Hoya de Los Patos ehk tagasipöördumine Pardiauku (juuli 2025)
Ütleme nii, et kui ilm ei tule inimese juurde, siis läheb inimene ilma juurde. Juuni on põhimõtteliselt läbi, kummikud on kannad villi hõõrunud ning viimanegi eestlaslik kannatuseraas tormituultega minema pühitud.
Katkenud kannatusi oli tänane Riia-Alicante lend paksult täis, sest vettinud ja kaamete eestlaste kontsentratsioon lennukis oli nii paks nagu oleks tegemist otseliiniga Maarjamaalt.
Aga ärge te arvakegi, et me lõõgastavale puhkusele suundusime. Oh ei, kaugel sellest. Tõsine töönädal maja-, lapse- ja loomahoidjatena Pardiaugus ootab ees. Selline moodsa aja Tuhkatriinu lugu.
Et ei jääks muljet nagu me oleksime päev läbi soojas merevees hullanud, promenaadil jalutanud, jahutavaid kokteile rüübanud, kuldpruuniks päevitanud, lihtsalt mõnulenud ja mitte midagi teinud… Siin Pardiaugus ajab üks töö teist taga, vedelemiseks pole hetkegi: must pesu paljuneb iseenesest, kass vajab pügamist, maapind kõrbeb ja kurk on longus nagu… noh, teate küll. Söögitegemisest ja söötmisest ma ei räägigi. Basseini jaheda vee transportimine, triiki täis külmkappi veel kuhja heade palade pressimine, külje keeramine, et kangeks ei jääks.
Täna kannatab isegi kirjutada, sest käed ei värise enam. Teadagi, millest, tahate te öelda. Oh ei! Kaugel sellest. Elame siin kristlike õpetussõnade järgi ja seda va elunektarit… kui, siis ainult natukene.
Eile õhtul tuli parajas eas naistel plaan tennist mängima minna. 30 kraadi meid ju ometi ei peata. Põlebki pekk paremini.
Liitusid ka nooremad jalkapoisid, kellega oli meil soov mõõtu võtta. Üsna kiiresti sai kõigest sellest sportlikust tegevusest meie suus võrkpall, sest vererõhk oli nii kõrge ja veekaotus higistamise tagajärjel nii meeletu, et ega see silm ega meel enam ei seletanud, mis palliga parasjagu tegemist on või kuhu seda lööma, servima või viskama peab. Ainus soov oli ellu jääda ja seda me suutsime.
Ühte ma ütlen - siin Pardiaugus on päris head sportimisvõimalused. Neile, kes jaksavad ja hinge ei heida, sest haiglat seevastu pole.
Järgmise hommiku 34 soojakraadi meelitasid meid Canelobre koobastesse, mis on (palaval ajal) üks peamisi turismiatraktsioone mitte ainult Busoti piirkonnas, vaid kogu Alicante provintsis. Asub see jahe mürakas 700 meetri kõrgusel Cabeçó D'Ori mäeaheliku põhjanõlval, kuhu ta tekkis natuke aega, no umbes 145 miljonit aastat tagasi. Vähe sellest, et koopa 17-kraadine temperatuur aitas heldimusega Eesti südasuve meenutada, andis see ka Hispaania keele kiirkursuse. Ei, kiire Hispaania keele kursuse, sest meid talutanud giidil oli tõe poolest lobisemisega tuli takus kuna järgmine ekskursioonigrupp tahtis vägisi selga tulla. Puuduliku keeleoskuse tõttu ei saanudki me teada, kuidas täpselt oli võimalik Hispaania Kodusõja ajal kasutada seda koobast lennukiremonditöökojana.
Küll aga teadsime me väga täpselt, et tahame (uuesti) Alteas ära käia. Pärast kastmisi, söötmisi, pesemisi ja kraamimisi me oma tõllanina sinnapoole keerasimegi. See Vahemere äärne 22000 elanikuga linnake on nagu maapealne paradiis, mis jättis mulle kustutamatu jälje juba jaanuaris ja üks oli kindel - tahan sinna suvel tagasi.
Kui tahta eriti ilusaid vaateid, eriti erilisi tänavaid, tõuse, langusi, omanäolisi butiike, promenaadi, merd, linna, mäge kõike ühes, siis parimatest parim, mida selles piirkonnas soovitada võiksin ongi just Altea. See Türi sõpruslinn on kohe midagi erilist. Ma väga ei vassi ega liialda kui ütlen, et see on üks ilusamaid linnu, kuhu minu nr 39 jalad on elus sattunud. Altea majanduslik edu põhinebki tänapäeval meie suguste ehk turistide najal. See hea kliima, ilusate randade ja linna iseloomustavate valgeks lubjatud majafassidega labürindikujulised tänavad meelitasid masse juba 1950-ndatel.
Aga muidu, ei mingit logelemist, ainult töö(söömine), töö(ujumine) ja töö(vedelemine).