Hoya de Los Patos (Alicante, detsember 2025)
Millisest vanusest alates see sõprade diivanil redutamine ebasobivaks pidi muutuma? Meil Jukuga ei ole see vanus ilmselgelt veel saabunud, mis muu seletaks taaskordset maandumist sellele armsaks saanud Vahemere stiilis diivanile.
Kolm pidavat olema kohtu seadus. Täitsa ilma kohtu abita oleme me juba kolmandat korda sel aastal end siin Alicante külje all asuvas Pardiaugu külas sisse seadnud, et tagant järgi jõule ja õigel hetkel uue aasta saabumist tähistada.
31.12
Kaheteistkümne õnne-viinamarja traditsioon (hispaania keeles las doce uvas) on vana Hispaania komme (aga võib pärineda ka hoopis Prantsuse või Saksa aristokraatidelt, kes seda enam täpselt mäletab), mille kohaselt süüakse 31. detsembri südaööl üks viinamari iga kellalöögi ajal, et tervitada uut aastat. Iga viinamari ja kellalöök tähistab üht eesseisvat kuud.
Punased trussikud pidavat õnne duubeldama. Need olime me Krissuga intuitiivselt juba hommikul jalga tõmmanud.
Nüüd me istume siin keras diivanil, vaatame arusaamatus keeles ülekannet Madridist ja ootame kellatornist kostma hakkavaid kellalööke, et peotäis marju kurku tõmmata ja selle kõige juures ka ellu jääda. Kui jääme, siis on uus aasta juba hästi alanud.
Mõistan nõudlike lugejate pahameelt.
Tahaks ju lugeda sellest, kuidas me vana-aasta õhtul hobutallis Sessut toitmas käisime, kuidas me Alicante promenaadil lustisime ja uduumbe piduseid täis kokteilitänaval trügisime, mismoodi ma koerte varjupaigas põrandaid mopitasin ja junne korjasin, kuidas ma peaaegu ära külmusim, mida me hommikuselt turult ostsime, mida üksteisele kinkisime, mis on varasemast teisiti ja miks ma Hispaania-nädalal veinipudeli poolegi ei vaata.
Aga mulle tundub, et olen Pardiaugust ja auguümbrusest eelnevatel kordadel juba nii palju pajatanud, et midagi uut on keeruline lisada. Ja see, mis toimub või ei toimu meil siin Pelicanose tänaval, jääb nagunii ainult nende teada, kes selles loos osalevad.
Lisan siis lihtsalt mõned mitte midagi ütlevad pildid ja tõmban hetkel kotisuu kokku.
Tark ei torma, tegid Kolm Tarka kannatamatutele eestlastele täna vägagi selgeks kui paraadi algust tunni jagu oodata lasid.
Vueeh, ja oli see vast pidu!
Mitte lihtsalt kuusele jalaga takka, aknast välja ja okkaid põrandapragudest kokku imema nagu meil jaanuari alguses kombeks. Oi ei. Kui jõuluootus on pidu ja jõulud on pidu, siis kuidas saaks jõulude lõppemine olla midagi muud kui korralik pidu?
Kuningliku postiljoni paraadiks valmistusime me hoolikalt. Soovid ja unistused said paberile ning isiklikult Kolmele Targale üle antud, et need siis Kaug-Itta saata ja täitumist ootama jääda.
Lisaks trummid ja pasunad, tantsijad ning tuleneelajad, kitsed ja kaamelid, kilode kaupa laiali loobitud komme, küpsiseid ja krõpsupakke, mida me sisuliselt kõhulil asfaldil kokku korjasime. Sekka üks fooliumisse pakitud võileib. Otsast veidi näritud. Saak parem kui Halloweeni ajal.
Ütleme nii, et siinkandis pole ükski pidu mõeldud selleks, et lati alt minna. Kui juba, siis tulede ja viledega.