaldapiirkonna poolest. Como kallim, Garda veidi soodsam. Sarnasusi ja erinevusi on kindlasti veel kümneid. Aga lõpuks kehtib ikka reegel, et kellele ema, kellele tütar. Oma mätta otsast vaadates on kahju, et järvede peale kokku on tuhandeid kilomeetreid randasid aga kõik nad on kidurad, pisikesed, kiviklibused. Meie mõistes ilusat randa nagu polegi. Õppetund on klassikalisest ilust erinevas kaunist näha.


Desenzanost sugugi mitte kaugel (napid 35 km) asub eesti muusika austajatele laulusõnadest ja Koit Toome tapjapilgust tuttav linnake nimega Verona. Sinna me seekord ei lähe, 2017.aastal kui eelmainitud hitt oli populaarne, sai huvi pärast käidud. Lisaks ilusale vanalinnale, "Kirjad Julijale" seinale ja rõdule on meelde jäänud rongist saadud vastik põiepõletik, mistõttu võin uhkeldamata öelda, et olen külastanud vähemalt poolte Verona söögikohtade wc-sid.

Ka Veneetsia on peaaegu siinsamas - 1,5 tundi sõita. Sinna me samuti seekord ei põika, sest koeral on seal kitsastel tänavatel palav ja paha, pole mururibagi. Lapsele ei jagu mänguväljakuid ja ainus lõbu gelato näol muutub ka suurimale jäätisesõbrale ühel hetkel vastikuks. Veneetsiaga on selline lugu, et see on erakordne paik, väga ilus linnake, omapärane, erakordne aga rohkem kui kord või paar sinna ei trügi. Kiired ja odavad otselennud Milanosse ning lähedal asuvad valikud annavad seega võimaluse nii linna- kui rannapuhkuseks. Veel ei ole hilja tulla, päevased temperatuurid jäävad 22 ja 25 kraadi vahele, turiste on vähemaks jäänud, teha ning näha on palju ning toit... no see ei küsi aastat ega aastaaega.

 


21.september

Tulles vastu fännide ja oma pikaaegsete lugejate soovidele, kajastan täna pikemalt nende matkasellide tegemisi ja mõtteid, kes ise veel kirja- või kõnekeelt ei valda.

Te olete esitanud nende kohta palju küsimusi. Kui miski oluline info peaks postituse lõpuks jääma segaseks, siis tehke häält.

Triost laps-koer-kass on laps vaieldamatult kamba parim kohaneja. Vahet pole kas auto, rongi, laeva või lennukiga, talle sobib minemine ja kohal olemine. Anna veel soojad õhutemperatuurid ja "Let's go, emme", "Gimme, gimme some speed" on need ergutushüüded, mis sunnivad sammu kiirendama. Eks tal ole ka omajagu kogemust ajast, mil ta 3-kuusena Jordaania "sõjakoldesse" tassiti ja sealt edasi juba siia-sinna, üles-alla ühes meiega on liikunud. Öeldakse, et lapsed valivad ise endale vanemad... Jukul läks kas midagi väga viltu selle valikuga või otsustaski ta riski võtta ja valida sõgedatest need sõgedamad. Itaallased armastavad lapsi, Jukukese blonde juukseid ehk veidi liigagi palju aga kuna tüüp ise seda tähelepanu naudib, ette ütlemise järgi naeratades muudkui "gaatsia, gaatsia" hõikab, lepime meiegi liiga laiade naeratuste, lehvituste ja pikalt saatvate pilkudega.

Üsna vähekogenud ning veidi pekki läinud lapsevanemana jälgin kõrvalt pingsalt ka teisi saatusekaaslasi ja olen selle lühikese aja jooksul teinud juba hulgaliselt ülestähendusi. Teiste vigadest räägin mõnel järgmisel korral.

Meie väike Kiisu (sõidukogemust 1 aasta, u 1000 km/kuus) näikse lisaks võitlusvaimule ja ellujäämisinstinktile olevat ka hea kohanemisvõimega: uurib, nuusib, kraabib, hüppab ja viskab siis küllili ning magab. Teda ei häiri karvavõrdki uued paigad, vastupidi, need näikse olevat võimalus oma haaret laiendada. Itaaliasse jõudes sätitasime end esmalt elama Silvia, tema mehe Marcco ja nende kahe koera, kuldse retriiveri Onda ning musta segaverelise Tokyo juurde. Perenaise väitel pole kumbki koer oma elus kassidega kokku puutunud (raske uskuda, sest elavad nad päevasel ajal enam-jaolt oma suurtes õuevaldustes), mistõttu kartis Silvia tõsimeeli, et häälekalt haukuv Tokyo kassi lihtsalt ära sööb. Ütleme nii, et hoidsime Kiisu toidukausid alati täidetuna, muidu oleks vaene Tokyo võinud lõpetada nende punaste lõugade vahel ja alles jäänud tast heal juhul vaid välja köhitud karvapall. Kiisu hoovikäikude ajal hoidis Tokyo end targu kaugele või kadus sootuks tundideks. Selline hirmuvalitsus sai hoovis kehtestatud. Garda äärde kolides läks asi hullemaks, koeri on siin kokku 3: labradorid Buldo ja Mathilda ning poni mõõtu dogi Olympia. Esimene neist on üks paras kiimakott, kes ahistamise eest vabalt mingi paragrahvi võiks saada. Teine on vana rahu ise, sõna otseses mõttes 14 aastat vana rahu. Mulle nabani ulatuv dogi ehmatas esimesel hetkel mindki kergelt kõhust lahti aga õige pea sai selgeks, et suure kere sees on väike pelglik hing. Kogu see kari trügib lifti kui me majja siseneme ja hoovi kaasa kui Kiisut jalutame. Kiimakott Buldo sai esimesena peksa ja ropu susisemise osaliseks, nüüd hoiab ta targu distantsi. Dogi ja Mathilda ei näikse Kiisule mingid vastased olema, neid ta ei karda.

Lotte (sõidukogemust 8 aastat, u 1000 km/kuus) vastupidi on meil üliempaatiline ja õrnahingeline, tõeline preili. Siit ka põhjus ja ühtaegu vastus paljude küsimusele (õnneks jätsid mitmed ka taktitundeliselt küsimata) "Mille kuradi pärast te kassi ja koera teise Euroopa otsa kaasa võtate???" Las ma siis seletan. Nädal või paar oma perest, ja lemmikud kuuluvad 100% täieõiguslikult meie pisikese pere hulka, eemal olla ei ole ängistav, selle kannatab ära. Seda enam, et oleme alati valinud parimad hoidjad ja tingimused. Kaks kuud on aga hoopis midagi muud (siinkohal mitte muutuda inimesena egoistlikuks ja unustada, et kasside-koerte ajaarvamine käib hoopis erineva kalendri järgi kui meil). Kui üks koera-aasta võrdub umbes 7 inimese aastaga , siis 2 kuud teeb rohkem kui ühe terve inimaasta, ma pakun. See on vääääga pikk aeg. Vene sõjavägi on ehk viimane asi, mis sundis peresid nii pikalt lahus olema, õnneks on tänasel päeval vōimalik enamjaolt ise valida, kellega, kus ja kui kaua olla või mitte olla. Meie otsus on olla koos, sest nii on kõigile parem. Autoreisi kasuks langeski üksmeelne valik (meie peres ongi otsused enamjaolt üksmeelsed - iseendaga pole ju mōtet vaielda) peamiselt Lotte heaolu silmas pidades. Kui Kiisu oleks võimeline edukalt lennukisalongis reisi kaasa tegema, siis Lotte neid tunde pagasi hulgas üle ei elaks.

Üldjoontes pole lemmikutega reisimises miskit keerulist. Nii nagu maratonikski tuleb eelnevalt treenida, vajab ka taoline liikumine harjutamist, päris külma puusaga ma peale ei hüppaks, pärast on jama. Meil on nii umbes 17 aasta jagu spetsiifilist kogemust, mis ulatub kaugetesse hallidesse aegadesse, kus meil veel autotki polnud ning liikumine käis ühistranspordi ja kaugliinibussidega. Oh jummel, olid ajad. Selle kõrval liigume praegu isesõitva Teslaga, millel on lennuvõimekus.

No minusuguse koonri jaoks mängis autotripi kasuks otsustamisel loomulikult rolli ka rendiautode neeruhind, oma KIA aitab selles osas kulusid kenasti kontrolli all hoida. Vali siis ise, milline põhjendus sinu jaoks seda peretsirkust paremini õigustab.

Aega on lemmikute jaoks siin olles loomulikult oluliselt rohkem kui kodus. Kiisu käib üks kord nädalas metsatiiru asemel õues nüüd igapäevaselt, saab oluliselt rohkem tähelepanu ja paisid, ei hävita ennastunustavalt juhtmeid ja mööblit nagu kodus kombeks, magab aeg-ajalt suisa voodis, mis on tõesti eriline, sest tema põhipleiss on ikkagi alati söögilaua keskkoht. Lotte igapäevastest tunni-paaristest kodustest jalutuskäikudest on saanud paari-kolmesed. Kui Eestis on ujumishooaeg juba lõppenud, siis siin jagub seda veel julgelt paariks kuuks. Kui on üldse midagi, mis võiks sellele koerale veel rohkem meeldida kui söömine, siis on see justnimelt veerõõmud. Isegi tema hammaste pesuks oleme taas aega leidnud (Lotte meelest võiks selle piinamise vabalt kohemaid lõpetada) ja see juba näitab midagi.

Jääb mulje, et igas kohalikus peres siin on koer või paar. Neid on tõesti palju, liiguvad nad ehk veidi kummaliselt, umbes pooled tulevad vastu lapsekärusid meenutavates sõiduriistades, mida peremees/perenaine enda ees muretult lükkab, aga vahet pole, on näha, et neid armastatakse ja kaasatakse. Loomavaenulikust keskkonnast tulnuna vahime ikka siin ja seal pead kuklas ringi, et kus on keelav silt, kes ümbritsevatest inimestest on sellise näoga, et kargab kohe kallale lõugama ja peast loomapidamiseeskirju deklameerima... süda puperdab, närv on sees. Nagu oleks äsja panka röövinud. Aga kedagi ei tule. Ühtegi loomi vihkavat keelumärki ei ole. Ela ise ja lase teistel ka elada. Koos ongi toredam.

Aga lemmikutest kirjutama ei tulnud ma täna mitte ainult nõudliku lugejakirja tõttu. Meie peres on täna pidu, on tort, on küünlad, sünnipäevalaul ja võidunuks paitatud kasukas. Meie ühel ja ainsal blondil printsessil on sünnipäev. Head kaheksat, armas Lotte!



22.september

Täna pakime oma vähest kaasavõetud maist vara suurima rõõmuga. Ainuüksi mõte sellest, et homme lööme selle peldiku ukse enda selja taga kinni (mitte väga kõvasti, sest on suur tõenäosus, et see kukub eest ära) tekitab hea tunde. Lahe on minna teele, jõuda uude paika.Igasugune tolerantsus selle korteri vastu on nüüdseks otsa saanud. Sa vōid ka mõlemad silmad kinni pigistada, olla lausa kurt ja pime ühes isikus aga fakt, et siin pole ühtegi täiesti tervet/normaalselt töötavat/ilusat/mugavat seadet, mööblitükki vōi lahendust viib mõistuse kadumiseni. Tehtud suurpuhastuse ja remondi eest palun tasaarvelsuse igatahes otse oma kontole kanda. Kappide uksi, ei köögis ega teistes tubades, puutuda ei maksa. Need kukuvad esmalt iga liigutuse peale viltu ja siis pärast paari korda näppimist päriselt eest ära. Meie voodi jalutsi puitkonstruktsioon lahkus omalt kohalt juba enne esimest ööund, lapse voodipõhja ribidest üle ühe on puudu või ei suuda oma kohal püsida, nii et väiksemagi vähkremise peale magab kutt tagumik vastu maad. Dušist väljuv veenire on nõrgema survega kui kevadisest kasest voolav mahl. Akende kohal laiuvad praod on juba nii suured, et on aja küsimus, millal talvine lumi neist sisse pressib. Seisa või wifiruuteri kõrval aga seda va paari pulka ja levi ei ole ega tule. No ja see kummaline hais, mille peletamiseks sai tuulutatud ja hunnik kallist lõhnaõli raisatud, pole kadunud ja ei kaogi ilmselt mitte kunagi. Pärast seda kui Juku eile juba teist korda üsna värske koeras*ita sisse astus (seda siin jagub, kohalikel pole erilist tulist ruttu lemmiku julkade koristamisega), otsustasime, et saab, mis saab aga paneme pesumasina huugama, palume taevaisa ja loodame, et see masin enne susse püsti ei viska kui meie ihupesu jms on sealt läbi käinud. Mine tea, millal jälle pesu pesta saab, tasub riskida. Ilmselt meie kannatuste kompensatsuooniks, kuidas muidu seletada seda, et puhas pesu ühes tükis ja ilma plekkideta masinast väljus, pidas masin vastu. Kuna pesuaega oli enne und napilt, püüdsin Google translate abiga leida lühima pesuprogrammi. "Breve" ehk lühike andis lootust aga ostus siiski piisavalt pikaks, et mõista - meie ja kohalike ajaühikud ongi erinevad.

Itaalia keelega on sedasi, et loomulikust intelligentsist laekusime paika umbes kümne varemõpitud väljendiga. Tundus alustuseks piisav (kuigi keeleõppe äpp ootas juba üle aasta telefonis, et teda kasutataks... no polnud aega) aga sai kiiresti selgeks, et hätta jääme me selle piskuga varem või hiljem. Pigem varem. Sellest sündis rutiin igal päeval vähemalt 3 uut sõna või väljendit selgeks ōppida. Kui kõik läheb plaanipäraselt (ja meil tavaliselt ei lähe), siis peaksime tagasi pöörduma rohkem kui 150 kohaliku väljendiga. See juba oleks midagi.

Tänahommikune esimene pika täislausega kohvi tellimine läks muidugi kohe pekki, eksisin paari olulise reegli vastu (vōi, lohutan ennast, et barista ei saanud minust lihtsalt ōigesti aru) ja nauditava sooja joogi asemel krimpsutasime mōlemad nägusid ning loobusime pärast esimest lonksu. Kui unine ujumisring ja vanalinnatiir tehtud said põrutasime linnast välja, otsejoones Gardalandi. Suurema lapsega või lapsemeelsed ilma lasteta võiksid selles hiiglaslikus lõbustus-veepark-akvaarium-filmimaailmas veeta päeva või paar. Meetristele on teatavasti enamik lõbu keelatud, tänu millele pääsesime ka meie hullumeelsetest atraktsioonidest ja leppisime vaid turvalise veealuse maailma ja merelōvideshow-ga. Kiire, lihtne, mittehirmutav. Tagasiteel sattusin mingi valepöörde tõttu kogemata jälle kiirteele ja ei pääsenud tolliputkadest ega -maksust. Asi polegi rahas, see kuradi putka räägib ju vaid kohalikku keelt ja iga jumala kord olen mina see oma autorivi tropp, kes kordamööda sularaha ja kaarti putkasse topib, need sealt välja "sülitatakse" ja mina jälle topin. Kuidagi saab see pull iga kord läbi ja tõkkepuu tõuseb. Mis on täpne valem, ei teagi.

Õhtu lõpetuseks tegime veel kiire praamireisi poolsaare tipus asuvasse väikesesse turismilinna Simionesse, kus sõime hiiglaslikud jäätised aga enamik kohalviibitud ajast kulus praami ootamisele, mis hilines tubli pool tundi. Õnneks polnud ootajate aeg igav - Juku esines oma klounikavaga, Lotte näitas oma kaunemaid külgi otse kai peal.

Esialgne plaan nägi homseks ette varajast starti, et umbkaudu pooleteist tunniga Parma nimelisse linna jōuda. Ei, mitte ainult juustu ja singi pärast, kuigi seda ka. Plaan oli eestlasi kohata ja üks pisike sünnipäevgi maha pidada aga kui täna hommikul saabusid uudised koledast viirushaigusest, siis muutsime taaskord plaani ja näeme tegelikult alles homme kuhu ja kuidas jõuame.