Tallinn - Pariis (mai 2024)

Tallinn - Marijampole 

Pärast seda kui olin eile pika tööpäeva järel kaubandusvõrgu läbi kamminud ja viimased puuduolevad vidinad hankinud rallisin veelkord linna, et jumal-teab-mis-asjaoludel-bronnitud füsio vastuvõtule jõuda. Pärast kümmet minutit fonoluku piinamist ja vastamata kõnesid sai selgeks, et täna laseb ta mind üle. Mis siis ikka, ju venitab teine kord. Aga koju ka väga ei kiskunud, sest teadsin, et ees ootab kaheteistkümne lahtise suuga seina ääres haigutava kohvri-koti kokkupakkimine. Viimases vaatuses selgus siiski, et on vaja kärpida, sest kogu see kraam autosse ei mahu. Kõlab nagu überpõnev laupäeva õhtu, kas pole? Veel enam. Ajal, mil enamik normaalseid inimesi tatinire suunurgas magades pannkoogihommikut ootasid, olime meie juba täiskoosseisus autosse pakitud ja Tallinna välispiiri ületanud. Ütleme siis nii, et kannatus katkes seda kaugele veninud kevade algust oodates ja lihtsam oli alla anda.

Kannatamatute kannatustekarikat hakati tühjendama kohe lõunanaabrite juures, kus päike siras ja 22 oli plussis. Ka eelmisel korral nii halli ja õnnetuna paistnud Marijampolė tundub täna kuidagi rõõmus ja roosa. Väike tagasilöök tabas mind kohalikus kaubanduses, kuhu siinsete Jessede pikad küüned end külge on haakinud ja pühapäeval veinimüügi kella kolmest lukku keeranud. Aasta esimene grill ei saa aga kuidagi ebatäiuslik olla (ok, need albiinovalged vorstid nägid välja peaaegu sama halvad kui oli nende maitse). Müügikeeld müügikeeluks, aga lahketelt naabritelt saime ladusa vene keele abil kehvemateks päevadeks kõrvale pandud joogipoolist välja nurutud ning esimene õhtu võttis sobiva varjundi.

Marijampole - Wrocław

Poolas pole põrmugi muutunud. Ikka sama ilus, sama lahe ja kodune, soodne, hea teedevõrgu ja toredate inimestega. Kulus terve päev, et jõuda põhjast lõunasse, hiliskevadest südasuvesse. 22st 30sse.

Road trip tähendab lisaks ohtratele sõidutundidele ka paljusid peatusi kiirtee äärsetes tanklates ja parklates, kus saab pesta, kusta ja sirutada. Kogu see viiene kamp. Üks saab püksipõlved puruks kukkuda, üks sipelgaid süüa, üks veel valmimissooja junni sisse astuda ja nii edasi. Kätte jõudnud ilmadega võiks mõnda sellisesse kogunemiskohta jäädagi kui eesmärk poleks hoopis kaugemal.

Suurimad tänud Kuressaare Autoteenindusele, kes meile rattad alla aitas ja peatuste vahelist aega nautida võimaldab. Siinkohal pean ma muidugi ühe asjaolu kohe ära klaarima. Erinevalt kuulsatest muusikutest, influenceritest ja muidu staaridest, kellele asju lihtsalt silmapaistvate teenete eest jagatakse, pidime meie need rattad ikkagi ise välja ostma. Aga sellest hoolimata ei saa ma jätta ütlemata, et kui tahad parimat autoostu kogemust saada, siis tuleb sammud Kuressaarde seada. Ma tahaks uskuda, et ülihea teenindus ei ole kuidagi persoonist lähtuv… vaid seda jagub kõigile. Jah, kindlasti see nii ongi. 1200 kilomeetrit on muidugi veel vähe, et hinnangut anda, eks kuu aja pärast oleme targemad, aga varasemast parem on see kulgemine küll.

Üks silmapaistev uuendus on seekord veel. Silmapaistev… küll see Eesti keel on huvitav… Kalli kolleegi Kati südamerahuks asendasin ühe vildaka sangaga lopergused prillid, mis mind oma maksimaalse ebamugavusega kuidagi kasutama ei kutsunud, seekord läätsede vastu. Noh, et oleks üks poolpime blondiin Euroopa teedel vähem ja Katil rahulikum uni. Natukene rahulikum, sest juuksevärv jäi ju alles. Kui aus olla, siis võiksid läätsed ka tiba tugevamad olla, aga parem see kui mitte midagi. Või mis sa arvad, Kati?

Need soosivad tingimused on meid teise päeva õhtuks toonud Odra jõe kaldale, ühte minu Poola-lemmikusse, Wrocławi. Õigupoolest ei tea ma mitte ühtegi head põhjust, miks seda lõputute sildade, Jimmi Hendrix'i ja tudengite linna mitte külastada. Tänasel sumedal õhtul linnatänavatel jalutades tekkis selline kodune lapsepõlve suve tunne. Natuke on suurt ja natuke väikest, pisut uut ja rohkem vana…

Selle heietamise lõpetab nüüd Bolti kuller, kes tahab üliodavad pitsad kohale transportida. Ma ju ütlesin, et on kodune.

Wrocław - Allendorf

Terve päev Saksamaa pinnal ja ei läinudki midagi pekki nagu tavaliselt… kuni jõudsime SIIA. Jumalast ja inimestest hüljatud paika, põldude ja lautade vahele, poeta, pubita ja üldse mitte millegita kohta. Seinapraod toppisin ennetavalt diivanipatjadega kinni, et kass öösel vehkat ei teeks. Pole välistatud, et ta lahkub siiski… läbi kangast lae… või ronib puu otsa, mis kasvab läbi magamistoa voodi… Tere tulemast Allendorf'i!

Allendorf - Charleville-Mézières

 Maal ongi kõigest muust olulisem, et hein saaks õigel ajal lakka või utt edukalt poegitud, siledad linad või muu komfort on neljandajärguline.

Selle vahega, et kibekiire heinaaeg pole siinmail veel käes ja ühtki lammast pole vähemalt 100km ulatuses kohanud ja ma tegelikult ei teagi, mis kurat õigustab neid liivapaberkaredaid linasid ja tekikotte, mis on toodetud otse naftast, väga väikese töötluse järel… Oli see vast öö.

Eilne volbriöö möödus meie külas rahulikult. Õigupoolest polnudki siin midagi karta, sest maarahvas kasutab luuda ikkagi sihtotstarbeliselt, mitte ei ralli sellega ringi.

Plakat kolme tee ristis kuulutas, et mingi vinge maipidu on tulemas. Põnevuse pärast oleks tahtnud näha, kuidas terve küla kokku tuleb ja kõik need kolm inimest siis köit tirivad ja lõket teevad. Kella 11ks kui külaväljakule kogunema kutsuti, olime meie juba sääred teinud ja esituled lääne poole keeranud.

Neid asustamata paiku meie maailmakaardil jääb üha vähemaks. Luxemburgi kohal haigutaski tänaseni veel väike must täpp, mille nüüd hoo pealt ära värvisime. Kääbusriigi pealinna jaoks näpistasime niigi kitsast ajagraafikust napi tunni. Kalpsasime vanalinnas ühte silda pidi teisele poole jõge ja siis järgmise silla kaudu tagasi, mäest järsult alla ja siis jälle püstloodis üles. Mingit kustumatut muljet ei jätnud, aga koos riigis lokkava rohelusega oli ilus küll. Nii me läbi Luxemburgi ja Belgia Saksamaalt Prantsusmaale jõudsimegi.

Tänaseks korteri leidmine oli eile õhtul paras peavalu. Kaalusime nii Metz'i kui Nancy't, aga lõpuks langes valik 46 000 elanikuga Charleville-Mézières'i kasuks. Puhtalt finantsilises mõttes, sest pagan küll, see Prantsusmaa on ikka kallis. Selles mõttes oli Saksamaal lausa lust ööbida ja poes käia, see kõik oli kenasti talutav ka kodu-Eesti palkade juures. Asi, mida ei saa tolereerida, on sakslaste piinlik täpsus töörahva püha tähistamisel. See logelemine oleks meid täna peaaegu nälga jätnud. Aga näljane inimene läheb kurjaks. Mingil hetkel asendus kurjus hirmuga, sest vähe sellest, et Liitvabariigi jüngrid täna tööd ei viitsinud teha, olid teele jäänud linnade ja külade tänavad nii inimtühjad nagu kehvas õudusfilmis ja see oli kuidagi kõhe. Suures hirmus, et ka konnakoiva-riigi rahvas täna logeleb, tegime kusagil poolel teel kiired toidupoe shoppingud ja võime nüüd oma vanalinna katusekorteris päikese loojumist nautida, Keila tulist kossumatši jälgida ja organismi juustust-singist-veinist rõõmsaks teha. Ja homset oodata, sest on, mida oodata…