Lõuna-Aafrika Vabariik (november 2018)
22/11/2018
22.november - Pretoria/Graskop
Hei, meie siin! Täpselt 5 ja pool tundi ning 360km maandumisest Johannesburgis.
Tänane teekond algas aafrikale kohaste sekeldustega LAVi pealinnast Pretoriast (et faktid ENE omadega klapiksid, siis ütlen ära, et see on vaid üks kolmest. Teistesse jõuame hiljem).
Võtsime suuna itta. Laiad, 8-realised kiirteed muutusid iga mõnekümne kilomeetri järel kitsamaks. Witbank'i jõudes olime läbinud mitu High Crime Zone'i, aga õnneks polnud keegi ei meid ega meie Hyundaid röövida soovinud. Kolm issanda ristimärki löödud ja edasi. Sellest tulenevalt julgesime teele jäävas Dullstroomi külakeses peatuse teha ning süüa. Napikas.
Edasi võis selja taha jäänud kiirteedest vaid magusaid mälestusi mõlgutada. Ees ootasid käänulised külateed maaliliste mägede vahel. Vähe sellest, et mööda kihutavad maasturid nägid tõeliselt coolid välja, lasid nende juhid end tõenäoliselt ka lehmadest ja löökaukudest vähem häirida. Ja kui ma ütlen augud, siis mõtlen ikka korralikke kraatreid. Enamik neist olid piisavalt sügavad ja laiad, et oleksin saanud end vabalt neisse kerra keerata ja juuksetuttigi poleks näha jäänud. Sajale meetrile jäi selliseid oma 20 tükki. Hynday vaid kiunatas vaikselt hoogsate pidurduste ja kiirenduste peale.
Päeva lõpuks oleme jõudnud Graskopi linnakesse (Aafrika Põlva ), kus valitseb pilkane pimedus ja tumedate ülemvõim. Mis homme saab, seda näitab aeg.
23.november. Reede. - Graskop/Panorama Route
Üllatused jätkuvad.
Ütlus, et ühte päeva võib siinkandis mahtuda 3 aastaaega oma ilus ja valus, sai täna kinnitust. Hommikut alustasime sügises koos jaheduse ja uduvihmaga. Vähe sellest, et igapäevaselt tuleb rinda pista vasakpoolse liikluse, teedes laiutavate Kaali kraatritega, kohalike farmide liikuva toodanguga sõiduteedel, lisandus sellele kõigele veel piiiiisikene ebamugavus - kõike enda alla mattev udu. Nähtavus oli kohati olematu, mägiteedel oleks aga kombekas siiski midagi näha. No nii igaks juhuks.
Eestlase meele võib taoline puhkuseilm küll esmapilgul mõruks teha, aga kohalikud juba teavad, et sellest kaugeleulatuvaid järeldusi teha ei maksa.Saime soojad soovitused sõita Panorama Route kaugemasse punkti, Three Rondavels View Point'i. Kotiga skeptilist meelt kaasa ja Hundayle taas hääled sisse. Esimene peatus tanklas, kus esitleti paagi täitmise meistriklassi- tilguta püstolist seda va autonektarit seni kuni sõna otseses mõttes üle ääre ajab. 6 liitrit rohkem kui paaki tohtinuks mahtudagi. Täispaak omandas uue tähenduse.
Nii nagu ennustati, kadus poole tee peal udu, temperatuur tõusis ja kätte jõudis kevad. Ja see võimaldas näha kirjeldamatuid vaateid. Massiivne kanjon, nii kaugele kui silm seletas... Matkasime erinevaid radu pidid kaljunuki igasse serva, lihtsalt istusime ja vaatasime. Piusa koopad on küll ägedad, Taevaskoda näitame kummis rinnaga igale turistile, aga kõik see on ju vaid kühvlitäis liiva liivakastis.
Ilmselt oleks võinud seda kohta pimeduse saabumiseni punnis silmadega ahhetades vaadata, aga pimeda peale jäämine võrduks sisuliselt 90-ndate kõhedate Lasnamäe tänavate vahel jõlkumisega. Pealegi oli meie päevaplaan üsna tihe. Kevadest liikusime loogilist rada pidi otse suvesse-Blyde River Canyon'isse. Kividest õhkuv kuumus tekitas tunde nagu küpseksime aeglasel tulel. Väike karmavõlg plaani eest veidi aja pärast üks rammus kohalik kabjaline ära süüa.
Erinevatesse peatuspaikadesse olid sättinud kohalikud naised end nikerdusi ja käsitööd müüma. Burda lõikelehti Ma ei kogu, tikkimisest, heegeldamisest ja muust käsitööst hoian end targu kaugemale, aga nii mõndagi neist putkadest oleks võinud terve kuupalga jätta. Need värvid, need nikerdused, see eripära... Nagu ka kohalik tants, laul ja trummimäng. Wau. Vahelduseks eesti Tuljakule ja igamehe kaerajaanile on see midagi väga erilist ja meeldejäävat.
Tee mehe südamesse pidavat käima köögi ja magamistoa kaudu... Kui kodus võib minu pärast rahumeeli sirge seljaga köögist läbi jalutada, ilma, et minu puudutuse läbi seal miskit sünniks, siis siin olles pingutan hea toidu leidmiseks palju enam.
Veganid võivad nüüd rahus Seitsmeseid uudiseid vaatama minna, sest toiduks saab siin nimetada ikkagi ainult liha. Minu aktsiad tegid täna hüppelise tõusu, kui mehe liha manu viisin. Oma hosti juhatuste järgi leidsime selle planeedi omapäraseima restorani. Asukohaks In the middle of nowhere. Suurelt teelt keerata olematus kohas punakaspruunile kruusatee otse alla kanjonisse. Üle jeeli jeeli püsti püsiva silla, neljanda torkiva põõsa tagant paremale. Parkida kaljunuki kõrvale.Restoran asus fantalistilises paigas, kaljude ja mägioja vahel. Sõiduteest, asustusest, elektriliinidest ja telefonilevist kaugel. Meie kohale jõudes oli jõgi juba kilkavaid turist-lapsi täis. Suure tõenäosusega oleks portsjonid soovi korral ka sinnasamma kivide vahele serveeritud.
Menüüst puudusid küll krokodill ja jaanalind, aga muud liha võis tellida paljudes eri versioonides. Oleme võtnud nõuks proovida vaid kohalikke traditsioonilisi roogi ja praetud tofu nende hulka kindlasti ei kuulu.Lauda toodud söögiriistade, eriti noa, suurus tekitas küsimuse, kas tooraine järele tuleb ise minna... Aga ei. Lauda ilmusid traditsioonilised lihavorstid ja hiiglaslik ports liha. Salatile, kartulile või muule tilulilule neis plekk-kaussides lihtsalt enam ruumi polnud.
Küsisin just Madiselt tema tänase päeva eredaima hetke kohta ja sain vastuseks... See restoran. Meestega on lihtne.
Ühesõnaga. Kui juhtute midagi siiakanti ära kaotama ja sellele järele tulema, siis Boskombuis Pots Luck tärnideta ja elektrita restoran on see, kuhu tasub eksida.
24.november. Laupäev.
Unistuse täitumine.
Iseenda unistusi täita ei ole keeruline. Sōnastad soovi ja leiad viisi selle täitmiseks. Palju enam pakub mulle rōōmu teise inimese unistuse täitmise jälgimine. Krügeri rahvuspargis, Lōuna Aafrika Vabariigis, vabalt elevate metsikute loomade jälgimine, eelkōige lōvi nägemine, on olnud Madise unistus juba pikka aega. Et kas me siis nägime lōvi?
Alustasime oma 4.päeva Graskopi linnakesest. Ilm oli vōrreldes eilsega 180 kraadi pöördunud. Paremuse poole. Sōitsime läbi Hazyview linnakese, mis on tavaliselt viimane peatus enne Krügeri rahvusparki. See on koht, kus täiendada oma söögi- ja joogivarusid. Ettenägelike eestlastena oli meie Hunday pagasnik juba triiki liha, köögivilju, snäkke ja jooke täis. Plaanisime järgmised kolm ööpäeva veeta peaaegu tsivilisatsioonist eraldatuna.
Kuna kohalikel valgetel on veendumus "If you go to malaria area, you have to drink lot of gin&tonic" , siis alustas härrasmees Kalvet selle soovituse järgimist juba varakult. Mina toetun jätkuvalt oma haruldasele veregurupile ja loodan, et keegi ei soovi mind näksida. Eestipärane sääsetōrje OFFi näol(mis siis, et toodud Brasiiliast) leiab ikkagi kasutust.
Sisenesime maailma ühte vanimasse ja kuulsaimasse Krügeri rahvusparki Phabeni värvava kaudu, mis asub vaevalt paari kilomeetri kaugusel Hazyview linnast. Vaevalt saja meetri pärast kohtasime tee ääres kaelkirjakut, kellele järgnesid koheselt mingid meie jaoks tundmatud kabjalised. Karjana. Ja siis elevant.
Kui Tallinna loomaaias oled sina, tara, tühimik, tara, kusagil kaugel elevant, siis siin on see majesteetlik loom sinust reaalselt paari meetri kaugusel. Koos väikese elevandipojaga. Ja kärbestega. Ja putukaid nokkivate lindudega.
25.november.Pühapäev.
Ei ole puhkepäev, sest loodus ei puhka.
Et kas me siis ikkagi nägime lōvi? Õige pea jōuan selleni ka, enne aga mōni rida olmejuttu safari köögipoolelt. Eilse päeva ōhtuks, pärast seitset tundi veretut jahti, jōudsime ööbimispaika. Terve rahvuspargi peale on oma kümmekond hästiorganiseeritud camp'i. Need on nagu omaette väikesed linnakesed koos tankla, restorani, poe, pesemis- ja ööbimisvōimalustega. Camp'ides on range kodukord, millest kinni pidamine on ainus võimalus siin viibida. Vastavalt soovile ja rahakoti paksusele on vōimalik valida erinevate telgivariantide, hüttide, bungalote ja majakeste vahel. Majutus on mōistlik varakult internetis ära broneerida, sest ehku peale camp'i tulles vōivad kōik kohad juba täis olla. Eriti kōrghooajal.
Mäletan seda augustikuu suvepäeva Kihelkonna maja hoovis, mil püüdlikult 3G-d otsisime ja ööbimisi broneerisime. Kuna olime AirBalticult ja SASilt lendude hilinemise eest hulga hüvitist skoorinud, siis tundus luksus keset Krügeri rahvusparki juba käega katsuda.
Odavaim, ehk telgi variant ei tulnud kōne allagi, sest kui on midagi, mida ma EI TEE, siis on see telkimine. Eriti olukorras, kus näljane gepard vōi puma aia taga luusimas käib. Kōik tugevaid seinu omavad ööbimisvariandid on aga juba kaunikesti kulukad. Meie esimeseks valikuks osutus armas Lower Sabie Main Camp looduspargi idapiiril, Mosambiigi riigipiiri vahetusläheduses. Kuna bungalod olid broneerimise hetkel kōik juba hōivatud, olin nōus kehvema kategooria hütiga. Viga!
Meie sōbrad, metsarahvas Paikuselt (tervitusi Kristinale ja Kristole!), lööksid taolist "luksust" nähes kindlasti käsi kokku, aga mina küsin, kus on mu Hilton?
Meie savist ja ōlgedest hütt maksis hinnalised 150€/öö. Oleks mul praegu WiFi, siis ma uuriks, millise villa ukse me sellise raha eest näiteks Kaplinnas enda järel lukku võiks panna. (Eesti numbriga telefonid rahvuspargi territooriumil levi üles ei leiagi, mis tähendab, et helistamine on ka parima tahtmise juures võimatu. Kolmandasse telefoni ostsime kohaliku SIM-kaardi ja laadisime netimahtu. Peamiselt googeldamiseks ja gps'i kasutamiseks. Oli tark tegu.)
Väljast pole ju hütil vigagi, selline rahvusromantiline. Aga seest... Holy moly. Ma olen Patarei vangla konge mōned korrad seestpoolt näinud, meie omal siin puuduvad vaid trellid. Kuna aga pageda polnud kuhugi, siis lubasin vastumeelselt oma kohvrid siiski tuppa tōsta. Kalvetile meeldib, hōikas ta just repliigi korras vahele. Ju on kuumus temaga üks null teinud...Ühesōnaga. Kuna väljas meeldis silmale rohkem ja mägedes külma saanud kehale sobis 30+ soojakraadi imeliselt, siis sättisimegi end kogu ōhtuks hütiesisele ?terrassile? Laud, toolid, grill. Kōik. Minimaalne, aga see-eest on see hütiesine grillnurgake väga kena - suure tundmatu troopilise puu all, punakal kõrbeliival. Noore skaudina asusin esimese asjana tuld üles tegema. Oksi, mida põletada, siin ei leidu. Ka paberiga on kitsas käes. Parema puudumisel põletan kaasa võetud ühekordseid papptaldrikuid. Pakendis grillsüsi näeb välja ja lõhnab nagu süütevedelikus immutatud eeslisõnnik. Vindub mis ta vindub, aga lõpuks on meil pannitäis tulikuuma sütt. Kaasaostetud steigid ja juurikad saavad imemaitsvad, külm vein ja Kalveti malaaria-kokteil aitavad need ka kenasti alla loputada.
Ööd algavad siin varakult, nii 18.30 paiku, ja on süsimustad. Kuna olin teinud hooletusvea ja lubanud Madisel päikesetōusu safarimatka broneerida, siis leidsime end juba kella üheksa paiku oma kongi koikult, kust täpselt kell 3.00 öösel äratuskella peale ehmatusega püsti kargasime. Koht autokastis koos käsiprožektoriga oli meil ausalt välja ostetud, nii et ei muud kui pōōsastest loomi otsima. Ei tea, kas pōhjuseks oli pühapäeva hommik, mil ristirahvaski endale tunnikese pikemat põõnamist lubab, aga Suur Viisik täies ulatuses jäi meid leidmata.
Suureks Viisikuks nimetatakse siinmail loomi, kes on oma olekult kōige suursugusemad ning keda on kõige ohtlikum küttida: elevant, leopard, lōvi, ninasarvik ja pühvel. Esimese kahe päeva järel on meil üks neist veel nägemata. Ehk veab päikeseloojangumatkal? Nii see lihtsalt on, et kui tahta loomi sulle sobival ajal näha, siis selle tarbeks saab pileti osta Tallinna Loomaia kodulehelt. Metsikud loomad kella ei tunne, kalendrit ei kasuta ja üleüldse paistab neil suva olevat. Kui inimene teeb plaane, siis Jumal (ja metsloomad) naeravad. Kui loomne saak sai sel varahommikusel matkal ehk kesisem, siis päikesetõus oli I-M-E-L-I-N-E nagu heas National Geographic'u loodusfilmis.
26.november. Esmaspäev.
Mine metsa!
Subjektiivne tõde vs absoluutne tõde.
Kuna Krügeri rahvuspark laiub tohutult suurel maa-alal, muutub ka taimestik ning loomastik põhja-lõuna või ida-lääne suunal liikudes oluliselt. Selleks, et näha võimalikult palju erinevaid loomi, linde, roomajaid on soovituslik ööbida erinevates camp'ides. Meie kolmanda öö valikuks osutus üsna Krügeri peavärava lähedal asuv Skukuza Main Camp. See koht on super! Suur, avar, looduses, aga kõik vajalik on olemas. Meie bungalo nr 83 on viie tärni vääriline, omas klassis. Valikut teha oli iseenesest lihtne, sest kogu seda reisi planeerides toetusin ühe eestlanna blogile, kus ta uutele tulijatele häid soovitusi ja näpunäiteid jagas (aitüma, Hiieliin!). Nii mugav olen küll, et kui saab lihtsamalt, siis veri ninast väljas ise jalgratast leiutama ei hakka.
Meie kogemuse põhjal on 3 päeva rahvuspargi avastamiseks ja fantastiliseks loomavaatluseks täpselt parajalt pikk aeg. Päevane kilometraaž jääb umbes 100km kanti, aga selle läbimiseks tuleb arvestada kindlasti oma 6-8 tundi. Territooriumil kehtivad ranged kiirusepiirangud - asfalteeritud teedel 50km/tunnis, kruusateedel 40km/tunnis. Mis on lubatud, pole aga kohustuslik, sest üldiselt jääb liikumise kiirus ikkagi sinna 20km/h kanti. Kiiremini sõites ei pruugi väiksemaid loomi või põõsas põõnutavat lõvi märgatagi. Ka on oht mõni elukas lihtsalt laiaks sõita. Kui märkad sulle huvi pakkuvat looma, võivad tema jälgimiseks tehtavad peatused teadmata pikaks venida. Nii jälgisime ühel päeval pikalt 16-liikmelist elevandikarja mööda jõe äärt liikumas. Veidi hiljem kohtasime uut karja, kelle liikmed meie autost vaevalt mõne meetri kaugusel põõsastes ragistasid. Nende jälgimisel aega ei mõõda.
Vastutulijatega läbi autoakna info vahetamine on samuti hea mõte, sest nii saab anda/kuulda informatsiooni nähtud loomade kohta. Autost väljumine, mis iganes põhjusel, on rangelt keelatud. Autoaknad võivad seevastu vabalt lahti olla, kuigi pahvakana näkku lööv 39-kraadine kuumus sunnib neid pigem suletuna hoidma. Vastutulevaid autosid ja nendes istujaid ühendab kõiki ühine lüli - reisijad oleksid nagu omavahel tülli pööranud, sest igaüks jõllitab pingsalt oma aknast välja vaadata. Silmad punnis peas nagu oleksid kõhud juba kolmandat päeva kinni. Niisamuti meie.
Tülitsemisest rääkides. Minult on küsitud, kas me mõnikord reisil olles omavahel tülli ka läheme. No loomulikult! Niisamuti nagu puhkusevälisel ajalgi. Ei tahaks ju tunnistada, aga mul on omad vead ja tal omad veidrused. Nendega tuleb arvestada.
Puhkus (võib-olla All Inclusive hotellipuhkus välja arvata) on kehale ja meelele ikkagi omamoodi stress: võõras keskkond, veidrad kombed, režiimi puudumine, koduigatsus jpm. Minu leivanumber on kiirete otsuste vastuvõtmine, Madis aga, ehtsa saarlasena, vajab mõttetegevuseks aega. Juba mõne tühise otsuse, kas pöörata teeotsast paremale või vasakule, tegemine võib väikese nagina tekitada. Tüli tähendab vängeid vandesõnu, silmist purskavat tuld ja uste paugutamist, mis lõpeb aga sama kiiresti kui algas. Juba on uus situatsioon, uued otsused ja... seesama nägu, kellega tuleb 24/7 ühte õhku hingata. Pikale solvumisele aega raisata on mõttetu!
Kuna homme saabub meiesugusel linnarahval aeg naasta oma loomulikku elukeskkonda, siis teeme loomse kokkuvõtte nähtust.Subjektiivne vs absoluutne tõde.
Fakt on see, et järgmisel safarimatkal pakime pagasisse härra Turovski või vähemasti tema audioraamatu, mis aitaks loomade hingeelu paremini mõista.Suure viisiku, keda enamik pargi külastajaid siia otsima tuleb nägime teise päeva õhtuks ära.
Suur viisik (subjektiivne, aastakümneid tagasi kindlaks määratud):
Elevant - fantastiline loom! Nende päevade jooksul nägime sadu elevante: suuri ja päris pisikesi, paari ja suurte karjadena. Kahe meetri kauguselt tunneb nii nende lõhna kui kuuleb hingamist, näeb selgelt nahakurde ja nende suuri armsaid silmi.
Pühvel - tegelikult päris kole elukas. Suur, must, veidrate sarvedega, mis kangesti meenutavad Oktoberfesti neiude punupatse. Kohe esimese paari pargis veedetud tunniga kohtasime tervet suurt karja, hiljem kümmekond lisalooma.
Ninasarvik - loe eelmist punkti, aga võta koledad sarved ära. Kiire liikumisega massiivne elukas. Kokku õnnestus silmata vaid 4 isendit. Update: viimasel päeval jalutas üks laisk isasloom otse meie auto tagant üle tee. Äge tegelane!
Leopard - kui väga me ka ei soovinud ja otsinud, siis täpilistest kaslastest nägime oma ihusilmaga vaid leopardi. Ühte. Päikeseloojangu matka viimastel minutitel, vahetult enne camp'i naasmist. Seal põõsas ta põõnutas. Imeilus loom.
Lõvi - põhiküsimus "Kas me lõvi näeme?" Jah, nägime! Kokku 14 loomade kuningat: 13 emast ja 1 suure lakaga võimas isane. Teedel liikudes saab eksimatult aru, millal kaasteelised on lõvi märganud. Suust suhu leviva info peale koguneb vaid minutitega lõvi leiupaika kümneid autosid, kes ummistavad tee täielikult. Kui märgatud lõvi juhtub aga paigalt liikuma, siis järgneb talle surmkindlalt uhke "pulmarongkäik" mööda maanteed. Mis seal salata, see lakaline paneb ka tuimal eestlasel vere vemmeldama.
Suur viisik (absoluutne tõde, meie hinnangul, värske info):
Kaelkirjak - ebareaalselt äge loom. Jälgisime kümneid isendeid lähemalt ja kaugemalt. Need jalad, need laigud, need sarvekesed, üüberpikk keel, nõtke liikumine... Sorry, ilus isane isend, kellele ma peaaegu otsa tagurdasin.
Elevant - loe eelnevat kirjeldust elevandi kohta. Igati väärt kohta suures viisikus.
Lõvi - loomade kuningas. Muud ei lisagi.Leopard + gepard(ei suuda otsustada) - täpid on igal ajal moes! Kassilise nõtkus, laisk oleks, vurrud ja nurrud... Meie punktid neile.
Sebra - triibud on samuti igal ajal moes! Need mustavalge vöödilised loomakesed on lihtsalt väga cool'id!
Meie jäime käiguga väga väga rahule!Soovitame soojalt!
Hobizooloogid dr.Swarowski ja bioloogiaõpetaja lapselaps Saaremaalt.
27.november. Teisipäev - Johannesburg
Tee tagasi tsivilisatsiooni on lai ja sile.
Hetk tagasi andsime ära oma rendiauto. Kokku vurasime temaga LAVi teedel täpselt 1209 km. Oma sünnihetkel sai Hunday passi järgmised parameetrid: Accent, 1,6, bensiin, automaatkast. Ütleme nii, et ralliradadele temaga ei läheks ja mäkketõusudel tundus ka aeg-ajalt taevaisa abistavat kätt vaja minevat, aga lõppkokkuvõttes täitis ta temale pandud ootused. Üleüldse soovitan taolise tripi tarbeks automaatkasti. Kuigi kodus olen paadunud manuaali kasutaja, siis Krügeris oleks see lõputu käiguvahetus lõppenud paremal juhul randmeliigese kangusega, halvemal karpaalkanali sündroomiga.
Kiirteed on LAVis suurepärased. Laiad ja siledad, 6-8 realised, 120km/h maanteedel ja 80-100 asulates. Kihuta ainult. Kõrvalteede löökaukudest rääkisin päris alguses. Nendega tasub väga ettevaatlik olla, sest esimesse sellisesse võib autoreis lõppedagi.Bensiiniliitri hind jääb euro kanti - ei ole ülemäära kallis, aga Araabia Ühendemiraatide või aasia kütusehindadega muidugi võrrelda ei kannata.
Kui meil oleks lisaks olemasolevale veel 2-3 lisapäeva ning vahetusjuht, siis oleksime Kaplinna jõudmiseks kasutanud ookeaniäärset maanteed, mis kulgeb kuurortlinnast Turbanist läbi Port Elisabethi. Juttude järgi olevat imeilusate vaadetega tee, mille läbimiseks tasub varuda vähemalt 2 päeva.
LAV, eriti idaosa on malaariaohtlik piirkond. Valikuid selle koleda haiguse vältimiseks on mitmeid: Eestis on valida kahe ravimi vahel, millest üks võib tekitada juba nädalaid enne reisi kehva enesetunde nagu põekski juba seda haigust. Teist tuleb võtma hakata vahetult enne reisi. Mõni tunneb end neid tablette krõbistades hästi, mõni mitte. Valik on kanda ohupiirkonnas pikki, keha katvaid vabalt langevaid rõivaid ja kasutada hoolega sääsetõrjevahendeid.Variant on ka üldse mitte välja teha. Meie valisime kuldse kesktee, ehk sääsetõrje ja õhtustel liha ning veiniorgiatel pisut katvama riietuse. Kolme looduspargis viibitud päeva peale kohtasime vaid ühte sääske. Loodame, et tema oli see terve tegelane nende kambast.
Hetkel istume O.R.Tambo nimelises Johannesburgi lennujaamas ja ootame kohaliku lennunduse ime Kulula Air siselendu Kaplinna. Rohelus ja loodus on küll toredad, aga kui linnas on piisavalt valgusfoore, siis on ka seal parajalt roheline. Iga issanda loomaaia asukas viibigu ikka talle omases keskkonnas. Nii vajame seda nüüd meiegi.
Enne reisi kartsin mina pigem loomi ja härra inimesi. Loomadega saime hästi hakkama, nüüd on inimkonna kord oma kombeid näidata. Kuna tänast päeva alustasime siiski veel looduspargist, siis lisan illustratsiooniks paar pilti, mis pidid rääkima rohkem kui 1000 sõna ja (kui WiFi lubab), siis ka paar lühikest videot, mis võiksid siis rääkida ehk 1000+1 illustreerivat nimisõna ja verbi.
28.november. Kolmapäev - Kaplinn
Mis on linnal kapiga pistmist?
Raske öelda, kas kohalikel on raskusi otsustamisega või millest see tuleneb, et ühel riigil on 3 pealinna( ja tegemist pole naljapealinnadega nagu meil, Otepää - talve, Põlva - lõõtsa jne): Pretoria, Bloemfontein ja Kaplinn. Justament viimases me täna hommikul silmad avasime. Teate, pulss on jälle õige, on mida hingata ja nautida. Majad ja inimesed.
Keelte segapudru on siin veel toretsevam. Lõuna-Aafrika Vabariigil on 11 ametlikku riigikeelt: afrikaani, inglise ning lisaks 9 meie jaoks mõistetamatut ja kõrvale eristamatut varianti.
Viieline turist õpib alati külastatava riigi kohalikus keeles ära vähemasti viisakusväljendid, mida siis püüdlikult tunnustuste saatel esitab. Meie hindeks saab seekord mitterahuldav, sest enimkasutatavaid väljendeid on raske maha veeridagi, rääkimata pähe õppimisest. Ja siis veel see pisiasi, et millist neist keeltest sinu vestluspartner parasjagu valdab..?
Kaplinn asub kolme suure mäe - Table Mountain (Laudmägi), Signal Hill ja Lion's Head'i- vahel. No umbes nagu Tallinn asub Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe vahel. Noh, tegelikult oli see nüüd ikkagi üks väga metsapoole võrdlus... Linn on suur, umbes 4 miljonit elanikku. Tulenevalt tõsisest veekriisist (mis on sel aastal tunduvalt leebemas vormis kui eelmisel), kehtivad ka meile kui linna külastajatele ranged vee kasutamise normid: tualetis tohib vett tõmmata vaid äärmise vajaduse korral, üle 2-minutilise duši nautijat ootab trahv. Paar minutit enne ja paar pärast südaööd saab nutikam nautleja lausa 4 minutit end sooja veega kasta. Pudelivett on samuti raske hankida. Küll aga väidavad nad ise (Wikipedia, Google otsing ega teised meile teadaolevad kanalid seda ei kinnita) et nende kraanivesi on üks maailma puhtamaid...
Numbrid on tegelikult meie peres härra leib, aga kuna tema keeldus ridagi kirjutamast (ikkagi puhkus, väidab ta), siis teen mulle osaks saanud piiiikast Aafrika teemalisest ajalootunnist talutavalt lühikese mõnelauselise kokkuvõtte, et kohalikku eluolu ilmestada.
LAVi näol ei ole tegemist kaugeltki musta Aafrikaga. Vastupidi - see on mandri kõige valgem ja ühtlasi ka kõige edukam riik. Värvikaardi järgi jaguneb rahvastik umbes sedasi: musta nahavärviga elanike 80%, värvilisi 9%, valgeid kodanike umbes 8% ning asiaate 3%. Riigi uue ajajärgu alguseks võib pidada aastat 1994, mil muutus sisuliselt kõik: võim läks valgetelt mustadele, muutus lipp ja raha, muudeti kõik tänavanimed, kirjutati uus hümn, võimule tuli ilmakuulus rahusobitaja Nelson Mandela. No kindlasti kasvas sel aastal ka vili ja päike tõusis idast, aga see polnud neil pöördelistel aegadel esmatähtis.
Meeslugejale täiesti ebaoluline tähelepanek, aga naised, kes te kannate peas pikemaid kui paari sentimeeteiseid karvu, olge hoiatatud. Tsivilisatsiooni jõudes sain tagasi oma sirged juuksed. How lucky am I. Kas oli see Krügeri liigpuhas loodus, omapärane kraanivesi või mõistusevastane kuumus, aga midagi moekamat kui kui kräsu, ma neil päevil pähe sättida ei suutnudki. Udupeen kodust kaasa taritud sirgendaja lajutas vaid oma hambutut suud, aga tolku ei midagi.
Ühesõnaga. Hommikune minutiline peapesu, kiire kohv ja tegudele. Kuna kõndimine teeb tagumiku ilusaks ja härra tagumised põsed just pisukest trenni vajasidki, siis seadsime esmalt sammud peamiselt moslemitega asustatud elurajooni, Bo Kaap'i. Laudmäe nõlval, järskudel, umbes 45kraadi all asuvate tänavate äärsed majad ja nendest moodustuv kvartal on vaatamisväärsus omaette. Selleks, et sinu äride, kohvikute, butiikide areaali külastaks aastas miljonid turistid, ei ole vaja teha muud kui majad... vikerkaarevärvidesse värvida! Lihtne, aga lööv. Te vaid vaadake neid pilte. Edasi tegime midagi, mida me kunagi ei tee, aga mis oli üliäge... Et siis? Sellest linnast tahaks rääkida kohe pikemalt...
Mis on eestlastel ühist kaplinlastega? Miks on ookeanivesi talvel soojem kui suvel? Mida teha, mida näha siin maailma lõpus? Jpm. Kes homseni kannatab, see... loeb.
29.november. Neljapäev.
Päev, mil ma kohtasin Enrique Iglesias't ja ta oma apartment'i viisin.
Mis on ühist kaplinlasel ja eestlasel? Nii mõndagi! Esmalt Taxify, mis on siin Uberi kõrval laialt kasutatav transpordivahend. Ja teiseks ilm. Mitte ilm ilma enda pärast vaid ilmast rääkimine. Olgu ilm soe või külm, vihmane või tuisune, milline iganes, võib kindel olla, et juhtud sõbra või naabriga sellest rääkima, uudistest kuulma või lehest lugema.Kaplinlastega on sama lugu. Kuna ilmaolud võivad ses linnas muutuda minutitega, siis on soovitatav kodust väljudes pakkida kaasa nii vihmavari kui päikesekaitsekreem, nii õhemad kui soojemad riided. Ühel pool mäge võib ilm olla pilvine ja tuuline, aga mäe vastasküljel samal ajal palav ja päikeseline. Kuna järgmise tunni ilma on raske ennustada, siis on see hea vestlusteema igal juhul.Ka meie saime Kaplinna salakavalt ilma tunda. Eile hommikul "kodust" väljudes olime omajagu segaduses - soe õhk aga külm tuul. No ja tuule all pean silmas midagi sellist, mis sundis aluspükse kahe käega kinni hoidma, et need jalast ei lendaks. Mida panna selga, mida panna jalga? Ükskõik, kuidas ka otsustanud oleks, oli otsus vale.
Eilse valearvestuse tõttu liikusime täna vaid seina ääri mööda ja ühe varikatuse alt teise alla. Härra, näost punane nagu keeduvähk, soetas endale esimeselt tänavanurgalt ühe igavesti ilmetu nokkmütsi. Ja sel hetkel Ma teda kohtasingi. Enrique. Oma ilmetu nokkmütsi, ajamata habeme ja t-särgiga. Minu Anna Kurnikova hetk Tänasega algas Kaplinnas suvi. Tuul sai otsa ja palavus ning päikesepaiste on tulnud, et jääda. Vähemalt märtsini.
Et linnast paremat ülevaadet saada, otsustasime osta Hop on, Hop off bussi piletid. Need on need kohutavad punased kahekordsed bussid. Täiesti jabur, eks? Oleme kord emadepäeva väljasõidul Rooma ja tüdrukute Oslo tripil selle vea teinud. Tänaseni nutab vasak silm soolaseid pisaraid kulutatud aja ja raha pärast. Iga kord kui neid Mustamäe poole vuramas näen, küsin why, oh why?
Aga Kaplinna avastamiseks ei kujuta ma paremat viisi ettegi. Bussil on 4 marsruuti, mis katavad ära kesklinna, sõidavad Laudmäe otsa, ümber mäe, ookeani äärest läbi, veiniistandustest mööda... Kõike näeb ja kõikjal on võimalik ringi vaatamiseks maha hüpata. Lood, mis bussis kõrvaklappidesse jooksevad on huvitavad, mitmekülgsed, asja- ja ajakohased. Vahele kohalikku muusikat, mis on nii cool, et kaalun tõsiselt paari plaadi soetamist.
Ühesõnaga. Need kohutavad punased bussid, on siin lihtsalt issanda õnnistuseks, sest viivad igale poole, kuhu vaja. Kiiresti ja mugavalt. Hoidsime võrreldes Uberi kasutamisega sadu rande kokku ning tegime erinevate liinidega oma 3 või 4 täistiiru linnale peale. NB! Mujal maailmas soovitada ei julge!
Hop sinisele liinile, sealt paari peatuse pärast lillale liinile ja veinituuril me olimegi.Kokku külastasime kolme erinevat Kaplinna ümbruses asuvat veinimõisa. Nii et palun siiralt andeks kui järgnevasse teksti mõni kirjaviga sisse lipsab Esimene neist, LAVi vanim ja kuulsaim, 1685. aastal asutatud Groot Constantia, jättis tõeliselt suursuguse mulje ja keskmise astme joobe. Saime osa nii veinitööstuse köögipoolest, mõisa omatoodangu degusteerimisest kui võimaluse jalutada lõputult pikkade viinamarjavagude? vahel. Eestis, oma kodusel diivanil kodulehti lapates, oli minu kindel soov külastada Kaplinnast mõnekümne minuti autosõidu kaugusel asuvat Spier'i veinimõisa. Spier'iga on mul lihtsalt oma suhe.
Pärast seda kui ma 2006. aasta augusti lõpupäevadel kusagil Taani kolkaküla kolledzi arvutiklassis otsuse vastu võtsin ja kõigile ootamatult oma aastasest stipendiumist loobusin ning Eestisse naasin, vajasin kodumaal tööd. Kõikide ülikoolide sisseastumiskatsed olid juba lõppenud ja aasta jagu oma varbaküünte kasvamist vaadata ei tulnud kõne allagi. Nii sattusin üsna pea tööle tollasesesse kuulsasse Moskva kohvikusse. Pole enam samanimelist kohvikut, pole seal seda kohutavat Timotki, aga mälestus esimesest kokkupuutest kvaliteetse veiniga püsib siiani. Spier'i veinid (kõik kolm värvi) olid tol ajal majaveinideks ja nendest tuli teada sisuliselt kõike. Neid kulus ja sai kulutatud sadade liitrite kaupa. Spier'i mõisal on oma koduleht, on tuurid ja aktiviteedid, on ööbimisvõimalus ja on HIND. 300 eurot öö, tegelikkuses puhtalt voodi eest luksuslikus sviidis tundus mulle kui üle ilma kuulsale koonrile palju mis palju. Ehk järgmisel korral.
See-eest on vein soodne. Pudeliveega samal tasemel. Ja maitsev. Constantia piirkonnast hop lillale liinile, kohe varsti punasele ja suund ookeani äärde. Oma lummavate vaadete, aga suhtelise soodsuse tõttu on Kaplinn paljude kuulsate ja vähem kuulsate filmide võttepaigaks olnud. Kes meist ei teaks linateost Lord of War (Nicholas Cage, Ethan Hawk ja Jared Leto'ga peaosades) või Blood Diamond ( hurmava Leonardo DiCaprio'ga). Tänagi toimusid rikaste ja kuulsate linnajaos Cliftonis kahed võtted, aga kuna mina näitlejaid näo järgi ei tunne ja härra magas kõrvalistmel veinituuri välja, siis jäigi tuvastamata, mis toimub või kes toimetab.
Homme me kolime. Kust kuhu ja miks? Eks homme paisab.
30.november. Reede - Kaplinn (Camps Bay)
Puhkus algab... nüüd!
Kohe kui ilmad Eestis jahedaks, vesiseks, uduseks, poriseks (lisa siia loetellu ükskõik, milline eesti sügis-talv-kevadhooaega iseloomustav ilmaolu) muutuvad, karmistuvad ka minu nõudmised puhkusetingimustele. Möödapääsmatuks osutuvad päike, rand ja soe vesi.
Kaplinnas on see ja veel palju palju enamat olemas, välja arvatud soe ookeanivesi. Asjalood on nimelt sellised, et Hea Lootuse neemest ida pool uhub randu soe India ookean, Kaplinna valge liivaga randu, mis jäävad neemest läände aga Atlandi ookean, mis loogika vastaselt toob suvekuudel (nagu praegu) Antarktika jäämägede sulamisest tekkinud külma vee rannikule. Sellest tingituna on vesi randades suvel jahedam kui talvel. Minu varbaotsa termomeeter mõõtis tänaseks temperatuuriks umbes 12 kraadi. See aga ei takista inimesi vees möllamast ja surfareid laineid nautimast. Kaplinna rannad on vingete lainete tõttu surfaritele paradiisiks. Käibel on ütlus "Kes surfata ei oska, see käib tööl".
Hommikut alustasime oma osalt lahtipakkimata kohvrite kinni istumisega. Pärast meenete ja kingituste kokku krahmamist ei taha lukud enam vabatahtlikult sulguda. Kolm viimast päeva oli meie koduks kesklinna kiirevoolulise tänava äärne kõrghoone. Apartment, mis suurem kui meie päriskodu. Muidu täitsa armas teine, aga mõningaste puudustega.
No võtame või näiteks põrandate pesu koridoris ja treppidel. Pole võimalik seda tüütut tegemist lihtsamalt läbi viiagi kui valada viimase korruse treppidele maha basseini jagu vett ja lasta sellel siis rahumeeli hooga mööda treppe esimesele voolata. Ise vaikselt harjaga takka lükates ja trepp trepi haaval allapoole loivates. Kolmed tennised, plätud, kingad võtsin kaasa, aga pagan - kummikud unustasin! Kuna treppe läbida polnud võimalik tuli mõttes taevaisa paluda, et täna oleks see päev, mil lift töötab. Töötaski. Sõitis üles alla, põrandapesuvesi šahtis nirisemas. Oh dear.
Sel samal hetkel kui Uber meie uue kodu ukse ees, Camps Bay eliitrajoonis, ookeanist vaevalt 100 meetri kaugusel peatus, teadsin et nüüd puhkus alles algab. Camps Bay meenutab oma olekult Miami Beach'i, erinevus peitub lihtsamates ja südamlikumates inimestes, edevate "hüvitan-puuduvaid-kehalisi/vaimseid-võimeid-vinge-Ferrariga" tüüpide puudumises ja vingetes mägedes, mis kohe pärast liivaranna lõppu ülespoole kõrgumist alustavad. Ookean, mäed, lõputuna näiv kohvikute-restoranide virr-varr, palju ilusaid inimesi. Vähe sellest, et kohalikud on sisemiselt kaunid, on seda ka nende välimus. Jõukate noorte (nii valgete kui mustade) hulgast on trenni tegemine populaarne. Lodevaid punnkõhte märkab pigem turiste silmitsedes. Tänavapilt on aafrikale omaselt kirju ja mini. Olgu rajoon eliit ja sissetulekud suured, loodusvarasid ei saa osta ega vahetada ja reeglid kehtivad kõigile. Varasema 2 minuti asemel on siinpool mäge lubatud dušimõnusid nautida külluslikud 5 minutit. Seda aga juhul kui oleme nõus kasutama ämbrite süsteemi. Mis see veel on?
Veekriisi tõttu ilmestab tualeti seinu sageli kiri: If it's yellow, let it mellow. If it's brown, flush it down.' Eesti keeli tähendab see seda, et iga kord ei ole vajadust loputuskasti nuppu vajutada. Kui oma kehavedelike hulpimajätmine sulle aga meelevastane tundub, siis kogu duši all käies kehalt maha voolav vesi suurde ämbrisse ning kühvelda sealt vajadusel tualetpotti. Igal villal, nii ka meie omal, on bassein, millelt täna hommikul meie soove arvesse võttes talvekate eemaldati. Hetkel on vesi puhas ja soe, aga võttes arvesse äärmist veekitsikust kaldun ma arvama, et sama basseinivett saavad nautida külastajad ka järgmistel kuudel. Vesi on kuld.
Meie kodumaal küll veega probleeme pole, aga see ei õigusta raiskamist. Loodan, et need nädalad tõsist veekokkuhoidu avaldavad tulevikus koduses majapidamiseski mõju.Täna on meie jaoks eriline päev, mis kummalisel kombel kordub ka homme ja tegelikult veel ühel suvalisel detsembrikuu päeval.
Aga sellest juba homme.
1.detsember. Laupäev - Robben Island
9+4 on tõsiasi. Tähistame vanglas.
Igal aastal 1.detsembril saame õnnesoove. Omajagu. Täiesti valel põhjusel muidugi. Ma ei ole siiski emaelevant Aga õnne ei ole elus kunagi liiga palju, nii et aitäh!
Täna, nelja aasta eest asetas Google map meid Kariibidele. Oli tore puhkus. Koos meie peredega, kes veel tänaseni seda suurepärast kliimat, imelisi randu, maitsvat toitu ja paljut muud hea sõnaga meenutavad.
Kui selleks, et oma lähedased argirutiinist välja kiskuda, neile unustamatuid mälestusi pakkuda on vaja hullumeelset plaani teisel pool maakera ühte heita, siis mina olen kahe käega poolt igal aastal uuesti abielluma! Leidugu ainult soovijaid Viimased neli aastat pole kuidagi erinenud neile eelnenud üheksast. Kui ühisdeklaratsioon välja arvata. Ja mõni gramm kulda ümber sõrme.
Küsin ka härra kommentaari. "On olnud pingeline aeg. Andsin endast maksimumi. Vastased olid oodatust tugevamad. Olen saanud palju väärtuslikke kogemusi. Siit on hea edasi minna." Mingi hulga (peamiselt meeste) jaoks on abielu võrdväärne vanglaga. Et seda müüti kinnitada või ümber lükata, lähenesime asjale otse ja veetsime päeva kuulsal Robben Island'il. See rannikust 7 km kaugusel asuv saar omab tõlkes Hülgesaare nime, sealsete loomsete asukate järgi.
Nelson Rolihlahla Mandela, selle vangla vaieldamatult kuulsaim vahialune, LAVi tulevane president, oli üks neist tuhandetest, kes olid kinni peetud oma apartheidivastaste vaadete pärast. Mandela, vang nimega 466/64, viibis Robbenil aastatel 1964-1982.
Praegu on sellest juba 23 aastat, kui viimased vangid Robben Islandilt lahkusid. Tänasel päeval toimib vangla muuseumina ning saar ise on asustatud umbes 200 püsielaniku poolt (peamiselt muuseumitöötajad ning endised vangid ja nende pered). Muidu saar nagu saar ikka. Lage ja madal nagu Muhumaa.
Meie giidiks sel territooriumil oli üks endistest kinnipeetavatest, kelle vaevatud ja väsinud olek suurt töömotivatsiooni just ei reetnud. Nobeli rahuauhinna pälvinud Nelson Mandela kong on püsinud muutumatuna tänapäevani. Sisaldab see vaid magamismatti, taburetti, plekk-kaussi ja jooginõud. Täpselt nii nagu kõik teised kongidki.
Eks iga rahva ajaloo traagilisemad sündmused tundu neile kõikse koledamad. Oma särk on ju ikka ihule lähim. Aga... Et mitte end valesti väljendada või vääralt mõista lasta, jätan ülejäänud mõtted kirja panemata.
Jätkame viiendat aastat vabakäiguvangidena. Palju õnne!
2.detsember. Pühapäev - Hea Lootuse neem
Maailma lõpp (lahku kirjutatud).
Kus on maailma äär? Kas seal, kus lõpeb asfalt? Seal, kuhu sissetallatud rada ei vii? Seal, kus tõesti enam edasi minna pole võimalik?
Täna võtsime ette sõidu sisuliselt maailma lõppu. Lõpp algab alati algusest. Kui tohime oma tulevastele reisijärglastele sooja soovituse jätta, siis lisaks ööbimisele Kaplinna "Beverly Hill'sis" ehk imeilusas Camps Bay's, soovitame teise poole ajast resideeruda fantastilistes (kaluri)külades nagu Muizenberg või Fish Hoek. Need on fantastiliste vaadete ja feelinguga rannikulinnad, mis meenutavad pisut Haapsalut, Jurmalat, Palangat. Aga Aafrika stiilis. Nõmme raudteejaam ja teised on küll ilusad, aga vahetult ookeani kallast mööda kulgev linnadevaheline (Kaplinn-Simons Town) raudteeliin on üks maailma kaunimate vaadetega omasugune.
Tunnike või veidi rohkem sõitu (vali kindlasti kiidiks Rico - kes ta on ja kust teda leida, ütlen siis kui sinu plaanid kavatsustest kaugemale jõuavad) ja lõpp ongi käes. Hea lootusega lōpp.
Hea Lootuse neeme (Cape of Good Hope) tipust edasi algab lõputu sinine vesi. Umbes 7000 km pärast saaks jalg taaskord maad puudutada. Antarktise mandril. Nagu igas sadamas pidavat üks eestlane kükitama ja rahvuskaaslasi ootama, nii juhtus see ka meie "maailma lõpus". Tervitusi sulle, hea eestlane, Priit Tisler, kes sa järgmised 3 kuud Antarktikas veedad. Olgu igavene päev ja külmakraadid sinu vastu armulised.
Romantilise ja üle ilma kuulsa nime sai neem seetõttu, et ajal, mil Suessi kanalit (mis ühendab Punast merd Vahamerega) veel ei olnud, tuli kaubalaevadel seilata ümber Aafrika mandri. Neeme nägemine suurendas seilajates optimismi, et kaugel pole soovitud sihtpunktid idas (peamiselt India ja teised idamaad).
Koht ise on erakordselt ilus. Seistes mäe nõlval, avaneb ühelt poolt lummav vaade jahedale Atlandi ookenile. Pöörad pilgu teises suunas ja seal sillerdab soe India ookean. Tegemist ei ole aga koidu ja hämariku kurva mittekohtumise looga. Hea Lootuse neeme tipus kohtuvad omavahel kaks suurt - Atlandi ja India ookean. Nagu Ronaldo kohtub Messiga. Nagu Mozart kohtub Beethoven'iga. Nagu Trump kohtub Putiniga.
Seista seal, täiesti lõpus, kust edasi enam minna pole sisuliselt kuhugi, on erakordselt eriline tunne. Nii eriline, et sõnad saavad otsa. Matkasime "lõpu äärel" oma tunni jagu, aga oleksime seda teinud palju pikemalt kui vaid aega oleks olnud. Kummaline on see moodne inimene, kel kiire ka siis, kui lihtsalt pole enam kuhugi kiirustada.
(Hea) lootus sureb viimasena!
Jälle pühapäev. Ebaloogiline kohtumine - Boulder's Beach
Eelmise kirjatüki lõpus jõudsime lõppu. Maismaa sai lihtsalt (põhimõtteliselt) otsa. Ainult Antarktika jäi veel avastada. Ära nüüd ehmata, aga me läksimegi pingviinide juurde.
Aafrika pingviinid elavad muretut elu Lõuna-Aafrika Vabariigi lõuna- ja läänerannikul (lisaks meeldib neile ka Namiibias). Kokku 75 000 - 80 000 ohustatud isendit, kellest kõiki täna kodus ei olnud. Erinevalt keiserpingviinidest on nende musta mandri liigikaaslased pisikesed, nagu miniversioonid, umbes 60cm pikad. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on tegemist ääretult veidrate tegelastega, kelle päev näikse muretult, lõug lõunas mööduma. Kivinäoga võib see armas olen tunde ühes suunas passida. Käib seejärel korra ookeanis, raputab end kuivaks, kakleb mõne liigikaaslasega ja sätib end taas... passima. Ei mingit linnule iseloomulikku helisevat laulu, hoopis eesli häälne hirnatus on see, mida need musta-valge kirjud linnud kuuldavale suudavad tuua. Keegi naljanina on neid seetõttu Jackass pingviideks nimetama hakanud. Jäägem siiski viisakaks.
Meil õnnestus neid erakordseid isendeid jälgida Simon Town'is, Boulder's Beachil. Linnas, mille kuulsaimaks elanikuks on tänase päevani sugugi mitte inimene ega pingviin, vaid sootuks koer nimega Able Seaman Just Nuisance. Oh, ma armastan loomalugusid... Selle peale vaataks kohe ühe osa Lolo ja Pepe multikat...Sellele Taani dogi tõugu koerakesele on linna südamesse koguni monument püstitatud. Aga miks ka mitte, kaua sa seda Lenini püsti ikka kummardad.
Teate, mis. Mida päev edasi, seda ebareaalsemaks kogemused muutuvad. On vist hea, et varsti saab koju...
3. detsember. Esmaspäev.
Ilus keel see eesti keel.
Päeva algul, kui pärast hommikusöögi mahamagamist rõdule astusin olid, kõik meid ümbritsevad 14 mäetippu udusse mattunud. Sellest, et ilm on siin maailma lõunanurgas kiiresti muutuv, oleme me juba ammu teadlikud. Et aga kohalik vein nii väsitavalt mõjub, saime tunda alles täna. Kui esialgu olime mõelnud täna Lion's Head'i tipu vallutada, siis pärast esimese üle mõistuse järsu tänava läbimist oli selge, et sinna üles jõuame taksoga või üldse mitte.
Tänane päev hakkas viltu kiskuma juba eile õhtul kui isehakanud juudina kohalikega vahetuskaupa läksin tegema. Kuna kingitusteks kaasa võetud Vana Tallinna suveniirpudelitest pooled olid veel alles, aga vein kapist otsa lõppenud, tundus aus plaan kodumaine kaup kohaliku toodangu vastu vahetada. Baaris, kus diil teoks pidi saama, olid end aga vennastuma sättinud paarike USAst, ärimees Suurbritanniast ja paar kohalikku, kelle suurim puudujääk oli teadmatus. Teadmatus sellest, et eestlasele ei tohiks otsekoheselt läheneda, eestlane ei suhtle meeleldi võõrastega, naudib pigem üksiolemist ja liigub mööda seinaääri. Minu plaan kiirelt klaas täita ja kandade välkudes oma tuppa kaduda läks nii metsa kui metsa minna andis. Et mitte üksi "piinelda" kamandasin ka introvertide kuninga, härra Kalveti, tagakambrist välja.
2 eksootilist isendit kusagilt kaugelt põhjamaalt - hea materjal, keda puurima ja uurima hakata. Põlise, mis siis et puhkava, pedagoogina leidsin end õige pea keeleõppe "põnevast" maailmast. Üks usin õppur utsitamas, teised suud ammuli kaasa noogutamas, alustasime lihtsamast.
Milleks vaevata isehakanud keeleõppija pead keeruliste käänete, pöörete või väldetega. Õppimine olgu lõbus. Eesti keeles seda vimkat juba jagub.
Alustuseks klassikaline "Terviseks!". Juba on suurtel meestel näod naerul. Itsitavad nagu väänikud, kes on äsja esimest korda vägisõnu kasutanud. Aga nad ei tea veel, millega me üllatada suudame.
Järgmiseks on mõistlik tellida klaas punast veini. "Punane vein*" kõlab kohalolijate jaoks juba lausa uskumatult. Lahti lüüakse Urban Dictionary ja hämming meie soome-ugri pisikeele "ilu" üle ei vaibu järgmise pooltunni jooksul. Õpimotivatsioon on laes ja uue info omandamise kiirus fenomenaalne. Just siis, kui seltskonnale hakkas tunduma, et enam hullemaks minna ei saa...
"Kaksteist kuud*"on lause, mis jääbki selle keeletunni viimaseks. Eluilmaski ei suuda sinu vastas istuv inglise keelt kõnelev õppur uskuda seda, mida just kuulis. Kuna õhus on pettusekahtlus, tuleb lagedale kraamida Google translate, mis aga tõsimeeli meie sõnu kinnitab. Nüüd ei suuda mehed enam vastu panna. Kes kukub naerdes laua alla, kes laua peale. Sõõm punast veini lendab otsejoones tagasi vabadusse - pool minu pluusile, pool naabrinaise valgetele pükstele. Mehed ja roppused - nagu tited ja lutid.
Jääb vaid kujutleda, et kaugel Missouri osariigis on mees, kes saunaõhtul või sõpradega pubis istudes räägib sellest pisikesest pisikesest pimedast ja külmast riigist, kus inimesed räägivad üht isevärki kummalist keelt...
Pikast mägimatkast niisiis asja ei saanudki, aga kuna tasasel pinnal liikumine kehale ja vaimule sobis, siis lonkisime pikalt mööda promenaadi, läbi Cliftoni, Bantry Bay Sea Pointi.
Lõunaks, mil ameeriklastega hüvasti jätsime, olid pilved hajunud ja horisontaalasend ookeanivaatega rõdul sisse võetud. Järgmise tõsisemat sorti päikesevõtuni läheb nüüd mõni kuu aega, nii et võiks ju võtta, mis võtta on. Võtmisega tasub aga ettevaatlik olla. Päris tõsiselt. Mõnusa jaheda tuule ja äkkterava päikese kombinatsioon võib ootamatult kehvasti lõppeda. Nagu meie puhulgi. Need koorikud, mida oma otsaesistelt maha kakume, on hirmuäratavad. Nagu ka basseinis hulpiv prussakas. Looduse vastu on inimene võimetu.
*ebatsensuursed väljendid, kes aru ei saa, on normaalne rikkumata isend
4. detsember. Teisipäev - Johannesburg
Keelatud vili on magusam?
Paljud väikelaste pahandused seisnevad vanemate/õpetaja/jt keelust üle astumises ja keelatu proovimises. Põnevuse või põhimõtte või lapseks olemise pärast. Täiskasvanud nopivad samuti keelatud vilju, erinevus on selles, et viimased saavad (üldiselt) aru, mida teevad ja oskavad ka tagajärgedega arvestada. Olen üldiselt igasugu keelamise ja raamimise ja noomimise vastu. Keelamine iseenesest mõjub ahistavalt, tekitab trotsi ja tahtmise sellele vastu seista. Seni kuni keegi füüsiliselt haiget ei saa, vara ei kahjustu või seadust ei rikuta... aeg-ajalt natuke võib. Mõnikord juhtub ju ikka, et kõnnid üle muru, ületad teed punase tulega, spikerdad eksamil jne.
Selle pika ja tõsiseks kippuva monoloogi tahtsin lõpetada ülestunnistusega. Hoolimata sellest, et meie host Michael ja teised kamraadid keelasid Johannesburi minna, tegime seda täna siiski. Meie Kaplinnast alanud lend jõudis Jo'burgi varahommikul, edasilend Euroopasse väljub aga alles õhtupimeduses. Sellest tulenevalt munesime ja haudusime kahe peale välja plaani päev Johannesburgis veeta. Võõrustajatele ääri-veeri vastuvõetav variant oleks olnud see kui oleksime Gautrain'iga (lennujaama ja linna ühendav raudteeliin) Joburgi eliitlinnaossa Sandtonisse sõitnud, sealse ostukeskuse läbi kamminud ja tutvaliselt tagasi tulnud. Seda ka pühalikult lubasime. Õnneks Michael ei tea, et istusime lõpp-peatuses hoopis linnalähirongile ja sõitsime edasi. Lõpuks tegime kogu linnale tiiru peale. No ja mis sellest siis ikka? Ega polekski kui tegemist ei oleks Johannesburgiga, kuhu turistidel soovitatakse mitte minna ja kust kohalikudki vahepeal Kaplinna või Durbanisse rahu nautima põgenevad.
Aiad majade ümber on siin kõrgemad, okastraadiga pole kokku hoitud ja elekter särtsub aedu ümbritsevates liinides 24/7. Mehitatud relvastatud valvet kohtab igal ristmikul. Kaitsevaldkonna spetsilistid ütlevad, et mida vähem on linnas/riigis korrakaitsjaid näha, seda turvalisem see paik on. Selle põhimõtte järgi on Johannesburgiga lood kehvasti.
Johannesburgis ja selle ümbruses elab üle 8 miljoni inimese. See on ka maailma suurim linn, mis ei asu jõe-, järve-, ega merekaldal. 140 aastat tagasi ei olnud tänast hiigellinna olemaski. Oli vaid lapp tasast tuulist maad. Kuni selle hetkeni kui 1880. üks juhuslik vanamees labidaga maad sonkis ja kulda leidis. See põhjustas üüratu kullapalaviku, mis lugematu hulga labidate, kirkade ja hangudega masse kohale tõi.
Pärast rassilise eraldatuse lõpetamist (aastal 1994) on Johannesburg saanud üheks maailma kõige suurema kuritegevusega linnaks. Erinevatel andmetel elab linnas paar miljonit immigranti, kes on siia saabunud parema elu lootuses. Elujärge aitaks ehk parandada püsiv töökoht, need aga ei kasva teatavasti puu otsas. Kohalike sõnul on LAVi 3 peamist majandusharu kaevandamine, põllumajandus ja palgamõrvad. Ehk kui teil tekib vastupandamatu soov kellestki vabaneda (tavaliselt on selleks abikaasa), siis piisab ta vaid "puhkusele" sõidutada ja kohalikud "ametimehed" hoolitsevad juba edasise eest. Hind on ka suure tõenäosusega soodsam kui oma kodumaal (lihtsama otsa oma algab 50st eurost).
Tööst rääkides ei saa loetlemata jätta hämmastavaid ameteid, mida siinkandis peetakse:
- tankija tanklas (laialt levinud teenus, mulle väga meeldib - ei määri käsi ega haise hiljem nagu masuudimahuti)
- Tagurdamise abistaja parklas. Absoluutselt igas parklas toimetavad usinad abilised, kelle töö on sulle kätega vehkides märku anda kui palju või mis suunas tagurdada.
- Lipumees teetööde piirkonnas. Selle asemel, et eesootavad teetööd märkidega (vilkuvad või mitte) tähistada, on palgale võetud vaene vennike, kes siis päev otsa teeveerel lippu lehvitab ja autojuhi tähelepanu eesootavale juhib.
- Tõkkepuu tõstja. Kui parklate/hotellide/jt asutuste tõkkepuude automaatika välja lülitada, saab kohe ühe mehe palgale võtta. Ta on ütlemata vajalik, sest ilma tema kuldsete käteta ei tõuse ükski tõkkepuu.
- Müüjad ristmikel. See, et suurtel ristmikel tänavamüüjad foori taga peatunud juhile vett, puuvilju vms müüvad, on lõunapoolsetes suurlinnades tavaline. Aga pagan, mees, sa topid mulle laualampi ja varrega tolmumoppi aknast sisse?
Pealegi kulgeb iga töö ladusamalt kui 2 meest teevad ja 6 vaatavad pealt...Jääb vaid loota, et mõiste "tööefektiivsus" ja mehaniseeritud töö ei jõua siia maale nii pea. See tooks kaasa suure tööpuuduse, mis suurendaks omakorda ka kuritegevuse taset.
Nii me seal keelatud alas ringi luusisime. Kuna sõidukist väljumine tundus liiga ohtlikuna, siis suurt galeriid kaunitest loodusvaadetest ja vaatamisväärsustest mul pakkuda ei ole. Iseenesest ei ole linnas midagi erilist, tavaline lõunapoolne suurlinn: ülerahvastatud, räpane, kohutav tolm ja müra. Lisaks veel meie jaoks väljakannatamatu kuumus. Kui võimalik, siis sellest linnast võiks turvalisuse ja aja kokkuhoiu mõttes kiiresti edasi liikuda. Siin riigis on nii palju teha ja näha, et ajal endal on kulla väärtus.
5. detsember. Kolmapäev.
Võtta kokku või võtta lahku?
Ühte ja teist sai reisi jooksul kirja pandud. Palju rohkem jäi kirjutamata. Kõik on subjektiivne. Kirjas nii nagu meie seda nägime ja kogesime.
Isikliku lemmikriikide paremusjärjestuse, kus esikohal on aastaid trooninud fantastiline Itaalia, lõi see käik nüüd küll sassi. Scusa per gli, italiani! Dubai, Viin, Hoi An, London ja Marrakech jäävad ikka mu suurteks lemmikuteks, aga Kaplinn on segu neist kõigist + veel miskit erilist.
Miks minna?
LAVi plussid:
- Loodus. Väga mitmeilmeline, kohutavalt äge! Silmailu jagub nii ookeani kui mägede armastajatele. On lõputult lagedat maad ja veel rohkem ebatasast pinda. Baltikumi kõrgeim tipp, Suur-Munamägi, kvalifitseeruks kindlasti tasandike kategoorias. Tihe, läbimatu vihmamets unikaalsete liikide ja liigniiske õhuga. Mõnekümne kilomeetri pärast saab sellest stepiala, õige pea haarab silm savannile iseloomulikku florat, mis omakorda muutub paarikümne kilomeetri pärast madala taimestikuga alpiaasade sarnaseks mägiseks maastikuks. Veel natuke edasi ja algab võimas kanjonite piirkond. Päris Colorado ei ole, aga vaatepilt on unustamatu. Lisa siia sinisinine ookean ja üks porimere äärsel tasandikul elav eestlane on müüdud. Loodus saab 11 punkti 10st!
- Loomad, loomad ja veelkord loomad/linnud. Näha tuhandeid eksootilisi loomi oma loomulikus keskkonnas toimetamas ja teha seda nii lähedalt, et kiusatus on käega katsuda... See on lahe! Oli ka hirmutavaid hetki, mil süda mitu lööki vahele jättis. Liiga julgeks ei tasu minna. Ma ei ole suur suleliste austaja, aga need värvilised ja omapärased köitsid varese-rahva pilku igal juhul. Teiste hulgas meeldib ka meie rahvuslinnule, pääsukesele, pool aastast Lõuna-Aafrika Vabariigis (või mõnes naaberriigis, sest seal üleval piire ja passikontrolli ju pole) veeta. Loomad ja linnud saavad samuti 11 punkti 10st!
- Inimesed. Sõbralikud, siirad, soojad, abivalmid ja hea huumorimeelega. Inimesed on sedavõrd avatud ja meeldivad, et karm eesti mees - emotsioonitu, empaatiavõimeta, järsk ja sõnaaher on selle aja jooksul nii mõnegi teenindaja oma eestlasliku otsekohesusega vaata et nutu äärele viinud. Ei leevenda päike ja soojus ehtsa Eesti mehe olemust. Vaid vein ja õlu ja (lisa siia loetellu ükskõik, milline alkohoolne jook) ehk Pole toredamaid inimesi maamunal kohanud. Inimestele 10/10st
- Ilm. On suuresti seotud ka eelmise punktiga. Ilm on fantastiline! Olen veendunud, et heal ilmal on meeleolule positiivne mõju. Aeg-ajalt jääb mulje, et talvel päikesepuhkusele sõitvale eestlasele on oluline tagasi tulla võimalikult kõrge temperatuurinäiduga (ja loomulikult fotoga sellest). Tegelikult jaksab ühe korraliku Eesti suveilmaga hoopis rohkem teha ja näha ja nautida. Lastele ja vanuritele on kuumus igal juhul raske taluda. Samuti taluvad kuuma ilma kehvemini südame- ja kilpnäärmehaiged ning ülekaalulised. Ka läbi ja lõhki terve inimene muutub kuumuse käes loiuks, samuti on oht päikesepiste või -põletuse saamiseks. Päikesega siin riigis nalja ei ole, päris ausalt. Lõuna-Aafrika Vabariigi suure territooriumi tõttu on erinevates piirkondades ilmaolud vägagi vahelduvad. Sisemaal ja idaosa (nt Johannesburg ja Krügeri rahvuspark) on päevad pigem palavad ja lämbed. 40-kraadise kuumusega konditsioneeritud autoga mööda rahvusparki sõita ei ole eriline väljakutse, aga kuna loomad on samuti kuumusest ja päikesest tugevasti mõjutatud, võib taolise ilmaga see vereta jaht üsna liigivaeseks jääda. Suurlinnas jaksab taolise kuumaga vaid kohvikust kohvikusse oma jäätise(kokteili) soovi edastama loivata. Õhku ei ole, asfalt kuumab... Seevastu rannikul valitsevad suurepärased ilmaolud. Veidi tuult, veidi päikest ja talutavad temperatuurid. Mägedes on aga sootuks omaette kliima. 12 kraadi plussi ja kerge uduvihm on vägagi tavapärane hommikune pilt. Seepärast olime maksimaalse võimaliku koguse pagasit nii kevad-, suve- kui sügisoutfit'e täis toppinud. Kõik kulus marjaks ära. Aastaajad vaheldusid sõna otseses mõttes iga päev. Ilm saab hindeks 9/10st.
- Toit. Oi kui hea! Taimetoitlaste vaatenurgast kosta ei oska, sest erinevaid juurikaid nägin oma taldrikul harva. Ikka liha, liha ja liha. Paljudel eri viisidel valmistatud, aga eranditult keelt alla viivalt hea. Haruldasi loomi oli menüüdes vähe. Koju kaasa tõime jaanalindu, eks paistab kuidas kohaliku veini kõrvale maitseb. Toit saab hindeks 10/10st.
- (Purjus) vene, soome ja briti turistide puudumine. Mul ei ole eelnimetatud riikide kodanike vastu vähimatki. Hoopis vastupidi. Aga paraku jäävad antud riikide kodanikud välismaal tihti silma valjuhäälse jauramise, purjutamise ja ebaviisaka käitumisega. Lähematele ja kaugematele kodanikele väga viisaka ja meeldiva käitumise eest 10/10st
Kaalukausil on ju ikka 2 poolt. Minu subjektiivne teine pool on siin:
- Liiklus. Kui vasakpoolne liiklus on ainsaks takistuseks auto rentimisel, siis see komistuskivi lükka lihtsalt varbaga eest ja istu rooli. Maanteedel on imelihtne, keeruliseks läheb asi suurlinnades. Ristmikel ja ringteedel kehtib... Ma ei tea, mis reegel. Valgusfooridest ka palju abi pole, sest nende tinglik selgitus võiks olla umbes midagi sellist: *roheline tuli- võid mõelda, et varsti hakkaks startima *vilkuv punane tuli-kui veel pole jõudnud, siis nüüd tasuks proovida *punane tuli- kui tundub, et saaks minna, siis mine. Kui rahulikult toimetada, adekvaatset gps-i omada ja mitte piirkiirust (linnas üldiselt 80km/h) mitte taga ajada, siis saab ilusasti hakkama. Samas linnasisesed ja äärelinnades kulgevad teed on väga heas korras. Liiklus saab hindeks 6/10st. Kindlasti paremini sujuv ja ohutum kui Tallinnas.
- Shoppamine. Käsitöö on lihtsalt imeilus! Puidust, nahast, tekstiilist kohalikku toodangut on suures valikus ja eriilmelist. Tühjade kätega võivad jääda need, kes on tulnud oma garderoobi täiendama. Rõivad köidavad juba kaugelt pilku. Ilus ilm, hea tuju peegeldub ka neilt. Keskmise eesti keha (olgu see siis pirni-, õuna- või joonlaualujuline) jaoks aga kohalikel brändidel suurt midagi pakkuda pole. Keskmise naissoost kandja rinna-, vöö- ning puusaümbermõõdud on enam-vähem võrdsed. Nii 150cm kanti. Seetõttu eelistab kohalik disain laiu, langevaid, kotitaolise lõikega kehakatteid. Veidi näputööd ja mina saaks neist täiesti arvestatava laudlina. Rõivasse pangu ikka sõbralik naabervabariik Poola oma suurepärase valiku ja heade hindadega. Shoppamine saab üldiseks hindeks 6/10st-
Kuritegevus. Vaat, et ainus, mida ma selle riigi kohta lennupileteid ostes teadsin, oli kõrge kuritegevuse tase. Hirm vaesuse, mustade võimu ja muu seesuguse ees oli aga alusetu. Nende nädalate jooksul ei teinud keegi katsetki meid röövida, tüssata või õhku lasta. Elementaarne ettevaatlikus tuleb kasuks, aga hirmujutud LAVi ohtlikkusest näivad olevat nagu kummitus, millest räägitakse, aga mida keegi näinud ei ole. Hinnangut ei anna, aga ebaturvaliselt end kordagi ei tundnud.
Kas minna? Loomulikult! Esimesel võimalusel.
Neid, kes ütlevad, et käi kõigepealt Nuustakul ära ja alles siis mine (nimeta ükskõik, milline paik maailmas) ei tasu tõsiselt võtta. Koduse Nuustaku erilisust ja ilu mõistad alles siis, kui oled ära käinud just selles ülalnimetatud paigas.
Kas mu süda jäi sinna? Ei, just kontrollisin, tuksub teine sügaval jope ja salli ja kampsuni all. Aga kunagi varem ei ole mul olnud nii kurb lahkuda ja koju tagasi pöörduda, et pisar tuleb silma. Seekord ma päriselt pillisin ja lubasin endale, et naasen õige pea. Paistab. Eks nii on nagu elu käib.
Tahtsin veel eelarvest kirjutada, aga kogemused ja mälestused on nagunii hindamatud, nii et minu sisemine raamatupidaja saab täna vaba päeva.
Tegin meie põnevast reisist Eesti Päevalehe jaoks lühida kokkuvõtte, mida saab lugeda siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/85394201/riik-mille-kuritegevus-hirmutab-kuid-loodus-lummab